1-07-2964 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht
- september 2007.a., Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Ivi Kesküla, Malle Preimer Sekretär Erlike Karjus Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 17.05.2007.a. kohtuotsus Üllar REIDLA ja F.F süüdistuses Apellant ringkonnaprokurör Indrek Kalda Prokurör Indrek Kalda Kaitsjad adv. Peep Rajavere, adv. Helmi Loonde RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu 17.05.2007.a. kohtuotsus Üllar Reidla ja F.F-i süüdistuses jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 Asjaolud ja menetluse käik Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti Üllar REIDLA, sünd. 31.03.1983.a., Eesti kodanik, varem karistatud kriminaalkorras kolm korda, elukoht x õigeks süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi F.F , sünd. xxx, Eesti kodanik, varem kriminaalkorras karistamata, sissekirjutus x, tegelik elukoht x, õigeks süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1 ja KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi. Ta tunnistati süüdi KarS § 263 p 1, 2 järgi avaliku korra vägivaldses raskes rikkumises, mis oli seotud vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule. Karistuseks mõisteti vangistus tähtajaga 1 aasta ja 6 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, kandmisele kuuluvaks mõisteti 12 kuud vangistust, sellest koheselt ärakandmisele 5 kuud ja 11 päeva, ülejäänud aeg 6 kuud ja 19 päeva aga KarS § 74 lg 1, 3 alusel tingimisi 2 aastase katseajaga ühes allutamisega kriminaalhooldaja järelevalvele. ja KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi oli Ü.Reidlale ja F.F-ile esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla grupilises väljapressimises isikutena, kes on ka varem toime pannud samasuguse teo: igakuuliselt ajavahemikul 2006.a. jaanuarist kuni juulikuuni täpselt kindlakstegemata päevadel pärast
- kuupäeva nõudsid Lääne maakonnas Taebla alevikus K. L erinevate rahasummade üleandmist, kasutades seejuures kannatanu suhtes psüühilist vägivalda. Selle tulemusena andis K.L süüdistatavatele nimetatud ajavahemikus sularahas kokku 2 000 krooni. Samasuguse teo toimepanemise eest sama kannatanu suhtes ajavahemikus 2003.a. septembrist kuni 2004.a. veebruarini oli Ü.Reidlat karistatud kohtulikult 08.02.2005.a., F.F-i suhtes oli kohaldatud alaealise mõjutusvahendit. KarS § 214 lg 2 p 1 järgi oli F.F-ile esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla korduvas väljapressimises: 05.12.2006.a. kella 09.00-10.00 vahelisel ajal Lääne maakonnas Taebla alevikus kaupluse „A ja O“ juures nõudis K. L 300 krooni, kasutades seejuures kannatanu suhtes psüühilist vägivalda ja tema abitut seisundit. Kuna väljapressimist nägi pealt kolmas isik, F.F eemaldus ja nõutud raha jäi kannatanult saamata. Õigeks mõistmise aluseks oli, et maakohtu arvates on K.Lõpsilt raha nõudmine küll tõendamist leidnud, kuid seejuures kannatanu suhtes ei kasutatud süüdistuses nimetatud psüühilist vägivalda, seega puudub väljapressimise kuriteokoosseis. 2 Apellatsioon ja taotluse sisu Apellant leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava F.F-i isikule ning taotleb kohtuotsuse tühistamist õigeksmõistvas osas, mõlema süüdistatava süüdi tunnistamist vastavalt süüdistusele ja neile reaalse vangistuse mõistmist. Apellant nõustub, et tuvastatud pole füüsilise vägivalla või sellega ähvardamisele viitavate väljendite kasutamine süüdistatavate poolt, kuid psüühiline vägivald tulenes kuriteosituatsioonist. Nimelt on mõlema süüdistava suhtes ka varem kohaldatud mõjutusvahendeid samalt kannatanult vägivalda kasutades raha väljapressimise eest ja uus rahanõudmine tekitas kannatanus hirmutunnet, et tema suhtes võidakse taas vägivalda kasutada. Seega tulenesid ähvardused eelmisest kriminaalasjast, raha nõuti uuesti suhteliselt lühikese ajavahemiku- alla kahe aasta eelmisest rahanõudmisest ja vähem kui aasta eelmise kohtuotsuse jõustumisest - möödudes. Süüdistatavad olid teadlikud ja kasutasid ära olukorra, et kannatanu neid jätkuvalt kardab. Kannatanus hirmutunde tugevdamiseks nõudsid süüdistatavad raha koos ja pealtnägijate eest varjatud kohas. Psüühilist survet kannatanule näitavad ka raha nõudmise kategoorilisus ja järjekindlus, kuni raha lõpuks kätte saadi. Kannatanu polnud süüdistatavatele sõber ega hea tuttav, süüdistatavatele raha vabatahtlikuks andmiseks puudus igasugune mõjuv põhjus. Mõlemale süüdistatavale reaalset vangistust taotledes rõhutab apellant, et süüdistatavad on varem samalt kannatanult raha välja pressinud ka varem ja selle eest on nende suhtes kohaldatud mõjutusvahendeid- Ü.Reidla suhtes vangistust, mille reaalsest kandmisest ta tingimisi vabastati, F.F-i suhtes alaealisele kohaldatavat mõjutusvahendit. Samasuguse käitumise jätkumine näitab seniste meetmete ebatõhusust. Eraldi F.F-i suhtes nimetab prokurör, et ta käitus kuritegelikult ka ajal, mil politsei uuris eelmisi väljapressimisi. Ringkonnakohtu seisukoht Ükski menetlusosaline pole vaidlustanud maakohtu järeldust, et süüdistatavad küsisid kannatanult raha (ja seda ka said, kuriteo täideviimise seisukohast ei oma see tähtsust). Selline tegevus on kriminaalkorras karistatav juhul, kui seejuures kasutati vägivalda või ähvardati piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid, hävitada või rikkuda vara. Käesoleva kriminaalasja süüdistus lähtub väitest, et tulenevalt varasematest väljapressimistest kasutati kannatanu suhtes moraalset vägivalda, mis seisnes kannatanus hirmu tekitamises. Vahetut füüsilise vägivalla kasutamist või otseste ähvarduste väljaütlemist süüdistatavatele ette ei heideta. 3 Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et süüdistatavad polnud kannatanule sõber ega hea tuttav, ka puudus mõjuv põhjus anda süüdistatavatele raha. Hinnangu andmisel apellandi väite kohta, et kannatanu kartis süüdistatavaid, on oluline teada, et materjalidest nähtuvalt on kannatanu K.L nägemispuudega invaliid. Ta on eeluurimisel kinnitanud, et talt raha küsides ei öeldud, et see on laenuks või et see tagastatakse mingiks ajaks. Samas on ta ka kinnitanud, et raha küsides teda ei ähvardatud, sellele vaatamata ta kardab süüdistatavaid ja jääb neile raha maksma niikaua, kui nad seda nõuavad, süüdistatavate karistamisel saaks tema mõneks ajaks rahu (toimik II köide, lk. 59-69). Kannatanu pole selgitanud, mida ta temalt raha küsides kartis ja mis tema arvates järgnenuks, kui ta oleks keeldunud raha andmast. Kannatanu kinnitused, et raha küsides süüdistatavad „käivad niikaua mind töötlemas, kui saavad rahasumma kätte“ ja „ma pole raha nõudmisest kellelegi rääkinud“ pole hinnatavad süüdistatavate käitumisest tuleneva põhjendatud hirmuna. Puuduvad ümberlükkamatud tõendid Ü.Reidla väitele, et 2-3 korral ta tegi kannatanule vastamata kõne ja kannatanu ise helistas talle. Ringkonnakohtu arvates on need asjaolud olnud kohtule piisavateks aluseks seada kahtluse alla kannatanu väidetava kartuse põhjendatuse. Pigem on käesoleval juhul tegemist raha andmisega, et tüütutest küsijatest vabaneda. See pole aga vaadeldav moraalse vägivallana KarS § 214 tähenduses. Käesolevas asjas on süüdistuse tõendatuse ja süüdistatavate käitumise hindamisel aga veelgi määravam selgitada, kuidas suhtusid Ü.Reidla ja F.F ise toimepandusse ning kas kannatanult raha küsides nad tajusid, et kannatanu neid kardab. Ringkonnakohtu arvates pole millegagi tõendatud, et süüdistatavad „riputasid nõudmise õhku “, pöördusid kannatanu poole teadmisega, et K.L neid kardab või see peab temas tekitama hirmu. Seega pole tõendatud K.L raha küsides Ü.Reidla ja F.F-i tahtlus kasutada vägivalda. Põhjendatud pole arutuseloleva käitumise seostamine ligi 2 aasta vanuste ligilähedaselt samasuguste ja samade isikute vaheliste sündmustega, sest tollase käitumise eest on mõjutusvahendid juba rakendatud. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt puudub vajadus käesolevas kohtuotsuses korrata esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolusid. Nõustudes Ü.Reidla ja F.F-i õigeksmõistmisel maakohtu järeldustega lisab ringkonnakohus ülaltoodud omapoolsed põhjendused. Karistuse mõistmine on õigusemõistmise pädevus ja sõltumatu menetlusosaliste seisukohtadest. Apellant pole taotlenud F.F-i poolt toimepandud tegude eest teistsuguse karistuse mõistmist kui tegi seda maakohus. 4 Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Jüri Paap Ivi Kesküla Malle Preimer 5