lg 2 p 4, 8, § 201 lg 1 järgi Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav K.I – elukoht *, isikukood *, *, *, emakeel * keel, töökoht *, karistusregistri andmetel karistamata. Kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld Kaitsja Advokaat Peep Rajavere RESOLUTSIOON 1. Süüdi mõista K.I
2. Vastavalt
lg 1 ja 3 jätta vangistus K.I suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrata, et mõistetud ära kandmata 3 (kolme) kuulist vangistust ei pöörata täitmisele kui K.I jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle 18 (kaheksateist) kuulise katseaja käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. 2.1. Määrata K.I katseajaks Pärnu Maakohtu Kriminaalhooldusosakonna Haapsalu talituse juhataja määratud kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustada teda täitma
elama oma alalises elukohas *; 2.1.
lg 2 sätestatule, pikendada katseaga kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele.
Peale selle tema, olles varem omastamise toime pannud isik, võttis 02.07.2006.a kella 08.54-08.55 ajal eelnevalt Alar Seitoni rahakotist leitud Alar Seitoni SEB Eesti Ühispanga magnetkaarti väärtusega 30 krooni ja eraldi lipikule kirjutatud pangakaardi PIN-koodi kasutades võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Haapsalus Karja 27 asuvast SEB Eesti Ühispanga sularaha automaadist Alar Seitoni pangakontolt kahel korral sularaha 10000 krooni, s.o. kokku 20000 krooni, purustas seejärel magnetkaardi ja viskas selle minema, põhjustades kuriteoga Alar Seitonile kokku varalise kahju üldsummas 20030 krooni. Sellise tegevusega pani K.I varem omastamise toime pannud isikuna sissetungimisega toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o varguse, mis on kvalifitseeritav
KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD 3 Süüdistatav K.I andis kohtus ütlusi, et 02.07.2006 töötas turvatöötajana ETK suvepäevadel, mis kestsid 2 päeva. Üritus algas reede õhtul, võib-olla vahepeal oli paar tundi puhkust. Töökoormus oli enne seda juhtumit 300-400 tundi kuus. Ülesanne oli tagada üritusel avalik kord. Ürituse ajal tuli väljakutse – baari administraator kutsus, et A.Seiton on joobes ja laamendab, tuleb ära toimetada. Läks sinna, vaidlesid. Sai ta välja ja saatis A.Seitoni tema kämpinguni. Tagasiteel ütlesid naisterahvad, et see oli A.Seiton ja tema rahakott on administraatori käes. Kontrollis, oli jah. Võttis rahakoti enda kätte – kontrollis, selles olid raha, dokumendid, PIN-koodid, pangakaardid. Läks M.Vingissaare juurde, et küsida, mida teha. M.Vingissaar ütles, et vii administraatorile tagasi. Ei viinud, kuigi oleks pidanud. Mõtles, et PIN-kood on rahakotis, ükskõik mis võib juhtuda, et võtab kaardi rahakotist välja ja annab hiljem tagasi. Asjade valiku, millised rahakotist võttis, tegi selle järgi, et kui on mingi automaat, siis on kõige kergem raha kätte saada, sest kui tema ei võta, siis teised võtavad interneti koodidega raha välja. Teadis, et interneti koodid jäid rahakotti. Nüüd leiab, et oleks pidanud kogu rahakoti enda kätte võtma. Pangast võttis 20000 krooni, sest limiit oli peal. Ehk ei oleks teised ka interneti pangast saanud raha kätte, oleks pidanud limiiti muutma, kui nad nii nutikad oleks olnud. Võttis enne raha eest ära ja teistel jäi võimalus väheseks. On nii endaga juhtunud ja ei taha teistele halba. Selle administraatori kohta midagi halba ei teadnud. Võttis administraatorilt rahakoti, sest tahtis veenduda kes see isik on ja kas dokumendid on alles. Kannatanu kätte ei viinud rahakotti, sest kannatanu oli ebaadekvaatne, ebakaine, oli tegu, et teda kämpinguni toimetada. Kui endal kaoks pangakaart ära, helistaks pangakontorisse, nüüd ei teinud nii, oli väsinud, oleks pidanud teist moodi käituma. Kui tööandja tõi Roostalt ära Haapsallu, siis kohe läks panka raha välja võtma. Raha võttis pangaautomaadist välja, sest üks kaart koos koodiga jäi rahakotti (äkki oleks administraator saanud mingi valemiga raha välja võtta) – oli väsinud ja ei teinud adekvaatset otsust. Ei olnud mõtet raha välja võtta, tegi ebaprofessionaalse otsuse. Tahtis pangast välja võetud raha Seitonile tagastada, omastada ei tahtnud. Rahkoti sai enda kätte kuskil kella 3-5 ajal öösel ja töö lõpetas enne kaheksat hommikul. Siis ei andnud kannatanule rahakotti, sest kannatanu magas ja ei hakanud teda otsima, ilmselt ei oleks kannatanu tahtnud ka temaga kontakteeruda. Rahakoti viis administraatorile tagasi, sest paarsada krooni jäi Seitonile rahakotti, mõtles selle peale, et kui ta hommikul ärkab, et tahab võtta mõned õlled ja autojuhiload jättis sisse, et saaks sealt ära. Kui töölt lahkus, siis kellelegi ei rääkinud, et raha ja pangakaardi ära võttis – isiklik asi, lootis et saab vaikselt ära lahendada. Oleks pidanud minema esmaspäeva hommikul ülemuste juurde ja ära rääkima, asi kääris enda sees, ei tahtnud minna. Raha seisis kodus, arvas, et otsib Seitoni numbri, räägib temaga ja tuleb mis tuleb. Raha pani kodus karpi, heitis magama, oli väsinud. Esmaspäeval läks randa vetelpäästjaks. Pangakaardi viskas ära, kui raha oli välja võtnud. Seda tegi kodus – lõikas katki ja viskas ära. Ei tekkinud mõtet, et see kannatanule tagastada. Päev oli möödas, õhtul käis veel pangas vaatamas, kas keegi on veel raha võtnud (keegi ei olnud võtnud) ja siis viskas kaardi ära. Kuid ei jõudnud Seitoniga rääkida. Lootis et esmaspäeval leiab Seitoni üles ja saab rääkida ja raha tagasi anda. Ilma probleemideta. See summa seda väärt, et inimene võib valesti aru saada, keegi ei saa aru, kas võttis pahatahtlikult või heade kavatsustega. Kannatanu leidmiseks midagi ei teinud. Kuid esmaspäeva õhtul tulid Moor ja Vingissaar objektile ning Moor ütles talle, et linna peal käivad jutud, et ta on miljonäriks saanud. Kohe ei tunnistanud T.Moorile, et raha võttis, sest tulid randa, kus oli ka tema töökaaslane ja ütles, et see ei ole koht, kus sellest rääkida. Leidis, et T.Moor ei käitunud ülemusele kohaselt. Tõi raha kodust ära, Falcki kontoris anti Seitonile üle. Maksis algul 25 000 krooni ja hiljem 2030, sest kannatanu oli öelnud, et tal oli nii palju rohkem ja et asi laheneks, maksis 2030 krooni omast taskust. 25 000 krooni ei tahtnud endale omakasupüüdlikul eesmärgil, ei olnud nii vaene, tegi piisavalt tööd, ei saanud halba palka. T.Moorile kontoris seletas, kuid eriti rääkida ei lastud, T.Moor ütles, et ei tundu usutav. See on iga inimese enda otsustada. Kui inimene on väsinud, siis ei sa teha õiget otsust. 4 Teab, et kui turvakontrolli käigus leitakse mingid esemed, dokumendid, relv, siis turvatöötaja peaks andma selle turvajuhile või politseile, kes edasi tegutseb. Kannatanu Alar Seiton andis kohtus ütlusi, et rahakott kadus Roostal kui olid ETK suvepäevad, aega ei tea. Oli taskust välja kukkunud, see oli 12-ajal ja oli administraatori kätte viidud. Kadumisest sai teada hommikul kui ärkas, öösel oli seda mikrofonist kuulutatud, et rahakott on administraatori käes. Rahakoti sai hommikul kell 9, asju ei olnud sees, helistas panka, kell 9.03, et kaart sulgeda. Kadunud olid sularaha üle 7000 krooni, Ühispanga kaart ja lipik koodiga. Järgi oli kuskil 200 krooni peenikest raha. 7000 krooni oli igasugustes kupüürides ja see raha oli lihtsalt seal rahakotis. Teab, et oli 7000 krooni, sest andis veel abikaasale raha ja abikaasa vaatas rahakoti üle – siis oli raha kuski 8000 krooni. Raha ei kulutanud, sest rahakott kadus varakult ära. Rahakotis olid alles ka interneti paroolikaardid. Kuid muid kaarte ei olnud rahakotis, millega oleks saanud raha välja võtta. Koodi hoidis kaardi juures, sest muidu läks meelest ära, oli alles Ühispanga kaardi teinud. Oli eelmisel õhtul ise alkoholi tarvitanud, tuppa magama toimetati. Pangaarvelt oli võetud 20 000 krooni, mille on tagasi saanud, sai tagasi 25 000 krooni esmaspäeva õhtul. 20 000 on pangas päevalimiit. Hakkas ise asja uurima – Roostal administraator ütles, et rahkott oli K.I käes olnud ja ka pangaautomaadi salvestused vaadati üle. K.I nägi, kui talle raha tagastas, K.I ei vabandanud, vaid tal olid oma versioonid ja ütles, et tema süüdi ei ole. Tunnistaja Meelis Vingissaar, andis kohtus ütlusi, et 02.07.2006 oli Roostal ETK suvepäevadel ja töötas ametliku turvajuhina ning täitis ka turvatöötaja kohustusi. Ka K.I oli seal tööl. Töö algas reedel kell 14, laupäeval käisid Haapsalus ja tagasi tulid 17-ajal. Üks hetk tuli K.I tema juurde, leitud oli rahakott. Soovitas viia rahakoti administraatori juurde. K.I ei avaldanud mingit umbusaldust. See on pidepunkt, kust inimene tuleb otsima, turvatöötajad oma kätte ei võta. Ei ole andnud juhist ja pole ka praktikat, et osa asju võetakse rahakotist ära, rahkott on üks tervik. Turvatöötaja peab talle lihtsalt infoks ütlema, et leidis rahakoti, et inof oleks olemas, kui keegi küsib. K.I suundus administraatori poole. Hiljem sellest ei rääkinud, eeldas, et K.I viis rahakoti ära. Ei tea, et Roosta administraatoritega oleks probleeme olnud. Rahakoti ja raha kadumisest sai teada esmaspäeval kui kannatanu helistas T.Moorile ja ütles, et selline asi võib juhtunud olla. Samal esmaspäeval rääkis ka K.I-ga sellest ja ta jutust koorus välja selline asi, et tegi inimese jaoks heateo, võttis selleks raha välja, et see inimesele tagastada. Töökohas tema juuresolekul toimus ka raha üle andmine kannatanule K.I poolt ja K.I kinnitas, et andis kogu raha, mis oli võtnud. K.I tegi ka palju ületunde, sest ta tahtis, kuid väsimust ta ei maininud, autos sai puhkamas käia. Iseloomustuse kohta, mis on tl 30 lisas, et K.I oli töökohustuste täitmisel hästi järjekindel, pidas teda liigselt innukaks, kuid ei olnud pahatahtlik, tahtis kõigega kursis olla, mis töösse puutub. Kohus avaldas prokuröri taotlusel tunnistaja M.Vingissaare eeluurimisel antud ütluse, et K.I ütles talle, et raha sees ei ole. M.Vingissaar kinnitas, et see oli õige. Tunnistaja Lauri Pelapson andis kohtus ütlusi, et ETK suvepäevadel töötas Roosta puhkekülas administraatorina. Rahkott toodi talle ETK suvepäevade korraldaja poolt kella 24.00- 00.30 ajal. Korraldaja näitas, et sees on dokumendid, kust saab nime, kui inimene järgi tuleb. Märkas, et rahakotis oli ka raha. Rahakoti pani leti juurde hoiule. Mingil ajal (rahakoti toomisest oli siis möödunud 5-6 tundi, see oli vastu hommikut) tuli Falcki turvamees Tarmo paarimehe käest seda rahakotti küsima, tema seisis lähedal ja paarimees küsis ta käest, et kas võib anda. Turvamees soovis seda enda kätte, sest soovis seda omanikule viia ööbimiskohta. Usaldas turvameest ja rahakott anti turvamehele, sest hea, kui see omanikuni jõuab. Poole tunni pärast tõi Tarmo rahakoti tagasi, sest omanik oli sellises seisundis, et ei saanud vastu võtta. Teadis ka ise, et omanik oli purjus, sest ennem kutsuti omanikule turvamees, sest ta oli liiga purjus ja tekitas probleeme (see oli vahetult enne kui Tarmole rahkott üle anti). Kui Tarmo rahakoti 5 tagasi tõi, siis vaatas ka rahakotti sisse, raha oli nihkunud, oli välja tõstetud ja tagasi pandud, oli kaldus. Rahakotis hakkas silma mõned 100-sed ja 25-sed, summas 300 krooni kuskil, mis silma hakkas. Tema andis rahakoti koos vahetusega üle päevasele administraatorile kell 9.00. Tunnistaja Tiit Moor andis kohtuistungil ütlusi, et peale seda kui olid toimunud ETK suvepäevad Roostal, kus Falck valvas, tuli kas esmaspäeval või teisipäeval lõunasel ajal tema juurde Alar Seiton, keda eelnevalt tunneb ja rääkis talle oma loo ning tahtis K.I telefoni numbrit. Ei andnud, kuna oma töötajate numbreid ei väljasta. Lubas rääkida Tarmoga ja siis Seitoniga ühendust võtta. Tarmo oli rannavalves tööl. A.Seiton rääkis, et kahtlustab K.I, et tal oli 27 000 krooni läinud. Turvajuht rääkis, et Seitoniga oli olnud sel õhtul palju probleeme, oli hästi purjus, kuid tal oli naine kaasas, kes pidas rahakoti sisu üle arvestust. Tööalaselt usaldas Tarmot, ei uskunud, et midagi sellist teinud on. Tarmo oli tööalaselt väga tubli, vastutulelik, tahtis palju tööd teha, tegi ületunde, et saaks rohkem teenida. Kuid vahel olid nagu pikad juhtmed ja ajas asjad enda jaoks väga keeruliseks. Kuid kui ta midagi tegi, teadis täpselt, mida teeb. Läks SEB Ühispanka, sest sealt oli lihtne kontrollida kannatanu juttu, et kas ja kes raha välja on võtnud. Piltidel oli Tarmo näha. Tarmoga läks rääkima õhtul, enne ta töövahetuse lõppu, sest vahepeal rannavalves olles ta raha kulutada ei saanud. Algul otse ei küsinud, vaid ütles, et linnas käivad kuuldused, siis Tarmo läks endast välja. Vestlus oli rannavalveputkas ja Tarmo rääkis igasuguseid luiskelugusid – et ta teadis, kes seda raha tahtis võtta ja nüüd tahetakse teda süüdi lavastada. Siis läksid firma kontorisse ja seal, peale seda kui oli talle maininud rahaautomaati, tunnistas, et võttis raha, kuid selleks, et võtta hoiule, et hiljem oli plaanis seda ütlema tulla. Seletas peale pikka jutuajamist, et tal on endal kogemus, et administraatorid on ebaausad ja tema päästis selle raha, võttes enda kätte. Jutuajamise juures A.Seitonit ei olnud, tema kutsuti hiljem, kui K.I oli üles tunnistanud. K.I soovis algul A.Seitoniga kokkusaamist, et asi politseisse ei läheks. Raha sai kannatanu kätte – M..Vingissaar käis K.I-ga tema kodus ja Tarmo tõi 25 000 krooni. Algul oli jutt, et võttis 7000 krooni rahakotist, siis sai sellest 5000 ja et võttis magnetkaardi, mille küljes oli kleepsuga PIN-kood. Tarmo andis kannatanule raha ise üle Tl 6 I kd on Alar Seiton Ühispanga pangatehingute väljavõte ja sellelt on näha, et 02.07.2006 kell 08.54 ja 08.55 on kontolt võetud kummalgi korral 10 000 krooni, kokku 20 000 krooni. Prokurör leidis, et K.I süü on mõlema talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises tõendamist leidnud. Prokurör leidis, et objektiivsest küljest on tegu kahe iseseisva eraldi kvalifitseeritava kuriteoga, kuna esimesel juhul oli vara süüdistatava valduses ja teisel juhul mitte. Prokurör leidis, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ja tõendamist ei ole leidnud ka hädaseisundi esinemine ja süüdistatava poolt kasutatud käitumisviis hädaseisundis ei oleks olnud kohane. Prokurör palus K.I süüdi mõista ja karistada teda
lg 1 järgi vangistusega 4 kuud ja
lg 2 p 4, 8 järgi karistada vangistusega 6 kuud.
lg 1 alusel mõista liitkaristuseks vangistus 6 kuud, millest määrata koheselt ärakandmisele vangistus 1 kuu ja vabastada K.I tingimisis
Kaitsja leidis, et tegude eraldi süüks arvamine on ebaõige. Mõlemad teod on toime pandud ühtse tahtlusega, lühikese ajavahemiku jooksul. Kogumis on mõlema episoodi puhul objektiivse külje alusel tegu jätkuva vargusega. Kuna teod moodustavad ühtse kuriteo, pole alust süüks arvata
Pangakaardilt raha vargus ei olnud seotud sissemurdmisega, kuna varasem Riigikohtu praktikaga arvestada ei saa, kuna
ja KrK raskendavad asjaolud (tõkke kõrvaldamine) ei lange kokku. Seega objektiivse külje järgi tegemist
Kuid K.I süü puudub, kuna esineb teo õigusvastasust välistav asjaolu. K.I ei olnud omastamise tahtlust. Ta tegutses hädaseisundis
K.I võis eksida hädaseisundi olemasolus, kuid sel juhul saab vastutus olla vaid
lg 1 järgi ettevaatamatuse tõttu toime pandud kuriteos, kuid vargust ei saa toime panna ettevaatamatusest. Seega tuleb K.I õigeks mõista. 6 Prokuröri poolt taotletud karistus on liiga range, šokivangistuse kohaldamiseks alust ei ole – 2 ülalpeetavat, töökoht, varem karistamata, esinevad vastutust kergendavad asjaolud – seega edaspidine kuritegude toimepanemise oht pea olematu. Kohtu seisukoht
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Teo vastavus süüteokoosseisule.
lg 1 näeb kuriteona ette valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise.
lg 2 p 4, 8 näeb kuriteona ette võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise ja kui see on toime pandud sissetungimisega. Süüdistatav K.I tunnistas kohtuistungil, et on talle süüdistuses süüks arvatud teod toime pannud, kuid oma süüd ta ei tunnistanud, kuna ütles, et raha võttis ära, et keegi teine seda teha ei saaks. Kohus leiab, et eelpoolkirjeldatud tunnistajate, kannatanu ja süüdistatava ütlustega ning kriminaalasjas kohtus uuritud kirjalike tõenditega on tõendamist leidnud, et K.I 02.07.2006 täites oma tööülesandeid Roosta Puhkekülas ETK suvepäevadel, küsis administraatorilt öösel enda kätte kannatanu A.Seiton rahakoti, mille kannatanu oli eelnevalt kaotanud ja mis oli leitud ja administraatori kätte viidud. K.I võttis rahakotist sularaha ja kannatanu SEB Eesti Ühispanga magnetkaardi koos eraldi paberilehele kirjutatud PIN-koodiga ning rahakoti koos muude rahakotis olnud asjadega viis administraatorile tagasi. 02.07.2006 hommikul kell 8.54-8.55 võttis K.I Haapsalust Ühispanga Karja 27 asuvast sularaha automaadist A.Seitonile kuuluva magnetkaardiga välja kahel korral 10 000 krooni, kokku 20 000 krooni. Kõigepealt analüüsib kohus, millistele tõenditele saab käesolevas kriminaalasjas tugineda. Kohus leiab, et usaldusväärseks ei saa lugeda süüdistatava K.I ütlusi oma teo motiivide ja oma käitumise põhjenduste osas. Eelkõige saab K.I ütluste usaldusväärsust eelöeldud asjaolude kohta hinnata läbi tema objektiivse käitumise. K.I kinnitas kohtus korduvalt, et võttis raha kannatanu rahakotist ära selleks, et keegi teine (eeskätt administraator) seda raha ära ei võtaks. Samas kinnitas ta, et konkreetselt tööl olnud administraatorit ei olnud tal mingit põhjust kahtlustada. Samuti sai K.I oma otseselt ülemuselt M.Vingissaarelt konkreetse korralduse, et rahakott tuleb administraatorile tagasi viia. Samuti kinnitas K.I, et kui turvatöötaja midagi leiab, siis tuleb see asi anda turvajuhile või politseile, kes edasi tegutseb. Seega ta teadis, et leitud asju turvatöötaja oma kätte võtta ei tohi. Ometi K.I rahakotti koos kõigi selles olnud asjadega administraatorile ei viinud ja ta ei avaldanud oma kahtlusi administraatori suhtes ka M.Vingissaarele. K.I väitis M.Vingissaarele, et raha rahakotis ei ole – mis, nagu selgunud on, oli ilmselge vale. Kohus leiab, et K.I oli juba Roosta Puhkekülas olles võimalus kannatanuga ühendust võtta, et talle raha tagastada. K.I teadis, kus A.Seiton elab – ta saatis A.Seitoni tema ööbimiskohta. K.I küsis administraatorilt A.Seiton rahakotti vahetult peale seda, kui ta oli A.Seitoni ööbimiskohta saatnud. Rahakoti tõi ta administraatorile tagasi põhjendusel, et kannatanu ei olnud võimeline seda vastu võtma. Samas teadis ju K.I juba rahakotti administraatorilt võttes, mis seisus kannatanu on, ta oli A.Seitoni vahetult ööbimiskohta toimetanud. Kohus leiab, et see asjaolu näitab ilmekalt, et K.I ei olnud juba administraatorilt rahakotti küsides kavatsust seda kannatanule tagasi viia. Kohtus väitis K.I, et võttis rahakoti selleks, et vaadata, kas dokumendid on alles. Tunnistaja L.Pelapson aga andis ütlusi, et K.I küsis rahakotti, et see kannatanule viia. 7 K.I ütles kohtus, et hommikul ei viinud kannatanule rahakotti tagasi, sest ei teadnud, kus ta magab ja vaevalt oleks kannatanu tahtnud temaga suhelda. Aga K.I oli ju ise kannatanu tema ööbimiskohani saatnud. K.I väitis kohtuistungil, et võttis raha pangakontolt välja, et keegi teine seda raha välja võtta ei saaks. Samas aga ilmneb K.I ütlustest, et ta uuris rahakoti sisu hoolega ja kohus leiab, et kuigi kannatanu rahakotis oli ka teisi kaarte ja ka dokumendid, võttis K.I rahakotist just raha ja pangakaardi, millel oli juures ka PIN-kaart – seda kaardi oli võimalik seetõttu kasutada. Kohus leiab, et K.I poolt kannatanu rahakotist ära võetud asjade valik näitab just K.I seletustest erinevat tahtlust. Kannatanu vara kaitsta tahtes oleks pidanud K.I selle rahakoti jätma administraatori kätte või kui ta oli selle rahakoti juba enda kätte võtnud, siis mitte valikuliselt asju enda kätte võtma. Ka asjaolu, et K.I ei otsinud kannatanuga kontakti, näitab, et tema tahtlus ei olnud suunatud kannatanule asjade tagastamisele. K.I ütles, et võttis kohe Haapsallu jõudes pangaautomaadist kaardiga raha, et keegi teine seda raha ei saaks võtta. Samas kinnitas kohtule, et kui temal pangakaart ära kaoks, siis helistaks ta panka ja paluks kaardi sulgeda. Kannatanu vara otsustas ta teisel viisil kaitsta – võttes raha välja ja siis pangakaarti katki lõigates ja ära visates. Eelkirjeldatud süüdistatava objektiivne käitumine lükkab täielikult ümber tema versiooni oma tegevuse eesmärkide kohta. Süüdistatava ütluste ebausaldusväärsus tuleneb ka tunnistaja T.Moori ütlustest – nende ütlusi kõrvuti hinnates. T.Moor kinnitas, et kui nad M.Vingissaarega esmaspäeva õhtul (sündmus toimus laupäeva öösel vastu pühapäeva) K.I töökohta Paralepa randa läksid – siis K.I algul ei tunnistanud raha võtmist, vaid ütles, et ta teab, kes tahtis raha võtta ja teda tahetakse süüdi lavastada. T.Moor tunnistas, et K.I tunnistas talle kannatanu raha võtmist alles peale seda, kui T.Moor talle mainis, et on näinud pangaautomaadi salvestust. Kohtus kinnitas K.I, et kui T.Moor tuli ja talle ütles, et linna peal käivad jutud, et ta on rikkaks saanud, siis tundis kergendust, et asi on välja tulnud. Samas tunnistaja T.Moor ütluste kohaselt vastavalt sellele ta küll ei käitunud. Lähtudes eeltoodud asjaoludest leiab kohus, et süüdistatava K.I ütlused ei ole usaldusväärsed, ta on andnud selliseid ütlusi, et õigustada oma tegevust. Samuti leiab kohus, et käesoleval juhul ei saa K.I käitumise oluliseks kujundajaks olla ka tema poolt esile toodud väsimus. Kui K.I rahakoti administraatori juurest ära võttis, siis läks ta M.Vingissaare juurde ja küsis, et mida sellega teha. M.Vingissaar käskis selle administraatori juurde tagasi viia. M.Vingissaar ütluste kohaselt ei olnud K.I selle kohta mingeid küsimusi ega kahtlusi ja M.Vingissaar arvaski, et K.I läks koheselt rahakotti ära viima, sest administraatori maja poole K.I suundus. Seega ei pidanud K.I tegema rahakoti kohta ise otsustust, tal oli korraldus olemas, kuid ta ei täitnud seda, kuigi K.I on tööolukordades iseloomustatud kui isikut, kes tahab peensusteni kõike teada. Kui tal küsimusi ei tekkinud, siis see näitab, et olukord oli talle arusaadav. Kohtul tuleb lahendada küsimus, millis(t)e karistusseadustiku paragrahvi(de) järgi tuleb K.I tegevus kvalifitseerida. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-4-04 leidnud, et „jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need väliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures tähele panna, et igas neist väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused : koosseis, õigusvastasus ja süü. Eelnevast tuleneb, et jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühine tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, juba lõpuleviidud süüteo jätkuna.“ 8 Kohus leiab, et käesoleval juhul saab öelda, et K.I käitumise puhul oli tegemist jätkuva kuriteoga – K.I tahtlus oli suunatud kannatanu A.Seiton vara omastamisele. Tema käitumisaktid on ajaliselt lähestikku – ta võttis A.Seiton rahakotist pangakaardi koos PIN-koodiga ja raha ning kohe, kui tekkis võimalus võtta pangakaardiga pangaautomaadist raha, ta ka seda tegi. Kohus leiab, et asjaolu, et kuritegeliku käitumise erinevad teod on toime pandud eri kohtades – Roostal ja Haapsalus ei anna alust neid tegusid lugeda iseseisvateks kuritegudeks, sest K.I realiseeris oma tahtluse (omastada kannatanu vara) jätkuvalt esimesel võimalusel (Roostal pangaautomaati ei olnud). Kohus leiab, et K.I võttis A.Seiton rahakotist pangakaardi ära just selleks, et seda kasutada kannatanu raha ebaseaduslikuks omastamiseks. Pangakaardi juures oli ju ka PIN-kood, mis kaardi kasutamise võimalikuks teeb. Teisi kaarte, mis ka rahakotis olid ja nagu K.I kohtus kahtlust avaldas, et sellega oleks võinud administraatorid raha ära võtta, K.I ära eri võtnud, sest neid reaalselt vara omastamiseks kasutada ei saanud- kannatanu kinnitas, et nende kasutamiseks vaja minevad paroolid ei olnud rahakotis. Seega oli raha väljavõtmine pangaautomaadist rahakotist asjade äravõtmise jätkuks. Kohus leiab, et K.I poolt toime pandud jätkuv süütegu tuleb kvalifitseerida vargusena. Kohus ei nõustu prokuröri poolt esitatud seisukohaga, et rahakotist raha äravõtmisega pani K.I toime omastamise, sest rahakott oli tema valduses ja valduse murdmist ei toimunud. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-78-06 leidnud, et „Varguse klassikaliseks juhtumiks on tõepoolest olukord, kus isikult võetakse asi ära (ehk tema valdus murtakse) ilma tema teadmise ja nõusolekuta. Samas on täiesti võimalikud olukorrad, kus valduse vähemalt esialgne üleandmine leiab aset senise valdaja näilisel nõusolekul (näiteks nn trikivarguste korral). Sellistel juhtudel rakendatakse toimepandud karistusõigusliku analüüsi puhul nn faktilis-sotsiaalset valdusemõistet, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale siis, kui ta annab selle näiliselt küll vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda üksnes tingimusel, et ta saab valdusest väljaantu eest kindlaksmääratud ulatuses vastutasu. Senise valdaja nõusolek saab olla antud ka tingimuslikult. Sellisel juhul on aga senise valdaja nõusolek vargust välistavaks asjaoluks vaid siis, kui uue valduse kehtestaja selle tingimuse ka täidab“. Kohtus kinnitas tunnistaja L.Pelapson, et andis K.I-le rahakoti, sest K.I soovis selle rahakoti omanikule viia ja on ju hea, kui rahakott omanikuni jõuab. Seega algselt oli rahakott Roosta puhkeküla administraatori valduses (A.Seiton oli selle kaotanud ja rahakott ootas administraatori juures omanikule üleandmist s.o. omaniku otsese valduse taastamist). Tunnistaja Pelapson kinnitas, et tema andis selle rahakoti K.I valdusesse selleks, et K.I selle rahakoti omanikule - see on A.Seitonile tagastaks, see oli valduse ülemineku tingimuseks. Kohus leiab, et K.I ei olnud algusest peale kavatsust rahakotti kannatanu A.Seitonile tagastada. K.I viis tunnistaja L.Pelapson sõnade kohaselt talle rahakoti hiljem tagasi, öeldes, et seda polnud kusagile panna, sest omanik oli sellises seisundis, et seda vastu ei võta. Rahakoti omaniku – kannatanu A.Seiton seisundit teadis aga K.I juba enne rahakoti küsimist administraatori käest, sest ta oli vahetult enne seda kannatanu magama saatnud. Pealegi ei olnud süüdistatav peale kannatanu magama saatmist enam kannatanuga kontaktis, et ta oleks üldse püüdnud talle rahakotti tagastada ja täita tingimust, millega seoses ta rahakoti oma valdusesse sai. Kuna K.I ei olnudki kavatsust rahakotti kannatanule tagasi viia, siis ei saa käesoleval juhul ka rääkida senise valdaja nõusolekust valdusest loobumiseks. Seega oli tegemist rahakoti hõivamisega senise valduse murdmise näol ja K.I poolt rahakotist raha võtmine tuleb kvalifitseerida vargusena. Prokurör leidis, et vargus oli toime pandud sissetungimisega. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Prokurör viitas, et Riigikohus on leidnud, et pangaautomaadi PIN-koodi kasutamine on tõkke kõrvaldamine vara asukohta pääsemiseks ja seetõttu tuleb ka
puhul sissetungimise puhul 9 PIN koodi kasutamist kvalifitseerida sissetungimisena. Riigikohus on sellisele seisukohale tõkke kõrvaldamise osas asunud oma otsuses 3-1-1-60-04. Kuid selle kaasuse puhul oli kuritegu kvalifitseeritud Kriminaalkoodeksi järgi, mille § 139 lg 2 p 3 nägi varguse kvalifitseeriva asjaoluna ette varguse toimepanemise vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega. Käesoleval juhul on kuritegu aga kvalifitseeritav
järgi ja
Karistusseadustiku kommentaarides on aga viidatud, et sissetungimise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda
.
sätestab kuriteona valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et K.I poolt toime pandud vargus ei olnud toime pandud sissetungimisega, sest käesoleval ajal kehtiva seaduse järgi ei saa lugeda PIN-kaardi kasutamist sularahaautomaadist raha võtmiseks varguse toimepanemiseks sissetungimisega. Seega tuleb süüdistusest välja jätta
Samuti tuleb süüdistusest välja jätta
lg 2 p 4 ( vargus on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise), sest sellise kvalifitseeriva asjaolu esinemine ei ole kohtus tõendamist leidnud, kuna kohus leiab, et tegemist on jätkuva kuriteoga. KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Lähtudes eeltoodud asjaoludest tuleb K.I tegevus kvalifitseerida
lg 1 järgi, mis näeb kuriteona ette võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Teo õigusvastasus. Kaitsja leidis, et K.I käitumise puhul saame rääkida hädaseisundist (
) või kui väsimuse tõttu võis K.I eksida hädaseisundi olemasolus, siis on tegemist
lg 1 sätestatud olukorraga.
sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Kohus leiab, et kriminaalasja kogutud tõendid ei näita, et reaalselt oleks eksisteerinud oht, et kannatanu vara oleks saanud kaotsi minna. Kannatanu oli küll rahakoti kaotanud, kuid see oli viidud puhkeküla administraatori juurde. Selline asjade kulg oli ka tunnistaja M.Vingissare ütluste kohaselt tavapärane – kaotatud asjad viiakse administraatori juurde – see on pidepunkt, kust inimene oskab seda otsida. Ka süüdistatav K.I kinnitas, et konkreetse administraatori suhtes temal mingeid kahtlusi ebaaususe kohta ei olnud. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et süüdistatav ei olnud hädaseisundis, sest puudus hädaseisundi tekkimise aluseks olev reaalne oht. Võimaliku ohu on süüdistatav välja mõelnud oma kaitseversiooni toetamiseks, kuid kohtulikul uurimisel see tõendamist ei ole leidnud.
lg 1 sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa rääkida ka, et süüdistatav oleks endale ekslikult ette kujutanud, et esineb hädaseisund. Sellist olukorda ei kinnita kriminaalasjas kogutud tõendid süüdistatava käitumise osas. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
, täites Lääne maakonnas Noarootsi vallas Roosta puhkekülas ETK suvepäevadel turvatöötajana oma tööülesandeid, mille käigus sai Roosta puhkeküla administraatorilt ajavahemikul kella 03.00 kuni 04.00 oma valdusse Alar Seitoni poolt kaotatud rahakoti, võttis rahakotist võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära sularaha 7000 krooni ja jätkuvalt võttis 02.07.2006.a. kella 08.54-08.55 ajal eelnevalt Alar Seitoni rahakotist võetud Alar Seitoni SEB Eesti Ühispanga magnetkaarti, väärtusega 30 krooni, ja eraldi lipikule kirjutatud pangakaardi PIN-koodi kasutades võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Haapsalus Karja 27 asuvast SEB Eesti Ühispanga sularaha automaadist Alar Seitoni pangakontolt kahel korral sularaha 10000 krooni, s.o. kokku 20000 krooni, purustas seejärel magnetkaardi ja viskas selle minema, põhjustades Alar Seitonile kokku varalise kahju üldsummas 20030 krooni. ISIKUT ISELOOMUSTAVAD ANDMED Tl 30 I kd on AS Falck Lääne-Eesti poolt K.I kohta väljastatud iseloomustus, mille kohaselt K.I töötas Falckis alates 03.03.2006-03.07 2006. Tööülesandeid täitis kohusetundlikult ja oli alati abivalmis, tema käitumises oli pigem tüütut järjekindlust. Süüdistatav K.I andis kohtuistungil ütlusi, et on *. Kohtule esitatud * seda ka tõendavad. * Kohtule esitatud töölepingu kohaselt töötab K.I käesoleval ajal *, *. KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat ka karistada. Karistuse mõistmisel lähtub kohus
Karistamise alus on isiku süü, mis käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud. Kergendavateks asjaoludeks K.I puhul on kahju hüvitamine. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa kergendavaks asjaoluks lugeda süü tunnistamist, sest tegelikult tunnistas K.I kohtus vaid tehtud tegu, väites, et kuriteo toimepanemises ta süüdi ei ole - teo pani toime headest kavatsustest lähtuvalt. Seega ei saa öelda, et K.I oma süüd tunnistaks ja puhtsüdamlikult kahetseks. Raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
Kohus leiab, et K.I ei ole võimalik karistada kergema karistusliigi – rahalise karistusega, sest kohus leiab, et karistuse eesmärkide tagamiseks on vajalik mõista K.I-le vangistus. K.I oli isikuks, kes töötas turvatöötajana, seega oli tema otseseks kohustuseks õiguskorra tagamine. Tema käitumisviis oli turvatöötajale lubamatu ja õiguskorda ükskõikselt eirav. Lähtudes sellest asjaolust tuleb K.I-le määrata vangistus. K.I on toime pannud ühe varguse ja seetõttu saab talle määratud vangistus olla karistusliigi miinimummäära lähedane. Kuid kohus leiab, et K.I isikust lähtudes on tema suhtes vastavalt
K.I on eelnevalt karistamata isik, tal on töökoht, tal on perekond ja ülalpidamisel kaks alaealist last. Karistusest saab tingimisi vabastada isikut, keda läbi käitumiskontrolli on võimalik mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma, muutes tema väärtushinnanguid. Kohus leiab, et vangistusest tingimisi vabastamine ja K.I allutamine käitumiskontrollile on just see karistus, mis peaks K.I juures saavutama karistuse eesmärgid kõige efektiivsemalt. Kohus leiab, et K.I suhtes ei tule kohaldada šokivangistust, sest ta on ennem karistamata isik ja see, et ta oma süüd tunnistanud ei ole, ei anna alust šokivangistuse määramiseks. Šokivangistust peaks rakendama eelkõige, kui see oleks vajalik edaspidiste kuritegude toimepanemise vältimiseks, kuid kohus leiab, et läbi käitumiskontrolli on hetkel võimalik seda eesmärki saavutada. TÕKEND 11 04.07.2006 kohaldati K.I suhtes tõkendit elukohast lahkumise keeld / I kd tl 11/, mis tuleb tühistada, kuna katseaeg algab kohtuotsuse kuulutamise päevast ja kontrollnõuete kohaselt peab K.I elama kohtu poolt kindlaks määratud elukohas. KURITEOGA TEKITATUD KAHJU JA TSIVIILHAGI Kohus leiab, et kriminaalasja kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud ka kannatanu A.Seitonile kuriteoga tekitatud kahju 20030 krooni. Pangakontolt 20 000 krooni võtmine on kinnitust leidnud nii kannatanu, süüdistatava ütlustega kui pangakonto väljavõttega. Süüdistatav väitis kohtuistungil, et tema võttis rahakotist 5000 krooni, kuid kohus leiab, et kannatanu ja T.Moori ütlustega saab tõendatuks lugeda, et süüdistatav võttis kannatanu rahakotist sularaha 7000 krooni. Samuti on süüdistatav kannatanule selle summa ka hüvitanud, milleks poleks olnud mingit põhjust, kui ta seda summat ei oleks võtnud. Kuriteoga Alar Seitonile tekitatud varaline kahju 27030 krooni, on hüvitatud K.I poolt. Tl 13 pöördel I kd on K.I kinnitus, et ta andis üle 25 000 krooni, mille võttis teise isiku rahakotist – 5000 krooni ja 20000 krooni sularahaautomaadist. Alar Seiton on kinnitanud, et tema on vastu võtnud temale kuuluva raha 25 000 krooni. Juures on viibinud T.Moor ja M.Vingissaar. Tl 25 I kd on maksekorraldus, millelt on näha, et K.I on A.Seitonile tasunud 2030 krooni. Seega tsiviilhagi käesolevas kriminaalasjas puudub. MENETLUSKULUD Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: 1. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel- määratud kaitsjale makstud tasud – kaitsjale P.Rajavere `le makstud tasu 3708 krooni 74 senti ja 752 krooni 25 senti /Kohtutoimik tl 13, 31, 49, 50/, kokku 4460 krooni 99 senti. 2. KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel – süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 on teise astme kuriteo puhul 1,5 palga alammäära, mis on 1,5x3600= 5 400 krooni. 3. KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel on tunnistajale makstav saamata jäänud palk menetluskulu ja käesolevas kriminaalasjas on see tunnistaja * makstud päevapalk 590 krooni 90 senti /kohtutoimik tl 37/. Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb eelpoolnimetatud menetluskulud süüdistatavalt välja mõista riigi tuludesse. /allkiri/ Piia Jaaksoo Kohtunik Ärakiri õige
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.