Obsah (6)

§ 68§ 65§ 76§ 75§ 200§ 74

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2015, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-6311 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhmus V

) § 199 lg 2 p 9 järgi ning talle mõisteti karistuseks 2 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati N.Z-i kahtlustatavana kinnipidamise aeg 3 päeva karistusaja hulka ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 kuu ja 27 päeva vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust N.Z-ile Tartu Maakohtu 20.

mai

1. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-240 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 1 kuu ja 20 päeva pikkuse vangistuse võrra ja kohtuotsuste kogumis mõisteti talle liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud ja 17 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestati alates
2. augustist
3. Kohtuotsus jõustus
4. septembril
6. N.Z-i karistuse kandmise aeg algas seega
7. augustil 2015 ja lõppeks selle täieliku ärakandmise korral
8. detsembril
10. N.Z esitas avalduse, milles taotles enda tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamist elektroonilise järelevalve alla. Nimetatud avalduse koos teiste N.Z-i tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalidega esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule
11. novembril
13. Tartu Maakohtu
14. novembri
15. a määrusega jäeti N.Z-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise materjalid läbi vaatamata. Kohus märkis, et N.Z kannab liitkaristust tahtliku esimese astme kuriteo ning teise astme kuriteo toimepanemise eest.

§ 76

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning isik nõustub

§ 75lg 2 p-s 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega.

Arvestades seda, et N.Z-ile Tartu Maakohtu 28. augusti 2015. a otsusega

§ 65

lg 2 alusel mõistetud 1 aasta 3 kuu ja 17 päeva pikkuse karistuse tähtaeg hakkas kulgema alates 28. augustist 2015, ei ole N.Z nimetatud karistusest poolt veel ära kandnud. Sellest tulenevalt puudub

§ 76

lg 2 p-st 1 tulenev formaalne alus tema vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks koos elektroonilise valve kohaldamisega.

1. N.Z-i kaitsja esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja asja saatmist maakohtule sisuliseks lahendamiseks. Kaitsja seisukohad on järgmised. 5.1 Kaitsja leiab, et maakohus on ekslikult tõlgendanud materiaalõigust, lugedes vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise taotluse esitamise õigust andva tähtaja kulgemist alates kokkuleppemenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisest
2. augustil
3. Kaitsja on seisukohal, et

§ 76

lg 2 p 1 sõnastusest ja õigusliku regulatsiooni eesmärgist tulenevalt tekib süüdimõistetul õigus taotleda vangistusest ennetähtaegselt tingimisi vabastamist juhul, kui ta on karistusest ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast (kuid mitte vähem kui 4 kuud), kusjuures sellekohase tähtaja arvutamisel tuleb arvestada tegelikult ära kantud vangistusaega. 5.2 Antud juhul on N.Z-i Tartu Maakohtu 20. mai 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-240 karistatud

§ 200

lg 2 p-de 7 ja 8 järgi 2 aasta 11 kuu 29 päeva vangistusega, 2 millest

§ 74

lg 2 alusel kuulus kohesele ärakandmisele 3 kuud vangistust ning millest ülejäänud osa, s.o 2 aastat 8 kuud 29 päeva vangistust pöörati täitmisele Pärnu Maakohtu

1. veebruari
2. a määrusega. Tartu Maakohtu poolt kokkuleppemenetluses
3. augustil 2015 tehtud otsusega kriminaalasjas nr 1-15-6311 on isikule liitkaristuse määramisel arvestatud varasema kohtulahendi alusel määratud karistuse ärakandmata osa. Karistuste liitmisest nähtub, et süüdimõistetu on vangistusena ära kandnud ka osa temale Tartu Maakohtu
4. mai
5. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-240 mõistetud vabadusekaotuslikust karistusest. Kaitsja on seisukohal, et ärakantud karistuse kestuse kindlakstegemiseks vajalikku karistusaja arvutamist tuleb antud juhul arvestada alates eelnimetatud kohtuotsuse alusel karistuse kandmisele asumisest, sest kokkuleppemenetluses määratud karistus on määratud eelmise otsuse järgi karistuse kandmise ajal ning karistuse kandmine mõlema kohtulahendi alusel on toimunud katkematuna. Sellekohase järelduse õigsust veenab kaitsja hinnangul ka väljakujunenud kohtupraktika (Riigikohru kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.2), mille kohaselt tuleb enne kohtuotsuse tegemist vahi all viibinud süüdimõistetu puhul vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku karistusaja hulka arvata aeg, mil isik viibis eelvangistuses. Riigikohus on leidnud, et vastupidise seisukoha jaatamine tooks paratamatult kaasa süüdimõistetute ebavõrdse kohtlemise. 5.3 Kaitsja lisab, et KrMS § 414 lg 2 kohaselt on vangistuse kandmise alguseks süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg. Tartu Vangla
6. detsembri
7. a õiendist nr 2-5/2467-2 nähtub, et N.Z on katkematult viibinud kinnipidamisasutuses alates
8. jaanuarist 2014, mil algas vangistuse kandmine kohtuasjas nr 1-13-240 ning kestis kuni
9. augustini 2015, mil jätkus vangistuse kandmine kohtuasjas nr 1-15-6311 tehtud otsuse järgi. Seisuga
10. detsember 2015 on kinnipeetav N.Z viibinud katkematult vangistuses kokku 1 aasta 10 kuud 7 päeva ning kandmata vangistuse osa on 1 aasta 8 päeva. Õiendist tuleneb üheselt, et süüdimõistetu on liitkaristusega hõlmatud karistusajast ära kandnud rohkem kui pool, mistõttu on kaitsja hinnangul täidetud

§76

lg 2 p-s 1 sätestatud tingimus karistusest tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise taotluse menetlemiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus N.Z-i vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise materjalide läbi vaatamata jätmise kohta on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks määruskaebuses toodud motiividel puudub alus.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega

§ 65

lg 2 alusel N.Z-ile mõistetud liitkaristuse kandmise algusajast ning vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise tähtaegade arvestamisest. Nimetatud küsimust on käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2015. a määruses asjas nr 3-1-1-104-15. Riigikohus selgitas, et

§ 76

lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa ärakandmine. Ärakantud karistusaja arvutamisel lähtutakse kohtuotsuses KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt märgitud vangistuse kandmise alguse kuupäevast. Sellest algusajast lähtub vangla VangS § 76 lg 1 järgi kohtule tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks materjalide saatmisel ning ka VangS § 73 kohaselt kinnipeetava vangistusest vabastamisel seoses karistuse ärakandmisega. Olukorras, kus isik paneb karistuse kandmise ajal toime uue kuriteo, tuleb talle selle teo eest mõista liitkaristus

§ 65lg 2 alusel.

Säte näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Varasema karistuse ärakandmata osa saadakse, kui eelmise otsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud. Kandmisele kuuluva liitkaristuse algusajaks on uue kohtuotsuse tegemise päev, milleks praegusel juhul oli 28. august 2015. 3 8. Seega on maakohus N.Z-i vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise materjale läbi vaatamata jättes õigesti leidnud, et arvestades tema liitkaristuse kandmise algusaega alates viimase kohtuotsuse tegemisest, s.o 28. augustist 2015, ei ole

§ 76lg 2 p-s 1 sätestatud tähtaeg veel saabunud.

Vastupidist väites on kaitsja tuginenud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsusele asjas nr 3-1-1-18-11 (p 9.2). Ringkonnakohtu poolt eelnevalt viidatud
3. detsembri
4. a määruses on Riigikohus aga selgitanud, et sellekohane viide ei ole asjakohane, kuna selles lahendis räägitakse vahi all viibitud aja arvestamisest karistusaja hulka, mitte

§ 65

lg 2 järgi mõistetud liitkaristuse tähtaja algusest.

§ 68

lg 1 kohaselt arvatakse eelvangistuses viibitud aeg küll karistusaja hulka, kuid varasema süüdimõistva otsuse järgi karistusena vangistuse kandmine ei ole eelvangistus.

1. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
2. N.Z-i kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal asja materjalidega tutvumisele 1 pooltund, Tartu Vanglale päringu koostamisele ja saadud vastusega tutvumisele 1 pooltund, kliendiga kohtumisele 2 pooltundi ja määruskaebuse koostamisele 2 pooltundi. Kokku taotleb kaitsja tasu 3 tunni eest summas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
3. detsembri
4. a otsuse (muudetud
5. septembri
6. a otsusega) punktidest 1, 2 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 187 lg 2 alusel N.Z-i kanda. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Mati Kartau 4 /allkiri/ Tiit Lõhmus