Süüdi tunnistada V.F (kolm) kuud vangistust.
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (1 kuu ) võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 2 (kaks) kuud vangistust.
Kuna ühele päevale vangistusele vastab kaks tundi üldkasulikku tööd (ÜKT), siis mõistetud karistus ehk 2 kuud (60 päeva) vangistust asendatakse 120 tunni üldkasuliku tööga.
Selle aja jooksul on V.F kohustatud järgima
HO juhatajal määrata V.F-ile kriminaalhooldaja. Lisakaristusena
lg 1 p 1 alusel ära võtta V.F-ilt mootorsõiduki juhtimise õigus 8 (kaheksaks) kuuks. Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist.
mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest. Süüdistatav V.F tunnistas end kohtuistungil süüdi ja kahetses toimepandut; nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Tema kaitsja K. Mägi pidas süüdistust põhjendatuks ja leidis, et süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Kohtuliku arutamise järeldused. Kohus leiab, et V.F-i süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on lisaks süü omaksvõtule kohtuistungil tõendamist leidnud: - vanemkonstaabel O. Reilsoni ettekandega H. Orusaare peatamisest (tl. 5) ja alkoholijoobe tuvastamise protokolliga (tl. 6), kus alkoholijoobeks on märgitud 0,59 mg/l; joobe 2 tuvastamisega indikaatorvahendiga V.F nõustus; joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ja vereproovis alkoholisisalduse määramisest ta loobus; - Tallinna Linnakohtu otsusega 29.09.2005.a (tl. 4), mille kohaselt on V.F-i mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud arestiga 7 päeva; - õiendiga liiklusjärelevalve osakonna andmebaasist (tl. 10 - 11) ja väljavõttega karistusregistrist (tl.7 - 9), millest nähtub, et karistatus eelmise joobeseisundis juhtimise eest on kustumata; - samuti V.F-i enda ütlustega eeluurimisel (tl. 14 - 15), kus ta oma süüd tunnistas ja toimepandut puhtsüdamlikult kahetses. Neid tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et V.F-i süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täielikku tõendamist leidnud, tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud ning V.F tuleb süüdi tunnistada
Karistuse mõistmisel lähtub kohus V.F-i süüst. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus tema süü puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestab ka teo toimepanemise tehiolusid ja süüdlase isikut ning leiab, et V.F-i, kellel on käesoleva ajani tasumata eelnevate väärteorikkumiste eest mõistetud rahatrahvid, pole võimalik karistada rahalise karistusega. Selleliigiline karistus pole olnud küllaldaseks vahendiks, et ära hoida uue analoogse süüteo toimepanemist. Samas kohus nõustub prokuröri ja kaitsja taotlustega, et V.F-ile mõistetavat vangistust on võimalik asendada üldkasuliku tööga. Sellise töö tegemiseks andis ta oma nõusoleku kohtuistungil. Ka arvestab kohus vangistust asendades sellega, et varem on V.F kriminaalkorras karistamata. Kuna tegemist on asja lahendamisega lühimenetluses, tuleb kohtul süüdistatavale mõistetavat põhikaristust vähendada ühe kolmandiku võrra. Lisakaristuse kohaldamist
lg 1 p 1 alusel peab kohus vajalikuks nii teo raskust kui süüdlase isikut arvesse võttes ning see on vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides. KrMS § 175 lg 1 p 4, 9, § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetutelt välja mõista ka menetluskulud, s.o. määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha: teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha § 179 lg 1 p 2 alusel 1,5 palga alammäära ehk 5 400 krooni. KrMS § 180 lg 3 alusel, arvestades V.F-i varanduslikku seisundit ja tema resotsialiseerumisväljavaateid, jätab kohus osa kohtukuludest riigi kanda. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on KrMS §-d 238, 311, 313. Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.