) § 386 lg-ga 4 tühistas kohus hagi tagamise meetme kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus
Hageja apellatsioonkaebus 2
lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, sh jaotas ebaõigesti tõendamiskoormise ning jättis asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata, mis tõi kaasa tervikuna ebaõige lahendi tegemise. Sellised rikkumised toovad üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt nt Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12; 11.03.2015 otsust asjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Eelmenetluse ülesanded on sätestatud
§-s 392. Kohtul on vastavalt
Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (
lg 1 p-d 1 ja 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (
Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (
Hageja esitas maakohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel põhjusel, et ta oli täitnud NN kaudu sundtäidetavast dokumendist tuleneva DD nõude, mille DD oli VÕS § 164 lg 1 alusel 11.01.2018 kostjale loovutanud. Täitedokumendiks oli Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsus, millega jõustus Harju Maakohtu 21.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16659, kus mõisteti hagejalt DD kasuks välja 9 000 eurot ja viivis põhivõlalt (9 000 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 05.11.2015 kuni põhivõla tasumiseni. Oma väite kinnitamiseks esitas hageja venekeelse dokumendi pealkirjaga „Pасписка“, millest nähtus DD kinnitus, et ta sai NN-lt 19.11.2017 hageja võla tasumise näol 9 000 eurot ning pärast seda ei omanud ta hageja vastu mingeid finantsilisi pretensioone. Dokumendil oli väidetavalt DD allkiri. Kostja oli seisukohal, et allkiri oli võltsitud, s.t DD NN-lt 9 000 eurot ei saanud ja vastupidist kirjeldavat dokumenti DD ei allkirjastanud. Oma väidet põhistas kostja sellega, et DD viibis 19.11.2017 välismaal. 3 Sellises olukorras jagas maakohus ebaõigesti tõendamiskoormise. Maakohus selgitas 20.06.2018 toimunud istungil menetlusosalistele, et kui kostja esitab 19.11.2017 antud dokumendi võltsituse vastuväite, peab võltsitust tõendama kostja (lk 86 pöördel). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui dokumentaalse tõendi ehtsus on kahtluse alla seatud (võltsitust on põhistatud), tähendab see dokumendi esitanud poole jaoks temale tõendamiskoormuse langemist mh dokumendi ehtsuse osas, s.t dokumendi võltsitust väitev pool ei pea dokumendi võltsitust tõendama (vt nt Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Eelnev tähendab omakorda, et kohtul tuleb pooltele dokumendivõltsimise kahtluse korral anda võimalus dokumendi ehtsuse kohta tõendeid esitada (vt nt Riigikohtu 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Esmajoones tuleb kohtul selgitada ekspertiisi määramise vajadust dokumendi võltsituse kontrollimiseks (
Kui dokumendi ehtsus jääb ebaselgeks, loetakse dokument võltsituks ja dokumenti tõendina ei arvestata (vt nt Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Pelgalt kahe tunnistaja vastuolulistele ütlustele tuginedes ei olnud võimalik tuvastada 19.11.2017 kinnituskirja ehtsus praeguses asjas. Kui maakohus oleks selgitamiskohustust korrektselt täitnud ja hageja oleks teadvalt jätnud ekspertiisitaotluse esitamata, oleks maakohus pidanud jätma 19.11.2017 kinnituskirja tõendikogumist välja. Veel rikkus maakohus menetlusõigusnorme, kui jättis pooltega arutamata 19.11.2017 kinnituskirja tähenduse kostja viivisenõudele. Praegusel juhul arutleti menetluses üksnes selle üle, kas hageja oli NN kaudu DD-le üle andnud 9 000 eurot, jättes tähelepanuta, et hageja palus täiteasjas nr 014/2017/2006 sundtäitmine tervikuna lubamatuks tunnistada ja täitedokumendiks olevas otsuses mõisteti hagejalt DD kasuks välja 9 000 eurot ja viivis põhivõlalt (9 000 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 05.11.2015 kuni põhivõla tasumiseni. Eelneva arutamine pooltega oli seda olulisem, et vaidlusaluses dokumendis on lause, mille kohaselt ei ole DD-l mitte mingeid finantsilisi pretensioone hageja vastu. Viidatud lauset oli võimalik mitmeti mõista (nt kinnitus kehtis üksnes põhinõude kohta ja viivisenõuet see ei hõlmanud, DD loobus viivisenõudest vms) ning selle sisustamiseks tuli kohtul menetlusosaliste abil 19.11.2017 kinnituskirja tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatuga. Maakohus käsitles viivisenõuet esmakordselt alles kohtuotsuses. Ülal kirjeldatud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul eelnevale lisaks silmas pidada, et kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline. Kui kohus tuvastab, et hageja andis 9 000 eurot DD-le üle, mistõttu on selles osas sundtäitmine lubamatu, kuid lubatav on täitemenetluse jätkamine viivisenõude osas, tuleb seda resolutsioonis kajastada, s.t võimalik on ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi osaline rahuldamine. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, jätab kohus menetluskulude jaotuse
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.