lg 2 p 4, ; § 120 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 07 detsembri 2006 lühimenetluse otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav U.V Prokurör Ringkonnaprokurör Reena Lember Süüdistatav U.V, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, vahistatud alates 02.07.2006, viibis eelvangistuses 4 päeva. Kaitsja Vandeadvokaat Vaike Eerma RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 07 detsembri 2006 aasta kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-14114 Aleksei 1 U.V süüdistuses
Täpsustada kohtuotsust süüdistatava nime osas ja lugeda õigeks süüdistatava nimeks U.V . Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 22 veebruarist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 21.
lg 2 p 4 järgi ja karistas 2 aasta 3 kuulise vangistusega,
järgi ja karistas 2 kuulise vangistusega,
lg 1 alusel luges kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust, Vähendas mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõistis kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges 02.07.2006, eelvangistuses viibitud aeg 4 päeva loeti kantud karistuse hulka. APELLATSIOONI SISU RINGKONNAKOHTUS: JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 3. Oma apellatsioonis süüdistatav märgib, et enamus varastatud asju oli kannatanule vigastamatult tagastatud. Osades kuritegude kirjutas ta puhtsüdamliku ülestunnistuse. Omas mitteametlikku töökohta Muuga sadamas, seega oli tal sissetulek. Kriminaalasjas kus ta oma süüd ei tunnista, kuid milles ta süüdi tunnistati puuduvad tunnistajad kes temale kui vargale osutaksid, sündmuskohal läbiotsimisel temalt varastatud asju ei leitud, turvatöötajad ei anna tunnistusi sellest, et tema varastas kauplusest kaupa. Teises kriminaalasjas kus ta samuti oma süüd ei tunnista märgib, et temal on tunnistaja kes saab kinnitada, et kaup oli ostetud teisest kauplusest, puuduvad tõendid tema poolt varguse toimepanemisest. Kriminaalasjas kus ta oma süüd tunnistas, vaidlustab tsiviilhagi, varastatud asjad olid omanikule vigastamatult tagastatud. 2
järgi süüdimõistmise osas märgib, et temal mingit nuga käes ei olnud aga oli kruvikeeraja. Tal on halb tervis ja pole teada kui kaua on tal veel elada jäänud. Sellega seoses palub suhtuda temasse mõistvalt. 4. Apellatsioonikohtuistungil apellant- süüdistatav loobus osaliselt esitatud apellatsioonist. Toetas apellatsiooni vaid taotluse osas, millega palus mõista talle kergem karistus. Leidis, et tema suhtes võiks kohaldada tingimisi karistusest vabastamist. Kaitsja toetas samuti karistuse leevendamise taotlust, leidis, et ringkonnakohtul on võimalus kas lühendada A. Kostõrev’ile
lg 2 p 4 järgi mõistetud karistust ja ta sellest tingimisi vabastada või siis jätta mõistetud tähtajaline vangistus muutmata, kuid vabastada ta tingimisi edasise karistuse kandmisest. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsusega mõistetud karistus seaduslik ja selle tühistamiseks alused puuduvad. Puuduvad alused süüdlase tingimisi karistusest vabastamiseks. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: 5. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus lubatav vaid juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.
lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 5.1 Apellant on märkinud, et temale kergema karistuse mõistmisel tuleks aluseks võtta asjaolud, et enamus asju oli kannatanutele tagastatud ja ta on oma süüd osades kuritegudes tunnistanud ning omas mitteametlikku töökohta. Kohtukolleegium leiab, et maakohtule oli teada, et enamus varastatud asjad on kannatanutele tagastatud kuna osad kuriteod jäid katsestaadiumisse ja süüdlasel ei olnud võimalik võõrast vara enda kasuks pöörata. Samuti on kohus karistuse mõistmisel arvestanud U.V puhtsüdamliku kahetsusega. Seega on maakohus karistuse mõistmisel juba arvestanud apellatsioonis märgitud ja seaduses ettenähtud ja antud asjas tuvastatud karistust kergendavate asjaoludega. Temal mitteametliku töökoha olemasolu ei anna apellatsioonikohtule alust mõistetud karistust kergendada. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ega neid arvestanud. Arvestades võimalusega süüdistatavat mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemistest tuleb arvestada faktiga, et U.V on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ja seda varavastaste kuritegude toimepanemiste eest, kuid eelnevad karistused ei mõjutanud teda käituma õiguskuulekalt vaid ta jätkas pärast vabanemist uute 3 kuritegude toimepanemisi. Kuritegudest loobuma ei sundinud U.V ka tema tervislik seisund ning kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei ole see aluseks süüdlasele kergema karistuse mõistmiseks. Kohtukolleegium leiab, et lähtuvalt eelkõige karistuse mõistmisel arvestatava süü suurusest ning ka süüdistatava isikust on maakohtu poolt mõistetud üksikaristused ja ka liitkaristus kooskõlas seadusega. Maakohtu poolt seaduses ettenähtud sanktsiooni keskmises tähtajas mõistetud vangistuse tühistamiseks ning vangistuse tähtaja lühendamiseks apellatsioonikohtu poolt seaduslikud alused puuduvad. 5.2
ja 74 kohaldamise ehk siis süüdlase karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse reaalse kohaldamise ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seega tuleb
§-de 73 või 74 kohaldamisel igal juhul arvestada isikut iseloomustavate andmetega. Antud juhul on maakohus leidnud, et U.V tuleb karistada reaalse vangistusega. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldusega. U.V on varem korduvalt varavastaseid kuritegusid toimepannud isik, keda on ka varem karistatud lühemaajaliste vangistustega, kuid kes järjekindlalt jätkab vabaduses olles kuritegude toimepanemisi. Olles eelmise karistuse ärakandmiselt vabanenud 20 jaanuaril 2006 aastal, pani ta uue kuriteo toime juba 26 veebruaril 2006, seega vähem kui ühe kuu möödudes pärast vabanemist. Kokku on ta süüdi mõistetud 9 võõra vara varguse toimepanemise eest. Selline süüdistatava käitumine näitab tema negatiivset suhtumist õiguskorda ja andis maakohtule põhistatult aluse temale reaalse vangistuse mõistmiseks ning annab seadusliku aluse ka ringkonnakohtule vastavasisulise taotluse rahuldamata jätmiseks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.