K § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
K § 140 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks.
lg 1 alusel mõisteti G.I-le liitkaristuseks 5 kuud vangistust.
alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 8 päeva karistusaja hulka ja mõisteti G.I-le ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud ja 22 päeva vangistust.
lg 2 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu poolt 09.03.2001 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuud ja 12 päeva, võrra ning mõisteti G.I-le lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 3 kuud 4 päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati süüdi ka M.G, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud. Maakohus arutas G.I süüdistust KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi muuhulgas ka selles, et tema ööl vastu 22.02.2001 isikuna, kes on varem toime pannud salajase varguse, isikute grupis koos M.G ja Meelis Saarega auto ukseklaasi lõhkumise teel murdis sisse Tartus Rahu 15 juures seisnud A.R. kasutuses olevasse sõiduautosse Opel Rekord reg nr 017 AJR ja varastas sealt salaja automagnetoola Weconic väärtusega 500 krooni. Maakohus arutas G.I süüdistust KrK § 142 lg 2 p 1, 4 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 2001 veebruaris Tartus Lina tn 2 asuva Karlova Gümnaasiumi juures lõi A.L. kahel korral rusikaga näkku ja kahel korral peaga vastu seina, s.o. kasutades vägivalda, mis ei olnud ohtlik elule ega tervisele, nõudis A.L. nelja päeva jooksul 200 krooni üleandmist, mida kannatanu ka tegi. - Isikuna, kes on varem toime pannud väljapressimise, 2001 mais Tartus Kalevi tänaval, ähvardades kasutada A.L. suhtes vägivalda, nõudis A.L. mobiiltelefoni №kia 3310 ja 100 krooni toomist. Maakohus arutas G.I süüdistust
p 1 järgi selles, et tema 12.05.2003 kella 23.30 paiku Tartus Lossi 2 juures asuval Pirogovi platsil rikkus avalikku korda sellega, et lõi rusikaga näo piirkonda Ü.R. , viimase kukkudes lõi korduvalt lamajat jalaga pea piirkonda, millega tekitas Ü.R. põrutushaava alahuulel, nahaalused verevalumid peapiirkonnas, pehmete kudede turse näol ja näo põrutuse, mis põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega mitte rohkem kui 2-3 nädalat. G.I tunnistas ennast maakohtus süüdi osaliselt. 2 Kohtuotsuse motiivide kohaselt on G.I süü KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi 22.02.2001 salajase varguse episoodis tõendatud: - Kannatanu A.R. ütlustega, et ta parkis 21.02.2001 kella 20.30 paiku oma sõiduauto Opel Rekord Rahu 15 maja ette. 22.02.2001 kella 7.50 paiku nägi, et autol on lõhutud tagumine kõrvalistujapoolne ukseklaas ja autost on varastatud automagnetoola Weconic. - Süüdistatava G.I ütlustega, et tema oli 22.02.2001 öösel koos M.G ja Meelise nimelise noormehega Rahu tänaval. Ühe maja ees viskas M.G puruks sõiduauto Opel tagumise ukseklaasi ja võttis autost kaasa maki. - M.G ütlustega, et 22.02.2001 öösel oli ta koos G.I ja M. Saarega. Mindi ühe viiekorruselise maja juurde, kus ta viskas sisse maja juures seisva sõiduauto Opel tagumise ukseklaasi ja võttis autost kaasa magnetoola. M. Saar ja G.I nägid seda pealt. - M. Saare ütlustega, et ta oli 22.02.2001 koos M.G-ga ja G.I-ga. Rahu 15 maja juures viskas M.G sõiduauto Opel Rekordi küljeakna puru ja tõi autost kaasa magnetoola. Maakohtus väitis M. Saar hiljem, et tema käis Rahu 15 maja juures olevas sõiduautos sees ning võttis autost maki. Samuti lõhkus tema auto akna, M.G ja G.I seal juures ei olnud ning ta ei oska öelda, kas nad seda kaugemalt nägid. Peale autost maki vargust andis ta selle kellelegi hoida, kuid kellele, seda ta ei mäleta. Maakohus leidis, et G.I ja M.G olid antud episoodis kaasosalised ja pole oluline, kuidas jagunesid rollid, kelle osa varguse sooritamisel oli määravam. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on G.I süü KrK § 142 lg 2 p 1, 4 järgi tõendatud: - Kannatanu A.L. ütlustega, et 2001 veebruaris kohtus ta G.I-ga, kuna G.I-le olevat räägitud, et kannatanu levitavat tema kohta jutte. G.I lõi teda kaks korda näkku ja seejärel kahel korral peaga vastu seina. Seejärel käskis G.Ial nelja päeva pärast tuua 200 krooni kasiino Thalia juurde, mida kannatanu ka tegi. 2001 maikuus kohtus ta uuesti G.I-ga ning siis käskis G.I tal tuua mobiiltelefoni №kia 3310 ja raha. Vastuse peale, et tal ei ole kusagilt tuua, käskis G.I need varastada. Kannatanu seda ei teinud. Ta sai veebruaris G.I käest peksa ning seetõttu andis 200 krooni. Mai algul ähvardas G.I kannatanut uuesti peksmisega, kui kannatanu talle mobiiltelefoni ja raha ei too. Kannatanu ei viinud G.I-le raha ja mobiiltelefoni. - Tunnistaja H.M. ütlustega, et 2001 veebruaris rääkis A.L. talle, et oli G.I-ga tülitsenud ja tappa saanud. Samuti pidavat A.L. G.I-le viima 200 krooni. A.L. ütles, et tal on raha olemas ning viib selle G.I-le ära. - Tunnistaja M.E. ütlustega, et 2001 veebruaris oli A.L. silm paistes ning A.L. rääkis talle, et oli G.I käest peksa saanud ning peab G.I-le viima 200 krooni. A.L. küsis tunnistaja käest 30 krooni võlgu. 2001 mais ütles A.L. talle, et G.I pressib talt välja mobiiltelefoni №kia 3310. - Tunnistaja T.K. ütlustega, et 2001 veebruaris oli G.I peksnud A.L. rusikatega kõhtu ja näkku, kuna A.L. olevat tema kohta midagi halvustavat rääkinud. 2001 mais rääkis A.L. talle, et G.I üritab talt välja pressida mobiiltelefoni №kia 3310. - Süüdistatava G.I ütlustega, et 2001 mais kohtus ta A.L. , kes olevat K K sõnade kohaselt tahtnud maha müüa telefoni №kia 8210. A.L. oli lubanud telefoni kodust ära tuua, et G.I aitaks selle maha müüa. Tema A.L. midagi ei nõudnud. Maakohus leidis, et nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustega on tõendatud väljapressimise koosseisuline tunnus - varalise kasu üleandmise nõudmine. Tunnistaja M. E teadis, et kannatanut peksis G.I ja sai teada ka kannatanule esitatud nõudmisest tuua 200 krooni. Tunnistaja oli see, kes laenas selleks otstarbeks kannatanule raha. Asjaolu, et kannatanu on kohtumenetluse käigus oma tsiviilhagist loobunud, ei tähenda süüdistusest loobumist. G.I tunnistas ise kannatanu peksmist, seda nägid ka tunnistajad K. K ja T. K. Eeltoodud asjaolud kinnitavad kannatanu ütlusi ja samuti G.I poolset vägivallatsemist ning varalise kasu saamist vägivallaga ähvardamisel. 3 Kohtuotsuse motiivide kohaselt on G.I süü
ütlustega, et 12.05.2003 oli ta tööl koos Anatoli Gavriloviga. Kella 23.25 paiku said nad väljakutse Pirogovi platsile, kus käis kaklus. Ta nägi, kuidas üks noormees lõi käega teist noormeest näkku, viimane kukkus ja seejärel lõi sama noormees veel lamajat 2-3 korda jalaga pea piirkonda. Peksja oli G.I. - Tunnistaja Anatoli Gavrilovi ütlustega, et ta nägi, kuidas üks noormees lõi jalaga pikali olevat noormeest. - Ü.R. suhtes läbi viidud isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 287. - Tunnistaja E.L. ütlustega, mille kohaselt oli ta 12.05.2003 koos Ü. R Tartus Pirogovi platsil. Ü. R läks platsil seisvate noormeeste juurde, kelledest tunnistaja tundis ainult G.I. Ü. R rääkis noormeestega midagi viinast ning üks noormeestest tuli ja lõi teda rusikaga näkku. Tunnistaja nägi, et Ü. R oli nägu verine. Kes Ü. R peksis, seda ta ei näinud. - G.I ütlustega, mille kohaselt tuli Ü. R temale esimesena kallale ja tema lõi Ü. R enesekaitseks. Maakohus leidis, et G.I poolt avaliku korra raske rikkumine vägivallatsemise näol on tõendatud tunnistajate ütlustega. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuritegude raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. G.I käitumises vastutust raskendavad asjaolud puudusid. Vastutust kergendavaks asjaoluks on kahju vabatahtlik hüvitamine. G.I on varem karistatud raske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, kuid ta on jätkanud uute kuritegude toimepanemist. Vaatamata positiivsele iseloomustusele pole katseaeg kriminaalhooldaja järelevalve all mõjutanud G.I seaduskuulekalt käituma ja seetõttu tuleb G.I suhtes kohaldada reaalset vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu G.I kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o G.I süüditunnistamises KrK §-de 139 lg 2 p 1, 2, 3 ja 142 lg 2 p 4 ning
K § 142 lg 2 p 4 järgi õigeks, mõista G.I õigeks 22.02.2001 toime pandud varguseepisoodis ning kvalifitseerida G.I vägivallategude episoodid 2001 veebruaris ja 12.05.2003
Apellatsiooni kohaselt tunnistas M. Saar, et 22.02.2001 toimepandud varguse episoodis lõi tema sisse autoakna klaasi ja varastas autost maki, M.G ja G.I seal juures ei olnud. M. Saar ei osanud öelda, kas G.I ja M.G nägid pealt maki vargust. M.G ega M. Saare ütlustest ei nähtunud, milline oli G.I roll varguse toimepanemisel, kas eelnevalt oli kokkulepe või mitte, et pannakse toime vargus.
lg 3 sätestab, et kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kohtuotsusest ei selgu, millega ja kuidas G.I aitas kaasa varguse toimepanemisele. Kuna G.I ei ole osutanud teiste poolt õigusvastasele teole ei füüsilist, ainelist ega ka vaimset kaasabi, siis tuleb ta selles episoodis õigeks mõista. G.I on süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 1, 4 järgi omaks võtnud, et lõi A.L. rusikaga kõhtu ja näkku, kuid G.I ei tunnistanud, et ta oleks kannatanult ka raha välja pressinud või mobiiltelefoni nõudnud. Raha nõudmisest ei teadnud midagi ka tunnistajad T. K ja K. K. Seda, et G.I olevat raha ja mobiiltelefoni nõudnud, teadsid tunnistajad rääkida vaid kannatanu ütluste kaudu. Tunnistaja I.K. rääkis, et hoopis kannatanu soovis müüa oma isa mobiiltelefoni. Tunnistaja ütlusi ei ole aga arvestatud. Kohtuotsuses sisalduvad järeldused on vastuolulised. Maakohus on jõudnud järeldusele, et süüdistatava ja kannatanu vaheline arvete klaarimine toimus solvumise pärast. Seejärel on jõutud aga järeldusele, et varalise kasu saamine G.I poolt on toimunud vägivallaga ähvardamise teel. Kannatanu loobumine tsiviilhagist näitab samuti, et kannatanu pole raha G.I-le maksnud, vastasel juhul oleks 4 kannatanu põhjendanud oma loobumist tsiviilhagist. Tõendid G.I süüditunnistamiseks KrK § 142 lg 2 p 1, 4 järgi puuduvad. Kuna G.I võttis omaks kannatanu peksmise, siis tuleks tema tegevus kvalifitseerida KrK § 113 järgi. 12.05.2003 toimunud avaliku korra rikkumise episoodis tundis küll tunnistaja E. L G.I, kuid kes peksis Ü. R, seda tunnistaja ei näinud. Kannatanu Ü.R. kohtusse ei ilmunud. G.I ütluste kohaselt tuli kannatanu Ü.R. esimesena temale kallale ja G.I lõi kannatanut enesekaitseks. Seda versiooni ei ole ümber lükatud. Seega tuleks G.I tegevus kvalifitseerida
järgi, mitte aga
G.I on katseajal toime pannud vaid ühe süüdistuses märgitud kuriteo episoodi (12.05.2003). Tartu Maakohus karistas katseajal toimepandud teo eest G.I ühe kuulise vangistusega. Seadusandja on sellise teo toimepanemise eest aga ette näinud ühe võimaliku karistusliigina rahatrahvi.
Sisuliselt on Tartu Maakohus täitmisele pööranud varasemalt mõistetud karistuse. Kohtuotsusest ei nähtu põhjendus, miks oli vaja G.I suhtes muuta tõkendit ning kohaldada vangistust kohtusaalist ning pöörata veel jõustumata kohtuotsus täitmisele. Ajaliselt pika kohtumenetluse käigus ei tekkinud kordagi probleemi sellest, et G.I oleks rikkunud kohaldatud tõkendit või hoidunud kõrvale õigusemõistmisest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt osade kuritegude ümberkvalifitseerimist ning ühes varguseepisoodis õigeksmõistmist. Samuti taotletakse karistuse kergendamist, st mittevabadusekaotusliku karistuse kohaldamist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Samuti ei ole alust mõistetud karistust kergendada. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (II kd lk 61-65). Seejuures on otsuses sisuliselt antud hinnang kaitsja taotlustele, mis esitati kohtulikes vaidlustes (II kd lk 51). Samu taotlusi korratakse ka apellatsioonis (II kd lk 77-80), kus leitakse, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega G.I süü tõendatuse kohta talle inkrimineeritud kuritegudes, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on kuritegude kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on tõendeid valesti hinnanud. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist: KrMS § 63 lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 60 lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 60 lg 2 5 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. Maakohus on loetlenud süütõendid (II kd lk 61-62), mis kinnitavad G.I osavõttu 22.02.2001 toimepandud salajase varguse episoodist, samuti on näidatud süütõendid (II kd lk 63-64), mis kinnitavad, et kannatanu A.L. osas on tegemist väljapressimisega ja 12.05.2003 episoodis on tegemist (II kd lk 64-65) kuriteoga
Ringkonnakohus on maakohtuga samal seisukohal, et nimetatud tõendid kinnitavad G.I süüd talle inkrimineeritud kuritegudes. Samas ringkonnakohus märgib, et apellatsioonis on õigesti välja toodud, et kohtuotsusest piisavalt ei selgu, millega ja kuidas G.I aitas kaasa varguse toimepanemisele. Seejuures apellatsioonis on viidatud
K § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi, siis tuleb lähtuda KrK §-st 17 lg
Vaatamata G.I väitele, et kakluse kutsus esile kannatanu Ü. R, leidis maakohus tunnistajate ütlustele toetudes, et kuna kaklus toimus avalikus kohas ja vägivallaga, siis on tegemist avaliku korra rikkumisega, mitte aga kuriteoga
MS § 342 lg 3 p 1 alusel lisab omapoolsed põhjendused. Tunnistajad A. Gavrilov ja A. Somelar kutsuti politseinikena 12.05.2003 kell 23.35 Pirogovi platsile, sest seal käis kaklus. Platsil oli palju rahvast. A. Somelar nägi (I kd lk 103), kuidas üks noormees lõi teist käega näkku ja see kukkus. Seejärel hakkas lööja lamavat noormeest jalgadega peksma, lüües mitu korda ka pea piirkonda. Löömine toimus pinkide lähedal ja rahvast oli ümberringi palju. A. Somelar võttis lööja kinni, selleks oli G.I. Kannatanuks osutus Ü. R. Maaslamava noormehe jalgadega peksmist nägi ka A. Gavrilov (I kd lk 104). Kiirabi viis kannatanu traumapunkti. Ü. R vigastusi tõendavad traumakaart ja kohtuarstliku ekspertiisi akt (I kd lk 110-114). Peksmist nägi pealt ka tunnistaja P. P (I kd lk 105). Ta ilmus 05.11.2004 kohtuistungile ja teda hoiatati (I kd lk 292). Tunnistaja pidi kell 12 lahkuma ja tegi avalduse (I kd lk 289), et palub asja arutada ilma tema osavõtuta ja jääb eeluurimisel antud ütluste juurde. See avaldus maakohtus avaldati (I kd lk 299). Seega oli KrMK § 246 lg 1 p 2 alusel võimalik arvestada P. P eeluurimisel antud ütlusi. P. P nägi, kuidas Pirogovi platsil lamavat noormeest löödi korduvalt jalaga näkku ja pähe. Kuna peksmine toimus avalikus kohas, siis tunnistaja rahu oli seda nähes häiritud. 8 G.I väidab, et Ü. R tuli talle esimesena kallale ja ta lõi Ü. R enesekaitseks. Ü.R. maakohtusse ei ilmunud, seega tuleb lähtuda sündmusele hinnangut andes tunnistajate ütlustest. A. Somelar nägi, kuidas G.I lõi Ü. R rusikaga näkku, Ü. R kukkus ja seejärel G.I hakkas maaslamavat kannatanut jalgadega peksma, tehes seda seni, kuni tunnistaja tema tegevuse lõpetas. Maaslamava kannatanu jalgadega peksmist nägid ka A. Gavrilov ja P. P. Tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus leiab, et tegemist on avaliku korra raske rikkumisega ehk kuriteoga
Seadusandja ei ole karistatavuse eeldusena sätestanud, et avaliku korra rikkumine ja ühiskonna vastu ilmse lugupidamatuse väljendamine oleks süüdlasele eesmärk omaette. Tähtis on, et objektiivselt avalikku korda rikutakse ning seda tehakse ilmse lugupidamatuse avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku vastu. Seetõttu ongi võimalik, et isiklikul motiivil alanud tegevus, mille eesmärk algselt ei ole avaliku korra rikkumine, kasvab tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu selleks aga üle. Seega ei ole tähtis mitte niivõrd isiku enda arusaam oma tegevuse avalikku korda rikkuvast tähendusest, vaid see, kuidas see teistele paistab. Eelpool viidatud tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et peksmisega oli häiritud nii asjasse mittepuutuvate isikute kui ka üldine õigusrahu. G.I kinnitas ringkonnakohtus, et ta peksis maaslamavat kannatanut jalgadega lihtsalt viha pärast, mingit enesekaitse vajadust tal selleks hetkeks enam ei olnud. Selline alkoholijoobest tingitud pidurdamatus ja konfliktsus viiski G.I vägivalla tarvitamiseni
Kuna see on
§-st 263 kergem süütegu, siis see on hõlmatud avaliku korra rikkumisega, mis oli toime pandud vägivallaga. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 63-64), miks G.I tegevus kannatanu A.L. suhtes tuleb kvalifitseerida väljapressimisena. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. A.L. on jäänud selle juurde (I kd lk 295), et G.I peksis teda ja nõudis 2001 veebruaris 200 krooni üleandmist, mida A.L. hirmu tõttu ka tegi. Raha nõudmisest rääkis ta tunnistaja M. E, kes talle osa summast laenas (I kd lk 58 ja 298). Raha nõudmist kinnitab ka tunnistaja H. M, kelle ütlused maakohtus avaldati (I kd lk 55 ja II kd lk 49). Väljapressimise süüdistuse teist episoodi, so 2001 mais mobiiltelefoni ja 100 krooni nõudmist kirjeldab kannatanu A.L. selliselt, et G.I ähvardas teda, et saab jälle peksa, kui mobiili ja raha ei too (I kd lk 295-296 ja 398). Mobiiltelefoni nõudmist kinnitab ka tunnistaja T. K (I kd lk 61), kellele kannatanu rääkis, et G.I pressib temalt välja mobiiltelefoni №kia 3310 ning et kannatanul pole seda kusagilt võtta. Maakohtus need ütlused avaldati ja T. K jäi nende ütluste juurde (I kd lk 297). K. K on tunnistajana ülekuulamisel 24.05.2001 andnud ütlusi (I kd lk 53-54), et sellest ta on kuulnud, et A.L. pidi G.I-le mobiiltelefoni viima. Maakohtus need ütlused avaldati (I kd lk 297) ja K. K kinnitas, et „Armin pidi viima mobiiltelefoni.“ Apellatsioonis viidatakse tunnistaja I. K ütlustele (II kd lk 49), et hoopis kannatanu soovis müüa oma isa mobiiltelefoni ning seega mingit telefoni väljapressimist ei toimunud. Ringkonnakohus märgib, et selle tunnistaja ütlused ei ole kooskõlas kannatanu ütlustega. A.L. on jäänud selle juurde, et ta ei ole ise G.I-le mobiiltelefoni pakkunud, vaid G.I nõudis seda tema käest. Kannatanu ei ole tahtnud oma isa telefoni müüa. A.L. on öelnud: „Mina initsiatiivi üles ei näidanud, et soovin mobiiltelefoni müüa ja et soovin leida kellegi, kes müüks“ (I kd lk 398). Seda, et telefoni pressiti välja, kinnitab ka eelpool viidatud tunnistaja T. K. Apellatsioonis väidetakse, et kohtuotsusest ei ole üheselt arusaadav, millal ja millist vägivalda G.I kasutas varalise kasu saamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on näidanud, milles seisnes G.I poolne vägivald A.L. suhtes ja millal seda kasutati ning et varalist kasu saadi vägivallaga ähvardamisega (II kd lk 64). Seda kinnitavad A.L. ütlused, mille kohaselt tal oli peale seda kui G.I-lt peksa sai, hirm G.I ees. A.L. on 2001 veebruari episoodi kohta öelnud: „Ta käskis nelja päeva jooksul 200 krooni tuua. Ma olin hirmunud, olin siis noor ja kartsin. Ta ütles, et kui ma raha ei too, siis saan veel peksa“ (I kd lk 295). 2001 mai episoodi 9 kohta on ta öelnud: „Ta ähvardas mind, et saan jälle peksa kui ma telefoni ja raha ei too. Kui ma maikuus temaga kokku saama läksin, siis sellepärast, et kui ma ei oleks läinud, siis oleks mul jälle halvasti läinud, ma olin selles kindel“ (I kd lk 295-296). Apellatsioonis väidetakse, et A.L. loobumine tsiviilhagist näitab ilmekalt seda, et kannatanu pole mingit raha G.I-le maksnud, vastasel juhul oleks kannatanu põhjendanud oma loobumist tsiviilhagist. Maakohus on märkinud (II kd lk 64), et kannatanu loobumine tsiviilhagist ei tähenda seda, et tema suhtes ei oleks väljapressimist toime pandud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. KrMK § 40 lg 1 kohaselt kannatanu on isik, kellele kuriteoga on tekitatud moraalset, füüsilist või varalist kahju. KrMK § 41 lg 1 kohaselt kuriteo läbi varalist kahju kandnud isikul on õigus kriminaalasja menetluse kestel esitada süüdistatava vastu tsiviilhagi. Seega on kannatanu otsustada, kas ta soovib tsiviilhagi esitada või ei. A.L. on maakohtus öelnud, et kuigi ta ei ole seda 200 krooni tagasi saanud, mida ta oli sunnitud G.I-le andma, loobub ta hagist, sest teda ei huvita see raha ja talle pole seda vaja (I kd lk 295). Seega on ta põhjendanud, miks ta tsiviilhagist loobub. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus leiab, et pole mingit alust G.I-le esitatud väljapressimise süüdistuse sisuks olevat tegevust kvalifitseerida
Apellatsioonis on vaidlustatud ka G.I-le mõistetud karistus, pidades seda liiga rangeks. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 65-66), miks kohaldati reaalset vangistust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Isikule, kes katseajal (09.03.2001-09.03.2004) paneb toime mitu uut kuritegu (väljapressimine mais 2001, salajane vargus mais 2002, avaliku korra rikkumine mais 2003) on igati põhjendatud vangistuse mõistmine, sest ta on jätkanud uute kuritegude toimepanemist ja kriminaalhooldaja järelevalve all olemine ei ole mõjutanud teda seadusekuulekalt käituma. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 66), et kuna tegemist on varem karistatud isikuga, siis tagamaks karistuse kandmist, kohaldada tõkendina vangistamist kohtusaalist. Seega ei ole asjakohane apellatsioonis toodud väide, et kohtuotsusest ei nähtu põhjendus, miks oli vaja kohaldada vangistust kohtusaalist. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasudest seoses tema osalemisega kohtuistungil. Seega on G.I kohustatud hüvitama kulud õigusabile 3059.25 krooni ulatuses, mis olid osutatud advokaat M. Valge poolt. Mati Kartau Ago Kutsar 10 Aarne Sarjas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.