KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus 21. märts 2018 1-17-1205 Juhan Sarv Kriminaalasi

) § 262 lg 1 p 2 alusel 2. veebruarini 2018 tähtaeg kaitseakti täiendamiseks. Kohus leidis, et mh T. K ja X kaitsja kaitseakt ei vasta

§ 227

lg 2 p-st 3 tulenevale nõudele, kuna kaitseaktist ei nähtu, milliseid asjaolusid soovib kaitsja tõendada nende tunnistajate ütlustega, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb. Seetõttu pole kohtul võimalik kujundada seisukohta, kas kaitsja taotletud tunnistajate kohtuistungile kutsumine on põhjendatud või mitte. Kohus märkis, et T.K. ja X kaitsjal tuleb täiendada kaitseakti punkti 7.2.1 selgitusega, millest nähtub, milliseid asjaolusid soovib kaitsja tunnistajate ütlustega tõendada. Lisaks tuleb kaitsjal täiendada kaitseakti punktis 7.2.2 esitatud dokumentaalsete tõendite loetelu, lisades iga dokumendi juurde, millist asjaolu soovib kaitsja dokumendiga tõendada.

2. veebruaril 2018 esitas T.K. ja X kaitsja maakohtule menetlusdokumendi, mis sisaldas mh kaitseakti täiendust.
3. Tartu Maakohus tegi
4. märtsil
5. a määruse, millega muu hulgas tagastati T.K. ja X kaitsja kaitseakti
6. veebruari
7. a täiendus ja määrati, et kaitsjal tuleb esitada kaitseakti nõuetekohane täiendus hiljemalt
8. märtsil
9. Maakohus märkis, et selle asemel, et viidata konkreetsele tõendamiseseme asjaolule, on kaitsja kaitseakti täienduses lisanud osaliselt tõendite loetellu ka analüüsi ja toonud välja konkreetsete tõendite sisu. Eelmenetluses esitatavad dokumendid ei tohi sisaldada tõendite kirjeldusi ega analüüsi. Tõendite sisu ja analüüsi kajastamine süüdistusaktis on vastuolus

§-s 15 ette nähtud kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttega. Juhul, kui kaitsja määratud tähtajaks nõuetekohast kaitseakti täiendust ei esita, jätab kohus kaitseakti punktis 7.2.1 sisalduvad kaitsja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. MÄÄRUSKAEBUS

1. Tartu Maakohtu
2. märtsi
3. a määruse peale esitas määruskaebuse T.K. ja X kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist osas, millega kohus tagastas T.K. ja X kaitsja kaitseakti
4. veebruari
5. a täienduse, ja palub teha uue määruse, millega lugeda kaitseakti kõnealune täiendus nõuetekohaseks ja lubatavaks. Kaitsja peab kõigepealt ekslikuks maakohtu vaidlustatud määruses tehtud viidet, et see kohtumäärus ei ole

§ 385p-de 16 ja 20 kohaselt vaidlustatav.

Tartu Maakohtu

1. märtsi
2. a määrus ei ole käsitatav kohtu alla andmise määrusena

§ 385p 16 tähenduses, sest kohus andis süüdistatavad kohtu alla 19.

jaanuari 2018. a määrusega ja vaidlustatud määruses lahendas kohus muid eelmenetluslikke küsimusi. Samuti ei välista maakohtu määruse vaidlustamist

§ 385p 20.

Kaitsjale kaitseakti täienduse tagastamine on

§ 258

lg 1 p 21 ja

§ 262

lg 1 p 21 alusel tehtav otsustus, mis on sisult sama

§ 262lg 1 p 2 alusel tehtava otsustusega (prokuratuurile süüdistusakti tagastamine).

Riigikohus on asjas nr 3-1-1-33-15 leidnud, et maakohtu määrus, millega süüdistusakt tagastatakse prokuratuurile, on vaidlustatav. Järelikult on vaidlustatav ka kaitseakti täienduse tagastamine. Ühtlasi on määruskaebuse esitaja seisukohal, et tema poolt esitatud kaitseakti

1. veebruari
2. a täiendus vastab seaduse nõuetele ja maakohus tagastas selle alusetult. Samuti on määrus ebaselge ega vasta kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5.

§ 383

lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 385 kohaselt.

1. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et vähemalt vaidlustatud osas ei ole Tartu Maakohtu
2. märtsi
3. a määruse näol tegemist kohtu alla andmise määrusega

§ 385p 16 mõttes.

Seda seetõttu, et kohtu otsustus kohustada kaitsjat kaitseakti täiendama või hoopis uut kaitseakti esitama (

§ 262lg 1 p 21), pole süüdistatava kohtu alla andmise eelduseks.

Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (

§ 28

lg 1) või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (

§ 28

lg 3); teiseks

§ 154

nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (

§ 262

lg 1 p 2) ja kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 199

lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (

§ 262lg 2 p 3).

Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise 2

§ 385

p-s 16 sätestatud edasikaebepiirang hõlmab üksnes kohtu otsustust, millega tuvastatakse (jaatatakse) kohtu alla andmise eelduste olemasolu (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 17). Kuna kohtu otsustus nõuda kaitseakti täiendamist või uue kaitseakti koostamist, ei ole süüdistatava kohtu alla andmise eeldus, siis ei takista

§ 385p 16 ka sellesisulise kohtumääruse vaidlustamist.

1. Samas leiab ringkonnakohus, et Tartu Maakohtu
2. märtsi
3. a otsustust kohustada T.K. ja X kaitsjat

§ 262

lg 1 p 21 alusel parandama kaitseaktis esitatud tunnistajate ülekuulamise taotlust, ei saa määruskaebe korras vaidlustada tulenevalt

§ 385p-st 20.

Selle sätte kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale, välja arvatud kohtumenetluse kiirendamise taotluse lahendamise määrus ja määrus, millega lahendatakse taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. 8. Ringkonnakohus ei jaga määruskaebuse esitaja arvamust, et kaitsjale kaitseakti (selle täienduse) tagastamine on otsustus, mis on sisult sama

§ 262

lg 1 p 2 alusel tehtava otsustusega prokuratuurile süüdistusakti tagastamise kohta ja et seetõttu peab kaitseakti tagastamine olema sarnaselt süüdistusakti tagastamisele määruskaebe korras vaidlustatav. Süüdistusakti menetlusõiguslik tähendus on laiem kui kaitseaktil. Kui kaitseakt (

§ 227

) on eeskätt kaitsja menetluse kulgu suunavate taotluste esitamise vorm, siis süüdistusakt sisaldab lisaks prokuratuuri sarnastele menetluslikele taotlustele ka süüdistust (

§ 154lg 3).

Süüdistus käivitab kriminaalkohtumenetluse ja piiritleb selle eseme (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-12-16, p 7). Erinevalt kaitseakti olemasolust või nõuetekohasusest on süüdistusakti olemasolu ja nõuetekohasus süüdistatava kohtu alla andmise – ja seega ka kriminaalkohtumenetluse – eeldus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 37 ja
5. juuni
6. a määrus asjas nr 3-1-1-38-16, p 47 jj). Muu hulgas ei keela seadus süüdistatavat kohtu alla anda ka enne kaitseakti esitamist (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-38-16, p 53). Põhjendades seda, miks on üldmenetluses esitatud süüdistusakti prokuratuurile tagastamine määruskaebe korras vaidlustatav, on Riigikohus märkinud, et

§ 262

lg 1 p-s 2 nimetatud määrus takistab kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist, sest kohtumääruses süüdistusaktile seatud nõudmisi täitmata ei ole prokuratuuril võimalik seda uuesti kohtule esitada ja seega kriminaalasja täiemahulise kohtuliku arutamiseni jõuda.

§ 385

ei välista kohtumenetluse poole õigust süüdistusakti tagastamine määruskaebe korras vaidlustada, kui pool leiab, et maakohus on

§ 154

vääralt tõlgendanud ja esitanud sellest tulenevalt süüdistusakti suhtes põhjendamatuid nõudmisi. Vastasel korral võiks muu hulgas tekkida ka olukord, kus kriminaalasja ei ole kohtupoolse

§ 154väärtõlgenduse tõttu üldse võimalik arutada.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a määrus asjas nr 3-1-1-7-12, p 10) Kohtu poolt põhjendamatute nõudmiste esitamine kaitseaktile aga edasist kriminaalmenetlust ei blokeeri ja kaitsjal on võimalik sellised nõudmised vaidlustada hiljem kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis ning vajadusel ka kassatsioonis.
3. Kaitseaktis esitatud menetluslikud taotlused – sh taotlused tunnistaja kohtusse kutsumiseks – on käsitatavad kohtumenetluse poole taotlustena

§ 385p 20 mõttes.

Seetõttu ei saa selliste taotluste rahuldamise ega rahuldamata jätmise peale määruskaebust esitada. Küll on võimalik kohtu otsustus kaitseaktis esitatud taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta vaidlustada apellatsioonis või kassatsioonis (

§ 383lg 2).

See, kui kaitseaktis esitatud taotluste kohta langetatavaid maakohtu otsustusi oleks võimalik määruskaebe korras vaidlustada, tooks kaasa eelmenetluse ulatusliku venimise või venitamise selliste vaidluste tõttu, mida üldjuhul on kohasem lahendada kohtulikul arutamisel ning vajadusel maakohtu menetlusele järgnevas apellatsiooni- ja 3

§ 385p 20 sõnastus, mis räägib taotluse „lahendamise“ määrusest.

Selline formulatsioon hõlmab kõiki menetlusotsustusi, mis kohus taotluse kohta langetab, s.t lisaks taotluse rahuldamisele või rahuldamata jätmisele ka selle läbi vaatamata või käiguta jätmist.

1. Sisuliselt on ka Tartu Maakohtu
2. märtsi
3. a määruse vaidlustatud otsustus (tagastada T.K. ja X kaitsja kaitseakti
4. veebruari
5. a täiendus ja määrata kaitsjale tähtaeg parandatud täienduse esitamiseks) käsitatav otsustusena jätta kaitseaktis esitatud tunnistajate kohtusse kutsumise taotlus käiguta. Selline otsustus on hõlmatud

§ 385p-s 20 sätestatud edasikaebepiirangust.

Olukorras, kus seadus ei luba kaitsjal määruskaebe korras eraldi vaidlustada isegi maakohtu otsustust jätta kaitseaktis taotletud tunnistajad üldse kohtusse kutsumata (üle kuulamata), ei saa kaitsja ammugi esitada määruskaebust kohtu otsustuse peale nõuda kaitsjalt tunnistaja kutsumise taotluses väidetavalt sisalduvate vigade kõrvaldamist. Nimelt kui kaitsja jätab tunnistaja ülekuulamise taotluses maakohtu poolt leitud puudused kõrvaldamata, on selle tagajärjeks üksnes kõnealuse taotluse rahuldamata jätmine ehk selline menetlusotsustus, mille vaidlustamise

§ 385p 20 otsesõnu välistab.

Järelikult ei saa

§ 385

p 20 kohaselt esitada määruskaebust ka maakohtu määrusele, millega kohus nõuab kaitseaktis tunnistaja ülekuulamiseks (või mõne muu tõendi kogumiseks) esitatud taotluse põhjenduse täiendamist või parandamist. 12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 326 lg 2 p-st 3, § 383 lg-st 1 ja § 385 p-st 20, jätab Tartu Ringkonnakohus T.K. ja X määruskaebuse Tartu Maakohtu

1. märtsi
2. a määruse peale määruskaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 4