1-07-6307 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus 20. november 2007.a Tallinn 1-07-6307 Eesistuja Meelika Aava, li

§ 422lg 1 järgi Kriminaalasi Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 12.

juuni 2007.a Apelleeritud kohtuotsus otsus Kannatanu S. K esindaja vandeadvokaat Raul Ainla Apellatsiooni esitaja Merike Lugna Prokurör L.Z Süüdistatav Advokaat Leanika Tamm Kaitsja RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja

1. juuni 2007.a otsus L.Z suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Mõista L.Z-ilt välja 34 397.00 (kolmkümmend neli tuhat kolmsada üheksakümmend seitse) krooni kannatanu esindajatasu S. K kasuks. Edasikaebamise kord Kohtulahend on kohtumenetluse pooltele kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. novembril 2007.a. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagisse puutuvas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja
4. juuni 2007.a otsusega tunnistati L.Z süüdi

§ 422

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat 6 kuud.

§ 73

kohaselt pöörata karistusest täitmisele koheselt 5 kuud, jättes tingimisi täitmisele pööramata 2 aastat 1 kuu 3 aastase katseajaga.

§ 50

lg 1 alusel võti temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 aastaks. Tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata, kuna ei ole selgunud kahju täpne suurus, mis peab süüdistatav kandma.

1. L.Z mõisteti süüdi selles, et omamata mootorsõiduki juhtimise õigust ja olles alkoholijoobe seisundis, juhtis ta
2. veebruaril 2007.a Järva maakonnas Paide vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel sõiduautot, mis kaotas 83,6 kilomeetril vale sõidukiiruse tõttu juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku Tartu suunas sõitnud sõiduautoga, mida juhtis M. K, kes saadud vigastuste tõttu suri. L.Z rikkus Liikluseeskirja §-de 76 ja 123 nõudeid.
3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb kannatanu L.Z karistamist pikema reaalse vangistusega kui seda tegi kohus ja see täies ulatuses täitmisele pöörata. Lisaks sellele taotleb ta tsiviilhagi rahuldamist. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei vasta L.Z mõistetud karistusest osaline vabastamine tema poolt toime pandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Asja kohtulikul arutamisel tunnistas L.Z, et ta oli enne kuriteosündmust autoroolis olnud vaid kaks korda, kusjuures maanteel ei olnud ta sõitnud kordagi. Mootorsõiduki juhtimise õigust pole L.Z kunagi olnudki. LS § 20 lõige 7 keelab sõiduauto juhtimise sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liikluseeskirja nõuete kõrvalekaldumatut täitmist. Kuna L.Z oli öö otsa magamata, siis oli ta isegi ilma alkoholita sellises seisundis, millises autojuhtimine on kõrgendatud riskiga. Koduhoovist välja sõites riivas L.Z ühte sõiduautot ja tagurdas siis vastu maja seina. Seega oli ta rooli istudes täiesti juhtimiskõlbmatus seisundis. Ta oleks pidanud ise taipama, et sellises seisundis sõitmine on ohtlik. Ilmselt oli ta sõitu alustades veelgi rohkem joobnud, sest tema Tartus rooli istumise ja õnnetuse põhjustamise vaheline ajavahemik oli vähemalt kaks tundi. Kohus on põhjendamatult arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, sest see ei ole siiras. Enne kohtuistungit ta kannatanu ees vabandanud ei ole. Ta ei ole veel asunud hüvitama trahvi, mis talle määrati väärteo korras vastu sõiduautot sõitmise eest. Viiekuuline vangistus on ilmselgelt liiga kerge, arvestades asjaolu, et kannatanu oli kaine ning käitus ka muul viisil autoroolis seadusekuulekalt, kuid hukkus alkoholijoobes ja juhtimisõiguseta juhi poolt põhjustatud liiklusõnnetuses. Karmim karistus on asjakohane ka üldpreventsiooni seisukohast. Arvestades meie liikluses valitsevat kultuuritust ja suurt ohvrite arvu, peab iga joobes mootorsõidukit juhtinud ja teise inimese surma põhjustanud isik saama karistuse, mis annab tervele ühiskonnale hoiatava signaali. L.Z tuleb hüvitada kuriteoga põhjustatud kahju. See tähendab, et kohus oleks pidanud kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi täielikult või osaliselt rahuldama, mitte toodud põhjusel lihtsalt läbivaatamata jätma. Tsiviilhagi on kannatanu poolt esitatud, süüdistatav ega kaitsja ei ole tsiviilhagile sisuliselt vastu vaielnud.
4. Ringkonnakohtu istungil taotles kannatanu esindaja kohtuotsuse tühistamist ja apellatsiooni rahuldamist. Prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. KOHTUKOLLEEGIUMI PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad leiab, et apellatsiooni väited ei ole aluseks kohtuotsuse tühistamisele, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1.

§ 422

lg 1 näeb liiklusnõuete rikkumise tagajärjel ettevaatamatusest inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise eest karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. Kuna L.Z käitumises esines

§ 422

lg 1 raskeim koosseis – inimese surm ja tema süü liiklusõnnetuse põhjustamises oli suur (alkoholijoove, väsimus, vale sõidukiirus, juhtimisõiguse ja –oskuste täielik puudumine), siis karistas kohus L.Z sanktsiooni keskmises määras, so vangistusega kaks aastat kuus kuud. Kuna L.Z ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ta on alles noor ja on oma süüst aru saanud ning kohus tema käitumises karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, siis leidis kohus, et L.Z karistuse eesmärkide saavutamiseks piisab, kui kohaldada temale mõistetava karistuse suhtes

§ 73sätteid.

Kohtukolleegium nõustub nende seisukohtadega ja leiab, et L.Z karistamine kahe aasta kuue kuu vangistusega on kooskõlas

§-s 56 sätestatud karistuse mõistmise põhimõtetega. Kohus on põhjendatult arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, sest kohtukolleegiumi arvates oli see kahetsus siiras. Seda tegi ta ka apellatsioonikohtu istungil ja vabandas saalis viibinud kannatanu ees. L.Z selgitas, et ta ei ole esimese astme kohtuotsust vaidlustanud, sest ta on valmis kandma nii pikka vangistust kui kohus talle mõistab. L.Z on varem kohtu poolt karistamata, tal on elu- ja töökoht, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Seega ei esine süüdlase isikut iseloomustavates andmetes midagi sellist, mis välistaks tema suhtes

§ 73sätete kohaldamise.

Kohtukolleegium on seisukohal, et L.Z suhtes

§ 73

sätete kohaldamine on toimunud kooskõlas seadusega ja Riigikohtu senise praktikaga. Viimati käsitles Riigikohtu kriminaalkolleegium seda küsimust 20. veebruari 2007.a otsuses nr 3-1-199-06 E. Sorokini süüdistusasjas (RT III 2007, 8, 65).

§ 73

sätestatu kohaselt võib karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada kas täielikult või osaliselt. Ülalviidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-99-06 on märgitud, et lühivangistuse (nn šokivangistuse) määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Kohus on ka seda põhimõtet järginud ja määranud L.Z-ile kohasele ärakandmisele viis kuud vangistust. 5.

1. KrMS § 310 lg 1 ja 3 sätestavad, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata, selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtuasjas nr 3-1-1-52-05 (RT III 2005, 23, 235) tehtud otsuses märkinud, et kannatanu õigusele esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi vastab kohtu kohustus teha selle hagi osas mõni KrMS §-s 310 lg-tes 1 või 2 sätestatud otsustest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et kuna kriminaalmenetluse seadustik ei käsitle täpsemalt kannatanu nõudeõigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb selles osas kriminaalasja arutaval ja selle käigus tsiviilhagi lahendaval kohtul juhinduda Võlaõigusseaduse vastavatest sätetest ja tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07– RT III 2007, 24, 194;
4. juuni 2005.a otsus nr 3-1-1-34-05– RT III 2005, 24, 252). VÕS § 510 kohaselt vastutuskindlustuse puhul peab kindlustaja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isikule) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. VÕS § 127 lg 7 sätestab, et kui kahju tekkimine on kindlaks tehtud, kuid kahju suurust ei saa kindlaks teha, võib kohus hüvitise suuruse otsustada hiljem. Liikluskindlustuse seadus kehtestas liikluskindlustuse sundkindlustusena selleks, et liiklusõnnetuse tõttu kannatanutele tagada seaduses piiritletud liikluskahju hüvitamine võimalikult kiiresti ja täielikult. Liikluskindlustuse seaduse põhimõtte kohaselt liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitab kannatanule kindlustusandja või Garantiifond. Liiklusõnnetuses süüdlane kohustusliku kindlustusvõtjana on liikluskahju tekitamise eest oma tsiviilvastutuse kindlustanud, mistõttu temalt võib liiklusõnnetuses kannatanu sisse nõuda ainult seda kahju, mida ei hüvitanud kindlustusandja (vt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. mai
6. a otsus A. K. hagis H. K. vastu 40 619 krooni nõudmiseks - RT III 1996, 20, 280). Seda seisukohta on korranud Riigikohtu kriminaalkolleegium
7. novembri 1997.a otsus 3-1-1112-97 L. Bohanni süüdistusasjas (RT III 1997, 33, 346). Käesolevas kriminaalasjas puudusid kohtul andmed selle kohta, kas kindlustusandja või Garantiifond on kannatanule mingi osa kahjust hüvitanud. Seetõttu jättis kohus põhjendatult tsiviilhagi läbi vaatamata ja selgitas kannatanule tema õigust esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse korras. Kuna kahju hüvitamise kohta ei ole ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid esitatud, siis puudub ringkonnakohtul alus tsiviilhagi osas teistsuguse otsuse tegemiseks. 5.
8. KrMS § 180 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS §-s 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on juba
9. novembril 1995.a. otsuses nr.III-1/1-75/95 Ü. Roasto süüdistusasjas märkinud, et lähtudes Põhiseaduse §-s 12 sätestatud põhimõttest, et kõik on seaduse ees võrdsed, peab riik vähemalt juhtudel, mil kohtualusel on kaitsja, tagama juriidiliselt kvalifitseeritud esindaja ka kuriteos kannatanule. Esindaja tegelikust tagamisest on alust rääkida vaid siis, kui kannatanu esindaja tasu loetakse kohtukulude hulka ja mõistetakse süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel välja süüdimõistetult (RT III 1996, 10, 135). Riigikohtu kriminaalkolleegium on
10. detsembri 2004.a kohtumääruses märkinud, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda ainult kaitsealuse poolt juba makstud tasuga. KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 eesmärki arvestades pole oluline, kas õigeksmõistetu on valitud kaitsja osutatud õigusabi eest kohtukulude küsimuse otsustamise momendiks juba tasunud või mitte ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui õigeksmõistetul on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01– RT III 2001, 25, 278). Seejuures tuleb arvestada ka õigeksmõistetu kohustust maksta see tasu isikule, kes on täitnud õigeksmõistetu vastava kohustuse valitud kaitsja ees (RT III 2005, 18). Samad põhimõtted kehtivad ka kannatanu esindaja tasu mõistlikkuse ja põhjendatuse üle otsustamisel. Kannatanu esindaja poolt kohtuistungil esitatud taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ-le on laekunud kannatanu esindaja tasu 34 397.00 krooni. Arve on tasunud Kemasi Ehituse OÜ. Kriminaalasja mahtu ja keerukust arvestades peab kohtukolleegium sellise tasu suurust mõistlikuks ja põhjendatuks ning see tuleb süüdistataval L.Z kannatanu S. K hüvitada. 5.
11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja
12. juuni 2007.a. otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ene Randmäe