KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14 veebruar 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1- 06-2174 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Jüri Paap ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 30 jaanuar 2007 Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi J.U süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 11 septembri 2006 lühimenetluse otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja Alla Raudsepp Prokurör Ringkonnaprokurör Sirje Hunt Süüdistatav J.U, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vangistuses viibis 29.05-31.05.
- Kaitsja Vandeadvokaadi vanemabi Alla Raudsepp RESOLUTSIOON
- Jätta Pärnu Maakohtu 11 septembri 2006 otsus kriminaalasjas nr 1-06-2174, J.U süüdistuses KarS § 121 järgi muutmata.
- Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 15 veebruarist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 14.02.
- ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
- J.U-le oli esitatud süüdistus ja ta tunnistati Pärnu Maakohtu otsusega süüdi selle eest, et ta 29.05.2005 kella 21.00 paiku Pärnus x maja kolmanda korruse koridoris, lõi isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus, kööginoaga V.S mitmel korral rindkere piirkonda ning ühel korral käelabasse, tekitades vasakut kätt läbistava torke-lõikevigastuse ja pindmised torke- lõikehaavad rindkere ja kõhu piirkonnas.
- Pärnu Maakohus tunnistas J.U süüdi KarS § 121 järgi ja karistas 1 aasta 6 kuulise vangistusega, kohaldas KarS § 74 sätteid ja määras katseajaks 24 kuud. Kantud karistuse hulka arvati vahi all viibitud kolm päeva. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:
- Esitatud apellatsioonis kaitsja taotleb otsuse tühistamist ja uue otsusega J.U õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohus ei ole tuvastanud kuriteosündmust ega kuritegude koosseisulisi tunnuseid. Kohus ei ole kirjeldanud ega motiveerinud tegusid, pole tuvastanud tegude järjekorda, kas saabus soovitud tagajärg, kes seda soovis ja teo ja tagajärje vahel olevat põhjuslikku seost. Puuduvad tõendid sellest, et teo ja kannatanule füüsilise valu tekitamise vahel oleks põhjuslik seos. Kannatanu ei ole kordagi öelnud, et tal oli valus või et ta tundnuks valu. Kannatanu on pigem tuvastanud tekitatud vigastused erineval ajal, vahetult sündmuse käigus, arstliku läbivaatuse ajal, osad aga tunde hiljem. Seega puudub vastuvaidlematu tõend füüsilise valu põhjustamise kohta, kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb aga tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks oleks tulnud arvestada alkoholi tarbimisest tingitud nn tuimestatud olekut ja ähmastunud arusaama juhtunust. Kaitsja leiab, et antud kaasuses on tegemist politsei tegemata tööga, prokuröri poolt tõendamata asja kohtusse saatmine ja süüdistuse toetamine, mis päädis süüdimõistva kohtuotsuse tegemise alkoholjoobes kannatanu vastuoluliste ütluste põhjal on kõike muud kui seaduslik. Süüdistatavale süüks pandud väidetav tegu moodustab kehalise väärkohtlemise koosseisu kaitsja arvates vaid juhul kui see põhjustab tagajärjena valu. Ka kodus tuvastatud vigastused avastas kannatanu mitte valu tundmisest vaid visuaalsel vaatlusel. Kaitsja leiab, et kohus on väljunud erapooletu õigusemõistja rollist ega ole lähenenud antud asjale ainult sellele asjale iseloomulike tõendite hindamise ja kaalumise seisukohalt vaid oma siseveendumuse seisukohalt, mistõttu lahend ei saa olla seaduslik, ammugi siis põhjendatud. Kohus otsustas kannatanu vastuoluliste ütluste järgi, et süüdistatava poolt oli väärkohtlemine toime pandud, välistades kõik süüdistatava kasuks kogutud tõendid ja süüdistatava ütlused. 2 Puuduvad tõendid sellest, et kannatanut on üldse löödud ja ei ole välistatud võimalust, et kannatanu ei võinud ennast ise vigastada, kuigi kannatanu on andnud alguses ütlusi, et alustas ise kallaletungi ning rüseles süüdistatavaga tükk aega. Subjektiivsest küljest ei ole kaitsja arvates ühtki tõendit, et süüdistataval oli kas otsene või kaudne tahtlus kannatanut vigastada või et ta üldse teda vigastas. Kaitsja, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-80-02, leiab, et tõendatud ei ole kuriteo subjektiivne külg ja kohus ei ole tõendanud millest kujunes kohtul siseveendumus, et süüdistatava süü on vastuvaidlematult tõendatud. Kaitsja toob ära suulise kuriteoteate protokollis ja ülekuulamisel fikseeritud kannatanu ütlused sellest, et lööjat ta ei tea, pole varem näinud. Lööjal oli käes musta käepidemega kööginuga. Kaitsja märgib, et kui kannatanut löödi äkki ja ta varem nuga ei näinud siis pidanuks tema tähelepanu koonduma vigastaud käele mitte aga noale. Selliseid vastuolusid kannatanu ära seletada ei osanud. Kaks päeva hiljem teadis kannatanu, et lööja oli J.U ja et löömine ei olnud äkki vaid rüselemise käigus. Selle asemel et kaevata füüsilist valu ütles kannatanu hoopis, „ vaat, mis sa nüüd tegid“ mis kaitsja arvates välistab täielikult igasuguse füüsilise valuaistingu tundmise. Vigastused kehal avastas ta peale arstlikku läbivaatust ja need ei tekitanud talle füüsilist valu. Süüdistatav on andnud kogu menetluse käigus ühesuguseid ütlusi. Igasugune kuritegu eeldab motiivi olemasolu. Tuvastamata on jäänud motiiv, milles seisnes põhjus, miks süüdistatav pidi kannatanule kehavigastusi tekitama. Tekkinud kahtluse tõlgendamisel süüdistatava kasuks saab kaitsja arvates lugeda tuvastatuks motiivi puudumise. Kohtule ei saanud jääda märkamatuks süüdistuse kontseptsiooni kohaselt väidetavate tegude, so hilisemate kehavigastuste sobitamine, käele kehavigastuste tekitamise ajavahemikku, kuigi tõendeid selle kohta ei ole. Tuvastatuks saab lugeda vaid fakti, et kannatanule löödi vasakusse kätte, muus osas objektiivsed tõendid puuduvad. Puuduvad kohtu järeldused sellest, kas antud asjas on kahtlusteta tõendatuks tunnistatud J.U süü kannatanu kehalises väärkohtlemises ning millistele ühestele tõenditele see tõendatus tugineb. Seega puudub kohtualuse teos KarS § 121 sätestatud kuriteokoosseis. Eelmärgitust tulenevalt on kohus kaitsja arvates rikkunud KrMS § 306 lg 1 p 4 sätteid Kohus on viidanud juba kustunud karistusele, mida teha aga ei tohi ja annab aluse arvata, et kohus ei olnud karistuse mõistmisel ega asja menetlemisel erapooletu ja rikkus süütuse presumptsiooni. Kohus on rikkunud KrMS § 309 lg 3 sätteid kuna kohtuotsuse tegemise ajaks ei olnud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks tunnistatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav Kohus rikkus KrMS § 7 lg 3 sätteid. Kohus ei ole järginud KrMS § 60 sätestatud nõudeid, millega rikkus oluliselt kriminaalmenetluse norme. Kohtuotsus rajaneb oletustel. Kaitsja leiab, et esinevad KrMS § 309 lg 2 ettenähtud õigeksmõistva otsuse tegemise alused ning KrMS § 340 lg 1 ja 2 kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. Koos sellega tuleb ka karistus tühistada. Eraldi juhib kaitsja ringkonnakohtu tähelepanu, et maakohus on jämedalt rikkunud karistuse mõistmisel KarS § 56 sätteid ning kohtuotsuses on arvestatud süüdlase isikut iseseisva alusena, andes J.U elukäigule hinnangu. KarS § 56 mõtte kohaselt on karistusõigus volitatud karistama isikut tema teo eest, mitte selle eest, milline ta on. Varasemad karistused tulevad karistuse mõistmisel õiguslikult arvesse ainult 3 siis, kui need ei ole karistusregistrist ettenähtud aja jooksul kustutatud. J.U-le mõistetud karistus on kohtuotsuse kohaselt kustunud.
- Apellatsioonikohtu istungil apellant- kaitsja toetas esitatud apellatsiooni täies mahus ja palus maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega J.U õigeksmõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus piisava selgusega põhistatud, kohtu järeldused on kooskõlas kriminaalasjas kogutud ja kontrollitud tõenditega, otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:
- Pärnu Maakohtu otsus on põhjendatud ja kooskõlas seadusega. Tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt on jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Arusaadav on süüdistatavale tehtud konkreetne karistusõiguslik etteheide ning otsusest on jälgitav kohtu arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta karistusseadustikus sätestatud deliktistruktuuri elementidele. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhistatud järeldustega ning arvestades fakti, et apellatsioonis esitatud väited on maakohtu otsuses juba piisava üksikasjalikkusega kummutatud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 antud õigusega, korrata kõiki maakohtu otsuse põhiosas kajastatud asjaolusid, piirdub vaid mõningatele apellatsioonis esitatud väidetele hinnangu andmisega. Esmalt kriminaalkolleegium rõhutab, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei anna apellatsiooni väited alust tuvastada, et maakohus oleks rikkunud KrMS § 7 ettenähtud süütuse presumptsiooni nõuet. Kaitsja poolt on apellatsioonis korduvalt esitatud väited sellest, et kannatanu ei ole andnud ütlusi valu tundmisest, seega tuleb süüdistatav kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista kuna süüks pandud väidetav tegu moodustab kehalise väärkohtlemise koosseisu ainult juhul kui põhjustab tagajärjena füüsilist valutunnet. Sellised kaitsja väited on maakohtu otsuse üksikasjaliku ja seadusele tugineva põhistusega juba ümber lükatud ja antud asjas ebaolulisteks tunnistatud. Kohtukolleegium peab veelkord vajalikuks osutada, et KarS § 121 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ja valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Antud juhul on maakohtu poolt tuvastatud kannatanu tervise kahjustamine, kusjuures on loogiliselt tuvastatud ka vigastustega valu kaasnemine. Tervise kahjustamine on iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse. Oluline on, et tegu oma iseloomult oleks selline, mis suudab tekitada kehalise tervisekahjustuse, so inimorganismi koe või elundi terviklikkuse rikutuse või nende toimehäire. Tervisekahjustus on peaaegu vältimatu tagajärg külmrelva sihipärasel kasutamisel, järelikult tuleb relvastatud rünne alati lugeda tervise kahjustamiseks KarS § 121 ettenähtud koosseisu mõttes. Maakohus on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel hinnanud SA Pärnu Haigla erakorralise Meditsiiniosakonna poolt patsiendikaardil arsti poolt sedastatut/ t.lk. 11/, et 29.05.2005 a V.S oli tuvastatud vasaku käelaba pihkmisel pinnal 3 cm ja selgmisel pinnal 2 cm kolmnurkne haav. Samuti 31.05.2005 kannatanu läbivaatustoimingu protokollis kajastatut, et kannatanul 4 oli ka rindkere eespinnal pikisuunaline 1 cm pikkune haav/ noavigastus/ ja kaks nahavigastust/ t.lk. 12/. Ekspertiisiaktis nr 80 / t.lk. 17-19/ antud arvamuse kohaselt oli kannatanul V.S vasakut kätt läbistav torke-lõikevigastus ja pindmised torke- lõikehaavad rindkere ja kõhu piirkonnas. Tervisekahjustused on saadud terava vägivalla toimel, võimalik, et löökidest teravaotsalise ja lõiketera omava vahendiga/ näiteks noaga/ tervisekahjustused ei ole eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega orienteeruvalt 4 nädalat. Maakohus on seaduslikult eeltoodud tõendeid hinnates tuvastanud, et kannatanule oli tekitatud kehavigastused ja kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited erineval ajal vigastuste fikseerimistest ja sellest, et ekspertiisiga ei ole kindlaks tehtav süüdlane, on asjakohatud. Kohus on otsuses käsitanud tõendeid, millede alusel ta tuvastas ka kannatanule terviskahjustuste tekitamise aja ning apellatsioonis ei ole esitatud kohtu järeldusi kummutavaid fakte. Kaitsja väited sellest, et kohtu poolt ei ole tuvastatud kuriteosündmust, ei vasta kohtuotsuses kajastatule ning ja väited sellest, et vigastuste tekitamise järjekord pole välja selgitatud, ei oma juriidilist tähtsust. Tõendamiseseme asjaoludeks olevad kuriteo toimpanemise aeg, koht ja viis on kohtu poolt tuvastatud ja kohtuotsuses põhistatult kajastatud. Seega on objektiivsete tõenditega tuvastamist leidnud kannatanu tervise kahjustamine, mis on üheks KarS § 121 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu tunnuseks. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohus on ebaseaduslikult toetunud süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kannatanu poolt antud erinevatele ütlustele. Kannatanu on kohtuistungil üle kuulatud, menetlusosalistel on olnud võimalus teda ristküsitleda ja kohus on seaduslikult kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlusi hinnanud J.U süüstava tõendina. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited, et kannatanu ei ole oma esialgses suulise kuriteoteate protokollis nimetanud teda noaga löönud isiku nime, ei anna alust seada kahtluse alla tema kohtus ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust süüdistatava ja teda noaga löönud isiku samasusest/ tlk. 79-81/.
- Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohus ei olnud erapooletu, on rikkunud süütuse presumptsiooni, ja mõistnud ebaõige karistuse kuna on lähtunud asjaolust, et J.U on varem kriminaalkorras karistatud isikuks, tegelikult on tema karistus kustunud ja kaitsja teeb viite KarRegS § 31 . Kohtukolleegium leiab, et kaitsja seisukoht J.U varasema karistatuse kustumisest on ekslik ja seda alljärgneval põhjendusel: Kriminaalasja materjalidega on tuvastatud, et eelmine süüdimõistev kohtuotsus kuulutati Pärnu Maakohtu poolt 13.09.2001 aastal ja jõustus 21.11.2001 aasta Tallinna Ringkonnakohtu otsusega. Ta tunnistati süüdi KrK § 107 lg 1 järgi ja karistati 2 aasta vabadusekaotusega, KrK § 41 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat 1 kuu vabadusekaotust, karistuse kandmise alguseks loeti 02.03.2001 a. / t.lk. 49-50/. J.U vabanes pärast karistuse kandmist 02.04.2003 aastal / t.lk. 39-40/. Vaidlustatud kriminaalasjas on talle esitatud süüdistus 29.05.2005 aastal kuriteo toimepanemises. KarRegS § 31 lg 1 kehtestab tõepoolest, et karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni käesoleva seaduse §- des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Sama seaduse § 25 lg 1 p 7 kehtestab, et karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui kuni kolmeaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud viis aastat. Analoogne redaktsioon kehtis ka süüksarvatud teo toimepanemise ajal. J.U vabanes alla kolmeaastase vangistuse ärakandmisest 02.04.2003 aastal. Maakohus tuvastas J.U poolt uue kuriteo toimepanemise 2005 aastal. Seega kaks aastat peale 5 eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmist. Seega ei olnud seaduses ettenähtud viie aastane karistusandmete kustutamise tähtaeg saabunud ning seega kohtu järeldus, et J.U on varem kriminaalkorras karistatud isikuks, on kooskõlas seadusega ning õige. Karistusõigus on tõepoolest suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale. Karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Selles osas on kaitsja apellatsiooni seisukohad asjakohased. Samas aga säilitab KarS § 56 lg 1 ka isikulise parameetri, andes kohtule õiguse arvestada karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. See kujutab endast eripreventiivset prognoosi, mida kohus võib arvestada mistahes karistuse liigi või määra valikul. Seega oli kohus õigustatud karistuse mõistmisel siiski arvestama süüdlase isikuga ja tema varasema käitumisega. Kohus on J.U mõistetud karistusest tingimisi vabastanud. Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seega tuleb KarS §-de 73 või 74 kohaldamisel igal juhul arvestada isikut iseloomustavate andmetega nagu on maakohus seaduslikult antud juhul ka teinud.
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 11 septembri 2006 otsuse J.U süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA JÜRI PAAP ENE RANDMÄE 6