4-16-7242/5

Väärteoasi nr.4-16-7242 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus 31.10.2016.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Kaevatav otsus Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 26.09.2016.a. otsus väärteoasjas nr 2317,16,008735 N.S karistamises LS § 224 lg 2 järgi Menetlusalune isik (kaebuse esitaja) N.S, isikukood XXX, Elukoht: XXXX Töökoht: XXXXOÜ Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri KKB Liiklusjärelevalvekeskus Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus LÕPPOSA

1. Rahuldada N.S-i (N.S) kaebus.
2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 26.09.2016.a. otsus väärteoasjas nr. 2317,16,008735 N.S-ile (N.S) LS § 224 lg 3 p 1 alusel määratud lisakaristuse, s.o sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas. 3.Rahatrahvi osas jätta otsus muutmata. KarS § 66 lg 2 alusel tasuda rahatrahv ositi 12 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahv tasuda Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 26.09.2016.a. otsuses väärteoasjas nr. 2317,16,008735 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas või EE 932200221023778606 Swedbankis, EE 403300333416110002 Danske Bank või EE 701700017001577198 №rdea Pangas. Kohustuslik on märkida kohtuvälise menetleja otsuses märgitud viitenumber
3. Edasikaebe kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatav otsus N.S-ist (N.S) karistati LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et tema 05.09.2016.a. kell 08.38 Harju maakonnas Harku vallas Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna mnt 9,3 km, liikudes Tallinna suunas, juhtis mootorsõidukit Citroen Berlingo reg.nr XXXXjuhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,42 mg/l +/- 0,05 mg/l. Sellise tegevusega rikkus N.S LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. 30.09.2016.a. määrusega on rahatrahvi 800 euro tasumine edasi lükatud, rahatrahv kuulub tasumisele 4 kuu jooksul, hiljemalt 20.02.2017.a. Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palub N.S lisakaristuse tühistamist, kuna on raske liikumispuudega. Ilma autota on väga raskendatud jõuda Vääna-Jõesuust Mõigu Tehnoparki tööle. Samuti vajab juhtimisõigust tööülesannete täitmiseks. Uut tööd on tema vanuses ja tervislikku olukorda arvestades raske leida. Kaebusele on lisatud pensionitunnistus koos puude raskusastmega ja puudega inimese sõiduki parkimiskaart nr
4. Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd, et sünnipäeva hommikul hindas oma tervislikku seisundit paremaks kui see oli. Rahatrahvi määramist ei vaidlusta, kuid palub võimaldada trahvi tasumist ühe aasta jooksul. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukohast on N.S-i suhtes tehtud otsus seaduslik ja põhjendatud. Määratud karistus on kooskõlas KarS § 56 lõikes 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu rahatrahvi ositi tasumisele, lisakaristuse kohaldamise põhjendatuse jätab kohtu otsustada. Kohtu seisukoht Tutvunud N.S-i poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab kohus, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Otsustamaks N.S-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis. 2 LS § 224 lõikes 2 sätestatud koosseisupärane tegu eeldab mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimist isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg. Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta N.S mootorsõiduki juhtimist juhile keelatud seisundis väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas ning lisaks süü omaksvõtule menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ja kohtule esitatud kaebuses, tõendavad rikkumist tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja tunnistaja ütlused. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist koos väljatrükiga nähtub, et N.S-i joobeseisundi kindlakstegemiseks 05.09.2016.a. kell 08.42 kuni 08.45 kasutati tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST, seerianumber ARBK-0033, taatlustunnistus nr TTRC16-00086, mille lõplik lugem oli 0,42 mg/l kohta, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mistõttu oli N.S-i väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte väiksem 0,37 mg/l. Tunnistaja Kristine Kuusik, kes 05.09.2016.a osales politseilisel tegevusel „ Kõik puhuvad“ Harjumaal Harku vallas Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna mnt 9,3 kilomeetril, peatas puhumisliinis sõiduki Citroen Berlingo reg.nr XXXX, mille juht puhus kontrollimisel kell 08.38 indikaatorvahendisse, näiduks oli 0,39 mg/l kohta. Tõendusliku alkomeetri juurde viidud isikuks osutus N.S. Sõidukis viibis kaasreisijana lapselaps. Väärteotoimikus on ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati N.S sõiduki juhtimiselt alates 05.09.2016.a. kell 08.38 kuni kainenemiseni, kuna tema kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või ta on joobeseisundis. Vastuväiteid nimetatud tõenditele N.S esitanud ei ole. Lisaks objektiivsele teokoosseisule sisaldub N.S-i teos ka nõutav subjektiivne koosseis. Kohtule esitatud kaebuses on N.S selgitanud, et sünnipäeva hommikul hindas oma tervislikku seisundit paremaks, kui see oli, tunnistab oma süüd. Menetlusaluse isikuna antud ütlustes on väljendanud enda tegevust sõnadega „olen loll“. N.S ei ole andnud ütlusi selle kohta, millal, kui suures koguses tarvitas ta alkoholi ja kuidas ta end enne mootorsõiduki rooli istudes tervislikult tundis. Kuivõrd menetlusalune isik viis end alkoholi tarbides tahtlikult sellisesse seisundisse, mis välistab mootorsõiduki juhtimise ning ei veendunud seejärel piisava hoolsusega aktiivse tegevuse käigus, nt alkomeetrit kasutades, oma kainuses, on kaebaja poolt õigusrikkumine toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Isik pidas võimalikuks juhtima asudes tema organismis alkoholi olemasolu, kuid suhtus sellesse ükskõikselt. Kohus leiab, et N.S on rikkunud LS § 69 lõike 3 nõudeid (mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem) ning tema poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseerinud LS § 224 lõike 2 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. LS § 224 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. 3 Vastavalt karistusseadustiku §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. N.S-ist karistati kohtuvälise menetleja poolt rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ehk summas 800 eurot. Seega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut põhikaristuse osas üle sanktsiooni keskmise määra. Lisaks põhikaristusele on kohtuväline menetleja võtnud LS § 224 lg 3 p 1 alusel ära menetlusaluselt isikult juhtimisõiguse kolmeks kuuks. Karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja tuvastanud kahetsuse. Raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et mootorsõiduki joobes juhtimisega paneb isik toime enamohtliku väärteo ning tegu on äärmiselt taunitav, kuid kohus leiab, et N.S-ile määratud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad tema süü suuruse. Riigikohtu lahendis nr. 3-1-1-59-15 punktis 12 on märgitud, et lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-122-13 on selgitatud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Sama lahendi punktis 11 selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium veel järgnevalt, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Antud juhul ei esine kohtu arvates N.S-i suhtes aga sellist erandlikku asjaolu, mis ilmtingimata tooks kaasa lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse ning kohus leiab, et KarS § 56 lõikes 1 toodud karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka ilma lisakaristust kohaldamata. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud raskendavaid asjaolusid, kergendava asjaoluna on arvestanud kahetsust. Kohtu hinnangul ei ole N.S isikuks, kes järjepidevalt ja süstemaatiliselt rikuks liikluskorda ning kelle suhtes tuleks õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidades kohaldada ilmtingimata lisakaristust. Karistusregistri andmete kohaselt on menetlusalune isik varem karistamata. Sellest tulenevalt ei saa ka väita, et N.S oleks mootorsõiduki juhina liikluses niivõrd ohtlik ning teisi ja ennast ohustav, et tema liiklusest kõrvaldamine oleks hädavajalik, mõjutamaks teda seeläbi õiguskuulekale käitumisele. Üldjuhul on mõistlik eeldada, et ka süüdlase poolt põhikaristuse kandmise läbi on võimalik heastada tema poolt kahjustatud õiguskord ning selline karistusliik ilma lisakaristuseta mõjub liikluses osalejale distsiplineerivalt ning välistab edasised õigusrikkumised. Hinnates toimepandud tegu (tegemist ei olnud sellise raske joobega, mis kahjustaks õigushüve niivõrd olulisel määral, et lisakaristuse kohaldamine oleks ainuvõimalik) ja menetlusalust isikut 4 iseloomustavaid andmeid (varem karistamata), on kohus seisukohal, et antud rikkumine oli pigem juhuslikku laadi, mitte teadlik hoolimatu käitumine liikluskorra vastu tervikuna. Antud juhul on kohtuväline menetleja määranud teo ohtlikkust arvestades isikule juba põhikaristuserahatrahvi- sanktsiooni keskmisest määrast suuremana. Kohus on veendunud, et N.S-ile, kes on 61 aastat vana ja kellele on juhtimisõigus hädavajalik tööle sõitmiseks seoses puudega, mõjub ka ainuüksi suures määras rahatrahv selliselt, et ta ei pane enam tulevikus samalaadset rikkumist toime. Kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et on raske liikumispuudega ja lisanud selle tõendamiseks kaebusele koopia pensionitunnistusest, millest nähtuvalt on N.S töövõimetuspensionär, kellele on alates 20.11.2015 kuni 04.09.2018 määratud raske puue ja puudega inimese sõiduki parkimiskaardi nr 44900 kehtivusega kuni 04.09.2018.a. Eeltoodu alusel kohus rahuldab kaebuse ja tühistab Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 26.09.2016.a. N.S-i suhtes tehtud otsuse väärteoasjas nr 2317,16,008735 lisakaristuse osas. Põhikaristuse, s.o rahatrahvi võimaldab kohus tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 120 lg 1, § 132 p. 2 Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ 5