1-07-366\5

(8)kordades suurem kui maailma inimeste arv. Statistiliselt ei saa kedagi teist samasuguse DNA profiiliga inimest maailmas olla. Kohus uuris veel järgmisi dokumente: - ekspertiisiakt nr GE-1399-03/4688, mille p 1 kohaselt käigukangilt ja/või roolilt (tampoon nr 1 ) DNA analüüsiks võetud proov pärineb mehelt. Käigukangilt ja/või roolilt (tampoon nr 2) DNA analüüsiks võetud proov on segaproov, milles sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam kui ühelt inimeselt (tl 21-22); - ekspertiisiakt nr GE-1473-06/3699, mille kohaselt varasema ekspertiisi käigus analüüsitud proovist käigukangilt ja/või roolilt (tampoon nr 1) määratletud osaline DNA profiil on kümne tulemusi andnud DNA lookuse osa (kokku analüüsiti 11 DNA lookust) kokkulangev M.D võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. M.D -15 võrdlusproovist määratletud DNA profiili esinemissagedus on 2,3*10 . Nimetatud DNA profiil esineb eestlaste populatsioonis statistiliselt ühel inimesel 4,3*1014 inimese kohta. Tampoonil nr 2 oleva segaproovi analüüsil saadud tulemuste alusel ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi M.D-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta selles segaproovis (tl 28-29); - sündmuskoha vaatluse protokoll ja fototabelid (tl 10-14). Kohtuotsuses märgitakse, et süüdistatava versioon, et tema ei ole sõiduautot kasutanud ega seda varastanud on ümber lükatud ekspertiisiaktidega (tl 21-22, 28-29) ja eksperdi A. Aaspõllu kohtus antud ütlustega. Ekspertiisiakti (tl 28-29) kohaselt käigukangilt ja/või roolilt (tampoon nr 1) võetud proov pärineb M.D-lt. Tegemist ei ole segaprooviga, vaid ühelt isikult pärit prooviga. Eksperdi ütlustest nähtus, et sekundaarse DNA ülekandmise korral oleks olnud tegemist segaprooviga, sest oleks jäänud ka selle isiku DNA, kes M.D proovi üle kandis. Võimalus, et DNA sellises situatsioonis läbi kinnaste kanduks, on vähetõenäoline ja sekundaarne DNA ülekanne on reaalses elusituatsioonis ebatõenäoline. Arvestades asjaolu, et käigukangilt ja/või roolilt (tampoonil nr 1) võetud proov sisaldas üksnes M.D-lt pärinevat DNA-d ja ei sisaldanud ühegi teise isiku DNA-d, kes oleks võinud sekundaarselt üle kanda M.D DNA-d, ning et DNA sisaldus proovis (11 lookusest oli kokkulangevus 10 lookuse osas) oli väga kõrge, mis ei ole omane sekundaarsele DNA ülekandmisele, oli kohtu arvates ümber lükatud M.D ütlused, mille kohaselt tema DNA sattus autosse kellegi teise vahendusel. Eeltoodut arvestades asus kohus seisukohale, et autovarguse pani toime just M.D. 2. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis kinnitab M.D, et tema kõnealust süütegu toime ei ole pannud. Esialgu, kui talle pakuti karistusena rahalist karistust, ta küll tunnistas enda süüd, kusjuures prokuröri abi kirjutas toimunust enda versiooni, mille tema allkirjastas. Apellant kinnitab, et ei tea, kuidas tema DNA sõiduautosse sattus – ta on lihtsalt ühe võimalusena nimetatud eelnevalt tema poolt kantud kinnaste kasutamist autovargusel. Sellise võimaluse olemasolu kinnitas ka ekspert ning vastavalt süütuse presumptsioonile tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Samuti ei ole välja selgitatud, kuidas vargus toime pandi, mida pidi tema konkreetses linnaosas tegema ning mida oleks ta varastatud autoga edasi teinud. 3

(8)erilise tähelepanelikkusega paikapidavust. kontrollida sellise tõendi usaldusväärsust ning Selline arusaam iseenesest ei välista süüdimõistva kohtuotsuse tegemist tõendite puudumise argumendil. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-12-07 leidnud, et Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Vaatamata viimatimärgitule tuleb tunnistada, et kõnealuste kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (otsuse p 8). Kahtlemata oli ka M.D õigus esitada oma versioon toimunust ja väita, et tema on käitunud igati õiguspäraselt ning et tegelikuks süüteo toimepanijaks on hoopis teine isik või isikud. Kahtlemata ei tohi süüdistatava selliste väidetega pakutavaid versioone jätta tähelepanuta ja neid tuleb mõistlike võimaluste piires kontrollida. Konkreetse kaitseversiooni kontrollimise ulatuslikkus sõltub vältimatult versiooni usutavusest, kontrollimise võimalused aga konkreetsetest asjaoludest ja sealhulgas kahtlemata ka sellest, kas ja kuivõrd püüab süüdistatav abistada menetlejat süüdistatavale soodsa versiooni kontrollimisel. Kui kaitseversioon on iseenesest piisavalt usutav, kuid süüdistatav ei saa objektiivsetel ja mõistetavatel põhjustel abistada selle kontrollimisel, on põhjust menetlejailt nõuda väga põhjalikku uurimistööd versiooni kontrollimiseks. Kui aga süüdistatav on olnud kontaktis isiku(te)ga, kes on väidetavalt pannud toime kuriteo, milles teda süüdistatakse, kuid jätab need isikud nimetamata või mõistlikul määral neile osundamata, oleks süüdistataval põhjendamatu heita menetlejale ette seda, et on jäänud välja selgitamata tõde ja kontrollimata kaitseversioon. Seejuures tuleb arvestada, et kaitseversioon peab olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohane – kaitseversioon, mida menetleja peaks hakkama ümber lükkama, ei saa ulatuda kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud. Sellisele tõdemusele, tõsi küll, teises kontekstis, on enda praktikas viidanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 11). 8. Käesolevas kriminaalasjas on eelmises punktis loetletud tingimused kohtu arvates täidetud ning on piisava põhjalikkusega põhistatud, miks see ainuke süüstav tõend, mille alusel on tehtud süüdistatavale kriminaalõiguslik etteheide, on enda olemuselt usutav ning sellise kindlusega, et tema suhtes ei tõusetu põhjendatud, piisava usutavusega külgnevaid kahtlusi ning mille alusel saab väita, et vahetus kontaktis kannatanu valdusest välja läinud sõiduautoga oli just M.D. 5

(8)Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses piisava selguse ning veenvusega kirjeldanud, mis ei peeta usutavaks süüdistatava kaitseversiooni DNA nn sekundaarse ülekandumise kohta. Tegemist on spetsiifilise eriteadmisega ning selle küsimuse lahendamiseks on kohtumenetluses kaasatud ka ekspert. Eksperdi ütlus, mis käsitleb mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevaid järeldusi, on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt RKKKo 3-1-182-06, p 12). Käesoleval juhul on ekspert kohtuistungil avaldanud enda erialaseid teadmisi DNA-jälje sekundaarse ülekandumise võimalikkuse/võimatuse kohta, teinud seda tema poolt eelnevalt teostatud ekspertiisi alusel ning kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb soostuda kohtu järeldusega, mis on tehtud eksperdi ütlustele tuginevalt. Apellant väidab, et ekspert iseenesest ei välista võimalust, et tema DNA võis varastatud masinasse sattuda ka nö sekundaarselt. Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et pea ükski empiiriline teadmine ei ole enda olemuselt absoluutne ning alati on vähemalt kasvõi üldteoreetilises plaanis võimalik kahtluse alla seada teatud asjaolu esinemine. Küsimuseks on lihtsalt, millise ulatuse ning kaaluga on see konkreetset teadmist või väidet vastustav võimalik alternatiivne asjaolu. Olukorras, kus autost leitud DNAproovi esinemissagedus eestlaste populatsioonis on statistiliselt 4,3* 1014 inimese kohta (tlk 28-29) ning DNA sekundaarse ülekandumise võimalus on hinnanguliselt kaduvväike, eriti seejuures arvestades tuvastatud DNA-jälje kvaliteeti, ei saa rääkida kaitseversiooni sellisest usaldusväärsusest, mis seaks kahtluse alla ainukese süüstava tõendi usaldusväärsuse sellisel määral, et tema alusel oleks välistatud süüdismõistva otsuse tegemine. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seda meelt, et olemasolevate tõendite alusel saab tõsikindlalt väita, et M.D oli otseselt kontaktis kannatanule kuulunud ning tema valdusest välja viidud sõiduautoga.

1. Nagu mainitud käesoleva otsuse p-s 7, tuleb arvestada ka sellega, et olukorras, kus süüdistatav suuremal või vähemal määral viitab isikutele, kes tema arvates võisid tegelikkuses olla seotud süüteo toimepanemisega, tuleb sellise kaitseversiooni arvestamisel eriti oodata panust süüdistatavalt endalt. Tegemist on nn aktiivse kaitse situatsiooniga, mis asetab teatud väite tõendamiskoormise osaliselt süüdistatavale endale. Käesolevas kriminaalasjas midagi sellist aga tuvastatud ei ole. Süüdistatava jutt sellest, et ajajärgul, mil pandi toime käesolevas kriminaalasjas uurimise all olev süütegu, suhtles ta nn tumedate isikutega, kes võisid enda valdusse saada eelnevalt tema kasutuses olnud kindad ning neid siis süüteo toimepanemisel kasutada (tlk 94), on sedavõrd ebamäärane, et ei anna sisuliselt mingitki võimalust esitatud kaitseversiooni kontrollimiseks uurimisasutuse poolt, mida ei saa neile seetõttu ka ette heita. Sarnast etteheidet ei saa eelnevast tulenevalt kriminaalkolleegiumi arvates teha ka kriminaalasja lahendanud esimese astme kohtule. Ja nagu tuleneb süüdistatava ütlustest, ei teagi ta tegelikkuses nende isikute kohta midagi muud kui seda, et „kuulu järgi teadsin, et nad ei ole head inimesed“ (tlk 94). Tegemist on kaitseväitega, mis ei võimalda enda abstraktsuse tõttu põhjalikumat uurimist ning seetõttu tuleb see jätta tähelepanuta.
2. Tähelepanuta tuleb jätta ka väited, mis puudutavad väidetavalt puudulikult tuvastatud teo toimepanemisega seotud asjaolusid. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu sellele, et varguse inkrimineerimisel tuleb tuvastada esmajoones see, et konkreetne isik viis võõra vallasasja senise valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja, pöörates selle omastamise eesmärgil enda kasuks. Tuvastada võib ning võimaluste piires ka tuleb seejuures sellega nö piirnevaid asjaolusid nagu seda, kuidas isik kavatses 6

(8)edasiselt vallasasja realiseerida, analüüsida tema teoeelset- ja järgset käitumist laiemas plaanis ning tegutsemismotiive. Kuid need ei kuulu tõendamiseseme asjaoludesse KrMS § 62 p 1 mõttes sellisel viisil, et nende tuvastamine oleks vältimatu ning vääraks menetlemise tervikuna ning selle käigus ka süüdimõistva otsuse tegemise. Tuleb tunnistada, et teatud juhtudel on isiku käitumismotiivid –ja ajendid tuvastamatud, kuid see ei väära kriminaalmenetluse läbiviimist ning piisava objektiivse tõendusbaasi olemasolul ka süüdimõistva kohtuotsuse tegemist.

1. Kuid olukorras, kus on tuvastatud isiku bioloogiline jälg kannatanu valdusest välja läinud sõiduautost, saab teha vaid järelduse, et süüdistatav oli vahetult seotud vallasasja kannatanu valdusest väljaviimisega – eriti arvestades seda, et süüdistatavale kuuluva bioloogilise jälje leidmine roolilt ja/või käigukangilt viitab otseselt sõiduauto juhtimisele süüdistatava poolt. Nagu öeldud, soostub kriminaalkolleegium selles osas maakohtu otsuses toodud järeldusega. Kuid sellises olukorras aktualiseeruvad süüdistatava käitumisele antavas hinnangus vähemalt kaks alternatiivset Karistusseadustikus sisalduvat süüteokoosseisu – need on vargus (KarS § 199) ja asja omavoliline kasutamine (KarS § 215). Nimetatud süüteokoosseise saab omavahel eristada esmajoones subjektiivsele küljele antava hinnangu kaudu – kui varguse korral tuleb vääramatult tuvastada, et isikul oli eesmärgiks kannatanu valdusest välja viidud vallasasi omastada, siis asja omavoliline kasutamine sellist objektiivsest koosseisust kaugemale ulatuva tahtluse (eesmärgi) tuvastamist ei nõua. Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud M.D käitumises võõra vallasasja omastamise eesmärk. Maakohtu otsuses on tuvastatav pelk konstateering, et M.D käitumine tuleb kvalifitseerida kui võõra vallasasja äravõtmine selle omastamise eesmärgil (otsuse lk 3), kuid puudub vähimgi põhistus, milliste tõendite ja nende analüüsi alusel kohus sellisele järeldusele on jõudnud. Selliseid tõendeid ei ole kohtule esitanud ka prokurör. Võib mõista, et prokuratuur esitas M.D-le süüdistuse võõra vallasasja varguses just kujunenud veendumusest, et vaatluse all oleval ajajärgul hankis M.D elatist sõidukite vargusest ja nende tagasimüümisest. Selle kinnitusena on prokurör viidanud enda kõnes ka Tallinna Linnakohtu
2. mai
3. a otsusele, kus süüdistatavat karistati enda sõnutsi samasuguse teo eest (tlk 108). Siinkohal peab kriminaalkolleegium märkida, et Tallinna Linnakohtu
4. mai
5. a otsusega on M.D samuti karistatud asja omavolilise kasutamise eest KarS § 215 järgi, mitte aga võõra vallasasja varguse eest. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et tõusetunud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning M.D käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 215 lg 1 järgi kui võõra vallasasja omavoliline kasutamine. Selliseks ümberkvalifitseerimiseks annab aluse KrMS 268 lg 8, mis lubab kohtul muuta kuriteo kvalifikatsiooni isiku olukorda kergendavas suunas. Ning kuna sellise kergendava olukorrana on sanktsioonide võrdlusel käesolevas kriminaalasjas mõtestatav vaid süüdistatava käitumise kvalifitseerimine KarS § 215 lg 1 järgi, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks arutleda teemal, kas olemuslikult oleks isiku olukorda raskendav ja tema jaoks üllatuslik tema käitumise kvalifitseerimine kehtivas redaktsioonis KarS § 215 lg 2 p 1 järgi, millele objektiivselt tema käitumine kui korduvalt toime pandud asja omavoliline kasutamine vastab.
6. Vaatamata eeltoodule ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks revideerida M.D-le mõistetud karistust. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega 7

(8)selgitatud, millistest asjaoludest lähtuvalt on kohus pidanud vajalikuks karistada M.D vabadusekaotusliku karistusega sanktsiooni alammäära lähedases suuruses (otsuse lk 4). Ringkonnakohus soostub maakohtu otsuses toodud motiividega ja jätab selles osas maakohtu otsuse muutmata. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 3 ja § 268 lg 8 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas ise uue kohtuotsuse. Paavo Randma Igor Amann Ene Randmäe 8