RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-10-8154
- mai 2019 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Eerik Kergandberg Taotlus statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks või asendamiseks ambulatoorse sundraviga Tartu Ringkonnakohtu
- jaanuari
- a määrus L. S-i kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa
- mai 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Jätta Tartu Ringkonnakohtu
- jaanuari
- a määrus muutmata, kuid jätta sellest välja hooldusteenuse osutamisega seotud põhistused.
- Määruskaebus jätta rahuldamata.
- Määrata Advokaadibüroole Nikolai Kõiv makstava riigi õigusabi tasu suuruseks L. S-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot).
- Mõista eelmises punktis märgitud menetluskulu katteks L. S-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 120 eurot. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tartu Maakohtu
- aprilli
- a määrusega lõpetati L. S-i suhtes kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel süüdimatuse tõttu ja talle kohaldati karistusseadustiku (KarS) § 86 lg 1 alusel statsionaarset psühhiaatrilist sundravi.
- L. S. esitas Tartu Maakohtule
- oktoobril 2018 taotluse statsionaarse psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks ja tema üleviimiseks hooldekodusse.
- Tartu Maakohtu
- novembri
- a määrusega jäeti L. S-i taotlus rahuldamata. Maakohus leidis, et L. S-i puhul esinevad jätkuvalt statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alused. Tema ohtlikkus ja sundravivajadus ei ole ära langenud. L. S. võib olla ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Ta on varem korduvalt pannud toime õigusvastaseid tegusid. Arstliku komisjoni arvamuse ja L. S-i raviarsti ütluste kohaselt on L. S. käitunud sundravil olles vägivaldselt, tal ei ole haiguskriitikat ja tema statsionaarset sundravi ei saa asendada ambulatoorsega.
- Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse L. S. ja tema kaitsja, kes taotlesid vastavalt maakohtu määruse tühistamist ja L. S-i hooldekodusse üleviimist ning maakohtu määruse tühistamist ning asja uueks arutamiseks saatmist.
- Tartu Ringkonnakohtu
- jaanuari
- a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus seaduslik ning põhjendatud. Haiguskriitika puudumise tõttu on L. S. ohtlik eelkõige iseendale. Samuti püsib risk 1-10-8154 ühiskonnaohtlikuks käitumiseks: ta on isegi kontrollitud keskkonnas rünnanud kaaspatsiente. L. S. vajab ööpäevaringset järelevalvet ja abi ravimite manustamisel. Seega on L. S-i statsionaarne sundravi jätkuvalt põhjendatud, kuni talle leitakse koht erihoolekandeasutuses, kus on tagatud turvalisus ja ravi järjepidevus. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
- Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse L. S-i kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja hinnangul on L. S-i sundravi jätkamine võimalik ambulatoorses vormis erihooldekodus, kus on tagatud L. S-ile vajalik ravi, järelevalve ja hooldus. Kui ainsaks takistuseks statsionaarse sundravi asendamisel ambulatoorsega on hooldekodukoha puudumine, tuleb kohtul astuda täiendavaid samme selle koha leidmiseks. Lisaks on kaitsja seisukohal, et psühhiaatriline sundravi ei tohiks üldjuhul kesta kauem kui isikule määratav karistus.
- Vastuses määruskaebusele leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja L. S-i statsionaarse sundravi jätkumine põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- KrMS § 403 lg 1 näeb ette, et kui isik tema suhtes kohaldatud psühhiaatrilise sundravi mõjul terveneb või sundravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri või arstliku komisjoni arvates ei ole vaja mõjutusvahendi kohaldamist jätkata, lõpetab kohus selle kohaldamise tervishoiuteenuse osutaja esildise alusel. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt võib kohus lõpetada mõjutusvahendi kohaldamise ravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri arvamust arvestades, kui seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane KrMS § 71 lg 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja või kaitsja. Viidatud sätte alusel on õigus sundravi jätkuvat põhjendatust vaidlustada ka sundravil viibival isikul endal (Riigikohtu üldkogu
- juuni
- a määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 38).
- Sundravi kohaldamise alused on isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- märtsi
- a määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 17). Kui isiku ohtlikkus ja sundravivajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkata (viidatud üldkogu määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 39). Kui aga isik on jätkuvalt ohtlik ning raviga on võimalik tema seisundit mõjutada (esineb ravivajadus), tuleb sundraviga jätkata. Kui patsiendi ohtlikkus on statsionaarse sundravi tulemusena vähenenud ja on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist, tuleb kaaluda üleminekut ambulatoorsele sundravile (KarS § 86 lg 12, vt ka viidatud määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 31). Psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt kohus. Seega on lõppkokkuvõttes üksnes kohtu pädevuses anda hinnang isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi vajadusele, vaatamata sellele, et mitmete sundravi kohaldamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 14.)
- Maakohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et L. S-i ohtlikkus ja sundravivajadus ei ole ära langenud. Kohus arvestas L. S-i varasemaid õigusvastaseid tegusid ning tema käitumist sundravil. L. S. on sundravil olnud jätkuvalt vägivaldne ja agressiivne. Maakohus leidis ka seda, et kuna L. S. ei ole haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumise tõttu võimeline ravirežiimist kinni pidama, siis ei tuleks statsionaarset ravi asendada ambulatoorsega.
- Riigikohtu hinnangul on kohtud L. S-i statsionaarse sundravi muutmata jätmisel lähtunud õigetest kaalutlustest: eeskätt sellest, et L. S. on haiglas jätkuvalt vägivaldne ning ta ei mõista vajadust ravimeid võtta. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et L. S-i ohtlikkus ja sisuline ravivajadus on jätkuvalt olemas. Arstliku komisjoni arvamusele viidates on ringkonnakohus tuvastanud, et L. S-i puhul esineb suur risk ühiskonnaohtlikuks käitumiseks, tal puudub haigusteadvus ja ravisoostumus ning vaatamata ravile esineb impulsiivsust, vägivaldsust ja psühhootilisi sümptomeid. L. S. on ringkonnakohtu hinnangul haigusteadvuse puudumise tõttu ohtlik eelkõige iseendale, kuid püsib ka risk ühiskonnaohtlikuks käitumiseks, kuna ta on ravil viibides olnud vägivaldne.
- Viidatud maa- ja ringkonnakohtu argumendid on asjakohased ning õigustavad L. S-i statsionaarse sundravi jätkumist. Samas on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et sundravi tuleb kohaldada seni, 2
(4)1-10-8154 kuni isik saab erihooldusteenusele. Hooldekodukoha olemasolu või selle puudumine ei ole sundravi põhjendatuse üle otsustamisel asjasse puutuv ning sellest lähtuvalt ei saa otsustada ravi jätkumise üle. Eelöeldu ei mõjuta L. S-ile osutatava sundravi seaduslikkust, kuna maa- ja ringkonnakohus on L. S-i jätkuva ohtlikkuse ning sundravivajaduse õigesti tuvastanud.
- Kolleegium selgitab, et sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s
- SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
- märtsi
- a määrus nr 2-16-10435/138, p 16).
- Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
- aprilli
- a määrus nr 2-18-5670/52, p-d 18–18.4.)
- Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Midagi sellist ei ole käesolevas asjas tuvastatud. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt viidatud määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. Maa- ja ringkonnakohus on tuvastanud L. S-i jätkuva sundravivajaduse, mistõttu ei tule kõne alla tema nõusolekuta hooldamine SHS § 105 lg 1 alusel.
- Lisaks ülaltoodule on määruskaebuses seatud kahtluse alla sundravi osutamine kauem, kui võiks kesta isikule mõistetud vangistus. Kolleegium juhib tähelepanu, et erinevalt vangistusest on sundravi mittekaristuslik mõjutusvahend, mida kohaldatakse üksnes selle aluste – isiku ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse – jätkuval esinemisel (viidatud üldkogu määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 39). Sotsiaalministri
- augusti
- a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg 6 sätestab, et statsionaarse psühhiaatrilise ravialuse arstlik läbivaatus toimub selleks moodustatud komisjoni poolt iga kuue kuu järel. Nagu ülal viidatud, on lisaks arstliku komisjoni perioodilisele kontrollile igal sundravialusel piiramatu kaebeõigus, mis annab võimaluse enda sundravi jätkuvat põhjendatust järjepidevalt kohtus vaidlustada. Seega kohaldatakse sundravi üksnes selle aluste jätkuva esinemise korral, mille üle on tagatud regulaarne kontroll. Kolleegiumi hinnangul ei ole KarS § 86 lg 1 seega vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei sätesta sundravi kohaldamise tähtaega, sh ei seo sundravi osutamise kestust võimaliku isikule mõistetava karistuse määraga (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
- detsembri
- a määrus nr 1-13-783, p-d 51–58). 3
(4)1-10-8154
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3 ja § 390 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
- jaanuari
- a määruse muutmata, kuid jätab sellest välja hooldusteenuse osutamist puudutavad põhistused. Määruskaebus jääb rahuldamata.
- Kaitsja N. Kõiv esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 120 euro suuruses summas (sh käibemaks 20 eurot). Taotluse kohaselt kulus advokaadil ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja analüüsiks pool tundi ning poolteist tundi määruskaebuse koostamiseks. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
- juuli
- a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 6 ning § 7 lg-st 1, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse ja määrab riigi õigusabi tasu suuruseks 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot). KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb see menetluskulu L. S-ilt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Saale Laos Hannes Kiris Eerik Kergandberg 4
(4)