Prokurör №na –Salome Barbo 1nimi: Süüdistatav kuriteo kvalifikatsioon: Kaitsja Olga Losseva Kannatanu esindaja Alla Buldakova RESOLUTSIOON K.M
lg 1 Süüdi tunnistada K.M
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista K.M,ile 6 kuud vangistust. Karistusaja hulka arvestada eelvangistus 22.12.06-19.01.07.a.
alusel ei pöörata karistust täitmisele, kui K.M 18-kuulise katseaja kestel ei pane toime tahtlikult uut kuritegu ja täidab kontrollnõudeid kriminaalhooldaja järelevalve all. Vastavalt
elama kohtu määratud alalises elukohas p
lg 2 p 1 alusel panna K.M-ile kohustus hüvitada tekitatud kahju kannatanule 1 aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kahju hüvitamist tuleb alustada koheselt peale kohtuotsuse jõustumist ja jätkata kahju hüvitamist igakuuliselt. Välja mõista K.M-ilt 5400 krooni sundraha ja 849 krooni ja 30 senti kaitsjatasu riigi tuludesse, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas märkides viitenumbri 2800049777. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon ,teatades sellest kirjalikult Harju Maakohtu 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks tegemise päevast (19.jaanuar 2007.a.) Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtule. Kohtuotsuse põhiosa Käesolevas kriminaalasjas on esitatud süüdistus selles, et K.M, pööras ebaseaduslikult enda kasuks talle usaldatud võõra vara - 20.09.2003.a. I. G-lt M. P korteri müügi ettemaksu 26 000 krooni; 10.11.2003.a. A. G-lt M. P korteri müügi ettemaksu 25 000 krooni; M. P-lt saadud raha pangalaenu vormistamiseks seoses maja ostmise vajadusega: - 06.01.2004.a. 50 000 krooni ; - 16.01.2004.a. 25 000 krooni; - 29.01.2004.a. 3000 krooni, Kokku 129 000 krooni, millest M. P-le on tagastatud 52 000 krooni. Kuriteoga on M. Ple tekitatud kahju 77 000 krooni. Seega K.M oma tahtliku tegevusega pani toime talle usaldatud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise, s.o.
Kohus leiab, et K.M-i süü talle esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud kriminaalasja kirjalike materjalidega, samuti K.M-i kohtuistungil antud ütlustega. Kannatanu M. P avaldusega ja ütlustega (tl 2-3, 8-15). M. P avaldusest nähtub, et K.M võttis jaanuaris 2004.a. 78 tuhat krooni ettemaksuna M. P suvila-maja müümise eest ja ei ole raha tagastanud. K.M on asunud end varjama, ei vasta telefonikõnedele, firma, kus ta töötas, on lõpetanud tegevuse. Tänu sellele on M.P jäänud ilma rahast ja eluasemest. M. P kohtueelselt antud ütlustest nähtub, et ta kavatses maha müüa oma korteri ja saadava raha eest osta maja-suvila aastaringseks elamiseks. 2003.a. augusti lõpul kohtus ta K.M-iga viimase kontoris.- K.M oli nõus teda aitama. 2003.a. septembri alul tuli K.M tema juurde koju (koos tütarlapse-maakleriga, keda nimetas P-ks ja seletas, et see neiu hakkab potensiaalsetele ostjatele korterit näitama. Nädala pärast leidis maakler ostaja A. G. M.P müüs oma korteri 260 tuhande krooni eest. Tehing notari juures oli määratud 30.09.2003.a., kuid tehing ei toimunud., kuna korteri müügi juures pidi olema ka tema endine abikaasa. Tema teab, et septembris 2003.a. maksis A.G K.M-ile korteri eest ettemaksu 26 tuhat krooni ja seejärel novembris veel 25 ooo krooni. Kokku 51 tuhat krooni. Tema sai sellest teada alles siis kui A.G oli ettemaksu juba K.M-ile andnud. Selle ettemaksu võttis K.M endale. Temale ütles K.M, et selle raha andis ta ettemaksuks Kiisa suvila-maja ostmiseks. M.Pilipenko käis seda maja vaatamas kahel korral, kuid omanikku ei olnud kodus. №vembri keskel teatas K.M, et see maja on ära müüdud. M.P küsis, millal ta saab tagasi 51 tuhat krooni. K.M vastas, et seda raha praegu maja omanikul ei ole tagastada, kuid lisaks sellele peab ta veel maksma 12 500 krooni leppetrahvi. Tema ütles selle peale K.M-ile, et kui tasutakse leppetrahvi 12 500 krooni, siis võib ta maakleri töötasuna endale jätta. 2003.a. detsembris ütles K.M, et 51 000 krooni talle tagastati, kuid leppetrahvi ei tasutud. Füüsiliselt tema 51 000 krooni raha ei näinudki, sest seda hoidis K.M enda juures. 31.12.2003.a. andis K.M temale tema tungiva palve peale 2000 krooni. 2004.a. jaanuaris müüdi M.P korter A.G-le 260 tuhande krooni eest. 05.01.2004.a. maksis A.G korteri eest 209 tuhat krooni, kuna 2003.a. sügisel oli ta juba tasunud ettemaksu 51 000 krooni K.M-ile. Enne korteri müüki leidis K.M 2003.a detsembris veel teise suvila-maja. Tema vaatas selle maja üle ja kuna tal polnud peale korteri müüki lastega kusagile elama asuda, siis oli nõus selle maja ostma. 06.01.2004.a. tuli tema koju K.M koos oma poja O. T-ga. K.M ütles, et vormistab mingis pangas selle maja ostmiseks pangalaenu, kuid vaja on näidata ettemaksuks olemasolevat raha. Tema võttis pangast 50 tuhat krooni ja nandis selle raha O. T-le K.M-i juuresolekul. K.M kirjutas allkirja selle kohta, et on temalt saanud 99 tuhat kooni (51 tuhat pluss 50 tuhat). Pärast seda kohtumist K.M kadus mõneks päevaks ja ei vastanud tema telefonikõnedele. 16.01.2004.a. helistas K.M ise ja teatas, et on vaja veel 25 tuhat krooni, siis annab pank kindlasti laenu. Tema andiski selle raha K.M-ile. Selle kohta andis K.M ka allkirja. 29.01.2004.a. andis M.P eeel 3000 krooni K.M-ile. Kui tema 22.02.2004.a. maja üle vaatas, siis leidis, et maja vajab palju investeeringuid ja kuna maja omanik küsis ettemaksuna 300 000 krooni, siis ta loobus maja ostmisest. Pärast seda hakkas ta endale otsima korterit. Ta leidis sobiva korteri ja andis K.M-ile üle kõik ostuks vajalikud dokumendid, et K.M saaks pangast laenu vormistada. K.M kadus jälle ära. Korteri ostu ei toimunud ja müüjad keeldusid ootamast müües korteri maha. Tema helistas K.M-ile korduvalt ja palus raha tagastada. Lõpuks kandis K.M tema arvele 50 tuhat krooni ja jäi võlgu seega 77 000 krooni. Kohtuistungi toimumise ajaks oli K.M hüvitanud sellest kannatanule 3000 krooni. Maksekorralduse koopiast nähtub, et K.M on tasunud M.P arvele 50 tuhat krooni 11.03.2004.a. A.G ja M.P vahelisest kavatsuse lepingust nähtub, et M.P kavatseb oma korteri müüa 260 tuhande krooni eest, kusjuures ettemaksuks on 26 000 krooni. Selle lepingu viimasel lehel on K.M-i allkiri selle kohta, et tema on saanud 10.11.2003.a. täiendavalt 25 tuhat krooni ettemaksu. (tl 33-35). Vastastamisprotokollist (tl 36-42) nähtub, et K.M tunnistab, et on saanud kannatanult raha kannatanu poolt nimetatud summades, kuid leiab, et võlgneb kannatanule vähem, kui M.P temalt nõuab. K.M-i arvates võlgneb tema M.P-le 62 000 krooni, mitte 77 tuhat krooni. K.M leiab, et kuna notari juures määratud kuupäeval tehingut ei toimunud M.P süül, ei ole 5000 kroonise suvila ettemaksu tagasinõue põhjendatud. Samuti on 10 000 krooni maakleri tasu, milles lepiti M.P-ga kokku. Tunnistaja A.G ütlustest (tl 45-48) nähtub, et tema ostis septembris 2003.a. korteri. Korterit näitas maakler K.M. Korteri müüjaga tema ei kohtunud.. Kavatsuste lepingu sõlmimisel samuti müüjat ei olnud. Temale tundud K.M-i käitumine imelik, müüja telefoni K.M talle ei andnud. Abikaasa andis ettemaksuks K.M-ile 26 tuhat krooni. №tari juurde K.M ei tulnud. M.P-l aga puudusid tehingu vormistamiseks vajalikud dokumendid. Nemad abikaasaga püüdsid ettemaksu K.M-ilt tagasi saada, kuid K.M raha ei tagastanud vaid seletas, et see on tasutud ettemaksuks mingi maja eest. Pärast mittetoimunud tehingut helistas K.M ja küsis M.P ettemaksuks veel 25 tuhat krooni. Tema andis K.M-ile selle raha 10.11.2003.a. Korteritehingu vormistamisel kandis tema M.P arvele 209 tuhat krooni. Korteri ostu-müügi tehingut kinnitab müügileping ja asjaõigusleping (tl 49-53). Tunnistaja I. G on andnud kohtueelselt ütlusi (tl 54-57), mis oma sisult langevad täiesti kokku tunnistaja A.G ütlustega. Tunnistaja H. P ütluste (tl 58-61)kohaselt ostis tema suvila ja soovis seda müüa pannes kuulutuse KV kinnisvaraportaali.. Tema juurde tulid kaks venelannat ja ütlesid, et on leidnud ostja.. Maakleri nime ta ei mäleta ja ostja endaga ei kohtunud. Maakleri kontor asus Narva mnt –l ja seal andis maakler temale 5000 krooni ettemaksu. Tema ootas kaks nädalat, siis pidi toimuma tehing. Ta helistas ise maaklerile, maakler ütles, et pole aega rääkida, lubas tagasi helistada, kuid ei teinud seda.. Tema kõnedele ta enam ei vastanud ja siis leidis ta ise ostja. 3 kuud hiljem helistas sama maakler ja ütles, et nüüd on ostja olemas. Leping, millise ta selle maakleriga oli sõlminud oli ilmelik, ostjat ei olnud kohal ja ostja allkirja ka ei mäleta, et oleks olnud. H.P suvilamüüki kinnitavad lepingud (tl 62-73). Tunnistaja O. T sisuliselt midagi öelda ei oska, raha vastuvõtmist M.P-lt K.M-i juuresolekul ei mäleta. K.M andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt tema ei ole nõus summa suurusega, mida M.P temalt tagasi tahab. Summa, mis kuulub talle tagastamisele, on palju väiksem. Raha ei ole ta saanud M.P-le tagastada, kuna see läks kaduma, see varastati tal autost ära. Autost varastati umbes 100 tuhat krooni. Politseile tema avaldust varguse kohta ei teinud, kuna ei soovinud, et kolmandad isikud oleksid asjasse segatud. Viimasele kohtuistungile ta ei tulnud, sest lubatud raha ta sel päeval ei saanud. Isik, kellelt ta pidi raha saama, oli ära Venemaale sõitnud. Tema seda raha omastanud ei ole, mis ta M.P-lt sai. Kohtueelsel menetlusel on K.M andnud ütlusi, mis tehingute toimumise aja osas , samuti saadud summade osas langevad kokku kannatanu ütlustega. Kuid K.M leiab, et tema võlgneb kannatanule 59 000 krooni. Antud hetkel ei ole võimalik seda tasuda, oma süüd tunnistab. Kohus leiab, et K.M on ebaseaduslikult pööranud enda kasuks talle usaldatud võõra vara summas 77 000 krooni. Oma tegevusega pani K.M toime
201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. K.M-i kogu tegevus ostude-müükide vahendamisel näitab, et K.M ei kavatsenud saadud raha tagastada M.P-le, tuues selleks mitmeid erinevaid põhjendusi. K.M ei vastanud kannatanu telefonikõnedele, kui kannatanu raha kohta aru päris, samuti nähtub tunnistaja H..P ütlustest, et temaga käitus K.M samamoodi kui oli temalt saanud ettemaksu. K.M-i tegevus äratas kahtlust ka kolmandates isikutes, kes tehingutega seotud olid. See nähtub tunnistajate ütlustest. Ettemaksud maksis ta kannatanu teadmata uuteks ettemaksudeks ja leiab, et vahendustasud kuuluvadki temale, kuna tehinguid ei toimunud kannatanu süül. K.M-i tahtlust toime panna kuritegu tõendab ka K.M-i käitumine ajal, mil kriminaalasi oli kohtu menetluses. Korduvalt ei ilmunud K.M kohtuistungile, viimasele kohtuistungile, kuhu pidi tulema, ei ilmunud. Esmalt helistas, et jääb hiljaks ja tuleb poole tunni jooksul koos rahaga, et tasuda kannatanule tekitatud kahju. Seejärel teatas, et on tekkinud takistus, et pangast ei saa raha kätte ja lõpuks ei vastanud enam telefonile ega ilmunud ka kohtuistungile. K.M on nii kannatanule kui kohtule toonud erinevaid põhjendusi raha tasumise võimatuse kohta, kusjuures tema versioonid pidevalt uuenevad Kohtul on alust arvata, et K.M ei räägi tõtt ka raha varastamise kohta tema autost (sellise versiooni esitas K.M alles viimasel kohtuistungil), kuna politseile ta vastavasiulist avaldust ei ole teinud ning avalduse mittetegemist ta sisuliselt põhjendada ei oska. Raha kadumisest ei ole ta informeerinud ka kannatanut. Kohtu arvates ei ole antud asja puhul tegu mitte tsiviilõigusliku vaidlusega vaid selgelt omastamisega. M.P-lt ja kolmandatelt isikutelt saadud raha K.M jättis endale või kulutas enda tarbeks ära. Nagu eespool nimetatud, ei ole K.M-i ütlused temalt raha varguse kohta usaldusväärsed. K.M-i käitumine näitab, et tal ei olnud soovi M.P-le raha tagastada, vastasel korral olnuks K.M piisavalt aega ja võimalusi seda teha, kuna raha oli K.M-i valduses. Süüteokoosseis on täidetud ka sel juhul, kui K.M tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et kannatanu tsiviilhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tunnistaja A.G ütlustest nähtub, et tehingu vormistamise juurde K.M ei ilmunudki, samuti on kannatanu kohtueelselt kinnitanud, et K.M oli teadlik, et seoses abieluga ei saa tehingut vormistada ilma endise abikaasa nõusolekuta. K.M ei teinud maakleriks olnuna kõike endast olenevat, et tehing tõepoolest ka vormistatud notari juures saaks, mis annab alust kahelda, kas K.M tegelikult tehingu kiiret vormistamist üldse sooviski. K.M-i käitumine annab kinnitust sellest, et ta soovis ettemaksuna saadud 5000 krooni omastada. Märkimist väärib, et K.M-i vahendusel ei õnnestunud M.P-l ühtegi tehingut sooritada. Seda, et M.P oleks lubanud K.M-ile 10 000 krooni maakleritasu, M.P ei kinnita. Samuti ei nähtu see kirjalikest dokumentidest. Antud kriminaalasja on arutatud lühimenetluses. Süüdistatav oli nõus lühimenetluse kohaldamisega. Vastavalt toimepandule tuleb kohtualust karistada. Kohus leiab, et prokuröri poolt taotletud karistus on vastavuses K.M-i süü suurusega ja karistuse eesmärkidega. K.M-i karistust nii kergendavad kui raskendavad asjaolud puuduvad. K.M on viibinud lühiajaliselt vahi all, mis sisuliselt on võrdväärne niinimetatud sokivangistusega. Seetõttu peab kohus võimalikuks karistada K.M-i vangistusega seda tingimisi m8itte kohaldades. Eelvangistus tuleb arvestada karistusaja hulka. Vastavalt lühimenetluse normidele tuleb mõistetud karistust vähendada 1/3 võrra. Kohtunik A.Ennok
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.