HARJU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kriminaalasja number 1-06-3595
(06230100063)Otsuse tegemise aeg ja koht
- novembril 2006.a. Tallinnas Kohtunik Kohtuistungi sekretär Violetta Kõvask Sirje Luga Tõlk Ringkonnaprokurör Kaitsja advokaat Triin Bergmann Toomas Laanemaa Kriminaalasi R.G süüdistuses üldmenetluses KarS § 202 lg 1 järgi Süüdistatav R.G, isikukood xxx Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib KrMS § 318, § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja, prokurör ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kättesaamise järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 175; 179, 180, 306, 311, 313, 318 kohtunik otsustas: Süüdi tunnistada R.G KarS § 202 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ning mõista karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (3 aastat 5 kuud ja 22 päeva), lugedes seega liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud ja 22 päeva vangistust. Tõkend – elukohast lahkumise keeld- tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Karistusaja alguseks lugeda reaalselt kandmisele asumise päev. Välja mõista R.G-lt riigituludese sundraha 4500,- krooni, milline kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB EÜP, viitenumber
- Ekspertiisitasu summas 3250,- krooni jätta riigi kanda Tsiviilhagi pole esitatud. Asitõendeid kriminaalasja materjalide juures pole. SÜÜDISTUS JA MENETLUSE KÄIK R.G on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 29.07.2005.a. õhtul autoparklas, omandas A. L-lt 10 000 krooni eest kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara, nimelt A. L poolt 29.07.2005.a. lõuna paiku, V. K seinalt, pildiraamist väljalõikamise teel varastatud, J. M-le kuuluva, Eduard Wiiralti 1935.a. gravüüri „Põrgu“ turuväärtusega 200 000 krooni ning hoidis omandatud gravüüri oma elukohas , kuni 16.08.2005.a. gravüüri üleandmiseni politseiametnikele. Seega pani R.G toime KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja hoidmise. Kohtuistungil kinnitas R.G, et on süüdistusest aru saanud, kuid end süüdi ta ei tunnistanud. R.G seletas kohtuistungil, et tema tunneb A. L-t umbes kolm aastat, tutvus läbi oma venna H. K. A. L-l oli tema telefon olemas, ka teadis A. kus ta elab, A.L helistas talle üsna tihti, on A. L-le andnud ka raha korduvalt. Nii tema kui ka tema vend H. oli varem korduvalt ostnud A. L-lt antiikesemeid, tema isiklikult on varem temalt ostnud münte ja küünlajalgu. Tavaliselt ostab ta antiiki enda jaoks või edasimüümiseks. Rootsis oksjonidelt on varem ostnud ka Wiiraldi teoseid, kuid „Põrgut“ mitte. 2005.a. juulikuus helistas talle A. L ja pakkus müügiks Wiiraldi graafilisi lehti, nad olid koos vend H-ga, A. L sõitis nende juurde , H. andis A-le bensiiniraha, et sõita sõbra juurde, kus pidid gravüürid asuma. Sama päeva õhtul said uuesti A-ga kokku, A. pakkus müügiks Wiiralti „Põrgu“. Kui ta gravüüri nägi, sai kohe aru, et tegemist on originaaliga, kuna ta oli signeeritud, sellel olid ka pressi jäljed, maksis A-le selle eest 10 000 krooni sularahas, kuna tavaliselt ta üle 10% teose hinnast ei maksa. Graafiline leht oli kortsus ja ääres olid rebendid. Peale restaureerimist kavatses seda edasi müüa umbes 40 000 -50 000 krooniga. Ostetud gravüüri hoidis enda juures. Vend H. kohe peale gravüüri ostmist sõitis ära Rootsi. Umbes 3-4 päeva pärast luges lehest, et Viinistu muuseumist on varastatud gravüür „Põrgu“, koju jõudes uuris L-lt omandatud gravüüri, lausa luubiga uuris, huvi pärast. Samuti oli artiklis märgitud ka gravüüri hind 200 000 krooni, kuid sellest ta vennale Rootsi ei teatanud. Mõne nädala pärast võttis politsei temaga ühendust, ta oli kutsutud ülekuulamisele. Tunnistajana ülekuulamisel andis politseis teadvalt valeütlusi nimetatud varastatud kunstiteose ostmise asjaolude kohta. Hiljem eeluurimise käigus muutis oma ütlusi. Esialgu kavatses varastatud gravüüri tagastada J. M-le, kuid politsei soovitusel tõi gravüüri politseisse. Kinnitas, et juba enne Wiiralti gravüüri „Põrgu“ ostmist A. L-lt sai teada, et A. L vabanes Tartu Vanglast alles 2005.a. suvel. Tunnistaja M. L seletas kohtuistungil, et tema töötades E K peaspetsialistina on ka varem kokku puutunud J. M-le kuuluva ja V K-st varastatud Wiiralti gravüüriga „Põrgu“. Paber, millele olid trükitud tõmmised olid valge hallika varjundiga, Wiiralt signeeris oma töid ja ka „Põrgu“ lehti erinevalt. Prantsusmaal prantsuse keeles, kui Eestisse saatis siis eesti keeles, Saksamaale, Vilniusse, Kaunasse saksa keeles. Sellel konkreetsel varastatud gravüüril all oli Radierung und Kupferstich saksa keeles. Taga küljel ülaserval olid ka Wiiralti märkused. Sinna oli kirjutatud Photo Scherb, ta lasi nimelt pildistada heade fotograafide juures oma tõmmiseid. See gravüür oli ka väljas Viinistu näituste majas. Kui ta hiljem politseis nägi seda gravüüri, siis tagaküljel ei olnud midagi, aga servad olid väga nügitud, peab aga olema 12-15 cm vähemalt. Gravüüril olid rebendid, üks rebend tungis lausa kujutisse, neid saab muidugi restaureerida. Wiiralti teoste hinda kujundab teoste tiraaž, „Põrgu“ tiraaž võis olla 25 pluss proovitrükid, kuna nii erilise teose vastu, millel on seosed sürrealismiga, ei olnud tol ajal suurt huvi, võrreldes näiteks loomade piltidega. Aja jooksul on mõned tõmmised kadunud ja mööda ilma laiali ja see oluliselt tõstab nimetatud gravüüri väärtust. Käesoleval ajal Eestis liikvel võib olla 5 lehte muuseumides ja umbes kümmekond lehte erakogudes sellest esimesest tiraažist. Vaalgaleriis toimunud oksjonil maksti „Põrgu“ eest 200 000,- krooni ja isegi üle selle. Selle alghind võis olla 100 000,-krooni, need hinnad pole salastatud. Tunnistaja S. D seletas kohtuistungil, et tema tunneb A. L-t. 2005.a. suvel palus A.L, et tema oleks tal autojuhiks, algul sõitsid , kus H. K andis A-le bensiiniraha, siis sõitsid nad A-ga Kuusallu. Kuusalus parklas mere ääres peatas autot, A. läks ära, ütles, et läheb ühe tuttava juurde. Tagasi tuli poole tunni pärast, sõitsid Tallinnasse. Mustamäe haigla traumapunkti juures läks A. ühe seal seisnud valge Volvo juurde, pärast rääkis, et seal oli R.G. R.G ta tunneb, enne seda Kuusallu sõitu 2005.a. suvel jalutasid nad koos A. L-ga Stroomi rannas, sinna tuli ka R.G, A. tutvustas teda Harryle. A-l ja Harryl oli seal rannas mingi jutuajamine. Tunnistaja A. L seletas kohtuistungil, et tema tunneb R.G umbes 2 aastat. Olles varastanud V muuseumist Wiiralti gravüüri “Põrgu”, pakkus seda R.G-le, kuna teadis, et Harryl on raha ja kes ka ostis selle talt 10 000,-krooni eest, hinna määras Harry, tema ise on selles asjas võhik. Esialgu seletas tunnistaja, et selle konkreetse gravüüri vargus oli tellimustöö, seda telliti temalt Tartu Vanglas, kuid hiljem täpsustas, et tegelikult otsustas ta ise selle varguse toime panna olles Tartu Vanglas, kuna luges lehest №rras toime pandud 2 maali vargusest, just selle gravüüri “Põrgu” valis, sest see oli muuseumis sellises kohas, ei mingeid turvakaameraid, mine ja võta ja Wiiraltil on Eestis alati turgu. Varastatud gravüüri üleandmine R.G-le toimus kella 9-10 paiku õhtul Kiirabihaigla juures, tema tuli koos S.D-ga, Harry oli koos oma venna H-ga. Harry ega H. ei küsinud, kes on gravüüri omanik. Selleks, et Viinistusse sõita andis talle bensiiniraha H. K. Samuti kinnitas tunnistaja A. L, et R.G-le müüdud gravüüril olid vigastused – rebendid, kuna tema rebis selle raamist ära ja Tapa surnuaial lõikas kääridega servad ära. Tagaküljel oli saksakeelne tekst, mida ta ka ära lõikas. On ka varem R.G-le nipet-näpet müünud, näiteks münte ja küünlajalgu ja pole kunagi Harryga probleeme olnud, raha tal on ja usaldus ka loeb. Tunnistaja H. K seletas kohtus, et tema tegeleb kunstiga üle 10 aasta, on ostnud oksjonidelt Rootsis ka eesti kunstnike töid, ka Wiiralti töid, kuid mitte “Põrgu”t. On ostnud Rootsis teoseid, mis seal maksavad 3000 SEK, Eestis aga maksavad need teosed umbes 100 000 EEK. Tunneb A. L-t umbes 3 aastat, suhtlesid tihti ka telefoni teel, A. L-l on nii tema kui ka tema venna Harry telefonid olemas. A-l ei olnud kunagi raha, kogu aeg palus tagasi helistada. Üks kord kohtasid teda vennaga linnas, A küsis, et on nad huvitatud Wiiralti töödest, nad olid küll. Said kokku Mustamäel, A. pakkus välja, et tal on võimalik Wiiralti gravüür ära tuua, küsis selleks sõiduks bensiini raha. Nad andsid. Mõne aja pärast said jälle kokku, tema autos näitas A. gravüüri, see oli õige Wiiralt, ei olnud võltsitud, kuid oli halvas korras, kokku murtud. Nad pakkusid selle eest 10 000 krooni, A. oli nõus, raha maksis A-le Harry. Tegelikult sellises korras “Põrgu” võis maksta 50 000 krooni, peale korda tegemist rohkem. Sellel gravüüril olid ääred ära lõigatud. Peale ostmist jäi gravüür Harry kätte, tema aga sõitis kohe Rootsi tagasi. Tunneb J. M-t, on käinud ka V K-s. Kohtunik, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud kohtuistungil antud seletusi, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on R.G süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises kogu süüdistuse mahus tõendamist leidnud ning kohtueelsel menetlusel on tema käitumine õigesti kvalifitseeritud KarS § 202 lg 1 järgi. Kohtuistungil tunnistaja A. L ja süüdistatav R.G andsid väga vastuolulisi ütlusi, korduvalt muutsid oma ütlusi kohtuistingi ajal. Nii tunnistaja A, L oma ülekuulamise alguses, vastates prokuröri küsimusele kuidas ta tuli mõttele varastada Wiiralti gravüüri, vastas: “See telliti mult Tartu Vanglas, olen eluaegne varas”. Kuid siis täpsustas, et tegelikult tuli ta varguse mõttele Tartu Vanglas olles, kui luges ajakirjandusest informatsiooni №rras toime pandud maalide vargusest. Algul tunnistaja A. L kinnitas, et tema on kunstiteoste hindade küsimuses täielik võhik, kuid samas seletas, et ta teab, et Wiiraltil on Eestis alati turgu, Wiiralt on hinnas ning oskas imekombel valida just kõige hinnalisema ja haruldasema Wiiralti gravüüri. Süüdistatav R.G seletas kohtuistungi alguses, et ta ei teadnud, et A. L on varem kohtulikult karistatud isik, hiljem talle ikkagi menus, et tegelikult juba enne A. L-lt gravüüri ostmist teadis, et A. oli just Tartu Vanglast vabanenud. Algul R.G seletas, et sai kohe aru, et tegemist on originaaliga ja maksis A.L-lt gravüüri eest nagu tavaliselt 10% teose tegelikkust hinnast ( mis oleks siis – 100 000 EEK ), kuid samas tema arvates nimetatud gravüür ei maksa 100 000 – 200 000 EEK, nagu oli märgitud ajakirjanduses. Vastates kaitsja küsimusele kinnitas, et ka peale ajalehe aktikli lugemist varguse kohta, ei tekkinud tal vähimatki kahtlust, et temale A.L poolt müüdud gravüür võib olla M muuseumist varastatud, kuid samas ta seletas, et peale artiklik lugemist läks koju ja lausa luubiga uuris gravüüri. Vaatamata sellele, nagu nähtub kriminaalasja materjalidest ning tunnistajate A. L, S. D, H. K ning süüdistatava R.G enda kohtuistungil antud ütlustest, oli A. L varem 14 korral kohtulikult karistatud, ta on ilma kindla elukohata isik, tema enda sõnade kohaselt kunstiteoste hindade küsimuses täielik võhik, kes oli Tartu Vanglas olles saanud tellimuse varastada ülalmärgitud kunstiteost (hiljem ta küll täpsustas, et tegelikult see polnud tellimustöö, vaid ta otsustas seda ise), A. L oli korduvalt saanud raha võlgu nii R.G-lt kui ka H. K-lt, peale vanglast vabanemist 2005.a. suvel kohtus ta korduvalt nii R.G kui ka H. K-ga, sai nendelt raha, tunnistaja S. D juuresolekul toimus A. L-l kokkusaamine Stroomi rannas R.G-ga vahetult enne 29.07.2005.a. sündmusi, kus toimus mingi jutuajamine (tunnistaja jutu järgi jutt käis küll elust ja ilmast (kuid siinjuures tuleb arvestada seda, et tunnistaja S. D ei valda eesti keelt, ka kohtuistungil kasutas ta tõlgi teenuseid), ning 29.07.2005.a. päevasel ajal A. L tõepoolest pani toime Wiiralti gravüüri “Põrgu” varguse V K-st ning sama päeva õhtul seda varastatud gravüüri R.G-le oli müünud. Selle varguse eest on A. L süüdi mõistetud ning käeoleval ajal kannab ta karistust. Kohtuistungil süüdistatav R.G ka ise ei eitanud, et tema ostis A. L-lt nimetatud šedöövri 10 000 krooni eest, teades, et A. L on vahetult enne seda vabanenud Tartu Vanglast. Seda kinnitasid kohtus ka tunnistajad H. K S. D ja A. L. Tunnistaja M. L kinnitas kohtuistungil, et V K-st varastatud Wiiralti gravüüril “Põrgu” oli all saksakeelne kiri Radierung und Kupferstich, tema töötades E K peaspetsialistina oli ka varem enne vargust kokku puutunud selle konkreetse teosega, kinnitas, et politseis nägi hiljem seda teost, tegemist oli sama teosega, kuid ta oli kannatada saanud, lehe servad olid väga nügitud, ta oli kortsus, gravüüril olid rebendid. Omandades varem kriminaalkorras karistatud isiku käest võileivahinna eest tõelise šedöövri, ei tundnud R.G mingit huvi (nii tunnistaja A.L kui ka tema enda sõnade kohaselt) teose päritolu kohta. Seda, et tegemist on Wiiralti originaalteosega, sai R.G kohe aru, seda ta kinnitas kohtuistungil, enne ostmist uurisid teost nii tema kui ka tema vend H, see oli signeeritud ja pressimisjäljed olid ka olemas. Samuti märkasid nad, et pildi ääred olid ära lõigatud ning pildil olid ka rebendid, hinna määras R.G (tema enda sõnade kohaselt 10% teose tegelikust hinnast), A. L oli selle esimese pakkutava hinnaga kohe nõus, kuigi gravüür pidi kuuluma kellegi tema tuttavale. R.G ei tundnud huvi pildi omaniku vastu, selle vastu, kas A. L-l oli üldse olemas volitus teose edasimüümiseks ja just nimetatud hinnaga, seega ei teinud R.G endast kõike olenevat, et saada kinnitust teose seaduslikule päritolule. R.G on nii eeluurimisel kui ka kohtus jätkuvalt kinnitanud, et tema ostes gravüüri A. L-lt ei teadnud, et see on varastatud, kuid kohus suhtub nendesse ütlustesse kriitiliselt, leiab, et need on antud sooviga vabaneda vastutusest. Kõik ülalmärgitud asjaolud, samuti see, et sellise šedöövri ostmine võileivahinna eest toimus pimedal ajal tänaval, kõrvalises kohas, elukutselise varga käest, kes on ka varem korduvalt pakkunud müügiks varastatud antiikesemeid, pidid üheselt viitama sellele, et tegemist on kuriteo toimepanemise tulemusena saadud varaga. Ka R.G edaspidine käitumine annab alust arvata, et tema teadis, et 29.07.2005.a. omandas kuritegelikul teel saadud vara ning hoidis seda kuni 16.08.2005.a. politseisse väljaandmiseni oma elukohas. Nii kinnitas R.G kohtus, et peale gravüüri omandamist luges ajakirjanduses, et V K-st oli reedel ( so. 29.juulil) varastatud J. M-le kuuluv Wiiralti gravüür “Põrgu”. Nagu nähtub ajalehe artiklist (tl. 138-139), oli antud täpne kirjeldus , märgitud, et kurjategujad võtsid kunstiteose raamist välja, olid antud ka mõõdud 39,4x46,8 cm. Oli märgitud ka tõmmiste arvu tavapäraselt markeeriva numbri puudumine, teose signeeritus jne. Orienteeruv hind ja vihjetelefon. Peale artikli lugemist uuris ta A. L-lt omandatud gravüüri tähelepanelikult lausa luubi abil, kuid ka peale seda ei teatanud ta politseisse ega helistanud vihjetelefonile, ei võtnud ühendust J. M-ga (keda tema enda sõnade kohaselt tundis tema vend H. K), et välja selgitada, kas tegemist pole ühe ja sama teosega. Jätkuvalt hoidis varastatud teost enda juures, olles politseisse välja kutsutud ning olles tunnistajana üle kuulatud , andis ta esialgselt teadvalt valeütlusi, kinnitades, et ostis “Põrgu” gravüüri talle tundmatult isikult Viru tänava antiigipoe juures. Hiljem muutis oma ütlusi ning alles saades teada, et politsei kavatseb temal kodus läbi viia läbiotsimise, tõi politseisse 16.08.2005.a. varastatud teose. Subjektiivsest küljest eeldab käesoleva kuriteo koosseis tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Kusjuures kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja hoidmise koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Seega piisab, kui omandaja, hoidja (või turustaja) peab võimalikuks vara kuritegelikku päritolu. R.G isikuna, kes on aastaid, tema enda sõnade kohaselt, tegelenud kunstiteoste ostu-müügiga, pidi aru saama, et tegemist võib olla ebaseaduslikul teel saadud varaga. Peale artikli ilmumist oli tal piisavalt aega pöörduda kas politseisse, V muuseumisse või otse J. M poole, et kontrollida seda asjaolu, kuid ta seda teadlikult ei teinud, vaid jätkas kuriteo läbi saadud vara varjamist, eesmärgiga tulevikus varastatud teose omandamisest varalist kasu saada. Karistuse mõistmisel arvestab kohtunik R.G isikut, süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. R.G on varem kriminaalkorras neljal korral kohtulikult karistatud, teda süüdistatakse teise astme kuriteo toimepanemises katseajal, oma süüd ta ei tunnista, seega pole tuvastatud tema karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Samuti arvestab kohtunik süüdistatava käitumist kohtus, mis oli ülbe ja väljakutsuv. Kohtuniku poolt süüdistatavale esitatud küsimus keskmise kuusissetuleku kohta 2005.a. suvel ajas R.G lausa naerma, lõpuks ta vastas, et see võis olla umbes 2700 krooni. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest 2004.a. (Maksukeskuse tõend tl 131-132) oli R.G aastatulu kõigest 14 899.-krooni, tal on perekond, kaks last ja abikaasa ülalpidamisel, seega oleks rahalise karistuse määramine talle üleliia raske karistus, mis paneks raskesse materiaalsesse olukorda ka tema perekonda, samuti tuleb arvestada ka seda, et tal tuleb maksta riigi tuludesse ka menetluskulud, ka oma viimases sõnas ta ei kahetsenud tehtut. Arvestades taolisi asjaolusid asub kohtunik seisukohale, et R.G-le pole võimalik mõista rahalist karistust, vaid tuleb karistuseks mõista vangistuse, suurendades mõistetud karistust eelmise otsusega mõistetud ning kandmata jäänud karistuse osa võrra. Asitõendeid kriminaalasja materjalide juures pole. Süüdistatavalt kuuluvad väljamõistmisele menetluskulud. Tsiviilhagi pole esitatud. Violetta Kõvask Kohtunik
🔗 Ametlikule allikale
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.