← Eesti

4-16-5723/11

Obsah (4)§ 66§ 18§ 15§ 56

4-16-5723 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2016 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-16-5723 (2315,16,001936) Kohtunik Külli

§ 66

lg 2 alusel määrata, et G.E-le mõistetud rahatrahvi 80 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o 5 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o 16 (kuusteist) eurot kuus. Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida ka viitenumber

  1. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb maakohtule teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
  2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 07.07.2016 otsusega nr 2315,16,001936 karistati G.E liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 125 trahviühikut ehk 500 eurot. Otsuse kohaselt juhtis G.E 28.02.2016 kella 15.56 ajal Tallinnas Narva maanteel mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootosõiduki juhtimise õigust, kui juhtimisõigus on karistusena ära võetud alates 17.02.2016 kuni 16.07.
  3. Sellega rikkus G.E LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid ning pani toime väärteo LS § 201 lg 2 tunnustel.
  4. G.E esitas otsuse peale kaebuse, milles palub talle määratud karistus tühistada. Kaebaja väitel sai ta alles 28.02.2016 teada, et politsei on talle otsusega 20.01.2016 määranud liiklusseaduse (LS) § 224 lg 1 alusel rahatrahvitrahvi 400 eurot ning võtnud lisakaristusena temalt ära mootorsõiduki juhtimisõiguse viieks kuuks. Ta ei oleks sõitma läinud, kui ta sellest otsusest oleks eelnevalt teadlik olnud. Samuti heidab kaebaja politseiametnikele ette seda, et nad ei soostunud 28.02.2016 autot parkimiskohani toimetama ning kaebaja pidi mitu tundi otsima isikut, kes auto parklasse viiks. Kohtuistungil jäi G.E oma kaebuse juurde, palus tühistada 07.07.16 otsuse, millega määrati rahatrahv 500 eurot ning palus uuesti sisuliselt läbi vaadata ka 20.01.2016 otsuse, millega teda karistati LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 400 eurot ning võeti ära juhtimisõigus 5 kuuks ning mis tingis temale protokolli koostamise 28.02.
  6. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta muutmata 07.07.16 otsusega määratud rahatrahvi suuruse, kuid ei vaielnud vastu sellele, et võimaldada trahvi tasuda aasta jooksul osade kaupa. Kaebaja tegu on tõendamist leidnud tunnistaja ütlustega ja liiklusregistri andmetega. Kaebaja tahtlust kinnitab Maanteeameti 25.02.2016 teade kaebajale, mille kohaselt ta pidi viima oma juhiload ametisse. Selline tegu on karistatav ka siis, kui see pandi toime ettevaatamatusest. Mis puudutab karistust, siis tõenäoliselt arvestas otsuse tegija sellega, et tegu pandi toime hooletusest ning trahv määrati alla sanktsiooni keskmist määra. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
  7. Kohus, kuulanud ära kaebaja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad ning uurinud asjas kogutud tõendeid, on seisukohal, et kohtuvälise menetleja 07.07.2016 otsus nr 2315,16,001936 tuleb tühistada rahatrahvi suuruse osas, kuna see ei vasta G.E süü suurusele. 3
  8. Vastavalt V™S § 123 lg 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
  9. Kohtul puudub seaduslik alus anda hinnang või üle vaadata juba jõustunud lahendeid, s.h G.E suhtes tehtud otsust 20.01.2016, millega teda karistati rahatrahviga ja juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. G.E kaebuse 20.01.2016 otsuse peale jättis Harju Maakohus oma määrusega 28.03.2016 läbi vaatamata (4-16-2081). Tallinna Ringkonnakohus oma määruses 26.04.2016 leidis, et puuduvad kaebetähtaja ennistamise alused ning maakohus on õigustatult jätnud kaebuse läbi vaatamata. Ka antud asjas uuritud tõendid kinnitavad, et G.E sai kätte 01.01.2016 koostatud protokolli, milles on märgitud, et kohtuvälise menetleja juures on otsus kättesaadav alates 01.02.
  10. Omakäeliselt on ta protokolli kirjutanud, et ta on nõus protokolliga. Kuni 28.02.16 ta tehtud otsuse vastu huvi ei tundnud ning otsus jõustus 17.02.
  11. Seadus ei näe ette kohtuvälise menetleja kohustust saata menetlusalusele isikule otsus posti teel. Otsus 20.01.2016 on seadusjõus ja kuulub täitmisele. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited, mis puudutavad kohtuvälise menetleja 20.01.2016 otsuse sisu või selle aluseks oleva väärteoprotokolli koostamise asjaolusid.
  12. Vaidlust ei ole selles, et 28.02.2016 peatati liiklusjärelevalve käigus Tallinnas Narva mnt ja Kose tee ristmikul sõiduauto Honda, mida juhtis G.E, kellelt juhtimisõigus karistusena oli ära võetud. Nimetatut tõendab politseitöötaja Mirjam Volmre antud ütlused. Juhi isikuandmeid kontrollides selgus, et G.E puudus alates 17.02.2016 mootorsõiduki juhtimisõigus. Kaebaja poolt mootorsõiduki juhtimist vastava õiguseta tõendab Maanteeameti liiklusregistri väljavõte, millest nähtuvalt on A. Nikolajevi juhtimisõigus alates 17.02.2016 ära võetud. Juhtimisõiguse puudumist kinnitavad ka 20.01.2016 otsus väärteoasjas nr 2315,16,000001 (A. Nikolajevilt võeti lisakaristusena ära juhtimisõigus 5 kuuks) ning Maanteeameti 25.02.2016 ettekirjutus, milles kohustatakse kaebajat sunniraha ähvardusel 14 päeva jooksul loovutama oma juhiluba Maanteeametile.
  13. Kohtu hinnangul on G.E teo toime pannud hooletusest. Kohus on juba väärteoasjas nr 4-16-2081 selgitanud, et G.E pidanuks ise olema aktiivne ning minema väärteoprotokollis märgitud kuupäeval kohtuvälise menetleja juurde otsusega tutvuma. G.E suhtus tema suhtes tehtud otsusesse ükskõikselt ning ehkki ise väidab, et ei teadnud juhilubade äravõtmisest, oleks kohusetundliku suhtumise korral pidanud sellega arvestama.

§ 18

lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.

§ 15lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

Seega rikkuja vastutab LS § 201 lg-s 2 sätestatud teo eest ka juhul, kui see pandi toime ettevaatamusest (kergemeelsuse või hooletuse vormis). Seega ei ole mingit põhjust kohtuvälise menetleja otsust süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste puudumise tõttu tühistada. Eeltoodust tulenevalt on A. Nikolajevi poolt juhtimisõiguseta sõitmine, s.o LS § 90 lg 1 p-s 1 kirjeldatu tõendatud kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 järgi. 4 9.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. G.E karistati LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühikut, s.o summas 500 eurot. LS § 201 lg 2 kohaselt võib selle väärteo eest kohaldada karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. G.E-le on seega määratud kergemaliigiline karistus ning seda veidi alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtu arvates ei ole menetleja trahvi määramisel aga piisavalt arvestanud G.E süü suurusega ega süüdlase isikuga ning peab põhjendatuks mõistetud rahatrahvi oluliselt vähendada. G.E näol on tegemist piisavalt staažika juhiga, kes kinnipidamise ajal liikluses mingit ohtu ei põhjustanud. Oma teo pani ta toime hooletusest. Arvestada tuleb sedagi, et LS § 201 lg 2 kohaldamisalas on nii need juhid, kel pole juhtimisõigust kunagi olnud ja sõiduõpetaja käe all ohutuid juhtimisvõtteid omandanud, kui ka aastatepikkuse kogemusega autojuhid. Nagu nähtub Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest, kuulub G.E viimasesse gruppi, kel on juhtimisõigus vähemalt 1983. aastast. Trahvi suuruse määramisel tuleb arvestada ka sellega, et G.E näol on tegemist pensionäriga, kelle regulaarseks sissetulekuks on vaid tema pension. Lähtudes süü suurusest ning karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest on kohtu arvates põhjendatud G.E karistamine rahatrahviga 20 päevamäära, mis on 80 eurot. Selline karistus on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning on piisav, et mõjutada süüdlast mitte enam toime panema uusi süütegusid. Kohus ei pea põhjendatuks menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel, sest pole alust väita, et selleliigilistes väärteoasjades puudub avalik menetlushuvi. 10.

§ 66

lg 2 alusel peab kohus mõistlikuks anda kaebajale võimalus tasuda mõistetud rahatrahv 80 eurot osade kaupa, s.o viie kuu jooksul otsuse jõustumisest võrdsetes osades, tasudes seega igas kuus 16 eurot. Kohus selgitab täiendavalt, et rahatrahvi tasumine 5 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati õigus võimaluse korral trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Väärteo eest mõistetud karistused kantakse karistusregistrisse ning kustutatakse sealt aasta möödumisel alates trahvi täielikust tasumisest. Menetlusnormid, millest kohus juhindub otsuse tegemisel, on V™S § 132 p 2, 133-135. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.