Obsah (6)

§ 238§ 38§ 331§ 339§ 341§ 337

1-06-10627 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsembril 2006.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-06-10627 Kohtukoosseis eesistuja Igor Ama

§ 238lg.2 alusel vähendati 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 1 a. 4 kuud vangistust. Kar

S § 74 lg.1,3 kohaselt määrati , et mõistetud karistust ei pöörata tingimisi täitmisele 18 kuulise katseaja jooksul kui süüdimõistetu täidab KarS § 75 lg.1 p. 1-5 sätestatud kontrollnõudeid kriminaalhooldaja järelevalve all. KarS § 50 lg.1 p.1 alusel mõistetud lisakaristusena süüdistatavalt V.K-lt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1-ks aastaks. V.K tunnistati süüdi selles, et tema,

1. jaanuaril 2006.a., Pärnus, Riia mnt. 115 maja juures, juhtides sõiduautot Opel Omega, reg. nr.xxx XXX , Liikluseeskirja § 46 ja § 47 nõuete vastaselt sõitis mööda jalakäijate ülekäiguraja ees kõrvalreas peatunud mootorsõidukist ning otsa ülekäigurajal teed ületanud jalakäijale G. E, kes saadud terviskahjustuste tagajärjel suri. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Vandeadvokaadi P. Tartu apellatsioonis ei vaidlustata esimese astme kohtu otsust V.K süüditunnistamises ja KarS § 423 lg.1 järgi mõistetud põhikaristuse osas, vaid ainuüksi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguses äravõtmises osas. Apellandi väidetel ei ole esimese astme kohus lisakaristuse kohaldamisel arvestanud kuriteo tehiolusid, süüdistatava isikut ega põhistanud lisakaristuse kohaldamist konkreetsete asjaoludega. Kaitsja ei nõustu maakohtuga selles, et raskeima tagajärje põhjustamine tingib lisakaristuse kohaldamist. Apellandi seisukohalt on surma põhjustamine KarS § 423 lg.1 kirjeldatud kuriteo koosseisuline tunnus ning seetõttu ei saa sellega motiveerida lisakaristuse kohaldamist. 9 kuud pärast õnnetust on lisakaristuse kohaldamine kaotanud vajaliku eesmärgipärasuse. Maakohus pole süüdistatava karistust raskendavaid asjaolusid kindlaks teinud, küll aga esineb karistust kergendava sajaoluna süüdistatava poolt kannatanule abi osutamine ja tema puhtsüdamliku kahetsus. Süüdistatavale V.K-le on juhiload vajalikud igapäevatöö tegemiseks. Seetõttu taotletakse esimese astme kohtu otsuse tühistamist mõistetud lisakaristuse osas. Kannatanu G. E apellatsiooni väidete kohaselt ei vasta süüdistatavale mõistetud karistus toimepandud kuriteo raskusele. Surma põhjustanud liiklusõnnetuse eest pole vangistuse tingimisi kohaldamine või vangistuse tähtaja 1/3 võrra vähendamine võimalik. Samuti on maakohus oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust viisil, mis pole kohtuistungil kõrvaldatav. Kannatanu esitas tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise algust
2. oktoobril 2006.a.. Kannatanu taotles tsiviilhagi kohtuistungil läbivaatamist, kuid kohus jättis tsiviilhagi läbivaatamata. Seetõttu on kannatanu sunnitud kuriteoga tekitatud materiaalse kahju ja toitjakaotuse hüvituse nõuete lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras tasuma riigilõivu. Kuna tsiviilhagi osas olid tõenditeks nii dokumendid kui tunnistajate ütlused, siis ei oleks saanud kriminaalasja arutada lühimenetluse korras, vaid kriminaalasi tulnuks,

§ 238lg.1 p.1 alusel, prokuratuurile tagastada.

Seetõttu taotletakse maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Ringkonnakohtu istungil vandeadvokaat P. Tartu ja süüdistatav toetasid esitatud apellatsiooni täies ulatuses. Prokurör vaidles kaitsja ja kannatanu apellatsioonidele vastu ning taotles esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioonide rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ei nõustu vandeadvokaadi P. Tartu apellatsiooni väitega, mille kohaselt ei saa kuriteoga põhjustatud tagajärje raskus olla asjaoluks, mida arvestada karistuse mõistmisel. Karistuse kohaldamisel on üheks etapiks süü piiride määramine, millele tuginevalt tehakse kindlaks, kas karistus jääb karistusseadustikus kehtestatud sanktsiooni keskmisele tasemele või sellest üles- või allapoole. Samuti otsustatakse põhi- ja lisakaristuse valik. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et apellandi osundatud süüdistatava ettevaatamatus toimepandud Liikluseeskirja rikkumise ja saabunud tagajärje suhtes on süüdistatavale V.K-le inkrimineeritud kuriteo subjektiivse koosseisu obligatoorne tunnus. Teistsugust subjektiivset koosseisu tõendavate asjaolude tuvastamine tähendanuks ka süüteo muud karistusõiguslikku kvalifikatsiooni. KarS § 423 lg.1-s kirjeldatud kuriteo objektiivne koosseis on täidetud kahesuguse tagajärje saabumisel. Nendeks on inimesele raske tervisekahjustuse põhjustamine või inimese surma põhjustamine. Inimese surm on igast muust süüteo võimalikust tagajärjest vaieldamatult raskeim tagajärg. Raskeim tagajärg aga iseloomustab ja tõendab kuriteo täideviija süü suurust. Võttes arvesse süüdistatava V.K süü suurust, karistust raskendavate asjaolude puudumist ja karistus kergendavate asjaolude olemasolu on esimese astme kohus pidanud põhjendatuks ja otstarbekaks karistada süüdistatavat vangistusega, mille tähtaega on üle sanktsiooni keskmise määra. Samuti on maakohus pidanud võimalikuks karistuse mõistmise eri -ja üldiste eesmärkide saavutamist võimalikuks ilma süüdistatavat V.K temale tavapärasest sotsiaalsest keskkonnast isoleerimata. Kuna süüdistatav oli karistatava teo toime pannud temale antud eriõigust – mootorsõiduki juhtimise õigust – kasutades, siis oli õiguskorra kaitsmise huvide garandina kohaldatud süüdistatavalt V.K-lt mootorsõiduki juhtimisõiguse tähtajalist äravõtmist. Süüdistatav V.K ei kasuta mootorsõidukit seoses invaliidsusega ega hangi elatist kutselise autojuhina töötades. Mootorsõiduki juhtimise õiguse omamine võib küll olla OÜ-s * lukksepaameti pidamist või töökohustuste täitmist hõlbustavaks asjaoluks, mitte aga lukksepa ametioskuste hulka vältimatult kuuluvaks erioskuseks. Ringkonnakohtu istungil antud selgituse järgi tuleb süüdistataval tööülesannete täitmisel juhtida autot kui traktorit. Samas on ringkonnakohus veendunud, et üks aasta vältav tegevuskeeld mootorsõidukit juhtida, ei takista ega välista süüdistataval teha lukksepa oskustööd ja sellel viisil elatist hankida. Mootorsõiduki juhtimisõiguse ajutine puudumine on korvatav logistiliste ümberkorraldamistega süüdistatava V.K tööalases tegevuses. Lisakaristus kohaldatakse ainuüksi koos põhikaristusega, seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaitsja apellatsiooni väite selles, nagu oleks süüdistatavalt kohtuotsuse alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine 9 kuud pärast kuriteosündmust kaotanud eesmärgipärasuse. Pärnu Maakohtu 9. oktoobri 2006.a. otsusega lahendati esmakordselt küsimus V.K süüst G. E surma põhjustamises. Ajaliselt varem puudus igasugune alus süüdistatava V.K suhtes karistusseadustikus kehtestatud lisakaristuse sanktsioonina rakendamiseks. Kannatanu G. E apellatsiooni väide, nagu poleks isiku surma põhjustamise tõttu võimalik V.K süüdistusasja arutamine kohtus lühimenetluse korras, on vastuolus kriminaalmenetluses seadustiku § 233 lg.2 sätestatuga. Nimetatud paragrahvi teise lõike punktide 1 ja 2 kohaselt ei kohaldata lühimenetlust kuriteole, mille eest karistusseadustik näeb ette karistusena eluaegse vangistuse või mitme süüdistatavaga kriminaalasjas kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu lühimenetluse kohaldamisega. Käesolevas kriminaalasjas ei süüdistata V.K kuriteos, milles eest karistusseadustik näeks ette eluaegse vangistuse ega vaidle süüdistatav lühimenetluse kohaldamisele vastu. Kriminaaltoimiku materjalidest ( tl. 63, 66 ) nähtuvalt on süüdistatav V.K ja tema kaitsja vandeadvokaat P. Tartu esitanud taotluse lühimenetluse kohaldamiseks. Prokuröri abi Merry Lübik on esitatud taotlusega nõustunud.

§ 238

lg.2 järgi vähendab kohus, lühimenetluse korras süüdimõistvat kohtuotsust tehes, põhikaristust ühe kolmandiku võrra. Seega põhikaristuse ühe kolmandiku võrra vähendamise kohustus on seaduse ühemõtteline ettekirjutus, mitte kohtule jäätud kaalutlusõigus. Kriminaalasjas lühimenetluse kohaldamise taotluse esitamise õigus on kahtlustataval või süüdistataval ning sellise taotlusega nõustumise või mittenõustumise pädevus on prokuröril.

§ 38

ja § 234 järgi kannatanul lühimenetluse kohaldamise või mittekohaldamise üle kohtus tahteavalduse väljendamise õigust antud ei ole. Seetõttu on Pärnu Maakohus õigesti jätnud rahuldamata kannatanu G. E taotluse kriminaalasja üldmenetluse korras arutamiseks. Kannatanu G. E on ülekuulamisel 20. aprillil 2006.a. ja kohtuistungil 9. oktoobril 2006.a. kasutanud

§ 38lg.1 antud õigust esitada tsiviilhagi.

Kuriteo läbi põhjustatud kahju suuruseks on kannatanu nimetanud 20143 kr. ja 30 sendi suurust summat. Nimetatud summast oli kohtuistungi ajaks AS-i IF Eesti Kindlustuse poolt hüvitatud 17 740 kr. ja 30 senti ( tl. 7173 ). Hüvitamata kahju osa arvustuslikuks suuruseks oli seega 2403 kr. Pärnu Maakohtu

1. oktoobri 2006.a. istungi protokolli kohaselt pole kannatanu G. E kohtuistungil taotlenud kohtult tsiviilhagi kohta esitatud tõendite vastuvõtmist ega ole kohus kannatanu G. E sellist taotlust rahuldamata jätnud. Pärnu Maakohtu
2. oktoobri 2006.a. otsuse resolutiivosa järgi on kannatanu G. E tsiviilhagi hüvitamata osas, s.o. summas 2403 kr., süüdistatavalt V.K-lt välja mõistetud. Maakohus pole kannatanu tsiviilhagi jätnud osaliselt rahuldamata või läbivaatamata, selgitades talle õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Kohtuistungi protokolli kohaselt polnud kannatanul kohtule midagi öelda süüdistatavale mõistetava karistuse osas. Kohtuotsuse teatavaks tegemise järel on kannatanu kinnitanud selle sisu arusaadavust. Ringkonnakohtu istungil esitas prokurör ringkonnakohtule kriminaaltoimiku materjalide juurde võtmiseks koopia kannatanu G. E
3. oktoobri 2006.a. hagiavaldusest Pärnu Maakohtule ( hagiavalduses nimetatud Lääne Maakohtu Pärnu kohtumaja ), kostja V.K-ni vastu esitatud hüvitise nõudes. Hagiavaldus on esitatud VÕS §-de 129, 1056 ja 1057 alusel mootorsõiduki valdaja poolt suurema ohu allikaga surma põhjustamise läbi tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt taotletakse kostjalt kannatanu kasuks, alaealise poja T.E toitja kaotusega seonduvalt, 11 784 kr. ja 16 sendi suuruse kahjusumma ning 1391 kr. ja 20 senti suuruse igakuulise hüvise väljamõistmist 10.oktoobrist 2006.a. kuni
4. novembrini 2009.a. Kriminaalmenetluses tuleb tsiviilhagi tõendada samal viisil kui muud tõenduseseme asjaolud. Ringkonnakohtule esitatud kannatanu hagiavalduses ( esitatud koopiana ) märgitud G.E surmaga põhjustatud kahju ja perioodilise rahalise makse arvustuslike suuruste usaldusvääruse ja tegelikkusele vastavuse kohta pole kannatanu tõendeid esitanud. Ringkonnakohus nõustub kohtumenetluse poolte seisukohaga, et eelnimetatud hagiavaldus on esitatud esimese astme kohtule surma põhjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt pole eelnimetatud hagiavaldus olnud kriminaalasja lühimenetluse korras kohtuliku arutamise esemeks esimese astme kohtus. Kannatanu on apellatsioonis taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamisele saatmist.

§ 331

lg.2 ja 4 järgi arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires ja apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel ei ole õigust apellatsiooni piirest väljuda. Kannatanu G. E ega vandeadvokaat P. Tartu apellatsioonides ei taotleta süüdistatavalt V.K-lt kannatanu kasuks alaealise T. E toitjakaotusega tekitatud kahju ja igakuise hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus jätab seetõttu kannatanu G. E hagiavalduse asjaolud, mis väljuvad apellatsioonides esitatud taotlustega määratud kohtuliku arutamise piiridest, tähelepanuta. Neil asjaoludel asub ringkonnakohus seisukohale, et kannatanu G. E apellatsiooni väide, kriminaalmenetluse seaduse olulisest rikkumisest V.K süüdistusasja lühimenetluse korras arutamisel, ei vasta tegelikele asjaoludele. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ühtegi

§ 339

lõige 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse ega sama paragrahvi lõige 2 täheldatud muud olulist menetluslikku rikkumist, millega peaks kaasnema vaidlustatud kohtuotsuse ebaseaduslikuks või põhjendamatuks tunnistamine ja

§ 341korras kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmine.

Samuti ei soostu ringkonnakohus kannatanu apellatsiooniga selles, et maakohus on ebaõigesti jätnud tähtajalise vangistuse tingimisi täitmisele pööramata. Karistusest tingimisi vabastamise otsustamisel ei lähtuta ainuüksi kuriteo asjaoludest, vaid ka süüdlase isikust. Süüdistatav V.K pole varem mingeid õiguserikkumisi toime pannud. Seetõttu oli igati otstarbekohane jätta esmakordselt ettevaatamatuse tõttu kuriteo toimepannud süüdlase suhtes vangistus tingimisi kohaldamata ja ta katseajaks kriminaalhooldaja järelevalvele allutada. Ringkonnakohtul puudub veendumus, et paigutades süüdistatava V.K stabiilsest, valdavalt õiguskuulekast suhtluskonnast ümber vanglasse on tema poolt tulevikus uute kuritegude toimepanemise tõenäosus väiksem kui teda katseajaga ning kriminaalhooldaja järelevalve all vabadusse jättes. Süüdistatavale V.K-le karistuse mõistmisel on esimese astme kohus võtnud arvesse süüdistatava süü suurust, tema vastutust kergendavaid asjaolusid ja vastutust raskendavate asjaolude puudumist, põhistanud vangistusega karistamist ja selle tingimisi täitmisele mittepööramist. Karistus on mõistetud karistusseadustikus kehtestatud sanktsiooni piires. Kannatanu apellatsioonis ega ringkonnakohtu istungil pole selgunud olulisi asjaolusid, mis jäänuks karistuse mõistmisel esimese astme kohtu tähelepanuta ja ringkonnakohtus läbivaadatuna võiksid tingida maakohtu otsuse muutmist mõistetud karistuses osas. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg.1 p.1 ringkonnakohus jätab Pärnu Maakohtu 9.

oktoobri 2006.a. otsuse V.K suhtes muutmata ja vandeadvokaadi P. Tartu ning kannatanu G. E apellatsioonid rahuldamata. I. AMANN J. PAAP M. PREIMER