KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03 oktoober 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-2708 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 20 september 2006 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi T.M-i ja I.H süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31 mai 2006 otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Prokurör Ringkonnaprokurör Jüri Kasesalu Süüdistatavad T.M, varem kriminaalkorras karistama, vahi all ei viibinud I.H, varem kriminaalkorras karistamata, vahi all ei viibinud. Kaitsjad Advokaat Andrus Repnau Vandeadvokaat Raivo Bergson RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 31 mai 2005 otsus:
- I.H õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi,
- T.M-i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 294 lg 1 järgi ja KarS § 73 alusel 1 määratud katseaja kestuse osas
- T.M-ilt väljamõistetud sundraha summa ja tsiviilhagi osas Uue otsusega:
- Süüdi tunnistada I.H KarS § 294 lg 2 p 3- § 25 lg 1,2 järgi ja karistada 3/ kolme/ aastase vangistusega
- Süüdi tunnistada T.M KarS § 294 lg 2 p 3 -§ 25 lg 1,2 järgi ja karistada 3/ kolme/ aastase vangistusega
- KarS § 73 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui T.M ja I.H ei pane 4/nelja/ aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
- Katseaja kulgemise algust arvata kohtuotsuse kuulutamise päevast.
- Välja mõista T.M-ilt sundraga 7500/ seitse tuhat viissada / krooni riigieelarve tuludesse. Välja mõista I.H-lt sundraha 7500 / seitse tuhat viissada krooni/ riigieelarve tuludesse.
- Välja mõista T.M-ilt ja I.H-lt solidaarselt 1000/ üks tuhat/ krooni riigieelarve tuludesse. Väljamõistetud summad kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049748
- Muus osas jätta kohtuotsus muutmata
- Riigiprokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 04 oktoobrist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 03.
- ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: T.M-ile ja I.H-le oli esitatud süüdistus KarS § 294 lg 2 p 3 järgi selles, et nemad töötades Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelvalve osakonna liiklustalituse konstaablitena, kelledele oli pandud võimuesindaja ülesanded, seega olles ametiisikud KarS § 288 mõttes, 27.07.2005 kella 13.40 ajal Laagna tee alguses Tallinnas, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult grupis, peatanud kuriteo matkimise käigus lubatud sõidukiirust ületanud ja kinnitamata 2 turvavööga sõiduauto Škoda reg. nr xxx xxx sõitnud matkija, ei vormistanud rikkumiste kohta väärteoprotokolli ja võtsid selle eest matkijalt altkäemaksu 1000 krooni. Harju Maakohus tunnistas T.M-i süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ja karistas 1 aastase vangistusega, kohaldas KarS § 73 sätteid ja määras katseajaks 3 aastat. I.H mõistis Harju Maakohus KarS § 294 lg 2 p 3 järgi õigeks. Harju Maakohus leidis, et süüdistatavate grupis tegutsemine ei ole tõendatud. Ei leidnud kinnitust, et I.H oleks olnud informatsiooni T.M-i poolt altkäemaksu võtmisest. Tuvastamist ei leidnud, et T.M oleks osa altkäemaksuna võetud rahast edastanud I.H-le. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokuröri poolt esitatud apellatsioonis taotletakse kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega I.H ja T.M-i süüdimõistmist ja karistamist KarS § 294 lg 2 p 3 järgi. Kohus on otsuses aluseks võtnud vaid osa tõendeid, teiste tõendite kõrvalejätmist ei ole põhistanud, seega on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja pealiskaudselt ning ka rida kohtu õiguslikke järeldusi on vastuolus kehtiva seaduse ja kohtupraktikaga. Prokurör toob ära maakohtu otsuses märgitu ja leiab, et oma järelduses sellest, et kuriteo matkija on ületanud KrMS ja JTS sätestatud piire, on kohus jätnud tähelepanuta riigikohtu otsuses 3-1-1-110-04 antud selgitused matkimisest. Harju Maakohus tehes väära järelduse asetleidnud kuriteo matkimise lubatavuse kohta, on andnud väära hinnangu matkimise käigus saadud tõendite usaldusväärsusele ja ei ole otsuse tegemisel aluseks võtnud kõiki kohtus uuritud tõendeid. Jälitusprotokolli lisa nr 13 olevast salvestatud telefonikõnest tuleneb teave, mille kohaselt saab hinnata esmase kahtluse alust süüdistatava vastu. Kohus ei ole täielikult tutvunud 27.07.2005 jälitusprotokolli, matkimise videosalvestuse ja helisalvestuse sisuga kuna salvestustest nähtuvalt ulatab T.M matkijale mapi siis, kui kokkulepe raha üleandmiseks on juba saavutatud ja käsib panna raha mapi vahele. Samade salvestuste mittehoolikas käsitlemine on viinud kohtu eksiteele ka T.M-i ja I.H ühise ja kooskõlastatud tegevuse hindamisel. Prokurör esitades KarS § 294 koosseisuliste tunnuste täitmise kaks viisi leiab, et õigusrikkumine mõlema süüdistatava poolt on tõendatud ning toob ära jälitusprotokolliga tuvastatud objektiivsed asjaolud: I.H peatas õigusrikkuja, tutvustas rikkumise sisu ja tema korralduse alusel tuli õigusrikkuja patrullautosse. T.M teatas võimaliku karistuse ja selle tasumise viisi. Õigusrikkuja hakkas tegema ettepanekuid trahvist pääsemiseks ja altkäemaksu andmiseks. Jutuajamise kestel sisenes patrullautosse I.H ja tema juuresolekul toimus vestlus, milles on mõlema politseiametniku poolt väljendatud valmisolek seadusega nõutava protokolli tegemata jätmiseks pakutava hüvitise vastu, millele järgnes reaalselt ka väärteomaterjali mittevormistamine. Ka jutu jätku sisust nähtub sama valmisolek ning I.H oli võimatu mitte aru saada milles T.M-i poolt väljaöeldud nn andeksandmine seisnes kuna ka väärteomaterjale ei koostatud. Kuidas ja kas vastuvõetud raha jagati jääb kurjategijate eraasjaks kuid vaieldamatult on tõendatud I.H poolt kuriteokoosseisu täitmine vähemalt nõustumise vormis. Ta ei saanud eksida ka väärteomaterjali vormistamata jätmise suhtes, kuna peale T.M-i poolt väljendatud andeksandmist lahkus rikkuja tema järel koheselt politseiautost. Mõlemal politseiametnikul lasus kohustus täita seadust ja õigus oli väärteomaterjal vormistada mõlemal ametnikul. 3 Prokurör esitades liiklustalituse konstaabli ametijuhendi p 3.2.2, 3.2.
- ja viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-97-04 leiab, et sama teo puhul võib kaastäideviijate panus koosseisu täitmisse olla erinev. Apellant leiab, et maakohus ei ole süüdistatavate ütlusi kõrvutanud teiste tõenditega ega ole arvesse võtnud jälitustegevuse protokolli tõenduslikku tähtsust süüdistatavate valmisoleku kohta kuriteo toimepanemiseks ja nende korduva koostegutsemise võimalikkuse kohta, on teinud ebaõigeid järeldusi kuriteo matkimise salvestamise jälitusprotokolli lisas kajastatu sisust. Sellest ka eksitav järeldus tõendite kogumi kohta. Puuduvad kahtlused I.H poolt kuriteo kaastäideviimise kohta. Apellatsioonikohtuistungil apellant- prokurör toetas apellatsiooni ja palus selles esitatud taotlused rahuldada. Täpsustas, et süüdistatavatele taotletava karistuste liigi ja määra osas jääb maakohtus esitatud arvamuse juurde. Süüdistatav T.M ja tema kaitsja leidsid, et maakohtu otsus on seaduslik ja palusid jätta apellatsioon rahuldamata. Süüdistatav I.H ja tema kaitsja leidsid, et maakohtu järeldused on õiged, kohtuotsus vastab seadusele ja apellatsiooni rahuldamise alused puuduvad. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:
- Harju Maakohtu poolt tuvastatut, et I.H ja T.M olid 27.07.2005 ametiisikud KarS § 288 mõttes ei ole vaidlustatud ja seetõttu ei pea ringkonnakohus sellel asjaolul vajalikuks peatuda.
- Hinnates maakohtu otsust tervikuna kohtukolleegium leiab, et otsuses esineb sisemine vastuolu. Maakohus, esitades otsuses KrMS § 119 lg 1 ja Jälitustegevuse seaduses sätestatut märgib, et antud kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus läbiviidud jälitustoiming- matkimine- ei vasta jälitustegevuse seadusele ega ka kriminaalmenetlusõiguses sätestatule. Selline kohtu järeldus peaks välistama antud juhul jälitustoimingu teabesalvestise kui seadusliku tõendi arvestamise tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel, kuid oma edasises põhistuses on kohus toetunud nimetatud tõendile nii süüdistatavate kui tunnistaja A.L ütlustele hinnangu andmisel kui ka I.H ja T.M-i tegevuses kuriteokoosseisuliste asjaolude kui ka süü tuvastamisel.
- Esitatud apellatsioonis on vaidlustatud kohtu järeldust läbiviidud jälitustoimingu ebaseaduslikuks tunnistamise osas, seetõttu peab kohtukolleegium, toetudes apellatsioonis viidatud Riigikohtu 01.12.2004 otsuses nr 3-1-1-110-04 selgitatule, märkida alljärgnevat: Maakohus on, viitamata seejuures Jälitustegevuse seaduse konkreetsele sättele leidnud, et antud juhul puudus jälitustegevuse üks eesmärk-ettevalmistavate ja toimepandavate kuritegude tõkestamine ja toimepandud kuritegude avastamine. Samuti kohus viidates JMS § 12 ja 13 leidis, et lubamatu on teootsuse esilekutsumine isikutel, kel puudus see eelnevalt vähimalgi määral ning kelle suhtes uurimisorganil puudus eelnev informatsioon nende võimaliku kuritegeliku käitumise kohta/ II kd. t.lk.56, otsuse leht 4/. Kuigi põhistusest võib aru saada, et kohus on tuginenud kehtetule Jälitustegevuse seadusele, /JTS § 13 on kehtetu alates 01.07.2004/ näeb ka kehtiv JTS § 9 lg 1 p 3 ette jälitusmenetluse 4 alustamise ajendina vajaduse koguda teavet kuritegude ärahoidmiseks ja tõkestamiseks. Tähelepanuta on kohtu poolt aga jäetud, et nii kuriteo toimepanemise kui ka käesoleval ajal kehtiv JTS § 9 lg 1 p 1 kehtestab, et jälitusmenetluse alustamise ajendiks on vajadus koguda tõendeid kriminaalmenetluses. Antud juhul on kriminaalasja materjalide põhjal tuvastatav, et juba 28.02.2005 aastal oli alustatud kriminaalmenetlust KarS § 294 lg 1 tunnustel Põhja PP LJO konstaabli suhtes ja menetluse käigus selgus, et altkäemaksu võtjate ring on suurem ning on alust kahtlustuseks, et sinna kuuluvad ka T.M ja I.H / I kd. t.lk. 1, 55-59/. Seega oli 27.07.2005 kriminaalmenetlust alustatud ning selle käigus oli laekunud teave, mis seadustas JTS § 9 lg 1 p 1 ära toodud ajendil T.M-i ja I.H suhtes KrMS § 119 ettenähtud matkimise läbiviimise. Seega on ainetu ja vastuolus kriminaalasja materjalidega maakohtu seisukoht, enne jälitustoimingute teostamist puudus teave süüdistatavate poolt võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Kohtukolleegium leiab, et järgitud oli ka KrMS § 110 nõudeid ja antud juhul oli lubatud tõendeid koguda jälitustoiminguga kuna muude menetlustoimingutega oli see oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks oli esimese kuritegu.
- Maakohus on otsuses märkinud…. kuriteo matkimine- väljus JTS lubatud piiridest, sest L aktiivne tegevus altkäemaksu andmisega lõppes T.M-i poolt nõusolekuga altkäemaksu võtmisega. Seega eeltoodu valguses ületas A. L tegevuse piirid, sest tema aktiivse käitumise tagajärjel T.M pani toime kuriteo ning miski kriminaalasja materjalidest ja kohtuistungil tuvastatu ei viita selle, et sama teo T.M oleks toime pannud ilma L sekkumiseta…/ II kd. t.lk 57, otsuse leht 5/. Riigikohus on otsuses selgitanud, et matkimine ja provokatsioon on oma olemuselt sarnased süüteo initsieerimise vormid ja väliselt kihutamisele vastav tegu võib olla matkimisena legitimeeritud. Süüteo matkija sarnaneb materiaalõiguslikult kihutajale ja hindamaks millal on tegu lubamatu ja millal lubatud teoprovokatsiooniga tuleb anda üldhinnang nii esmase kahtlustuse alusele ja ulatusele, samuti matkija mõju avaldamise viisile ja intensiivsusele ning provotseeritud isiku individuaalse osaluse ulatusele. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kuritegu eeldabki, et just matkijal tuleb olla aktiivsemaks pooleks. Jälitustoimingu tulemina saadud teabesalvestise, mida apellatsioonikohtuistungil vahetult uuriti, põhjal on tuvastatav, et peale tunnistaja- matkija poolset selget liikluseeskirjade rikkumiste tuvastamist oli mõlemal ametiülesandeid teostaval politseinikul võimalus, õigus ja ka kohustus vastavalt kehtivale seadusele karistada õigusrikkujat, kuid seda ei tehtud. Matkija poolsele palvele kokkuleppele jõudmiseks ilma protokolli tegemiseta küsiti politseitöötaja poolt temalt korduvalt, et milles me kokku lepime. Protokolli tegemata jätmise, politseinikele sündmuskohal raha maksmise ettepanekust väljendus selgelt altkäemaksu andmise soov. Selle asemel, et lõpetada selline ametiisiku mõjutamine ja koostada väärteoprotokoll, küsiti hoopis, et miks rikkuja panka ei soovi maksta ja jätkati juttu kokkuleppe saavutamisest. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on juba peale matkija poolse esmast kokkuleppele jõudmise ja raha kohapeal maksmise ettepanekut tuvastatav valmisolek altkäemaksu vastuvõtmiseks, mis jutuajamise jätkumisel veelgi kinnistub ning kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt matkija poolne käitumine vaid altkäemaksu andmise- võtmise ettepaneku tegemise näol, on hinnatav lubatud teoprovokatsioonina ning maakohtu vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas tunnistaja A.L kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil seaduslikult avaldatud ütluste, süüdistatavate endi ütlustega ega ka eelkõige uuritud videosalvestisel oleva teabega. 5
- Prokurör on vaidlustanud kohtu järeldust, et T.M altkäemaksu võtmisel tegutses üksinda ning grupis I.H-ga kuriteo toimepanemine ei ole tõendamist leidnud. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioonis on asjakohaselt viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-97-04 kuna selles väljendatu kohaselt KarS § 21 lg 2 lause 1 kohaselt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Subjektiivses mõttes eeldab teovalitsemise teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus. Kohtukolleegium soostub prokuröri apellatsiooni väidetega, et kriminaalasjas kogutud ja kontrollitud tõendite alusel on tuvastatav süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud käitumine KarS § 294 ettenähtud kuriteokoosseisuliste tunnuste realiseerimisel. Maakohus on põhjendades I.H õigeksmõistmist märkinud ..… Stenogrammist, süüdistatavate ja tunnistaja ütlustest lähtuvalt L andis raha T.M-ile ning selle tehingu ajal I.H ei viibinud autos. Samuti eeltoodu alusel ei ole leidnud tõendamist, et I.H ja T.M altkäemaksu võtmisel tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult grupis. Kuigi I.H kuulis autos viibides, et Laving pakub protokolli asemel kokkulepet, mille kohta I.H ütles, et igasugused kokkulepped toovad neile pahandusi, ei anna L ettepanek kokkuleppe saavutamiseks alust selleks, et I.H oli teadlik T.M-i poolt altkäemaksu võtmisel. Samuti ei leidnud kinnitust, et T.M oleks I.H informeerinud altkäemaksu võtmisest ja osa summa edastamisest I.H-le. Kohtuistungil ega kriminaalasja materjalidega pole tuvastatud, et T.M ja I.H oleks omavahel eelnevalt kooskõlastanud ühiselt oma tegevust Llt või kelleltki teiselt liikluseeskirja rikkujalt altkäemaksu võtmist. Samuti, lähtuvalt videosalvestusele, raha üleandmisel I.H ei viibinud politseiautos ja seda kinnitavad nii süüdistatavad kui ka matkija A.Laving……/ t.lk. 57-58, otsuse leht 5-6/. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et KarS § 294 koosseisuliseks tunnuseks on nii altkäemaksu lubamisega nõustumine kui ka vara või muu soodustuse vastuvõtmine ametiisiku poolt oma ametiseisundi ärakasutamisega altkäemaksuandja huvides õigusvastase teo toimepanemine või toime panemata jätmine. Seega on altkäemaksu võtmine lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksuandja suhtes üles näidanud valmisolekut seadusega nõutava toimingu tegematajätmiseks pakutava vara või soodustuse vastu. Teabesalvestise alusel on tuvastav, et I.H viibis autos koos T.M-i ja A.Lga ja sekkus aktiivselt jutuajamisse kui matkija A.Laving korduvalt pakub kokkulepet, mis seisneb sõnaselgelt politseinikele raha andmises vastutasuks õigusrikkumise protokolli tegemata jätmise eest. Just I.H oli ametiisikuks, kes selgitas, et kokkulepped võivad neile pahandusi tuua, mille peale matkija kinnitab, et mingeid pahandusi ei tule. Seega oli I.H täielikult teadlik, mis tähendab endast A.L poolt pakutav nn kokkulepe, kuna A.Laving selgesõnaliselt ütles milles see seisneb. Kuigi I.H ei viibinud patrullautos ajal, kui T.M ja A.Laving lepivad kokku altkäemaksu summas, so mõlemale politseinikule 500 krooni, sisenes I.H uuesti autosse kui A.Laving kinnitas, et neil ei tule mingeid jamasid. I.H juuresolekul ütleb T.M: „№h kui Te ütlete, et mingit 6 jama ei tule, siis noh anname andeks“ Tõendi vahetul uurimisel oli tuvastatav ka edasine lause, „ №, anname“. Samuti on selgelt tuvastatav fakt, et ajal, kui I.H viibib autos otsib A.Laving taskust raha, võtab raha välja ja hakkab sealt vajalikku summat 1000 krooni otsima. Alles seejärel, enne T.M-i poolt mapi ulatamist ja selgitust, et raha võib selle vahele panna ja raha üleandmist A.L poolt, lahkub I.H autost. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatavate poolt antud ütlused sellest, et küllap T.M ütles ise kahel korral, et anname andeks, et I.H ei saanud üldse aru ega teadnud millest jutt teiste vahel käib, on vastuolus nii tunnistaja A.L kohtueelsel uurimisel antud ütluste, millised on maakohtu otsuses kajastatud, kui ka teabesalvestise alusel tuvastatuga ja on hinnatavad ennastõigustavatena ning ebausaldusväärsetena. Ülaltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et kogutud ja kontrollitud materjalidega on tuvastatav I.H käitumises KarS § 294 ettenähtud koosseisulised objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Fakt, et tema ei viibinud vahetult A.L poolt raha üleandmise ja T.M-i poolt selle vastuvõtmise juures või et pole tuvastatud nende eelnev kokkulepe altkäemaksu võtmiseks, ei anna alust tema õigeksmõistmiseks nagu on ekslikult järeldanud maakohus. Tuvastamist on leidnud I.H poolt raha lubamisega nõustumine vastutasuks selle eest, et nemad jätavad ametiisikutena seadusest tuleneva õigusrikkumise protokolli koostamata. Kuigi I.H oli samuti õigus ja kohustus õigusrikkumisele reageerida, ei teinud ta seda, saades aru, et selle eest saab ta raha, seega kuriteo realiseerimisel oli tema teopanus oluline ja kokkuleppel tegutsemine kaastäideviijaga oli saavutatud konkludentsete tegudega kuriteo toimepanemise käigus. Maakohus on märkinud, et keegi pole kohustatud oma süütust tõendama ja kõik kahtlused tuleb arvestada I.H kasuks. KrMS § 7 lg 3 kehtestab tõepoolest, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Samas ei tohi jätta tähelepanuta, et süüdistatava kasuks tõlgendatakse vaid kahtlus, mida pole menetluse käigus võimalik kõrvaldada. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul puuduvad sellised kõrvaldamata kahtlused mida tuleks tõlgendada I.H kasuks. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis kajastatuga, et maakohtu järeldused ei vasta kontrollitud tõendite alusel tuvastatule ning maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ning pinnapealselt, mis on kaasa toonud ebaõigete järelduste tegemise.
- Puudutavalt süüdlaste tegevusele antud juriidilist hinnangut kohtukolleegium, väljuvalt apellatsiooni piiridest vastavalt KrMS § 340 lg 1, leiab, et matkimisele allutatud süüteod jäävad olemuslikult peaaegu alati katse staadiumisse sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt lõpule viidud. Matkimise korral on toimuv jälitusametkondade kontrolli all, isik paneb toime täielikult ühepoolse teo, millega ei ole võimalus realiseeruda kahjulikul tagajärjel. Selline seisukoht on selgelt väljendatud Riigikohtu 02.12.2004 otsuses 3-1-1-110-
- Kohtukolleegium leiab, et kuigi altkäemaksu võtmine oli ametiisikute poolt lõpule viidud, kokkulepe altkäemaksu võtmiseks oli saavutatud, altkäemaks oli vastu võetud, tuleb siiski kogu sündmustikku vaadelda teo ühtsuse aspektist. 27.07.2005 sündmused toimusid jälitustegevuse toimingu plaaniga kooskõlas ja ametkonna kontrolli all. Ülaltoodust lähtuvalt tuleb T.M-i ja Sergei I.H’i poolt toimepandu kvalifitseerida KarS § 294 lg 2 p 3 - §25 lg 1,2 järgi.
- Karistuse osas prokurör kinnitas esimese astme kohtus tehtud ettepanekut ja taotles mõlema süüdistatava karistamist 3 aastase vangistusega, millest koheseks täitmiseks pöörata 6 7 kuud. Ülejäänud 2 aastat 6 kuud vangistust mitte pöörata täitmisele, kui süüdimõistetud 4 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 294 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette vaid üheliigilise karistuse- vangistuse, tähtajaga kahest kuni kümne aastani. T.M-i karistust kergendavaks asjaoluks on oma süü tunnistamine. I.H osas karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust raskendavaks asjaolud puuduvad. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri poolt taotletud 3 aastane vangistus, mis on oma tähtajalt ligilähedane sanktsioonis ettenähtud miinimumkaristusele, on kooskõlas KarS § 56 ettenähtud karistuse kohaldamise alustega ja kohtukolleegiumil puudub põhjendus selle taotluse rahuldamata jätmiseks. Prokuröri poolt oli taotletud KarS § 73 alusel süüdistatavate osaline tingimisi karistusest vabastamine nn šokivangistuse kohaldamine. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et karistuse kandmisest osalise vabastamisega taotletakse eripreventiivset eesmärki anda tõsine hoiatus isikule, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud/ Riigikohtu lahend nr 3-1-1-41-04/. Kohtukolleegium leiab, et kuigi kuriteo toimepanemise asjaolud ei ole selliste erisustega, mis iseenesest annaksid aluse süüdlaste karistusest osaliselt vabastamiseks, siis arvestades süü suurusele lisaks nii süüdlaste isikuid kui ka võimalusega mõjutada neid edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemistest ja ka õiguskorra kaitsmise huvisid kohtukolleegium leiab, et süüdlaste tingimisi karistusest vabastamine on õigustatud ja seaduslik. Samas kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei ole otstarbekas nende suhtes nn šokivangistuse kohaldamine. Süüdistatavate näol on tegemist eelnevalt karistamata isikutega, kes oma õigusvastase käitumise tagajärjel on kaotanud võimaluse töötada endisel ametikohal. Šokivangistuse peamine eesmärk, süüdlaste mõjutamine edaspidi hoiduda uute kuritegude toimepanemistest, on kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt võimalik saavutada ka nende täielikul tingimisi karistuse vabastamisel ning ei ole alust eeldada, et karistusest vabastamine jätaks täitmata karistuse eesmärgid või jätaks süüdlastele karistamatuse tunde. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1,2 § 340 lg 4 p 1,2 ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 31 mai 2005 kohtuotsuse I.H õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p 3 järgi ja T.M-i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 294 lg 1 järgi ja teeb uue otsuse. Ringkonnaprokuröri apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA ENE RANDMÄE 8