Kohus ei arvestanud V.F-i ütlustega kannatanu poolt tema esimesena löömist vaid on seda püüdnud ignoreerida. Seega on kohus sisuliselt nõustunud prokuröri arvamusega, et V.F-i ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus on tuginenud V.F-i ütlustele valikuliselt. Prokurör leiab, et kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et konflikti initsiaatoriks oli süüdistatav. M.T kaevas kangiga postiauku juba enne kui tema juurde tuli süüdistatav ja asetas jala kangilöögi koha vahetusse lähedusse. Kannatanu jätkas oma tööd. Süüdistatav ei olnud ohustatud ja tal ei olnud alust seda ka ekslikult ette kujutada. Kannatanu tegevus ei olnud talle ettearvamatu. Lõi kannatanut vihast, et viimane ei tee temast välja. Sellise järelduse teeb prokurör toetuvalt tunnistajate K. T ja T. T analoogsetele ütlustele. Prokurör leiab, et tõendamist on leidnud V.F-i tahtlik kuritegelik käitumine ja eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus ei esinenud. Palub V.F-i ütlused tõendite kogumist välja jätta kuna need ei ole usaldusväärsed. Kohtu järeldused ei tugine uuritud tõenditel, on vastuolus menetlusnormidega, mis on viinud ebaseadusliku otsuse tegemiseni.
lg 2 p 2 sätteid.
lg 1 kehtestab, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega.
lg 3 kehtestab, et menetlustoimingus kohaldatakse kannatanule tunnistaja kohta sätestatut.
lg 1 kohaselt juhindub kohus süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitluse käigus samuti KarS § 289 sätestatust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-67-06 märkinud, et
sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Sellest printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Seega on selgepiiriliselt määratletud ka tõendid, millele tuginevalt saab kohus ühe või teise faktilise asjaolu lugeda tõendatuks. Nii on kohtuotsuses keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-52-06 on märgitud, et tulenevalt
lg 2 p-dest 6 ja 7 saab kohtuliku arutamise võistlevuse printsiipi ja sealhulgas ka ristküsitluse nõuet isikuliste tõendite uurimisel lugeda järgituks vaid siis, kui seda on kajastatud ka kohtuistungi protokollis. Isiku ristküsitlusel tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisel tuleb kohtuistungi protokollis ära näidata ka see, kes kohtumenetluse pooltest taotles
§le 289 tuginevalt ütluste avaldamist ja mille kohta käivate ütluste vastuolu seejuures täpselt silmas peeti. Vastavalt maakohtu istungi protokollidele/ t.lk. 82- 89 ja 98-101/ on kohtuistungitel ristküsitluse käigus prokuröri poolt taotletuna avaldatud vaid süüdistatava V.F-i poolt kohtueelses menetluses antud ütlused seoses sellega, et ta on kohtuistungil andnud muudetud ütlusi sellest, et teda ründas ka tunnistajana ülekuulatud isik/ t.lk. 100/. Teiste, tunnistajatena ülekuulatud isikute ja ka kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei ole pooled ristküsitluse käigus taotlenud ja seega ei olnud kohtul seaduslikku alust kannatanu ja tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks ega neile tuginemiseks ka kohtuotsuses. Kohus on aga kohtuotsuses kajastanud nii kannatanu kui ka kõikide kohtuistungil ülekuulatud ja ristküsitletud tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning toonud ära ka kohtu arvates neis esinenud vastuolud, kuigi tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust ei ole menetluspoolte poolt sisuliselt kahtluse alla seatud ega leitud, et need oleksid vastuolus kohtueelsel menetlusel antutega. Kohtuotsuse kohaselt on kohus aga oma siseveendumuse kujundamisel lähtunud nendest vastuoludest. 4 Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on alust tunnistada maakohtu poolt ülalnimetatud menetlusnormi rikkumised
Analoogset seisukohta on oma otsustes väljendanud ka Riigikohus.
lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonikohtu istungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine
lg 2 sätestatud korras tuleb kriminaalasi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid juhul, kui tuvastatud rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada.
Sama paragrahvi esimese lõike kohaselt peab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisel juhinduma Kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki sätetest arvestades 11. peatüki 3. jaos sätestatud eranditega.
lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus kohtulikul uurimisel järgima sama seadustiku §-de 286-298 sätteid, mis reguleerivad kohtuliku uurimise läbiviimist esimese astme kohtus. Seega toimub apellatsioonimenetluses kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Vastavalt apellatsioonikohtu istungil
lg 2 alusel avaldatud esimese astme kohtuistungi protokollidele on nii süüdistatav, kannatanu kui ka kõik tunnistajad, kelle ülekuulamist on antud menetluses taotletud, kohtuistungil osalenud ning neid kõiki on maakohtus ristküsitletud. Seega on kohtukolleegiumil seaduslik alus hinnata menetlusest osavõtnud isikute poolt kohtuistungil antud ütlusi kogumis koos maakohtu istungil avaldatud, vahetult kontrollitud kriminaalasja kirjalike materjalidega. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et antud juhul on ringkonnakohtul võimalik kriminaalasja uueks arutamiseks tagastamiseta kontrollida kohtuotsuse seaduslikkust apellatsioonides esitatud väidete alusel. Menetlusosaliste poolt kohtuistungil antud ütlused on kohtuotsuses kajastamist leidnud. Võttes aluseks V.F-ile esitatud süüdistuse piirid ja maakohtu poolt juba tuvastatu, puudub vaidlus selles, et kannatanu töötas hoovis, tegi kangiga aiapostide paigutamiseks auke. Süüdistatav läks kannatanu juurde ja leides, et kannatanu tegevus ei ole õige, asetas oma jala augu peale nii, et see kattis osa sellest. Kannatanu M.T jätkas kangiga tööd ja lõi süüdistatava jalast umbes 10 cm kauguselt kangiga auku. Peale seda lõi süüdistatav V.F käega kannatanule näkku, mille tagajärjel hakkas kannatanul ninast verd jooksma. Vastavalt kohtuistungil avaldatud kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 640 antud arvamusele / t.lk. 8-9/diagnoositi Mustamäe Haigla erakorralise meditsiini osakonnas 05.05.2004 M.Te näo põrutus, nina turse, nina väliskäikudes esines hüübinud verd. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud löögist kõva tömbi esemega, need ei olnud eluohtlikud. Maakohus on, tuvastades V.F-i käitumises talle inkrimineeritud kuriteo objektiivsed tunnused, välistades hädakaitseseisundi, leidnud, et kuna M.T lõi kangiga tema jalast umbes 10 cm kaugusel ja kuna tegemist oli naabritega, kellede käbisaamine ei olnud hea tekkis V.F reaalne hirm, et M.T lööb tema jala kangiga läbi, mistõttu pidas M.Te käega näkku löömist antud olukorras lubatavaks. Tegelikult reaalse ründe oht antud situatsioonis puudus ning V.F eksis selle ohu olemasolus. Seega on tegemist KarS § 31 lg 1 ettenähtud lubatavuseksimusega. Muid asjaolusid mis andsid aluse kohtule tuvastamaks KarS § 31 lg 1 ettenähtud lubatavuseksimust ei ole kohus tuvastanud. Eksimus teo õigusvastasuses 5 säilitab teotahtluse, seega ka koosseisupärasuse, kuid välistab õigusvastasuse. Isik saab vastutada vaid ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest, mis antud juhul välistab V.F-i tegevuses KarS § 121 ettenähtud koosseisu. Kohtukolleegium soostub prokuröri apellatsioonis väidetuga, et M.T kaevas kangiga auku juba enne kui süüdistatav tema juurde läks. Seega ei olnud kannatanu tegevus süüdistatavale ootamatu. M.T jätkas sama tööd ka ajal, kui süüdistatav tema poole pöördus ja teatas, et selline tegevus ei ole õigustatud. Kohtukolleegium peab antud juhul oluliseks maakohtu poolt juba tuvastatud ja vaidlustamata fakti, et süüdistatav, nähes, et kannatanu teeb kangiga auku, asetas ise oma jala augule nii, et see varjas osa sellest. Kannatanu, jätkates juba eelnevat tegevust, lõi veel korra kangiga auku, seega samasse, ka süüdistatavale teadaolevasse kohta, mitte aga ei suunanud vähemalgi määral kangi süüdistatava jala poole. Ka maakohus on tuvastanud, et M.Te poolt rünnet süüdistatava suhtes ei esinenud kuid antud juhul kohtukolleegium ei nõustu järeldusega, et V.F oli alust ekslikult seda arvata ja seetõttu pidas kannatanu näkku löömist lubatavaks. Ta ise asetades oma jala augule, seega tekitas ise situatsiooni, mis siis maakohtu järelduse kohaselt andis talle aluse arvata, et tal on lubatud kannatanut veel ka käega näkku lüüa. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei olnud süüdistataval alust endale ekslikult ette kujutada asjaolusid, mis välistaksid tema poolt kannatanu löömise õigusvastasuse. Selliseks õigustavaks asjaoluks ei saa antud juhul olla tema enda käitumine, jala asetamine augule, kangilöögi asukoha ohtlikkusse lähedusse. Eeltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et V.F-i käitumises on tuvastatud KarS § 121 ettenähtud teise inimese, antud juhul M.Te kehalise väärkohtlemise koosseisulised tunnused, tuvastatud on tema tahtlik käitumine, õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine, seega tuleb V.F-i poolt KarS § 121 tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. Õigusvastane tegu on temale süüks arvatav, süüd välistavaid asjaolusid ei esine. 7. Prokurör taotles apellatsioonis V.F-i karistamist rahalise karistusega. Ringkonnakohtu istungil prokurör täpsustas taotletud rahalise karistuse määra ja taotles minimaalses määras rahalise karistuse mõistmist. KarS § 121 sanktsioon näeb ette kergeima karistusliigina rahalist karistust. KarS § 44 lg 1 näeb ette, et kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Sama seaduse lg 2 kehtestab, et päevamäära suurus arvutatakse süüdimõistetu päevasissetuleku alusel, mis KarS § 44 lg 3 kohaselt arvutatakse kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Vastavalt isiku maksustatava tulu õiendile oli V.F-i 2003 aasta tulu pärast tulumaksu mahaarvamist 35 858 krooni, seega on päevamäära suuruseks 98 krooni. 8. Vastavalt
lg 1 p 2 kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele sundraha ja § 175 lg 1 p 3 ja § 180 alusel M.Te suhtes teostatud ekspertiisitasu. Tsiviilhagi ei ole asjas esitatud. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes
lg 1 p 4, § 338 p2,3, § 339 lg 2, § 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 28 detsembri 2006 otsuse V.F-i 6 õigeksmõistmises ja teeb ringkonnakohus rahuldab. uue, süüdimõistva kohtuotsuse. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA Prokuröri apellatsiooni ENE RANDMÄE 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.