2-17-9141/65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse kuupäev 23.04.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-17-9141 Kohtuasi XX (X) hagi YY (Y) vastu elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 15.11.2018 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YY apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 840,6 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC, lepinguline esindaja Riho Sillar Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Deniss Matvejev Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.11.2018 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta YY kanda.
3. Välja mõista YY-lt XX kasuks apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 920 eurot.
4. Välja mõista YY-lt XX kasuks viivis menetluskulude hüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
5. XX (hageja) esitas 12.06.2017 hagi Harju Maakohtusse YY (kostja) vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimummääras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus tuvastas 20.11.2017 otsusega hageja põlvnemise kostjast ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise, mis vastas poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast. Ringkonnakohus tühistas 05.01.2018 maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja suurema elatise kui 156,6 eurot kuus ja saatis elatisenõude seda ületavas osas uueks arutamiseks maakohtusse. Seega jõustus 23.02.2018 maakohtu otsus osas, milles kohus tuvastas hageja põlvnemise kostjast ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise kuni 156,6 eurot kuus ning vaidlus jätkub nimetatud summat ületava elatisenõude osas. Hageja sündis XX.XX.XXXX ning tema vanemad olid kostja ja CC (ema). Alates
6. aasta septembrist ei elanud kostja koos hagejaga. Kostja ei tasunud hagejale elatist ja ei võimaldanud ka muul viisil hagejale ülalpidamist. Hageja ülalpidamiskulud olid kokku 560 eurot kuus, mis moodustusid kommunaalkuludest 55 eurot, kulust riietele ja jalanõudele 100 eurot, sidekulust 10 eurot, toidukulust 170 eurot, ravimi- ja vitamiinikuludest 15 eurot, lasteaiatasust 60 eurot, täiendavatest lasteaiakuludest 30 eurot, trennitasudest 95 eurot ja kulust meelelahutusele 25 eurot. Hagejat pidas ülal hageja ema, keda abistas hageja vanaisa. Kostja oli jõukam, kui väitis end olevat. Kostjal oli äriühing, kust maksti eelmisel aastal dividende 8 000 eurot. Kostja sai tõenäoliselt lisaks mitteametlikku sissetulekut. See võis pärineda temale mittekuuluva korteri väljaüürimisest ja/või tema äriühingust. Lisaks omas kostja kahte kinnisasja, liikmelisust garaažiühistus ja mootorsõidukit. Hageja ema ei töötanud alates
7. aasta oktoobrist, ta õppis erakoolis kosmeetikuks. Tema sissetulek pärines Eesti Töötukassast ja oli 130 eurot kuus. Lisaks sai ta igakuist lastetoetust 55 eurot. Korter, kus hageja ja tema ema elasid, kuulus hageja ema elukaaslasele. Kinnisvara, sõidukeid ja ühingute osasid tal ei olnud. Kostja vastuväited
8. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Kostjal oli väike sissetulek: menetluse algul 250 eurot kuus ja hiljem 158 eurot kuus (Eesti Töötukassalt). Narvas oli raske leida tööd, mille eest makstakse rohkem kui 470 eurot. Talle kuulusid äriühingu osad ja auto. Kostja pidas ülal teist alaealist last, kellega ta koos ei elanud. Maksimaalselt sai kostja hagejale elatist maksta 156,6 eurot kuus. Maakohtu otsus
9. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise, mis vastas poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 12.06.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohus määras, et elatis tuli tasuda hageja ema arvelduskontole. Hiljemalt eelmise kuu viimaseks päevaks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus tuvastas, et hageja oli kostja ja hageja ema kuueaastane poeg. Vaidlus puudus selles, et laps elas ema juures ja mõlemad vanemad peavad last üleval pidama. Vaieldi selle üle, kui suurt elatist peab kostja hagejale tasuma. Kusjuures vanemad olid ühel meelel selles, et hageja igakuiseks ülalpidamiseks kulub vähemalt töötasu alammäära suurune rahasumma. Kohtul tuli hinnata, kas praegusel juhul esines perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-s 1 nimetatud alus elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Maksu- ja Tolliameti andmetel puudus kostjal püsiv sissetulek. Samas oli kostja töövõimeline isik, kelle töötamisele tervislik seisund piiranguid ei seadnud. Olenemata kohtu selgitustest ei 2 tõendanud kostja oma majanduslikku võimetust hagejale elatist tasuda. Veel enam, kostja kinnitas, et tal ei ole nimetatut tõendavaid dokumente ega taotlusi tõendite kogumiseks. Samas tuvastas kohus, et kostjale kuulus korter aadressil XXX, kus kostja ise ei elanud. Samuti kuulus talle ½ kinnistu kaasomandist asukohaga PPP, kus kostja samuti ei elanud. Talle kuulus
10. aasta BMW 530D, Osaühingu R osad. Kostja oli Hooneühistu V liige. Seega suutis kostja hagejale miinimummääras elatist tasuda ja suutis samal ajal ülal pidada ka teist alaealist last. Alus elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra puudus. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kostjal tuli hagejale hüvitada menetluskulud 1 191 eurot. Kostja apellatsioonkaebus
11. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 156,6 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Otsus ei olnud jälgitav, sest maakohus üksnes refereeris tõendeid ja ei teinud nendest järeldusi. Kohus leidis ebaõigesti, et ei esinenud alust elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Maakohtu ebaõigele järeldusele andis aluse mh kostja esindaja halb töö, kes ei edastanud vajalikke tõendeid kohtule. Kostjale kuuluva liikmelisuse väärtus Hooneühistus V oli 1 200 eurot, tema sõiduauto väärtus oli 350 eurot, sest see vajas remonti, mille maksumus oli 2 850,14 eurot. Erinevalt maakohtu poolt märgitust elas kostja ainsas endale kuuluvas korteris. Teist kinnisasja ta enam ei omanud. Kostja osa väärtus äriühingus oli 2,35 eurot. Seega oli kostja halvas majanduslikus olukorras. Hageja halva majandusliku seisundi tõttu tulid menetluskulud jätta poolte endi kanda. Hageja vastuväited
12. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
13. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Esialgsest hagist oli pärast ringkonnakohtu 05.01.2018 otsuse jõustumist vaidluse all veel küsimus, kas kostjalt tuleks välja mõista 156,6 eurot ületav elatis kuni pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast. Kostja oli veendumusel, et temalt ei saanud välja mõista suuremat elatist kui 156,6 eurot kuus tema halva majandusliku olukorra tõttu ja põhjusel, et ta pidas ülal veel teist alaealist last. Samas ei vaielnud kostja selle üle, et hageja igakuised kulud olid kokku 560 eurot. Iseenesest on õige, et ülalpidamiskohustust omava isiku halb majanduslik seisund ja teise alaealise lapse olemasolu, kes jääks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, on asjaolud, mis võivad tingida seaduses sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise tasumise kohustuse. Samas tuleb kirjeldatud aluste esinemine veenvalt välja tuua, piisavalt põhistada ja ära tõendada. Praegusel juhul, hoolimata kohtute vastavast selgitusest, kostja sellega toime ei tulnud, mistõttu rahuldas kohus hagi õigesti. Maakohus arutas 05.09.2018 istungil vaidluse ulatust, selgitas asja sisu ja menetluslikku olukorda ning tõendamiskoormist ja tõendite esitamise kohustust (TsMS § 230). Seda oli eelnevalt teinud ka ringkonnakohus asjas 05.01.2018 tehtud lahendis. Kostja esindaja tõdes istungil, et kostjal ei 3 ole tõendeid esitada ning tal ei ole ka tõendite kogumise taotlusi. Kohus kogus omal algatusel tõendeid ja neid tõendeid kogumis muude menetluses esitatud tõenditega hinnates jõudis õigele järeldusele, et praegusel juhul ei esinenud asjaolusid, mis olid lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad PKS § 102 kohaldamiseks (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust asjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja ainus sissetulek pärines kostja sõnul Eesti Töötukassast ja oli 158 eurot kuus. Menetluses esitatud ja kogutud tõenditest nähtus, et tegu ei olnud tema ainsa sissetulekuga. Kostja oli üks Osaühing R osanikest, omades ligikaudu 43% ühingu osadest. Ühing tegutses kasumlikult ja
14. aastal jaotati dividendideks 8 000 eurot (I kd lk 151-158). Lisaks tegutses kostja üüriturul, kui üüris Narvas välja korterit (I kd lk 113-117). Kostja perioodi 22.06.2017-25.09.2018 arvelduskonto väljavõttest ja üürikuulutusest nähtub, et esmalt toimus üüritasu maksmine läbi Booking.com veebilehe ja hiljem sularahas (I kd lk 113; II kd lk 2-13). Nii tasuti perioodil 12.07.2017-03.10.2017 korteri eest kostjale nimetatud veebilehe kaudu summasid vahemikus 57,2 eurot kuni 589,6 eurot ja pärast viidatud perioodi algasid regulaarsed sularaha sissemaksed kostja arvelduskontole, mis jäid vahemikku 5 eurot kuni 1 750 eurot. Veel on perioodil 22.06.2017-25.09.2018 kostjale ülekandeid teinud Rahandusministeerium ja Kuusakoski ning erinevad isikud PayPali kaudu (II kd lk 2-13). Seega on ilmne, et kostja ei saanud sissetulekut üksnes Eesti Töötukassast, vaid tema sissetulek pärines ka paljudest muudest allikatest ning see kokku moodustas sissetuleku, mis oli oluliselt kõrgem kui seaduses sätestatud minimaalse töötasu suurus. Lisaks oli kostja varalises mõttes kindlustatud, kui omas korterit aadressil XXX,
15. aasta sõiduautot BMW 530D, Osaühingu R osasid ja oli Hooneühistu V liige, omades seeläbi õigust garaažiboksile. Maakohtu otsuse tegemise ajal omas kostja veel ka ½ mõttelist osa kaasomandist aadressil PPP. Kuigi kostja võõrandas selle umbes üks kuu pärast maakohtu otsuse tegemist, ei saanud see mõjutada hinnangut kostja varanduslikule seisundile, sest kui varem omas kostja osa kinnisasjast, siis pärast vara käsutamist kinnisasja osa väärtuses raha. Seda muidugi juhul, kui kinnisasi ei võõrandatud tasuta toimunud tehingu tulemusena. Samas ei saanud ka see toetada kostja väidet viimase halva majandusliku seisundi kohta, sest reeglina puudustkannatavad inimesed ei loobu tasuta endale kuuluvatest kinnisasjadest. Eelnevast sõltumata märgib ringkonnakohus, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsust asjas nr 3-21-118-12, p 15; 16.01.2013 otsust asjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kostja on noor, terve ja ettevõtlik meesterahvas, kellel on keskharidus. Puudub mistahes põhjus arvata, et sellisel isikul on võimatu leida Narvas või selle lähiümbruses hea töökoht. Seega nähtub menetluses esitatud ja kogutud tõenditest, et kostja on vähemalt rahuldaval majanduslikul järjel, mis võimaldab mõlemale kostja lapsele pakkuda piisaval määral ülalpidamist. Menetluskulud
16. Kuivõrd maakohus rahuldas õigesti hagi, jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel korrektselt menetluskulud kostja kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Samas on ka õige, et teatud juhtudel on hagi tervikuna rahuldamise või rahuldamata jätmisel korral kohtul õigus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seda näiteks juhul, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Praegusel juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esinenud. Kostja ei vaidlustanud menetluskulude kindlaksmääramist maakohtu poolt. 4
17. Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ka apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja apellatsiooniastmes õigusabikulu kokku 980 eurot (käibemaksuta). Selle raames õigusabi osutaja tutvus maakohtu otsusega ja selgitas selle sisu kliendile 1 tund 5 minutit (130 eurot), tutvus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega 5 minutit (10 eurot), tutvus apellatsioonkaebusega ja sellele lisatud tõenditega ning tutvustas seda kliendile 2 tundi 5 minutit (250 eurot), tutvus kohtupraktikaga ja koostas apellatsioonkaebuse vastuse 3 tundi 45 minutit (450 eurot), tutvus taotluse lahendamise ja otsuse aja kuulutamise määrusega 10 minutit (20 eurot) ning koostas lõpliku seisukoha, v.a menetluskulude nimekirja, 1 tund (120 eurot). Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on valdavas osas põhjendatud, arvestades dokumentide sisu ja mahtu ning kohtupraktikaga on kooskõlas ka hageja esindaja tunnihind. Osaliselt tuleb vähendada põhjendatud ajakulu lõpliku seisukoha koostamiseks. Ringkonnakohus selgitas 18.02.2019 määruses, et tähtaeg antakse seni esitamata avalduste ja seisukohtade ringkonnakohtule esitamiseks ning seda üksnes juhul ja ulatuses, milles TsMS seda võimaldab. Selgitus baseerub TsMS § 647 lg-s 1 sätestatul, mida tuleb kohaldada koosmõjus TsMS § 634 lg-ga ning §-dega 642 ja
18. Siinkohal ei ole paslik taasesitada menetluse käik ja/või üle korrata juba varem esitatud seisukohti. Nii on hageja 27.03.2019 menetlusdokumendi koostamise kulust hüvitatav kuni 1 lehekülje pikkuse osa koostamine, milleks ei saanud kohtu hinnangul kuluda rohkem kui 30 minutit. Seega on hageja põhjendatud menetluskulu suurus apellatsiooniastmes 920 eurot (980-60), mis tuleb vastaspoolelt välja mõista. Lisaks palus hageja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mis tuleb rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 5