Väärteoasi nr.4-16-7147 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus 31.10.2016.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Kaevatav otsus Põhja Prefektuuri KKB

§ 227

lg 2 alusel võtta Eva – Maria M.Z-ilt mootorsõiduki juhtimisõigus ära 2 (kaheks) kuuks, alates kohtuotsuse jõustumisest.

§ 127

alusel on Eva – Maria M.Z kohustatud viie tööpäeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebe kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatava otsuse sisu Eva – Maria M.Z karistati kohtuvälise menetleja 30.09.2016.a. otsusega väärteoasjas nr 2302,16,012521

(LS) § 227 lõike 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks selle eest, et tema 10.09.2016.a. kella 17.23 ajal Tallinnas Ehitajate tee (Paldiski mnt ja Meistri tn vaheline lõik) suunaga Paldiski mnt poole, juhtis mootorsõidukit Toyota Yaris reg.märgiga xxxx kiirusega 75 km/h +/- 3 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust ( 50 km/h) mitte vähem kui 22 km/h. Oma tegevusega rikkus Eva – Maria M.Z otsuse kohaselt LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja seega pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palutakse asendada karistus kas täielikult üldkasuliku tööga või täielikult rahatrahviga või nii rahatrahvi kui ka üldkasuliku tööga. Juhtimisõigust vajab muuhulgas töövälise kohustuse tõttu. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuvälise menetleja karistus on liiga karm, arvestades rikkumist. Tema kiiruse ületamised ei ole olnud üle 22 km/h. Karistusmäärad sellise rikkumise eest on liiga suured ning korduvuse tekkimise aeg on liiga pikk. Kaebuse esitaja kiiruse ületamised ei ole kunagi olnud reaalselt ohtlikud. Kaebuse esitaja sõidab alati teeoludest lähtuvalt, tihti ka lubatust aeglasemalt, on viisakas, loobub oma eesõigusest, kui on vaja teise juhi, liikleja jaoks olukord paremaks muuta, ei suhtu halvasti neisse, kes on eksinud ja sama ootab ta enda suhtes. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palub kaebus jätta rahuldamata. Kohtuväline menetleja märgib, et karistus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine juhtudel, mil rahatrahv ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et isik oleks aru saanud tema poolt toime pandud teo ohtlikkusest, seega eksisteerib kaebuse esitaja suhtes reaalne oht, et ta võib jätkata õigusrikkumiste toimepanemist. Kohtuväline menetleja peab oluliseks juhtida tähelepanu asjaolule, et liiklusalaste, sh ohtlike väärtegude toimepanek on muutunud kaebuse esitajale elustiiliks. M.Z teades, et teda on korduvalt suhteliselt lühikesel perioodil liiklusalaste väärtegude toimepanemiste, sh lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest karistatud, oleks pidanud seda enam jälgima oma liiklusalast käitumist. Menetleja leiab, et liiklusreeglite nõuete jätkuva eiramisega väljendab isik oma ükskõikset suhtumist kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. Kaebaja peab tunnetama oma vastutust liikluses osalejana ning aru saama, mis on lubatud ja mis mitte. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Seoses kaebaja taotlusega määrata karistuseks üldkasulik töö, märgib kohtuväline menetleja, et kehtiv seadus ei võimalda mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise asendamist üldkasuliku tööga. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud M.Z-i poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. 2 Otsustamaks M.Z-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis. Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta Eva – Maria M.Z kiiruse ületamist kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas. Lisaks menetlusaluse isiku süü tunnistamisele, et ületas sõidukiirust Ehitajate teel 10.09.2016.a. tõendavad rikkumist videosalvestus ja kiirusmõõteseadme kasutamisel salvestatud heli-ja videosalvestuse andmete väljatrükk. Videosalvestusest nähtub, et kiirusmõõteseadme sihik on fikseeritud sõiduautole, mille kiiruseks on 75 km/h, sõiduki lähenemisel kiirus väheneb ning selgelt on näha suurimat lubatud sõidukiirust ületanud auto, s.o Toyota Yaris reg.märgiga xxxx. Kiirusmõõteseadme kasutamisel salvestatud heli-ja videosalvestuse andmete väljatrükist koos tõestuspiltidega nähtuvalt oli 10.09.2016.a. kell 17.23.23 Tallinnas Ehitajate teel sõiduki kiiruseks 75 km/h. Sama sõiduki kiirus kell 17:23:39 on 54 km/h ja sõidukiks on Toyota reg.märgiga xxxx. Kiirust mõõdeti kiirusmõõteseadmega LaserCam 4. Mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRS-16/00160 on taadeldud 13.07.2016.a ja vastab nõuetele. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus, mis tuleneb mõõtemetoodikast, oli +/- 3 km/h.

§ 15

lg 1 p 2 kohaselt on suurimaks lubatud sõidukiiruseks asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Seega menetlusalune isik ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Mõõtmist teostas Dmitri Kalinin, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse 19.08.2009.a. Antud juhul on täidetud mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuded ja saadud mõõtetulemus kasutatav tõendina. Seega on tuvastatud väärteo toimepanemine Eva – Maria M.Z-i poolt ning tema tegevus vastab LS § 227 lõike 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamisele 21-40 kilomeetrit tunnis. Lisaks objektiivsele teokoosseisule sisaldub Eva – Maria M.Z-i teos ka nõutav subjektiivne koosseis. Arvestades menetlusaluse isiku ütlusi, mille kohaselt ületas piirkiirust Ehitajate teel 10.09.2016.a. autoga xxxx, ilm oli ilus, teeolud head, rikkumine ei olnud ohtlik, siis subjektiivsete tunnuste poolest on väärtegu toime pandud tahtlikult kavatsetuse vormis. Tahtlikult õigusrikkumise toimepanemist kinnitab ka asjaolu, et menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse (75 km/

1. h)ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse (50 km/
2. h)vahe oli niivõrd suur, et see pidi olema Eva – Maria M.Z-ile tajutav ja ei saanud jääda märkamatuks. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub või peab seda võimalikuks. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. LS § 227 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vastavalt karistusseadustiku § - le 56 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. M.Z karistati juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks, seega on kohtuväline menetleja karistanud M.Z põhikaristuse osas üle keskmise määra. 3 Kohtuväline menetleja on otsuses põhjendanud karistusliigina juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist, kuid ei ole põhjendanud, miks seda tehti üle keskmise määra. Küll on kohtuväline menetleja oma seisukohas väljendanud, et õiguskaitseorganil on õigus määrata rikkujale selline karistus, mis on vastavuses tema poolt toimepandud teo raskusega ja asjaoluga, et liiklusalaste, sh ohtlike väärtegude toimepanek, on muutunud kaebajale elustiiliks. Kaebuse esitaja leiab, et talle määratud karistus on liiga karm, arvestades rikkumist, õigustades oma käitumist sellega, et tema kiiruseületamised ei ole kunagi olnud üle 22 km/h. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on alla keskmise, kuivõrd rikkumise määr on LS § 227 lg-s 2 sätestatud rikkumise miinimummääras. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, s.o karistuse määramise alla sanktsiooni keskmist määra. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistrist nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud 2016.a. kolmel korral liiklusalaste rikkumiste eest, sealhulgas ühel korral LS § 227 lg 2 järgi. Karistustena on määratud rahatrahvid, millised on kõik tasutud. Lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ei ole tema suhtes kohaldatud. Kohus nõustub, et määratud rahatrahvid ei ole suutnud mõjutada Eva Maria M.Z seaduskuulekalt liikluses käituma. Kaebuse esitaja on jätkanud, vaatamata rahatrahvide tasumisele, uute liiklusalaste süütegude toimepanemist. M.Z on ise põhjendanud käesoleva juhtumi puhul kiiruse ületamist ilusa ilmaga, heade teeoludega ja rikkumise vähese ohtlikkusega. Samuti on kaebuse esitaja kaebuses tunnistanud, et kõigile selline karistusmetoodika ei toimi ega sobi ning õigustanud enda käitumist, et tema kiiruseületamised ei ole kunagi olnud reaalselt ohtlikud, need on õpetanud teda sõitma nii, et võimalikult palju märkaks ümbritsevat ja oskaks kiiremini reageerida. Seega tuleb nõustuda kohtuvälise menetlejaga, et isik ei ole aru saanud tema poolt toime pandud teo ohtlikkusest ning eksisteerib reaalne oht, et kaebuse esitaja jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Kui isik, osaledes liikluses mootorsõiduki juhina, ei järgi liiklusseadust ning käitub vastavalt oma äranägemisele, on tegemist isikuga, kes ei tohiks liikluses juhina osaleda, kuivõrd ta kujutab endast ohtu nii endale kui ka kõigile teistele liiklejatele, kes temaga üheaegselt samal teelõigul liiguvad. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu ja seda et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest hoiduma ja õiguskorra kaitsmine huvisid, siis kohus on sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahvid ei ole mõju avaldanud. Seega tuleb kaebuse esitaja suhtes kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, s.o teistsugust karistusliiki, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest ajutiselt kõrvaldatakse. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud kohaldada M.Z-i suhtes rangemat põhikaristust, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Mis puutub aga karistuse määra, siis leiab kohus, et arvestades kaebuse esitaja süü suurust, millist tuleks hinnata LS § 227 lg 2 mõttes väikeseks, ei pea karistus olema sanktsiooni keskmisest määrast kõrgem. Samas ei ole põhjendatud ka miinimummääras, s.o. üheks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine, kuna isik ei ole tegu kahetsenud, seega puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Kaebuse esitaja on avaldanud soovi mõista talle karistuseks üldkasulik töö. KarS § 69 lg 1 kohaselt võib kohus aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes või karistusseadustiku §-s 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga. Seega on seaduse kohaselt võimalik üldkasuliku tööga asendada üksnes karistusena kohaldatud aresti või vangistust, mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise asendamist üldkasuliku tööga kehtiv seadus ei võimalda. 4 Kaebuses toodud selgitused, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik seoses töövälise kohustusega ei saa olla aluseks mootorsõiduki juhtimisõiguse kohaldamata jätmisele. Kohus selgitab, et isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte aga lootma, et rikkumisi ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kui isik otsustab valida käitumisviisi, millega seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõiguse ajutise ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele. Karistuse eesmärgiks ongi mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka õiguskorda, mille alla kuulub ka liikluskord. Eeltoodu alusel tühistab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 30.09.2016.a otsuse väärteoasjas nr 2302,16,012521 osaliselt karistuse osas ja teeb uue otsuse, millega kergendab M.Z-i põhikaristuse osa, mõistes EvaMaria M.Z-ile LS § 227 lg 2 järgi karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks. Kohus juhindub V™S § 132 p 2. (allkirjastatud digitaalselt) Aime Ivanson kohtunik 5