lg.2 p.4,5 ja § 200 lg.1 järgi Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ettepanek kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamiseks KrMS § 431 alusel Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto Taotlus Taotluse esitaja Menetlusosalised ja nende esindajad Süüdistatav: V.U, isikukood xxx, Kannab karistust Tartu Vanglas Tartu Maakohtu 27.02.2006.a. otsuse alusel alates 07.novembrist 2005.a. Prokurör: Lõuna Ringkonnaprokuratuur ringkonnaprokurör Anneli Hinto Kaitsja: vandeadvokaat Uno Paimets Kohtuistungi toimumise aeg 16. november 2007 Juhindudes KrMS § 431,
lg.2, Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 1 lg.1, § 9 lg.1, lg.2, Põhiseaduse § 12 lg.1, § 23 lg.2 maakohus määras: RESOLUTSIOON : 1.Vabastada V.U temale Tartu Maakohtu 27.veebruari 2006.a. otsusega mõistetud karistuse – 3 aastat 2 kuud vangistust – edasisest kandmisest.
lg.2 p.4,5 järgi selles, et V.U isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 25.10.2005 a Jõgeva linnas Põik tn asuvast Kadaka Säästumarket AS Jõgeva kauplusest avalikult, kuid vägivalda kasutamata võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis ära kaks 440 g Rakvere Valla juustuvorsti väärtusega ´a 15.90 krooni , Peale selle oli V.U-le esitatud süüdistus
lg.1 järgi selles, et tema 05.11.2005 a kella 18.53 paiku Jõgeva linnas Aia tn 3 asuvas Jõgeva Majandusühistu Jõgeva Konsumis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis vägivallaga, mis seisnes selles, et tõukas esmalt käega kannatanu xxxxxxxxxxx õla piirkonda ning seejärel vabastas end jõuga teda kinni pidada sooviva xxxxxxxxxxx haardest, põhjustades kannatanule sellega füüsilist valu, ära Jõgeva Majandusühistule kuulunud 2 pudelit alkohoolset jooki Vana Tallinn väärtusega ´a 96 krooni ning püüdis võtta ära lihatoote Rakvere ribi väärtusega 110 krooni, kogumaksumusega 302 EEK. Seega süüdistati V.U varavastase kuriteo toimepanemises kahes episoodis 31.80+302=333.80 krooni vastu. Mõistetud karistused Kohus tõendite uurimise tulemusena ja 27.02.2006 otsust tehes kvalifitseeris V.U-le
1 järgi esitatud süüdistuse ümber
Kohus tunnistas V.U süüdi
lg.2 p.4,5 järgi kahes episoodis ja karistuseks mõistis 1 aasta 6 kuud vangistust.
lg.2 alusel suurendas kohus V.U-le mõistetavat karistust Jõgeva Maakohtu 31.10.2005 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 1 (üks) aasta 8 (kaheksa) kuud vangistust võrra ja mõistis V.U-le liitkaristuseks kahe kohtuotsuse järgi 3 ( kolm ) aastat 2 ( kaks ) kuud vangistust. Karistuse kandmise aega arvestati alates V.U kinnipidamisest, s.o. 07.novembrist 2005.a. V.U oli karistatud 31.10.2005 Jõgeva Maakohtu poolt
Lõplikus karistuseks
Seejuures oli V.U 31.10.2005 tunnistatud süüdi
lg.2 p.4, 5 järgi kahes teoepisoodis varastatu väärtusega 181.60+13.80=195.40 krooni. Karistus mõisteti V.U-le liitkaristusena kahe kohtuotsuse järgi, nii et 2 31.10.2005 mõistetavale karistusele liideti Jõgeva Maakohtu 17.11.2004.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta 6 kuud vangistust. Jõgeva Maakohtu 17.11.2004 otsusega tunnistati V.U süüdi
p.1 alusel ja karistati 5-kuulise vangistusega, tunnistati süüdi
lg.1 järgi ja karistati 1 aasta 8kuulise vangistusega.
Sellest ärakandmisele
lg.2 alusel 6 kuud vangistust, mille kandmiselt vabanes 27.05.2005 ja
lg.1 alusel jäi tingimuslikult kandmisele 1 aasta 6 kuud vangistust katseajaga 3 aastat. Tartu Maakohus 26.juunil 2007 arutas V.U karistuse kandmiselt tingimuslikult ennetähtaegse vabastamise küsimust Tartu Vangla esildise alusel ja jättis V.U ennetähtaegselt vabastamata. Karistust täitva asutuse taotlus 08.10.2007 esitas Tartu Vangla kohtule taotluse kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamiseks V.U suhtes KrMS § 431 alusel (tl.71). Tartu Vangla oma taotluses märgib, et kohtupraktikas on varguse, mis alates 15.03.2007 on dekriminaliseeritud, toime panemise eest täitmisele pööratud karistust hinnatud erinevalt. Harju Maakohus 07. 09.2007 määrusega 1-07-10093 asunud seisukohale, et kui Karistusseadustiku järgi vastab sellele kuriteokoosseisule väärteokoosseis, tuleb kinnipeetav karistuse kandmisest vabastada viivitamata. Seda seisukohta toetas Tallinna Ringkonnakohus 26.09.2007.a. määruses, kes vaatas läbi Riigiprokuratuuri määruskaebust Harju Maakohtu määrusele. Tartu Maakohus on sellise kinnipeetava vabastamata jätnud (näitena toodud 25.09.2007 määrus 1-07-10698). Karistuse kandmist täitev asutus Tartu Vangla palub KrMS § 431 alusel lahendada isiku vabastamise või vabastamata jätmise küsimus. Kohus teavitas Lõuna Ringkonnaprokuröri esitatud taotlusest ja osutas, et Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg.6 järgi otsustab kohtunik karistusest vabastamise prokuröri taotlusel. Kohus omaalgatuslikult ei asu tõstatatud küsimust lahendama. Kohus teavitas ka Riigikohut sellesisulise taotluse lahendamise vajadusest. Prokuröri taotlus Lõuna Ringkonnaprokurör A.Hinto tegi kohtule ettepaneku KrMS § 431 alusel V.U kohtuasjas täitmisel tekkinud küsimuse lahendamiseks. Prokurör oma ettepanekus märgib, et alates 15.03.2007 on dekriminaliseeritud vargused, milles varastatu väärtus oli alla 1000 krooni. Seadus ei näinud ette enne seaduse jõustumist nimetatud teo toimepanemise eest mõistetud karistuse ümbervaatamist. Prokuratuur ei saa esitada taotlust
RakS § 1 lg.6 tuginedes, kuna tähtaeg selleks möödus vastavalt seaduse § -le 33 01.01.2003 ja isegi soovimisel analoogiat rakendada ( mida karistusõiguses ei kohaldata) oleks nimetatud tähtaeg möödunud 15.07.2007.a. eeltoodule tuginedes ei pea prokurör võimalikuks taotluse esitamisel tugineda Karistusseadustiku rakendamise seadusele. Prokurör osutab Põhiseaduse § 12 lg.1, mis sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mille kaitseala laieneb ka õigusloome võrdusele. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtmoodi. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud juhul, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust (osutus Riigikohtu otsusele 3-1-3-10-02). 3 Kohtupraktika ühtlustamise huvides teeb prokurör ettepaneku V.U suhtes 27.02.2006 tehtud kohtulahend karistuse kandmisest vabastamise või mittevabastamise osas läbi vaadata KrMS § 431 ja § 432 alusel. KOHTUISTUNG JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kohtuistungil jäi prokurör taotluse juurde V.U karistuse kandmise küsimus läbi vaadata KrMS § 431 korras. Karistusseadustikku muutes 15.03.2007 alates ei loonud seadusandja rakendussätteid, nii nagu see oli Kriminaalkoodeksilt Karistusseadustikule ülemineku ajal, seetõttu puudus prokuröril alus teha rakendussätete alusel ettepanek V.U vabastamiseks karistuse kandmiselt. Prokurör leiab, et kuna puuduvad rakendussätted seadusemuudatuste rakendamiseks, peaks lõpliku lahendi asjas tegema Riigikohus. Tegemist on isikute võrdse kohtlemise printsiibi rakendamisega, s.o. isiku põhiseadusliku õiguse rakendamisega ja kaitsja poolt osutatud Brusilovi otsus tuleb kõrvale jätta, kuna see ei haaku käesoleva asjaga. Isiku põhiõigusega seondub küsimus: kas V.U koheldakse võrdselt teiste isikutega kui teda jäetakse edasi karistust kandma? Prokurör ei oska osutada seadusele, millele tuginedes peaks V.U vabastama karistuse kandmisest, samuti ei oska osutada seadusesättele, mille alusel peaks V.U edasi karistust kandma. Esimese astme kohtul ei ole õigust lahendada põhiseaduslike õiguste küsimust ja seda peaks tegema Riigikohus. Käimasolev menetlus on vajalik selleks, et V.U teavitada õigusest esitada sellekohane teistmisavaldus ja tal on õigus saada vabastatud teistmise korras. KrMS § 431 ei ole piisav alus V.U vabastamiseks karistuse kandmiselt. Süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Uno Paimets on – viidates Riigikohtu lahendileseisukohal, et V.U vabastamine on võimalik läbi vaadata teistmismenetluses. Kinnipeetav peaks esitama teistmisavalduse. V.U tuleb vabastada ja menetlus lõpetada. Tema vabastamisel tuleks tugineda Riigiprokuratuuri vastavatele selgitustele, avaldus tuleks läbi vaadata KrMS § 431 ja § 432 korras. Kaitsja leiab, et seadusesätetes on lünk, kuid Tallinna Ringkonnakohtus on prokurör toetanud isiku vabastamist karistuse kandmiselt. Olukorra kergendamata jätmine riivab intensiivselt isiku õigusi ja seetõttu tuleb kohtul teha lahend isiku õiguste kaitseks. V.U annab seletuse, et juunis 2007 arutati tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimust, kuid kohus jättis ta vabastamata, kuna halvasti oli ette valmistatud tema elukoha küsimus. Ta on olnud kinnipidamiskohas kaks aastat ja kokku on kanda kolm aastat kaks kuud. Vanglas ei ole talle selgitatud võimalust esitada teistmisavaldus ja taotleda vabastamist. Kriminaalhooldaja vanglas on küll selgitanud seda, et teised saavad praegu sellise teo eest karistuseks trahvi 100 krooni, kuid tema peab istuma üle kolme aasta. V.U väljendab arusaamatust, miks ta peab istuma veel 1 aasta 1 kuu ja miks ei või kohus teda praegu vabastada kui seadus lubab praegu vaid rahatrahvi või aresti määrata? Ta asub vabanemisel elama oma vanaisa majja Jõgeval Tamme 2, vanaisa surnud. Töökoht on talle ka lubatud ja V.U on selle kohta tõend esitada. Inimesed väljas saavad sellise teo eest 100 krooni trahvi, kuid tema on ära istunud peaaegu 1000 päeva ja peaks 1 aasta ja 1 kuu veel istuma. Miks? Uue seaduse järgi ta ei peaks istuma. Ta on valmis küll esitama teistmisavalduse, kuid selle lahendamine võtab palju aega. Miks ei saa asja siin ära lahendada ja miks peab ootama Riigikohut? V.U tõdeb, et oleks kergem, kui seda olukorda siin poleks tekkinud. Ta ei oska seda lahendada. Ta on endast kõik andnud, mis nõuti - 2 aastat ja 1 kuu ära istunud. Miks ta peaks veel aasta istuma kui praegused varastajad saavad trahvi? 4 KOHTU SEISUKOHAD Lahendades küsimust sellest, kas esimese astme kohtul on alust asuda käsitlema jõustunud kohtulahendi täitmise käigus sellega seonduvaid küsimusi, tuleb kohtul tugineda KrMS 18.peatüki sätetele „Kohtulahendi jõustumine ja täitmisele pööramine“, mille 4. jagu käsitleb kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist. Sealhulgas näeb seadustik ette võimaluse, et „… maakohtu täitmiskohtunik“ lahendab küsimuse nii süüdimõistetu ennetähtaegse karistuse kandmisest vabastamiseks haiguse tõttu (KrMS § 425) kui ka tingimuslikult enne tähtaega (KrMS § 426). Karistuse kandmiselt vabastamist käsitleb ka Karistusseadustiku 5.peatükk. Seega näeb seadusandja põhimõtteliselt ette võimaluse, et esimese astme kohus teeb otsustuse jõustunud kohtuotsuse alusel karistust kandva isiku vabastamiseks karistuse edasiselt kandmiselt ja esimese astme kohus ei ole välistatud nende institutsioonide ringist, kelle otsustuse alusel võib isiku karistuse edasisest kandmisest vabastada. KrMS § 431 sätestab: Käesoleva seadustiku §-des 424–428 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Käesoleval juhtumil on prokurör tõstatanud küsimuse kohtulahendi edasise täitmise võimalikkusest. Kohus nõustub prokuröriga, aga ka kohtuotsust täitva asutuse – Tartu Vangla – osutusega vajadusele käsitleda kohtuotsuse edasise täitmise küsimust. Põhiseaduse § 20 lg.1 sätestab: igaühel on õigus vabadusele ja eneseteostusele. Põhiseaduse § 14 sätestab: õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. 27.02.2006.a. on V.U-lt kohtuotsuse alusel võetud
lg.2 p.4,5 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest karistuseks vabadus kolmeks aastaks 2 kuuks asjade varguse eest, mille väärtus ühel juhul oli 333.80 krooni ja teisel juhul 195.40 krooni. Selle mõistetud karistuse – 3 aastat 2 kuud vangistust – hulgas on ka
p.1, § 274 lg.1 alusel mõistetud vangistus 1 aasta 6 kuud ( 17.11.2004 mõistetud karistuse ärakandmata osa). 15.03.2007.a. on jõustunud Karistusseadustiku redaktsioon, mille järgi saab sellises väärtuses asjade varguse eest mõista karistuseks rahatrahvi või aresti. Seega on selline tegu alates 15.03.2007 käsitletav väärteona ja mitte kuriteona. Olukord, kus isik kannab karistust vangistuse näol teo eest, mis karistuse kandmise ajal on hinnatav väärteona ja mitte kuriteona, püstitab kohtu ette küsimuse: kas selle isiku põhiseaduslik õigus vabadusele ja võrdsele kohtlemisele on tagatud? Kohtul, s.h. esimese astme kohtul puudub õigus jätta kõrvale Põhiseaduse § 14 tulenev kohustus ja loobuda isikule tema õiguste ja vabaduste tagatuse kontrollimisest olukorras, kui sellise kahtluse ja ebaselguse lahendamise kohustus tuleneb KrMS §- st
p.1 ja
seega varavastaste kuritegude ( varguste eest) kannab V.U käsitletava otsuse järgi 1 (ühe) aasta 8 (kaheksa) kuu pikkust vangistust. Käesolevaks ajaks (16.11.2007) on V.U ära kandnud 2 aastat 10 päeva vangistust ja tal on kanda 1 aasta 1 kuu 20 päeva vangistust. Seega on V.U käesolevaks ajaks kandnud ära vangistusest osa, mis katab temale
p.1 ja § 274 lg.1 alusel mõistetud karistuse (1 aasta 6 kuud vangistust) ja lisaks 6 kuud ja 10 päeva varavastaste 7 kuritegude ( varguste) eest mõistetud karistuse katteks. Varguste eest jääb tal kanda veel 1 aasta 1 kuu 20 päeva vangistust. Põhiseaduslike õiguste kehtimine Kas Põhiseaduse § 12 säte „Kõik on seaduse ees võrdsed“ ei ole rikutud olukorras, kus enne 15.03.2007 varguse toime pannud ja karistatud V.U kannab pärast 15.03.2007 karistust vabaduse võtmise näol, mis mitmekordselt ületab pärast 15.03.2007 sellise teo eest võimaliku mõistetava maksimumkaristuse? Isikud, kes on pannud samadel asjaoludel toime asja varguse, mis ei ületa 1000 krooni, tuleks eelduslikult lugeda võrdseteks nii enne kui ka pärast 15.03.2007. Seega eeldab põhiseadusliku võrdsusõiguse kohaldamine, et ka selliste isikute kohtlemine kohtu ja seadusandja poolt oleks võrdne. Olukorda, kus vähem kui 1000 krooni maksva asja varastanud isik kannab karistust vangistuse näol (kokku 4 episoodi), mille kestus on 1 aasta 8 kuud (V.U juhus) ja kus sellise teo eest (1 episood) saab mõista karistuseks vabaduse võtmise maksimaalse kestusega 30 päeva (ehk 1 kuu, 4 eraldiseisva episoodi eest 4 kuud) (võimalik maksimumsanktsioon pärast 15.03.2007), ei saa pidada võrdseks kohtlemiseks. See on viiekordne erinevus vabaduse võtmise kestuses. Käesoleval juhtumil on saanud võimalikuks enne ja pärast 15.03.2007 teo toime pannud ja karistatud isikute ebavõrdne kohtlemine põhjusel, et 15.03.2007 jõustusid Karistusseadustiku muudatused. Kas Karistusseadustiku § 218 ja § 199 muutmise põhjendused, mis olid seadusandjale aluseks muudatuste tegemisel, on sellised, mis õigustavad vaid pärast 15.03.2007 varguste toimepannute käsitlemist väärteotoimepanijatena või kehtivad needsamad õigustused ka nende isikute suhtes, kes juba kannavad karistust enne 15.03.2007 tehtud kohtulahendite alusel ? Ehk: kas need argumendid, millele tugines Riigikogu, hinnates Karistusseadustiku § 199 sätestatud teo asja väärtusega kuni 1000 krooni kuriteost ümber väärteoks, kehtivad ka V.U suhtes? Seadusandja eesmärgid Uurides, miks seadusandja oma hinnangut sellele teole (väheväärtusliku asja vargus) muutis, tuleb heita pilk
muudatuste seletuskirjale. Selles on kirjas Karistusseadustiku muutmise ühe eesmärgina varavastaste kuritegude puhul vähendada vanglakaristuste osatähtsust ja rakendada karistusõiguse üldpõhimõtteid - proportsionaalsust ja võrdset kohtlemist, mis nõuavad võrreldava raskusega tegude kriminaliseerimise ja nende eest ettenähtud sanktsioonide kooskõla. Seega on seadusandja poolt sisse viidud seadusemuudatused kandnud just neid eesmärke ja lähtunud neis põhimõtetest, mis on käesoleval ajal rikutud V.U juhtumi puhul. Kohus on seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg.2 annab igaühele õiguse, et tema suhtes kohaldataks kergemat karistust, kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse. PS § 23 lg.2 kaitseala peab hõlmama kõik juhud, kui pärast teo toimepanemist selle eest ettenähtud karistust kergendatakse, seega ka isikutele, kes kannavad karistust jõustunud kohtuotsuse järgi. 8 Kui ajal, mil isik on seotud tema poolt toime pandud teo eest vastutuse, s.t. karistuse kandmisega, leiab seadusandja, et see vastutuse määr peaks olema oluliselt väiksem kui see oli varasemal perioodil, peab seadusandja suhtumise muutumine olema tunnetatav ka vastutuse (karistuse) kandjale. Seetõttu tulebki lähtuda Karistusseadustiku § 5 lg.2, Põhiseaduse § 12 lg.1 ja § 23 lg.2 koostoimest ja pidada õigeks ja õiglaseks V.U vabastamist temale mõistetud karistuse edasisest kandmisest. Asjakohase seadusesätte puudumine Samas puudub Kriminaalmenetluse seadustikus, aga ka Karistusseadustikus säte, mis annaks kohtule aluse isiku vabastada edasisest karistuse kandmisest seaduse muutumise tõttu. Eesti seadusloome praktikas on sellised olukorrad lahendatud vastavate rakendusaktide vastuvõtmisega. Käesoleval juhtumil sellised rakendussätted puuduvad. Isikul on õigus küsida: kui seadusandja hinnangu kohaselt on tegu karistatav vaid kuni 1kuulise vabaduse võtmisega, siis miks tema peab taluma vabadusevõtmist oluliselt pikemaks perioodiks? Kas sellist isiku ebavõrdset kohtlemist õigustab Karistusseadustikus või Kriminaalmenetluse seadustikus vastavate sätete puudumine või rakendusseaduse puudumine, millele kohus saaks tugineda tehes otsustust tema vabastamiseks karistuse edasiselt kandmiselt? Kohus on seisukohal, et Karistusseadustiku rakendamise seaduse sätteid käesoleval juhtumil kohaldada ja neile tuginedes teha isiku karistuse kandmiselt vabastamise otsus, ei saa. Karistusseadustiku rakendamise seadus on vastu võetud üheks unikaalseks seaduse rakendamise olukorraks- üleminekuks Kriminaalkoodeksi rakendamiselt Karistusseadustiku rakendamisele. Seetõttu ei saa kohus tugineda Karistusseadustiku rakendamise seadusele, Karistusseadustikule ega ka Kriminaalmenetluse seadustiku sätetele otsustades V.U vabastada karistuse edasisest kandmisest. Kohus tugineb Karistusseadustiku § 5 lg.2, Põhiseaduse § 12 lg.1 ja § 23 lg.2 nende koosmõjus ja leiab, et seadusesätte puudumine Karistusseadustikus ja Kriminaalmenetluse seadustikus, mis annab aluse isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt olukorras, kus on muutunud karistust ette nägev seadus, ei ole Põhiseadusega kooskõlas. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p.1 sätestab: Käesoleva seaduse alusel Riigikohus: 1) lahendab taotlusi kontrollida õigustloova akti või selle andmata jätmise vastavust põhiseadusele; Sama seaduse § 9 lg.1 sätestab: Kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. 9 (RK s 28.06.2004 jõust.25.07.2004 - RT I 2004, 56, 405) Seetõttu kohus väljub asjakohaste õigusaktidega loodud õiguslikust olukorrast, vabastades isiku karistuse edasisest kandmisest, ja taotleb sellise olukorra tunnistamist Põhiseadusega vastuolus olevaks Riigikohtu poolt. Kohtunik Ü.Raag /allkiri / Koopia õige . kohtunik : 10 Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg 3 alusel vabastatakse karistuse kandmisest kuriteos süüdimõistetud isik, kui karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis. Vastavalt karistusseadustiku 15.03.2007.a. jõustunud muudatusele vastab süüteole, mille toimepanemise eest V.U on süüdi mõistetud ja karistust kannab, väärteokoosseis.
lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.