1-06-8610\24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13 aprill 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1- 06-8610 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Igor Amann ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 03 aprill 2007 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi I.S-i süüdistuses KarS § 118 p 1,6 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 07 veebruari 2007 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav I.S Prokurör Ringkonnaprokurör Aarne Pruus Süüdistatav I.S, ik: xxx, vahistatud alates 02.07.

1. Kaitsja Vandeadvokaat Eve Jundas RESOLUTSIOON
2. Tühistada Pärnu Maakohtu 07 veebruari 2007 otsus kriminaalasjas nr 1-06-8160 I.S-ile mõistetud vangistuse koheselt ärakandmisele kuuluva karistuse ja määratud katseaja kulgemise alguse osas.
3. Uue otsusega: KarS § 74 alusel määrata, et I.S-ile mõistetud karistus, 4 /neli/aastat vangistust, ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane maakohtu poolt määratud 3 / kolme/ aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KrMS § 75 lg 1 ettenähtud kontrollnõudeid. 1 I.S-i poolt vangistuses viibitud aeg 02 juuli 2006 kuni 13 aprill 2007 lugeda kantud karistuse hulka. Vabastada I.S vahi alt. Katseaja kulgemise alguseks lugeda 07.02.2007 a.
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 16 aprillist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 13.
7. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
8. I.S tunnistati süüdi selle eest, et ta 01.07.2006 kella 21.30 paiku Märjamaa vallas x külas x mõisa maja ees lõi Ü.Z noaga kõhtu, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse ning põhjustades elundi kaotuse.
9. Pärnu Maakohtus tunnistas I.S-i süüdi KarS § 118 p 1,6 järgi ja karistas 4 aastase vangistusega. Määras, et koheselt kuulub ärakandmisele 1 aasta vangistust, ülejäänud vangistusest vabastati ta tingimisi 3 aastase katseajaga. Kohustati täitma KarS § 75 lg 1 ettenähtud kontrollnõudeid. Karistuse kandmise alguseks loeti 02.07.
10. Katseaja kulgemise alguseks loeti tema vangistusest vabanemise päev. APELLATSIOONI SISU:
11. Esitatud apellatsioonis süüdistatav ei nõustu süüdimõistva kohtuotsusega. Leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata KarS § 28 lg 1 vaatamata sellele, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis. Kannatanu oli korduvalt 01.07.2006 rääkinud, et tal on nuga taskus. Ta oli varem süüdistatavat noaga ähvardanud. Pimeduse tõttu süüdistatav ei näinud nuga. Kannatanu oli varem karistatud raske isikuvastase kuriteo eest, vabanes hiljuti vanglast, oli süüdistatava suhtes vaenulik. Tal oli vestluse ajal kaigas käes. Süüdistatav ei märganud, et kannatanul võeti tüli käigus kaigas käest. Arvab, et sai vigastuse kannatanu noa löögist. Apellant annab ülevaate tunnistajate A.P, S.P, J.P, S.P ja kannatanu Ü.Z poolt antud ütlustest. Apellant leiab, et tunnistajate ja kannatanu ütlused on vastuolulised ja osade tunnistajate ütlused on kannatanu huvisid arvestatavad. Sündmus toimus lühikese aja vältel, apellant tegutses hädakaitseseisundis, ega ületanud hädakaitsepiire. №a olemaolu tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, kuna pimeduse tõttu ei olnud tal võimalik selles veenduda., ta tunnetas ohtu. Kannatanul oli löögi poos ja ta natuke liikus süüdistatava poole. Otsuses puudub 2 põhjendus miks ei usutud süüdistatava ütlusi noa olemasolust kannatanul. Kannatanu riided kadusid kiirabi haiglast. Pole olnud võimalust neid vaadelda, vajadusel oleks olnud võimalus vere kindlakstegemiseks teha ekspertiis riietele. Apellant leiab, et süüdimõistmise korral kuulunuks tema poolt toimepandu kvalifitseerimisele KarS § 119 järgi, mille eest on võimalik mõista kergem karistus. Kuigi apellant leiab, et ta tegutses hädakaitseseisundis peab ta vajalikuks märkida, et ta ei ole kannatanule tahtlikult raskeid kehavigastusi tekitanud. Süüdistatav kujutas endale ekslikult ette rünnet ja seega vastutab ta ettevaatamatusest toimepandud kuriteo eest. Maakohus ei ole küllaldaselt arvestanud KarS § 57 lg 1 p 4,6 sätestatut. Kanatanul puudus vajadus sekkuda süüdistatava ja P perekonna vahelisse konflikti. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
12. Apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni.
13. Kaitsja toetas apellatsiooni ja palus kohtuotsus tühistada ja süüdistatav õigeks mõista või alternatiivselt süüdi mõista kergemas kuriteos ning mõista ka kergem karistus.
14. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsioonis esitatud väited on maakohtu otsuses juba analüüsitud ning ümber lükatud. Süüdimõistev kohtuotsus on põhistatud ja tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:
15. Esitatud apellatsioonis on leitud, et kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata KarS § 28 lg 1 vaatamata sellele, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis, süüdistatav ei ületanud hädakaitsepiire. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole selles osas materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks, vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu ja teiseks hädakaitsetegevuseks, ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Et lugeda inimese teatud tegu õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see teost tulenema oht rünnatavale ning olema vastuolus õiguskorraga. Kui hädakaitseseisundit ei tuvastata, ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu. Maakohus on oma otsuses põhistanud miks ta leiab, et I.S tuleb temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi mõista ja miks kohus ei soostu kaitsja poolt maakohtu istungil esitatud väidetega V.Tovakatši poolt toimepandud teos õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu kohta. Maakohus on oma järeldustes tuginenud uuritud tõendite kogumile ning otsuses on need tõendid ka esitatud ja hinnatud. 3 Apellatsioonis on, taotlemata kindlate tõendite hindamist ebausaldusväärseteks ning nende väljajätmist tõendite kogumist, esitatud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate kohtuistungil antud ütlused. On leitud, et nendes on vastuolusid ja tunnistajate A.P, S.P ja J.P ütlused on kannatanu huvisid arvestatavad. Samas on apellant ise nende tunnistajate ütlustele toetuvalt teinud järeldusi tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude olemasolust või nende puudumisest. Kohtukolleegium leiab, et kohus on seaduslikult andnud hinnangu kohtuistungil vahetult uuritud, sealhulgas menetlusosaliste kohtuistungil ristküsitluse käigus antud ütlustele ja tuvastanud, et esialgne sõnavahetus oli süüdistataval J ning A. P. J.P kutsus kannatanu õue. Tuvastatud on et vahetult hoovi minnes võttis kannatanu maja teiba ja hoidis seda käes, sellega ei vehkinud ega ähvardanud. Kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis sõnelus, füüsilist vägivalda ei tarvitatud. Kannatanu ja tunnistajad J.P, A.P ja S.P ütluste kohaselt võttis A.P kannatanul kaika käest ja möödudes süüdistatavast viis selle eemale. S.P, kes on süüdistatava elukaaslane on andnud ütlusi, et ta nägi kui kannatanu võttis kaika, kuid siis läks ta koju. Ei näinud mida kannatanu ja süüdistatav edasi tegid, veidi aja pärast tuli koju süüdistatav ja ütles et…nüüd sai mis tahtis, ise küsis…/ t.lk.47-48/. Süüdistatav on andud ütlusi, et tal oli suur stress, nägi, et kannatanul oli kaigas käes, kõik käis kiiresti võttis noa ja lõi. Kannatanu käes ta nuga ei näinud, kuid eelnevalt teadis, et tal on nuga. Ta hüppas kannatanuni, kas kannatanu ennast ka liigutas ta ei näinud, ta tahtis ennast kannatanu eest kaitsta. Seda et kannatanult kaigas ära võeti ta ei mäleta, ei tea kas noaga löömise hetkel kannatanul oli kaigas käes või mitte/ I kd. t.lk.51-52/. Apellatsioonis on esitatud väide, et kuna väljas oli pime, siis ei saanud süüdistatav näha kas noaga löömise ajal kannatanul oli kaigas või ka nuga käes. Kohtukolleegium leiab, et selline väide on eksitav. Üldteada asjaoluks on et 01 juulil, seega südasuvel, kella 21.20 ajal, ei ole nii pime, et poleks võimalik näha isikuid, või nende käes olevaid esemeid, seda enam, et kannatanu ja süüdistatava vahemaa oli väike. Apellatsioonikohtuistungil süüdistatava poolt esmakordselt esitatud väited sellest, et mitte väljas ei olnud pime, vaid temal oli stressist silmade ees udune, tuleb lugeda ennastõigustavates. Kohtukolleegium leiab, et tõendite kogumis hindamise tulemina on kohus seaduslikult tulnud järeldusele, et süüdistataval hädakaitseseisundit ei tekkinud. Maakohtu istungil süüdistatav ei kinnitanud, et kannatanul oleks olnud midagi, sealhulgas kaigas käes ajal, mil ta võttis enda taskust noa ja kannatanut lõi. Ta ei kinnita, et kannatanu oleks liigutanud kui tema ise hüppas kannatanu juurde ja teda noaga lõi. Samuti on ta andnud ütlusi, et kannatanul nuga käes ei näinud. Kohtukolleegium leiab, et kohtu poolt analüüsitud tõendite, sealhulgas süüdistatava enda ütluste hindamisel ei ole tuvastatav kannatanu poolne vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne. Sõnaline konflikt oli vastastikune ning apellatsioonis väidetu, et kannatanu seisis poosis, mida süüdistatav pidas enda jaoks ohtlikuks, ei anna alust tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu või et I.S oli alust ekslikult arvata, et kaitseseisundit moodustavad asjaolud on olemas, ehk et on vahetu või vahetult eesseisev rünne tema elule või tervisele või et tal oleks olnud alust ekslikult arvata sellise ründe olemaolust. Apellatsioonis viidatud asjaolu, et süüdistatav oli käest vigastatud ja sellest tehtud järeldus, et teda pidi noaga vigastama kannatanu on paljasõnaline ning vastuolus kogutud ja kontrollitud tõenditega, sealhulgas tunnistajana ülekuulatud V.R ütlustega sellest, et kinnipidamisel isik kelle oli käel plaaster, ütles, et oli ennast ise noaga vigastanud/ I kd. t.lk. 38/. Seega kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei ole hädakaitseseisund tuvastatav ning seetõttu puudub vajadus hinnata kas kaitsetegevus jäi hädakaitsepiiridesse või ületas neid. Samuti ei ole antud juhul tegemist KarS § 31 lg 1 sätestatud lubatavuseksimusega kuna V.T, kellel endal oli nuga kaasas, ei olnud 01.07.2005 aastal alust arvata, et Ü.Z ründab tema kehalist 4 puutumatust. Viited eelnevale halvale läbisaamisele vahetult peale süüdistatava majja kolimist ning ka aasta tagune süüdistatava ja kannatanu konflikt, ei anna alust tuvastada, et V.T oli alust pidada 01.07.2006 noaga löömist lubatavaks. Tunnistaja, S.P ütluste kohaselt oli viimasel ajal tema elukaaslase ja kannatanu vahelised suhtes normaalsed, tülisid ei olnud.
16. Süüdistatavale on mõistetud KarS § 118 sanktsioonis ettenähtud minimaalses tähtajas vangistus. Sellest tulenevalt kohtukolleegium leiab, et apellandi väited, nagu kohus ei oleks arvestanud karistust kergendavate asjaoludega, ei ole asjakohased. Samas kohtukolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust kui otsustas, et I.S määratud 3 aastane katseaeg hakkab kulgema vangistusest vabanemise päevast. Selline maakohtu otsustus on vastuolus KarS 78 p 1 sätestatuga, mille kohaselt algab katseaeg kulgema KarS § 74 sätestatud juhtudel kohtulahendi kuulutamisest so antud juhul 07.02.2007a. Maakohus on leidnud, et I.S-i suhtes on seaduslik kohaldada osalist karistuse täitmisele pööramist ehk nn šokivangistust. Seejuures on kohus mõistes süüdlasele karistuseks 4 aastat vangistust, määranud, et koheselt kuulub ärakandmisele 1 aasta vangistust, ülejäänud vangistust ei pööratud tingimisi täitmisele. Otsuse kuulutamise ajaks oli I.S viibinud vangistuses üle 7 kuu( alates 02.07.2006). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsustus määrata koheselt ärakandmisele 1 aasta vangistust, on vastuolus KarS § 74 alusel kohaldatava nn šokivangistuse põhimõtete ja eesmärkidega. Riigikohus on antud küsimuses pidanud vajalikuks selgitada, et karistuse kandmisest osalise vabastamisega taotletakse eripreventiivset eesmärki anda isikule, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud, lühiajalise šokivangistusega tõsine hoiatus. Sellise sanktsiooni preventiivne toime avaldub aga vangistuse lühiajalisuses, mitte enam kui mõnekuulises vangistuses / lahendid nr 3-1-1-41-04 ja 3-1-1-21-05/. Arvestades maakohtu enda seisukohta süüdistatava suhtes KarS § 74 kohaldamise võimalikkuse ja seaduslikkuse osas, samuti eeltoodud Riigikohtu seisukohta ning samuti ka fakti, et I.S on vangistuses viibinud juba enam kui 9 kuud tuleb kohaldada KarS § 74 lg 1 ettenähtud võimalust jätta kogu mõistetud karistus täitmisele pööramata. Eelvangistuses viibitud aeg arvestatakse mõistetud karistusest kantuks ja on arvestatav KarS § 74 lg 4, 5 kohaldamisel.
17. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 4, § 342 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 07.02.2007 aasta otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu I.S-ile mõistetud karistuse osas. IVI KESKÜLA IGOR AMANN MALLE PREIMER 5