) § 29 lg 3 esimest lauset ning kas videosilla abil teenuse osutamisel on selles sättes kehtestatud nõue tagatud. Küsimus oli ka selles, mis on apteegiteenuse, mida on kohustatud osutama üksnes
Halduskohtu hinnangul ei tulene kehtiva õiguse normidest otsesõnu, et proviisor/farmatseut peaks viibima apteegi tegevuskohas füüsiliselt kohapeal. Samas ei välista kehtiv õigus (eelkõige ravimiseadus ja sotsiaalministri 17.02.2005. a määrus nr 24 „Apteegiteenuse osutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 24)), et apteegis töötaksid peale
lg-tes 3 ja 4 nimetatud isikute veel muud töötajad (klienditeenindajad, kassapidajad, konsultandid). 3.2. Kohus nõustus kaebaja seisukohaga, et ravimite füüsiliselt kliendile kättesaadavaks tegemine (ulatamine, pakkimine) ja kauba eest maksete vastu võtmine ei ole apteegiteenuse osa, mida tohiks teha vaid
3.3. Kaebaja poolt kirjeldatud töökorraldust arvestades leidis halduskohus, et välja töötatud süsteem ei võimalda ravimit osta ilma proviisori/farmatseudi osavõtuta müügiprotsessist. Kaebaja selgitustest ilmnes, et proviisor/farmatseut märgib nõustamise käigus ravimite tarvitamise skeemi Retseptikeskusesse ning klienditeenindaja prindib apteekri poolt kontrollitud skeemi kaamera all proviisori/farmatseudi juhendamisel ravimi karbile. Kohus leidis, et klienditeenindaja ei osuta sellise kleepimisega apteegiteenust, milleks on pädevus üksnes proviisoril/farmatseudil. Kohus möönis, et sarnaselt ekstemporaalsete ravimite valmistamisega põhiapteegis, ei pruugi klient kohapeal proviisori/farmatseudi puudumisel saada ka lahustatud ravimit otsekohe haruapteeki pöördudes, kuid tegevusloa omaja korraldab kliendile vajaliku ravimi saamise ning selle valmistamise/lahustamise
Ravimialaseks nõustajaks on ka kaugapteekri lahenduse puhul proviisor/farmatseut ja ravimi sisuliseks väljastajaks on seega apteeker. Nõustamise osas ei jää klient kaugapteekri lahenduse puhul halvemasse olukorda kliendist (ravimi kasutajast), kes ei ole ise ravimit välja ostmas käinud ega proviisori/farmatseudi nõustamist ise vahetult kogenud, kuigi sellisel juhul on formaalselt nõustamiskohustus täidetud. 2 3.
lg-le 3 vastavad isikud ning ettekirjutuse nõue tagada proviisori/farmatseudi kohalolek haruapteegis, ei ole kehtiva õigusega kooskõlas juhul, kui selle nõude täitmine on toimiva tehnoloogilise lahendusega tagatud. Kokkuvõttes ei anna kehtiv õigus alust vaidlustatud ettekirjutuse tegemiseks ning ettekirjutus on seetõttu materiaalses mõttes õigusvastane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Apteegiteenuse osutamiseks on vajalik vastav tegevusluba, mille täitmise eelduseks on ka isikuliste nõuete vastavus. Tegevusloa kontrolliesemesse kuulub
Nii üldapteegi kui ka haruapteegi loomisel või tegevusloa muutmisel kontrollib pädev asutus muuhulgas kvalifitseeritud personali olemasolu. Proviisori või farmatseudi puudumisel ei ole haruapteeki võimalik luua, kuna selline apteek ei saa osutada apteegiteenust. Samuti kontrollitakse kvalifitseeritud personali olemasolu apteegis tegevusloa kehtivuse ajal. Selleks on sätestatud tegevusloa omajale kohustus esitada igas kvartalis eelneva kvartali kohta olemasoleva personali andmed (määrus nr 24 § 26 lg 1 ja 2 ning § 27 lg 1 p 8). 4.
5.
lg-tes 3 ja 4 nimetatud isikute veel muud töötajad, näiteks klienditeenindajad, kassapidajad ja konsultandid. Halduskohus leidis veel, et ravimite füüsiliselt kliendile kättesaadavaks tegemine ja kauba eest maksete vastu võtmine ei ole apteegiteenuse osa, mida tohiks teha vaid
kaugapteekri teenust kasutusele võttes kõrvale kaldunud nõudest, et apteegiteenust on õigustatud osutama üksnes
lg 3 nõuetele vastavad isikud juhul, kui selle nõude täitmine on tagatud sellesama tehnoloogilise lahendusega. Eeltoodust tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et vaidlusaluse ettekirjutuse nõue tagada proviisori/farmatseudi kohalolek haruapteegis, ei ole kehtiva õigusega kooskõlas ja ettekirjutus on seetõttu materiaalses mõttes õigusvastane.
p-ga 10 pandud kohustust tagada apteegiteenuse osutamine üksnes
11. Vaidlust ei ole selle üle, et apteegiteenuse osutamine on loakohustusega majandustegevus (loareservatsiooniga keeld) ning üldapteegi tegevusloa andmise, andmisest keeldumise ja tegevusloa nõuete täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet Ravimiamet (MsüS § 1 ja § 7;
Tegevusloa andmisega ei anta üksnes õigust apteegiteenuse osutamiseks taotleja äranägemisel, vaid tegevusloaga kaasnevad tegevusloa omajale ka kohustused apteegiteenuse osutamise tagamiseks (näiteks
Apteegiteenuse osutamise tegevusloa andmiseks ja/või muutmiseks (näiteks üldapteegi täiendava tegutsemiskoha ehk haruapteegi avamiseks) peavad olema täidetud kõik tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvad nõuded, s. o lisaks apteegiteenuse osutamise esemelistele nõuetele (apteegi ruumid, nende kasutamisõiguse olemasolu, sisustusele ja vajalikele vahenditele esitatud nõuded) peavad olema täidetud ka isikulised nõuded. Tegevusloa kontrolliesemesse kuulub ka
lg 5 p 1, mis sätestab, et apteegiteenuse osutamise tegevusloa taotlemiseks tuleb taotlejal esitada andmed erialatöötajate (proviisorid, farmatseudid, veterinaararstid) planeeritud arvu ja olemasolevate eriharidusega töötajate arvu kohta.
sätestab, et tegevusluba antakse, kui taotleja vastab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes ravimite käitlemist reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuetele. Nii üldapteegi kui ka haruapteegi loomisel või tegevusloa muutmisel kontrollib vastustaja muuhulgas ka kvalifitseeritud personali olemasolu ja nii üldapteegis kui haruapteegis on apteegiteenust lubatud osutada üksnes proviisoril või farmatseudil (
Lisaks kvalifitseeritud personali olemasolule apteegis peab üldapteegi tegevusloa omajal olema ka pädev isik (apteegi juhataja), kelleks saab olla vaid eelneva apteegiteenuse osutamise kogemusega proviisor (
Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et viidatud isikuliste nõuete puhul ei ole tegemist vaid formaalsete nõuetega, vaid need on kehtestatud eesmärgiga, et apteegis oleks alati olemas vastava erialaharidusega töötaja. Proviisori või farmatseudi puudumisel ei oleks seega üld- või haruapteeki võimalik luua, kuna apteek ei saa osutada apteegiteenust ilma vastava erialahariduseta töötajata. Ravimiamet kontrollib apteegi nõuetele vastavust tegevusloa andmisel, pärast tegevusloa andmist (tegevusloa kehtivuse aluseks olevate nõuete täitmise kontroll) ja tegevusloa muutmisel (MsüS § 18 lg 1 ja
). Tegevusloa andmisega määratakse kindlaks tegevusala, tegutsemiskoht ja tegevusloa tingimused (
lg 3) ning tegevusluba ei anta, kui taotleja ei vasta kontrollieseme nõuetele, s. o esinevad kas taotluse rahuldamata jätmise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused. Kui taotletavas apteegis ei ole proviisorit või farmatseuti, siis tegevusluba ei väljastataks ning ei võimaldataks ka üldapteegi tegevusloa muutmist haruapteegi avamiseks. Lähtudes eeltoodust ja vaidlusaluse ettekirjutuse põhjendustest, ei olnud selle tegemise aluseks asjaolu, kas kaebaja kavandatav 6 kaugapteekriteenus oleks apteegis võimalik ja lubatav ning kas klienditeenindaja võib ravimite eest apteegis raha vastu võtta, vaid see, et kaebaja kui üldapteegiteenuse osutamiseks tegevusloa omaja haruapteekides ei olnud alates 15.06.2017 kohapeal seaduses nõutud kvalifikatsiooniga töötajat või töötajaid, mistõttu ei olnud Luunja ja Kavastu haruapteekides apteegiteenuse kättesaadavus tagatud. Tulenevalt
p-st 1 on apteegiteenuse osutamise tegevusloa omaja aga kohustatud tagama tingimused ravimite käitlemiseks vastavuses ravimiseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes ravimite käitlemist reguleerivates õigusaktides esitatud nõuetega ning sama paragrahvi p 4 kohaselt peab ettevõtte töömahtu ja tööaega arvestades võtma tööle piisaval arvul nõutava kvalifikatsiooniga töötajaid. 12. Nagu juba märgitud, ei nõustu ringkonnakohus kaebaja ja halduskohtu poolt
lg-tele 1 ja 3 antud tõlgendusega.
lg 1 kohaselt on apteegiteenus ravimite jaemüük või muul viisil väljastamine koos sellega kaasneva nõustamisega ravimite sihipäraseks ja ratsionaalseks kasutamiseks ning kasutaja teavitamisega ravimi õigest ja ohutust kasutamisest ja säilitamisest ning ravimite ekstemporaalne ja seeriaviisiline valmistamine ja jaendamine. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et apteegiteenust võivad apteegis ja apteegi struktuuriüksuses osutada ainult Terviseametis registreeritud proviisor ja farmatseut. Ravimiseaduse seletuskirja kohaselt võeti apteegiteenuse mõiste kasutusele eelnõu töögrupis apteekreid esindavate erialaühenduste ettepanekul, et tõsta esile apteegi kui tervishoiusüsteemi ühe olulise lüli tähtsust ravimite käitlemisel, kuna ravimite müük elanikele kujutab endast enamat kui jaemüüki selle tavatähenduses, seda eelkõige ravimi müügiga kaasneva nõustamise ja kontrolli näol. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg 4 kohaselt loetakse tervishoiutöötajaks ka ravimiseaduse tähenduses üldapteegis või haiglaapteegis apteegiteenust osutavaid proviisorit ja farmatseuti, kui nad on vastavalt
lg-le 1 registreeritud Terviseameti proviisorite ja farmatseutide riiklikus registris. Ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse seletuskirja kohaselt on ravimiseaduse, riigilõivuseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärgiks luua kindel ja tõhus patsiendikeskne õiguslik ja funktsionaalne raamistik apteegisektori kui esmatasandi tervishoiusüsteemi osa integreerimiseks tervishoiusüsteemiga (struktuurne muudatus) ja apteegisektori pikaajalise jätkusuutliku arengu tagamiseks. Seda eesmärki toetab tervishoiupoliitilise otsusena proviisorile ja farmatseudile tervishoiutöötaja staatuse omistamine. Apteegiteenus on seega laiem mõiste, kui üksnes ravimi väljastamisega kaasnev nõustamine või kaebaja poolt viidatud ravimi füüsiline üleandmine kliendile. Viimati nimetatud tegevused on apteegiteenuse osutamisel ühed toimingud mitmetest apteegiteenuse osutamisel tehtavatest toimingutest, millistele on ettenähtud ka nõuded ravimiseaduse allaktidega (apteegialased õigusaktid ja juhendid, http://www.ravimiamet.ee/apteegialased-oigusaktid-jajuhendid). Apteegiteenuse osutamine, mille hulka kuulub ka nõustamine, algab hetkest, kui klient siseneb apteeki ja pöördub apteekri poole oma sooviga või probleemiga, eeldades sealjuures, et apteeker on vastava kutsekvalifikatsiooniga isik. Apteekril tuleb klienti (patsienti) hinnata muuhulgas visuaalselt ja esitades talle täpsustavaid küsimusi selgitada välja, kas kliendi elukvaliteedi parandamiseks on piisav näiteks toidulisandi kasutamine või väljaselgitatud tervisenäitajaid tervikuna hinnates tuleks kasutada hoopis mõnda käsimüügiravimit või suunata patsient arsti juurde täiendavaks kontrolliks, kuna tegemist võib olla tõsisema 7 terviseprobleemiga, millega seonduvalt tekib vajadus konkreetse retseptiravimi järele. Apteekril tuleb apteegiteenuse osutamisel ka veenduda selles, et klient ka tegelikult mõistis talle räägitut. Apteegiteenuse osutamine lõpeb, kui patsient lahkub apteegist, saades oma elukvaliteedi või tervisenäitajate parandamiseks asjakohast abi talle arusaadaval viisil. Selgelt kujutab patsiendi tervisele ohtu olukord, kui ta jääb õigeaegselt ravita või üldse ravita. Ilma vastava kutsekvalifikatsioonita isik ei ole ilmselt võimeline hindama apteegi külastaja terviseseisundit. Seetõttu ongi apteegiteenuse osutamisel ette nähtud isikulised nõuded apteegis töötavale apteekrile ning
lg 3 kohaselt võivad apteegiteenust apteegis ja apteegi struktuuriüksuses osutada ainult Terviseametis registreeritud proviisor ja farmatseut. Nagu varasemalt viidatud, sätestab ka
p 10, et apteegiteenuse osutamise tegevusloa omaja on kohustatud tagama apteegiteenuse osutamise ainult käesoleva seaduse § 29 lg-s 3 nimetatud isikute poolt. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik eeldada, et
lg-te 1 ja 3 alusel võikski ravimi väljastamisega tegeleda klienditeenindaja ja apteegis ei pea kohal olema apteekrit. Ringkonnakohtu hinnangul näitab
, et seadusandja ei ole soovinud apteegiteenuse korraldamisel võimaldada apteeke, milles ei oleks kohapeal vastava kutsekvalifikatsiooniga isikuid. Seda seisukohta toetab ka asjaolu, et apteegiteenuse osutamiseks on tegevusloa kontrollieseme nõuetest apteegi personali osas lubatud kõrvalekaldeid teha üksnes püsiasutusega väikesaartel loodavate või asuvate haruapteekide osas (
lg 31) ning vajaduse sellise erisuse kehtestamiseks tingis olukord, kus püsiasustusega väikesaartel oli apteegiteenuse kättesaadavus takistatud proviisori või farmatseudi puudumise tõttu ning seetõttu on Ravimiametil võimalik erandkorras hinnata, kas lubada sellisel juhul apteegiteenuse osutamist apteegis muu meditsiinilise haridusega tervishoiutöötaja poolt.
ega ka konkreetselt
Kaebaja soovitud lahendus tooks kaasa olukorra, kus sisuliselt võiks kõikides apteekides proviisorid ja farmatseudid asendada tavalise klienditeenindajaga ning elektroonilise proviisori või farmatseudi nõustamisega. Selline teenuse osutamine läheks aga vastuollu
lg 3 kehtestamise eesmärkidega ja ka
lg-s 3 toodud nõude tagamiseks kehtestatud tegevusloa omaja kohustustega (
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka
kaugapteekri teenust kasutusele võttes kõrvale kaldunud nõudest, et apteegiteenust võib osutada üksnes
lg 3 nõuetele vastav isik juhul, kui selle nõude täitmine on tagatud mõne uuendusliku, kuid
-st mittetuleneva tehnoloogilise lahendusega. Ravimiseaduse regulatsioon on tulenevalt
lg-st 1 suunatud rahva tervise kaitsmisele ja patsiendi ohutuse tagamisele ning seaduses sätestatud nõuete tõlgendamisel tuleb sellisest eesmärgist ka lähtuda. Ravimite puhul on tegemist eriluba nõudva kaubaga oma ohtlikkuse tõttu. Seetõttu on apteegiteenuse osutamisel kehtestatud ka isikulised nõuded ja apteegiteenuse osutamine on lubatud vaid vastava kutsekvalifikatsiooniga apteekrite poolt. Ravimiregulatsioon on ravimiseaduses kehtestatud positiivse õigusena mis tähendab, et ravimite käitlemine on lubatud üksnes ravimiseaduses ja selle alusel kehtestatud aktides sätestatud viisidel ja ulatuses ning muudel juhtudel on ravimite käitlemine üldjuhul keelatud. Ravimite ja nende käitlemise ning apteegiteenuse osutamise regulatsiooni korral ei saa seega lähtuda põhimõttest, et mis pole seadusega keelatud, on lubatud. Kui seadusandja oleks soovinud, et kaebaja poolt välja pakutud kaugapteekriteenusega sarnane teenus oleks ravimite käitlemise, s. h apteegiteenuse osutamise turul lubatud, siis oleks selline erand ilmselt seaduses ka sätestatud sarnaselt ravimite kaugmüügi ja apteegibussi teenusega. Üldapteek saab ravimite kaugmüüki näiteks samuti teha üksnes vastava õiguse olemasolul (
lg 51 ja § 50 p 6) ja ravimite kaugmüügile on kehtestatud ka täiendavad nõuded, arvestades sellega kaasnevaid ohte ja riske ning teenuse erisusi võrreldes tavapärase apteegiteenusega. Eeltooduga seoses tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebaja ei saa sellisel viisil, s. h kehtiva seaduse laialdase ja eesmärgist mittelähtuva tõlgenduse kaudu asuda lahendama või kujundama apteegiteenuse kättesaadavuse, ravimi- ja tervishoiupoliitilisi küsimusi ning ise valida, milliseid oma tegevusele seadusega kehtestatud nõudeid ta peab vajalikuks täita ja milliseid mitte. Samuti ei saa kaebaja, kui üldapteegiteenuse osutamise tegevusloa omaja, võtta endale seadusandja rolli ja kujundada ise kehtestatud õigusruumi endale sobivaks. Kui kaebaja soovis enda väljatöötatud teenuse kasutusele võtmist, pidanuks ta soovitava eesmärgi saavutamiseks ilmselt tegema sotsiaalministeeriumile ettepaneku apteegiteenuse korraldamise muutmise vajaduse hindamiseks. Sellisel juhul oleks menetlusse kaasatud erinevad huvipooled (apteekrid, erialaorganisatsioonid, arstid, patsientide esindajad jne), hinnatud kehtiva õigusliku regulatsiooni muutmise vajadust ja sellega kaasnevaid mõjusid ning kui muutmine osutunuks vajalikuks, siis oleks töötatud välja ka vastavad
muudatused. 14. Kaebaja tegevust sellisel viisil apteegiteenuse osutamiseks ei saa ringkonnakohtu arvates õigustada ka väidetava tööjõu puudumisega Luunjas ja Kavastus, sest
p 1 järgi on apteegiteenuse osutamise tegevusloa omaja kohustatud tagama tingimused ravimite käitlemiseks vastavuses ravimiseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes ravimite käitlemist reguleerivates õigusaktides esitatud nõuetega ning sama paragrahvi p 4 kohaselt peab ettevõtte töömahtu ja tööaega arvestades võtma tööle piisaval arvul nõutava kvalifikatsiooniga töötajaid. Samuti ei ole asjas vaidlust selle üle, et vahetult enne 14.06.2017 vastas apteegiteenuse osutamine ka Luunjas ja Kavastus
nõuetele, sest neis haruapteekides osutasid kohapeal apteegiteenust vastava kvalifikatsiooniga töötajad – proviisor või farmatseut. Seega esineb põhjendatud kahtlus, et kaebaja väited kvalifitseeritud tööjõu puudumise kohta alates 14.06.2017 on otsitud, põhjendamaks kaebajale ilmselt majanduslikult kasulikumale nn. kaugapteekriteenusele üleminekut ja suurendamaks ettekirjutuse tühistamiseks esitatud kaebuse kaalukust.
nõuetest tulenevalt ei saa ilma erialahariduseta abipersonal apteegiteenust osutada. Mis puudutab veel muu abipersonali kasutamist apteegis, siis
lg 5 kohaselt võib üldapteegis lisaks ravimitele müüa ja valmistada ainult meditsiini- ja hügieeniotstarbelisi tooteid, kaasa arvatud toidulisandeid ja loodustooteid, tingimusel, et nende müük ja valmistamine ei takista ravimite müüki ega valmistamist. Eeltoodust tulenevalt on selge, et apteegis müüakse lisaks ravimitele ka toidulisandeid, loodustooteid, hügieeniotstarbelisi tooteid jne, mis ei ole ravimid. Seega ei ole välistatud, et apteekidesse on võetud tööle abistava personalina klienditeenindajaid nende toodete müümiseks, mis ei ole ravimid. Nimetatud isikud ei või aga
lg 3 järgi osutada apteegiteenust, sh müüa või väljastada ravimeid, nõustada apteegi külastajaid ja patsiente seoses ravimitega ja teha ravimitega seotud muid toiminguid. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole ka Ravimiamet aktsepteerinud abistava personali osalemist apteegiteenuse osutamisel ja selliste rikkumiste esinemisel on vastustaja kohaldanud ka vastavaid haldusõiguslikke meetmeid või alustanud väärteomenetlust. Samuti esitas vastustaja juba halduskohtule oma infokirja apteekritele, millest nähtub üheselt Ravimiameti seisukohta, et muu abipersonal (klienditeenindajad) ei või osaleda apteegiteenuse osutamisel. 16. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vastustaja nõustunud kaebaja viidatud praktikaga, et suuremas apteegis võib külastaja võtta ise riiulilt ravimi ja suunduda kassasse erialahariduseta töötajale raha maksma ega ka sellega, et väidetav praktika õigustab kaebaja nn. kaugapteekriteenuse kasutamist. Ravimiamet on möönnud, et selliseid rikkumisi praktikas esineb ja seda on järelevalvet teostades ka tuvastanud, kuid Ravimiamet ei ole seda aktsepteerinud. Ja isegi kui selline praktika apteekides esineks, ei õigusta võimalik ebaõige praktika veel selle lubatavust. Lisaks sellele saab
sätete tõlgendamisel siiski eelkõige lähtuda normi sisust ja selle kehtestamise eesmärgist ning normiga kaitstavast hüvest. Kuna materiaalõiguse kohaldamisel ei oma tähtsust mõnede apteekide võimalik praktika, mis ei ole käesolevas vaidluses ka kuidagi kontrollitav ega kinnitust leidnud faktiline asjaolu, siis ei oma see määravat tähendust ka vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel. 17. Kaebaja poolt kasutuselevõetud kaugapteekriteenuse osutamist sellisel viisil ei muuda
nõuetega kooskõlas olevaks ka väide, et sellega soovis kaebaja soodustada maal apteegiteenuse kättesaadavust. Kaebaja soovitud tõlgendus
lg-st 3 võimaldaks tegelikult kõikides apteekides asendada proviisorid ja farmatseudid klienditeenindajaga ja elektroonilise proviisori või farmatseudi nõustamisega, mille tulemusel pigem suureneks oht patsiendi tervisele ja halveneks ka apteegiteenuste kättesaadavus patsientidele ja apteegikülastajatele, mis on omakorda vastuolus esmatasandi tervishoiukorraldusega. Sellisel juhul ei oleks enam tegemist ka apteegiga, vaid lihtsalt ravimite müügipunktiga. Mis puudutab veel maal apteegiteenuse kättesaadavuse soodustamist, siis selleks on seadusandja loonud eraldi meetme, mis tuleneb
§-st 621 ja mille eesmärgiks on soodustada proviisorite ja farmatseutide töötamist vähese nõudlusega piirkondades paiknevates apteekides sh nii üld- kui ka haruapteekides. 18. Nõustuda ei saa kaebaja arvamusega, et juhul, kui
lg 3 tõlgendatakse nii, et see ei võimalda kaebaja poolt loodud kaugapteekriteenuse kasutamist, siis tuleb see osa sättest tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata, kuna selliselt piiratakse kaebaja ettevõtlusvabadust (PS § 31) ning see riivab ka maapiirkondade elanike õigust tervise 10 kaitsele (PS § 28). Arvestades apteegiteenuse valdkonda ja ravimiseaduse regulatsiooni üldeesmärki, milleks on rahva tervise kaitse ravimite ohutuse, kvaliteedi ja sihipärase kasutamise kontrollimise kaudu, nõustub ringkonnakohus juba halduskohtu vaidlustatud otsuses välja toodud seisukohaga, mille kohaselt prevaleerib rahva tervise kaitse huvi kaebaja ettevõtlusvabaduse ees. Seega ei ole alust asuda seisukohale, et
lg 3 selline tõlgendus, et nimetatud säte ei võimalda kaebaja poolt loodud kaugapteekriteenuse kasutamist, oleks vastuolus PS §-ga 31. Mis puudutab veel kaebaja väidetud ettevõtlusvabaduse riivet, siis märgib ringkonnakohus täiendavalt, et vaidlusaluse ettekirjuse resolutsioonist tulenevalt ei ole vastustaja keelanud kaebajal näiteks täiendavalt apteegis videosilla vahendusel nõustamise võimaldamist ega kohustanud kaebajat haruapteeke sulgema, vaid sellise otsuse on teinud tegevusloa omaja ise, taotledes selleks majandustegevuse ajutist peatamist. Eeltoodust tulenevalt ei piiranud vaidlustatud haldusakt ega ka
lg-le 3 antud tõlgendus ettekirjutuse tegemise ajal või hiljem mingilgi viisil kaebaja poolt apteegiteenuse osutamise võimalust Luunja ja Kavastu haruapteekides, seda enam, et apteegiteenuse osutamine haruapteekides erialaharidusega töötajate poolt oli endiselt võimalik. Samuti ei piira vaidlustatud haldusakt kaebaja ettevõtlusvabadust rohkemal määral, kui seda piirasid ravimiseaduse vastavad nõuded juba enne vaidlustatud ettekirjutuse tegemist. Üksnes asjaolu, et kaebaja soovib tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvaid nõudeid alates 14.06.2017 eirata kaebuses esitatud põhjendustel, ei anna samuti alust
Nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga, et
lg 3 sätestamise eesmärke ei saa täna hinnata teistsuguseks, kui need olid
kehtestamise ajal ja sellest tulenevalt asuda
asjakohaseid sätteid tõlgendama mingist hetkest alates nii, nagu kaebaja seda soovib. Nagu juba märgitud, on 01.03.2005 jõustunud ravimiseaduse seletuskirja kohaselt vaidlusaluse seadusesätte kehtestamise eesmärgiks olnud see, et apteegiteenuse osutamine oleks lubatud üksnes Terviseametis registreeritud proviisori ja farmatseudi poolt. Arvestades asjaoluga, et lisaks apteegiteenuse osutaja kutsekvalifikatsiooni nõudele on seadusandja täiendavalt kehtestanud üldapteegi tegevusloa omajatele nõude tegutseda läbi proviisori enamusosaluse (
), ei oleks ka seetõttu kuidagi võimalik jõuda seisukohale, et
lg 3 kohaselt võib apteegiteenust osutada kasvõi osaliselt ka isik, kes ei oma proviisori või farmatseudi kutsekvalifikatsiooni. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole
lg 3 tõlgendus vastuolus ka PS §-ga 28, mis sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele, kuna ravimiseaduse enda ja ka selle sätete kehtestamise eesmärgiks on samuti olnud rahva tervise kaitse ja eeltoodut tagab ringkonnakohtu hinnangul ka nõue, et apteegiteenust võivad apteegis ja apteegi struktuuriüksuses osutada ainult Terviseametis registreeritud proviisor ja farmatseut. Mis puudutab apteegiteenuse kättesaadavust ja seda eriti maapiirkondades, siis on selle tagamine esmalt siiski seadusandja kohustus ja nagu juba märgitud, on seadusandja loonud selleks ka eraldi meetme, mis tuleneb
§-st 621 ja mille eesmärgiks ongi soodustada proviisorite ja farmatseutide töötamist vähese nõudlusega piirkondades paiknevates apteekides sh nii üld- kui ka haruapteekides. Eeltoodut arvestades ei ole alust asuda ka seisukohale, et vaidlusalune ettekirjutus on kaebaja õiguste suhtes ebaproportsionaalne. Ettekirjutus, millega kohustati Terve Pere Apteek OÜ-d tagama Tamme Apteegi Luunja ja Kavastu haruapteekides apteegiteenuse osutamisel apteegi lahtiolekuaegadel proviisori või farmatseudi kohalolek alates ettekirjutuse kättesaamisele järgnevast päevast on isegi leebem meede võrreldes tegevusloa kehtetuks tunnistamisega, mille 11 eeldused vastavalt MsÜS § 37 lg 2 p 2 olid samuti täidetud. Haldussubjekti suhtes vähemkoormavama lahenduse kasutamist ei ole seega alust pidada õigusvastaseks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.