1-06-2704\8

1-06-2704 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprillil 2007.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-06-2704 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Ivi Kesküla, Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Alina koop Tõlk Kriminaalasi 1-06-2704 Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18.detsembri 2006.a. otsus Apellatsiooni esitajad vandeadvokaat Andres Gorkin ja advokaat Raivo Bergson Prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatavad Kaupo Mäkisev, ik. xxxxxxxxxxx, töökoht OÜ-s P , eluk. Tallinn, X mnt. xx x, varem neljal korral kohtulikult karistatud, alates 2.novembrist 2005.a. viibib vahi all Tallinna Vanglas; L.F, Ik.xxxxxxxxxxx, ei tööta, eluk. X, X tn.x, varem üheteistkümnel korral kohtulikult karistatud, alates 18.jaanuarist 2006.a. viibib vahi all Tallinna Vanglas. Kaitsjad vandeadvokaat Andres Gorkin ja advokaat Raivo Bergson RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
2. detsembri 2006.a. otsus Kaupo Mäkiševi ja L.F-i suhtes jätta muutmata. Vandeadvokaat Andres Gorkini ja advokaat Raivo Bergsoni apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
3. aprillil 2007.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Harju Maakohtu
4. detsembri 2006.a. otsusega tunnistati Kaupo Mäkišev ja L.F süüdi KarS § 214 lg.2 p.1,4,5 järgi neid kumbagi karistati 6 aasta vangistusega. Sama kohtuotsusega mõisteti solidaarselt välja süüdistatavalt K. Mäkiševilt ja L.F-ilt kannatanu M. K kasuks 100 000 kr. K. Mäkišev ja L.F tunnistati süüdi selles, et nad grupis
5. oktoobril 2004.a. öösel Harjumaal, X järsaku juures ähvardaval toonil käskisid kannatanul M. Kl istuda tema enda sõiduautos BMW-320 juhi kõrvalistuja kohale, istusid ise samasse sõiduautosse, millega sõideti T. L juurde. Ähvardades, et J.L avaldab politseile, nagu oleks kannatanu teda vägistanud ja sellekohane kannatanut häbistav teade avaldatakse massimeedia vahendusel, nõudsid kannatanult M. Klt hiljemalt
6. oktoobriks 100 000 kr. üleandmist. Vägivalla kasutamist ja häbistava teate avaldamist kartes andis kannatanu süüdistatavale L.F-ile üle 20.000 krooni ning 80 000 üleandmise kohta sunniti kannatanut allkirjastama laenulepingut, milles süüdistatav K. Mäkišev oli märgitud laenu andjaks.
7. oktoobril 2004.a. Tallinnas, P H juures andis tunnistaja M.A kannatanult M. Klt saadud 80 000 kr. üle süüdistatavale K. Mäkisevile. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Vandeadvokaat A. Gorkini apellatsiooni väidete kohaselt pole kannatanu M. K ütlused ähvarduse abil raha väljapressimise asjaoludes usaldusväärsed. Tunnistajate A. R, E. V, H. U ütluste kohaselt tundis kannatanu hirmu, et võib J. Li vägistamissüüdistuse alusel vanglasse sattuda. Kannatanu ei ole avaliku elu tegelane, kes võiks peljata millegi kompromiteeriva ilmsikstulekut meedias. Kannatanu ema, tunnistaja E. K ütluste kohaselt maksti tüdrukule 100 000 kr. temaga toimunu eest. Raha kiirelt maksma ajenda kartus, et sündustest tingitud närvipinge aktiviseerib haiguse, mida kannatanu M. K nooruses põdes. Apellandi hinnangul tõendavad need asjaolud, et raha maksti vägistamisavalduse politseile esitamise ja kriminaalmenetluse alustamise kartusest. Milles maakohus nägi põhjuslikku seost, raha maksmise ja häbistavate andmete avaldamise vahel, pole selge. Ilma füüsilise vägivalla või vabaduse piiramise ähvarduseta loovutas kannatanu
8. oktoobril 2006.a. M. A vahendusel 80 000 kr. ja pakkus tunnistajale vahenduse eest tasuks 20 000 kr. J. Li ülekuulamata pole võimalik otsustada, kas kannatanu kartus oli põhjendatud. Võimalik, et J. L jättis rahalise hüvituse tõttu kuriteoteate esitamata. Kas J. L esitles end võõra eesnime „I“ all kuritegelikele kaalutlustel, saab selguda vaid tema ülekuulamisel. Üldise tava kohaselt identifitseeritakse meil inimesi perekonnanime järgi. Mõistetavalt võis kannatanu pimedal oktoobriööl ja napis rõivastuses tunda end X pangal halvasti . Tunnistaja J. N ütluste järgi parkis ta oma auto lihtsalt tee äärde, mitte kellegi korraldusel kannatanu auto taha. Maakohtu otsuses pole tõendeid analüüsitud ega hinnatud ning pole selge, miks kvalifitseeritakse juhtum väljapressimise, mitte kelmuse vms. süüteona. Kohtuotsus ei vasta KrMS §-is 306 seatud nõuetele. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue kohtuotsusega süüdistatava K. Mäkiševi õigeks mõistmist. Advokaadi R. Bergsoni apellatsiooni järgi ei eita süüdistatavad, et kannatanu andis neile 100 000 kr., kuid mitte väljapressimise tagajärjel, vaid J. Liga vahekordade klaarimiseks ja vägistamise või vägistamiskatse heastamiseks. Raha väljapressimist kinnitab kannatanu ise ja kaudselt tunnistajad, kes seda kannatanult endalt kuulsid. Süüdistatava L.F-i ütlused kattuvad kaassüüdistatava ja tunnistaja J. Ni ütlustega. Kohus pole andnud hinnangut tunnistaja J. Ni ütlustele selles, et linna sõites süüdistatav K. Mäkišev ei olnud kannatanuga ühes autos. Kui kannatanu ei teinud midagi J. Li tahte vastaselt, polnud tal ka põhjust hirmu tunda. Kannatanu M. K on kohtus kinnitanud, et teda füüsilise arveteõiendamisega ei ähvardatud. Jutt käis vägistamissüüdistuse esitamisest või mitteesitamisest. Kannatanu M. K on kohtus tunnistanud, et ta poleks väljapressimisest politseisse teatanud kui poleks juhtunud teist kallaletungi, millega süüdistatavad L.F ja K. Mäkišev seotud ei ole. Sündmusest julges ta rääkida alles siis kui J. L oli Eestist lahkunud ning võimalikud jäljed hävinenud. Süüdimõistva kohtuotsuse langetamisel on kohus tuginenud 25.jaanuaril 2006.a. koostatud jälitusprotokollile ( tl. 60-67 ), mille aluseks on eriasjade prokuröri jälitustoimingu load nr.1772,1788, 1953,
9. Jälitusprotokolli andmeid on võimalik saada telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt, mis vormistatakse KrMS § 117 lg.2 kohaselt. Protokollist nähtub, et tegemist pole lihtsa kõneeristusega, vaid pealtkuulamisega ja isiku salajase jälgimisega, milleks peab olema kohtu luba. Seetõttu pole jälitusprotokoll tõendina kasutatav. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue kohtuotsusega süüdistatava L.F-i õigeks mõistmist. Apellatsioonkaebustes ei vaidlustata esimese astme kohtu otsust süüdistatavatelt K. Mäkiševilt ja L.F-ilt solidaarselt kannatanu M.Ki kasuks 100 000 kr. väljamõistmise osas. Ringkonnakohtu istungil kaitsjad ja süüdistatava toetasid esitatud apellatsioone täies ulatuses. Prokurör taotles apellatsioonide rahuldamata jätmist ning maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht: Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, ei nõustu advokaat R. Bergsoni apellatsiooni väitega, nagu poleks
10. jaanuaril 2006.a. koostatud jälitusprotokoll kohtukõlbulik tõend, sest jälitustoiminguks puudus eeluurimiskohtuniku luba. Eriasjade prokuröri J. Kasesalu poolt ringkonnakohtule esitatud mobiiltelefonivõrgu abonentide kõnede väljatrükkidest nähtub, süüdistatavate K. Mäkisevi, L.F-i, kahtlustatava J. L, kannatanu M. Ki, tunnistajate J. Masingu, J. Ni, J. K kõneeristused ja telefoni asukoha määrangud on tehtud kindlaks KrMS § 117 lg.1 sätestatud korras elektroonilise side võrgu operaatoritelt TELE 2 Eesti AS-lt ja AS-lt EMT kogutud andmete põhjal, mille alusel on koostatud KrMS § 117 lg.-s 2 ettenähtud jälitusprotokoll ( I kd, tl. 60- 67 ). Tegelikele asjaoludele ei vasta advokaat R. Bergsoni apellatsiooni väide telefonikõnede pealtkuulamise või isikute jälitamise kohta. Jälitustoimingus on saadud andmeid ainuüksi sidevõrgu abonentide kõnede asetleidmise, nende kestvuse ja abonendi asukoha faktides, mitte aga toimunud kõneluse sisu kohta. Jälitusprotokollis on esitatud väljavõtteid kannatanu M. Ki, J. Li ülekuulamisprotokollidest, mitte kajastatud telefonikõnedes edasiantud ja pealtkuulamise saadud teavet. Telefonivõrgu abonendi asukoha määrang pole KrMS §-s 116, 118, 119 kirjeldatud jälitustoiminguks, mille abil võib tõendeid koguda ainuüksi eeluurimiskohtuniku loal. KrMS § 112 lg. 3 kohaselt piisab üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu sõnumi edastaja ja vastuvõtja isiku ja tema asukoha kohta andmete kogumiseks või isiku varjatud jälgimiseks menetlust juhtiva prokuröri loast. Ringkonnakohtus pole vaidlust, et 25.jaanuari 2006.a. jälitusprotokollis kirjeldatud andmete kogumine mobiilside võrgu operaatorilt on toimunud menetlust juhtinud eriasjade prokuröri pool antud lubade nr-te .117, 1788, 1953 ja 2015 alusel. Nimetatud asjaoludel pole ringkonnakohtul kahtlust teostatud jälitustoimingu seaduslikkuses ja saadud faktilisi andmeid kajastava jälitusprotokolli tõendina usaldusvääruses ning lubatavuses. Ringkonnakohtus ei nõustus vandeadvokaat A. Gorkini ja advokaat R. Bergsoni apellatsioonide väidetega, millede kohaselt kannatanu M. Ki ähvardamine J. Li vägistamise kohta politseile avalduse esitamisega või selliste andmete massimeedias avalikustamisega, ei vasta KarS § 214 järgi kvalifitseeritud kuriteo objektiivse koosseisu tunnustele. KarS § 214 dispositsioonis on ühe objektiivse koosseisulise tunnusena kirjeldatud ähvardust avaldada häbistatavaid andmeid. See tähendab ähvardamist sellise teabe avaldamisega, mis on taunitav nii objektiivselt kui subjektiivselt. Vägistamine on isiku seksuaalse enesemääramise vastu suunatud süütegu ning vastuolus mitte ainult moraalis omaksvõetud väärtustega, vaid ka õigusvastane ja seaduse järgi karistatav tegu. Seega on sellise teo toimepanemine nii üldisi moraalseid tõekspidamisi ja soode vahelist suhtlemistava riivav, häbistav, halvakspandav kui ka kirjutatud õiguse vastane käitumine. Objektiivse taunitavuse hindamise seisukohalt pole tähtsust, kas häbistavad andmed, mille avaldamisega ähvardatakse, on väljamõeldud moonutatud või tõesed. Ringkonnakohtu seisukohalt pole seetõttu ka tähendust kannatanu M. Ki ja J. Li vahelise intiimsuhte tegelike asjaolude selgitamisel ja õiguslikul hindamisel. Kannatanu M. Ki teod ei riivanud mitte mingil viisil süüdistatavate K. Mäkiševi ja L.F-i seksuaalse enesemääramise või muid õigusi ja huve. Kannatanu M. Ki ründamiseks polnud süüdistatavatel muud arvestatavat ajendit, kui varalise kasu saamine kannatanut kompromiteerivate andmete avaldamise ähvarduse abil. Subjektiivsest küljest on oluline, et teabe avaldamist võtaks häbistavana ka ähvardatav isik ise. Kannatanu M. K on seda ütlustes kinnitanud. Amoraalse kui karistatava teo toimepanemise avalikuks tulek pole häbistav ja traumeeriv mitte ainult niinimetatud „ avaliku elu tegelasele“, vaid igale isikule, tema lähedastele ja tuttavatel. Viimast kinnitab tunnistaja E. Ki ütlus, kes kannatanu M. Ki emana andis kannatanule raha tüdrukuga juhtunu heastamiseks. Poja üleelamised võinuks taas esile kutsuda lapsepõlves põetud haiguse. Ringkonnakohtu seisukohalt pole kannatanu jaoks erisust, kas häbistav teave ähvardatakse avaldada meedia vahendusel või esitatakse vägistamise süüdistust sisaldava avaldus politseile. KrMS § 194 lg.1 ja § 197 lg.1 järgi on kriminaalmenetluse ajendiks mitte ainult kuriteoteade, vaid ka kuriteole viitav muu teave. Uurimis- ja kohtupraktika põhjal võib selleks olla massiteabevahendites avaldatud teave, milles sedastatakse kuriteotunnuseid. Seetõttu on apellantide püüd, käsitleda häbistava teate avaldamist lahus vägistamise toimepanemise teate politseile esitamisest, ainetu. Üldtuntud asjaoluna ei ole iga häbistav tegu õigusvastane ja karistatav, kuid iga kuritegu on häbistav, sest rikub nii moraali kui õigusnormi. Kannatanu jaoks saabunuks ühesugune tagajärg - teda häbistava teabe avalikuks tulek - nii kuriteoteate politseile esitamisel kui massiteabes avaldamisel. Kuriteona on väljapressimine viidud lõpule nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus piirata isiku vabadust või avaldad häbistavaid andmeid. Ringkonnakohus käsitleb vabaduse võtmisena kannatanule M. Kile
11. oktoobril 2004.a. öösel süüdistatavate K. Mäkiševi ja L.F-i poolt igasuguse takistuste tegemist, mis piirasid kannatanul oma vaba tahte kohast liikumist. Kannatanu M. Ki ütluste kohaselt sundisid süüdistatavad teda Tabasalu järsaku juures istuma oma sõiduauto BMW juhi kõrvalistmele, rooli asus süüdistatav K. Mäkišev ja tagaistmele asus süüdistatav L.F ning asuti sõitma Tallinna. Teel politseipatrulli kartes, kästi kannatanul endal autorooli asuda ja sõita Tallinna Loomaaia juurde. Kannatanu juhtis oma autot ees liikuva sõiduauto Mercedese järel, millesse oli Tabasalus istunud J. L. Asjas pole vaidlust, et tunnistaja J. N juhtis sõiduauto Mercedes ja et tema sõidutas süüdistatavad K. Mäkiševi ja A. Stranbergi Tabasalu pankrannikule ning hiljem juhtis saama sõiduautot teel TL juurde. Tunnistaja J. Ni ütluste kohaselt viibisid tagasisõidul Tallinna tema juhitud autos Tabasalus pealeistunud tütarlaps ( J. L ) ja süüdistatav K. Mäkisev. Süüdistatavat L.F-i tema autos ei olnud. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab tunnistaja J. Ni ütlus, et süüdistatavad K. Mäkišev ja L.F võisid asuda erinevates sõidukites vaid seda, et ühise kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks ülesandeid jaotades asusid süüdistatavad kannatanu M. Ki käitumisvabaduse piiramise kõrval valitsema ja kontrollima ka teiste isikute tegusid, kes kannatanuga samas sõidukis ei viibinud. Kannatanu M. K on kohtus antud ütlustes kinnitanud, et Tabasalust T L juurde sõitma suunasid teda süüdistatavad. Liikumine, sõitmine süüdistatavate antud juhiste kohaselt ja nende poolt ettenähtud sihtkohta piiras vaieldamatult kannatanu M. Ki vabadust liikuda oma tahte kohaselt ning moodustab KarS § 214 lg.2 p.5 sätestatud väljapressimise kvalifitseeritud koosseisu objektiivse tunnuse – isikult vabaduse võtmise. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga selles, et kahtlustatava J. Li poolt enda kohta valenime kasutamine, samuti süüdistatavate K. Mäkiševi ja L.F-i poolt kannatanule M. Kile Ina tuntud tütarlapse perekonna kohta väljamõeldiste rääkimine tõendab vaieldamatult süüdistatavate grupis, kooskõlastatult ja ühtse tahtlusega tegutsemist kuriteo toimepanemiseks vajaliku soodusolukorra loomisel ja väljapressimise toimepanemisel. Ähvardus avaldada häbistavad andmed oli kannatanule esitanud
12. oktoobri 2004.a. öösel sõidul X pangalt Tallinnasse ning T L juures, misjärel kannatanu andis süüdistatavale L.F-ile üle sularahaautomaadist võetud 20 000 kr. ning sõlmis teeseldud lepingu süüdistatavalt K. Mäkiševilt 80 000 kr. laenamise kohta. Seetõttu pole õiguslikku tähendust vandeadvokaadi A. Gorkini ja advokaadi R. Bergsoni apellatsioonides kirjeldatud asjaoludel, et
13. oktoobril 2004.a. loovutas kannatanu M. K nii nimetatud „ Laenulepingu „ täitmiseks 80 000 kr. ilma füüsilise vägivalla või vabaduse piiramise ähvarduseta või et süüdistatava K. Mäkišev sõitis Tabasalust T L teises autos kui kannatanu. Samuti pole süüdistatavate K. Mäkiševi ja L.F-i toimepandud teo õiguslikul hindamisel tähendust asjaolul, et kannatanu maksis tunnistajale M. Kasele 20 000 kr. vahendustasu süüdistatavale K. Mäkisevile 80 000 kr. üleandmise eest. Apellatsioonides pole tõstatatud ega ole kohtumenetluse poolte vahel vaidlust selles, et süüdistatavad K. Mäkišev ja L.F tegutsesid grupis, kaastäideviijatena. Neil asjaoludel on ringkonnakohus veendunud, et kohtus kontrollitud tõendeid kogumis hinnates on täielikult tõendatud süüdistatavate K. Mäkiševi ja L.F-i poolt KarS § 214 lg.2 p. 1,4,5 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemine. Ringkonnakohtu hinnangul, et esimese astme kohtu otsuse põhiosas piisava selgusega esitatud kohtu poolt tõendatuks loetud asjaolud ja jälgitav on tõendite kogumis hindamisel põhinevate järelduste kujunemine. Seetõttu ringkonnakohus ei nõustu vandeadvokaat A. Gorkini apellatsiooni väitega, nagu oleks esimese astme kohus otsuse tegemisel oluliselt rikutud KrMS § 306 nõudeid. Nõustudes esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja kasutades KrMS § 342 lg.3 p.1 antud õigust, et pea ringkonnakohus nende asjaolude jätkuvat kordamist vajalikuks. Karistuse mõistmisel on esimese astme kohus võtnud arvesse süüdistatavate K. Mäkiševi ja L.F-i süü suurust. Karistust kergendavaid või seda raskendavaid asjaolusid kindlaks ei ole tehtud. Põhjendatud on tähtajalise vangistusega reaalset karistamist kui ka karistuse pikkust. Karistused on mõistetud karistusseadustiku eriosas kehtestatud sanktsiooni piires ja alla karistuse keskmist määra. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.1 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu
14. detsembri 2006.a. otsuse Kaupo Mäkiševi ja L.F-i suhtes muutmata ja vandeadvokaadi Andres Gorkini ja advokaadi Raivo Bergsoni apellatsioonid rahuldamata. I. AMANN I. KESKÜLA M. PREIMER