1-05-142\11

(05249000021)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi Liia Kazina süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)

1. aprilli 2006 otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto süüdistatava Liia Kazina kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav Liia Kazina elukoht: X , isikukood: X , töökoht: X varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. aprilli 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. novembrist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. detsembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. detsembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. aprilli 2006 otsusega mõisteti Liia Kazina süüdi ja karistati KarS § 274 lg 1 järgi rahalise karistusega 250 päevamäära, s.o 12 500 krooni riigituludesse. KarS § 66 lg 1, 3 alusel määrati mõistetud rahaline karistus tasumisele ositi 10 kuu jooksul, kohustades L. Kazinat alates
10. a maikuust tasuma igakuiselt
11. kuupäevaks vähemalt 1250 krooni kuni kogu rahalise karistuse tasumiseni. Maakohus arutas L. Kazinale KarS § 274 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema
12. jaanuaril 2005 kella 02.30 ajal X linnas X maja ees kasutas vägivalda ametikohuseid täitva võimuesindaja – Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva politseijaoskonna X konstaablijaoskonna juhtivkonstaabel V.K. suhtes, lüües viimast korduvalt rusikatega selja piirkonda. L. Kazina ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on L. Kazinale (endine Akperova) esitatud süüdistus täielikult tõendamist leidnud. Kohus leidis, et otsuse tegemisel tuleb eelkõige võtta aluseks kannatanu ja tunnistaja J.Õ. ütlused. Kohtul ei ole alust kahelda nende tõepärasuses – need on omavahel kooskõlas ja haakuvad ka kirjalike tõenditega. Süüdistatav kohtueelsel uurimisel ütlusi ei andnud. Kohtuistungil süüdistatava poolt antud ütlused on vastuolus muude tõenditega, sh ka tema kaitseversiooni toetavate tunnistajate S.K. ja J.P. ütlustega. Peale tunnistajate ütluste ärakuulamist kohandas süüdistatav enda ütlusi tunnistajate omadega. Samas ei haakunud ka S.K. ja J.P. ütlused omavahel ning nendes oli olulisi erinevusi võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kohus leidis, et eelnimetatud tunnistajate ja süüdistatava ütlused on antud soovist vabastada L. Kazina vastutusest. Kaitsja esitatud õigusvastasust välistavad asjaolud tõendamist ei leidnud. Süüdistatav on esitanud mitmeid versioone väidetava politsei omavoli kohta, mistõttu kannatanu käitumine oli käsitletav tema suhtes õigusvastase käitumisena. Süüdistatav on asunud aktiivsele kaitsele väites, et on teinud mitmeid toiminguid, mis tema ütlusi võiks kinnitada ja süütust tõendada (väidetavalt helistanud erinevatesse kohtadesse, filminud, rääkinud erinevate inimestega). Samas ei ole ta nende asjaolude kohta esitanud kohtule ühtegi tõendit. Riigikohus on selgitanud, et juhul kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, puudub alus rääkida süüdimõistetu suhtes tekkinud kahtlustest, mis tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Kohtus uuritud ja kohtu poolt usaldusväärseks loetud tõendite põhjal ei ole hädaseisund tuvastamist leidnud ja seega ei saa rääkida ka hädakaitsest. Süüdistatava tegevust ei saa käsitleda toimepanduna ka eksimuses teo õigusvastasust välistavates asjaoludes. Tõendamist ei ole leidnud, et süüdistuses märgitule oleks eelnenud 2 mingid sündmused, mis annaks alust rääkida politseipoolsest väärast käitumisest ja olukorrast, mille tõttu süüdistataval oleks võinud tekkida ekslik arusaam toimuvast. Kohus leidis, et arvestada ei saa prokuröri taotlust arvestada rahalise karistuse määramisel päevamääraks 127 krooni, s.o süüdistatava
13. a keskmise päevasissetuleku suurus. Kriminaalmenetlust on alustatud
14. jaanuaril 2005, seega oleks tulnud võtta aluseks andmed
15. a saadud tulu kohta. Asjaolusid, mille tõttu
16. a andmete kättesaamine kohtuistungi ajaks oleks olnud takistatud, ei ole esitatud.
17. a andmete kasutamine võib kahjustada süüdimõistetava huvisid. Kuna
18. a andmed ei ole kohtule teada, tuleb päevamäära arvestamisel KarS § 44 lg 2 aluseks võtta miinimumpäevamäär, s.o 50 krooni. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse karistuse mõistmisel aluseks võetud päevamäära ja lõplikult kujuneva karistuse osas, mõistes L. Kazinale karistuseks rahalise karistuse 250 päevamäära, s.o 31 750 krooni riigituludesse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus ekslikult asunud seisukohale, et rahalise karistuse määramisel ei saa aluseks võtta
19. a keskmist päevasissetulekut. Vastavalt KarS § 44 lg 3 arvutatakse keskmine päevasissetulek, lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Üldjuhul saadakse andmed Maksu- ja Tolliametist. Deklaratsioonide esitamise tähtaeg on
20. märts. Vastavalt KrMS § 220 nõuab kohtueelne menetleja enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist Maksu- ja Tolliametilt või vajaduse korral tööandjalt välja kahtlustatava või süüdistatava keskmise päevasissetuleku arvutamiseks vajalikud andmed, mis lisatakse kriminaaltoimikusse.
21. jaanuaril 2005 esitas menetleja järelpäringu L. Akperova maksustatava tulu väljaselgitamiseks.
22. jaanuaril 2005 väljastati Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksukeskuse Jõgeva teenindusbüroost tõend L. Akperova tulude kohta
23. a.
24. veebruaril 2005 koostas menetleja kohtueelse menetluse kokkuvõtte, millele lisas ka teatise kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta, millest nähtub, et tema keskmiseks päevasissetulekuks on 127 krooni. KrMS § 220 lg 2 alusel võivad prokuratuur ja kohus vajaduse korral nõuda keskmise päevasissetuleku arvutamiseks täiendavaid andmeid. Kohtumenetluse käigus ei tõusetunud küsimust päevasissetuleku usutavusest, seda ei ole kaitsja ega süüdistatav vaidlustanud, mistõttu puudus prokuröril vajadus täiendavate andmete esitamiseks. L. Kazina kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha L. Kazina suhtes õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole kohtuotsus piisavalt põhjendatud. L. Kazina kohtus antud ütluste kohaselt pidas ta ekslikult antud olukorras toimepandud tegu õiguspäraseks. KarS § 31 lg 1 kohaselt ei ole tegelik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolud, mis välistavad teo õigusvastasuse. Tunnistajad J.P. ja S.K. ning süüdistatav on andnud ütlusi selle kohta et: - süüdistatav oli
25. a lõpul ja
26. a algul erinevate isikute käest saanud teada, et tema ametikohustuste täitmine häirib oluliselt ebaseadusliku kalaäriga tegelevaid isikuid, kellega pidavat muuhulgas tegema koostööd ka kannatanu; -
27. a algul jõudis süüdistatavani informatsioon (ähvardus), et kui ta oma ametialast tegevust ei lõpeta, siis tuleb tal tegemist teha politseiametnik V.K. ; 3 -
28. jaanuari 2005 pärastlõunal pandi süüdistatava vastu ajal, mil ta ametiülesannete tõttu soovis välja selgitada ebaseaduslikke kala kokkuostjaid, toime kuritegu või kuriteokatse (kindlakstegemata isikud soovisid takistada kala kokkuostja väljaselgitamist ja auto, milles viibis süüdistatav, koos kaastöötajatega teelt välja sõita); - pärast kuriteokatset viibisid kuriteokatse toimepanemises osalenud isikud süüdistatava läheduses ja jälgisid neid; - saabudes oma ametkorterisse kuulsid nad naabritelt, et neid on juba otsinud politsei; - vahetult ametikorterisse saabumise järgselt ilmus nende korterisse V.K. ja nõudis selgitusi isiku kohta, kes juhtis AS Peipsi Trade ametiautot ning küsis videokasseti järele, millega salvestati kuriteokatse; - V.K. lahkudes märkasid nad väljas liikuvaid politseipatrulle; - olles eelnevalt telefoni teel võtnud ühendust AS Peipsi Trade juhtkonnaga ja informeerides neid olukorrast, helistas süüdistatav politsei hädaabinumbril, mis suunati politseiosakonda, kus töötas ka V.K. . Mingit abi süüdistatav politseisse helistamise järgselt ei saanud. Viidatud asjaolude koostoimest tekkis süüdistataval põhjendatud ettekujutus sellest, et V.K. ei tegutse mitte avaliku korra kaitse huvides, vaid kellegi erahuvides. - Arusaama V.K. seadusevastasest tegevusest süvendas veelgi asjaolu, et ajal, mil süüdistatav soovis koos töökaaslasega viia turvalisse kohta kuriteokatset jäädvustanud videofilmi, pidas neid kinni V.K. , kes asus ka nende autot jälitama ning auto peatumisel X maja ees asus selgitusi andmata tarvitama J.P. suhtes füüsilist vägivalda. Toodud asjaoludel sai ja pidigi süüdistataval tekkima objektiivne arusaam, et V.K. tegevus on suunatud nendega arvete õiendamisele ja ebaseadluslike kala kokkuostjate kaitsele. Arvesse tuleb siinjuures võtta veel süüdistatava hingelise erutuse seisundit ja manustatud arstimite mõju. Süüdistatava sellist arusaama kinnitavad tema korduvad telefonikõned AS Peipsi Trade esindajatele, milles ta informeeris asjaolust, et V.K. soovib nendega arveid õiendada, samuti mitmed helistamised politsei hädaabinumbril, milles ta informeeris politseid V.K. ebaseaduslikust tegevusest. Viimase telefonikõne politsei hädaabinumbrile võttis süüdistatav tema poolt väidetava löömise toimepaneku vahetu jätkuna. See on seletatav üksnes asjaoluga, et isiku tahtlus oli suunatud sellele, et tõkestada politseiametniku poolt toime pandavat ebaseaduslikku rünnet, ja isik soovis selleks kutsuda abi politseist. Süüdistatava eksimuses olekut tõendab lisaks asjaolu, et ka kaks tema töökaaslast, kes kogesid samu asjaolusid (J.P. ja V.K. ), said situatsioonist aru samaselt süüdistatavaga. Kui käesoleval ajal on politseiameti sisejuurdluse vms tulemusena tuvastatud, et V.K. tegevus 12./
29. jaanuaril 2005 oli seaduslik, siis võttes arvesse kõiki vahetult enne kuriteoepisoodi toimunud sündmusi ja süüdistataval olemasolevat informatsiooni, ei saanud ta olukorda hinnata teisiti kui V.K. poolt toime pandud ebaseadusliku ründena. Süüdistatav tajus, et ta oli hädakaitseseisundis (kaitses kolleeg J.P. ebaseadusliku ründe eest) ja tema poolt rakendatavad kaitseabinõud vastasid ründe iseloomule. Kohus on asunud ekslikule seisukohale, et kohtule pole esitatud ühtegi kontrollitavat tõendit ülaltoodud asjaolude kinnitamiseks. Peale L. Kazina ütluste tõendavad teo õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu ka tunnistajate J.P. ja S.K. ütlused. Kohus on välja toonud vastuolud J.P. , S.K. ja L. Kazina ütlustes, kuid seda üksnes asjaoludes, mis eelnesid vahetult väidetava kuriteo toimepanemisele. Ütlustes, mida tunnistajad ja süüdistav andsid eelnevate, samal päeval aset leidnud sündmuste kohta (kuuldused ebaseaduslikust kalaärist, auto teelt väljasõitmise katse, jälitamine, V.K. visiit tunnistajate korterisse) ütluste vahel vastuolusid ei esine. Vastuolud tunnistajate ütlustes teatud asjaolude osas lubavad jätta need ütlused nende konkreetsete asjaolude osas ebausaldusväärseteks, mitte aga tervikuna tunnistajate ütlused kõrvale jätta. Ei ole tõenäoline, et kolmel isikul oleks olnud motiiv 4 mõelda välja sündmuste ahel seoses nende teelt väljasõitmisega kuni V.K. kinnitab süüdistatava ütlusi häirekeskuse telefonikõne salvestis. visiidini. Lisaks Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokuröri apellatsiooni palus kaitsja jätta rahuldamata. Prokurör toetas tema poolt esitatud apellatsiooni ja palus selle rahuldada. Süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioonile vaidles prokurör vastu ja palus see jätta rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. KrMS § 331 lg 2 alusel arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires. Tulenevalt esitatud apellatsioonist, leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle (seda ei ole ka apellatsioonis vaidlustatud), et L. Kazina (käesoleval ajal kannab perekonnanime O.T) lõi
30. jaanuaril 2005 oma ametikohustusi täitud politseiinspektorit V.K. korduvalt rusikatega selja piirkonda. Oma nimetatud tegevusega täitis L. Kazina KarS § 274 ettenähtud süüteo objektiivse teokoosseisu, s.o pani toime vägivalla võimuesindaja suhtes, seoses tema ametikohustuste täitmisega. Küll aga on apellatsioonis leitud, et L. Kazina tuleb talle süüksarvatud kuriteos õigeks mõista, sest ta eksis õigusvastasust välistavas asjaolus. Apellatsioonis leitakse, et õigusvastasust välistavaks asjaoluks L. Kazina suhtes on hädakaitse, milles süüdistatav arvas end ekslikult tegutsevat. Ringkonnakohus leiab, et hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks). Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ühtki tõendit, mille alusel oleks võimalik väita, et V.K. oleks L. Kazina suhtes pannud toime õigusvastase ründe või teinud taolisi toiminguid, mis annaksid L. Kazinale võimaluse arvata, et V.K. soovib tema või tema kaastöötajate suhtes neid toime panna. Ringkonnakohtu arvates ei kinnita apellatsioonis esitatud loetelu, mis apellandi arvates peaks justkui tõendama tema eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus, taolise eksimuse tegelikku olemasolu. Apellatsioonis esitatud väite kohaselt oli taolise eksimuse esmaseks aluseks L. Kazina puhul informatsioon, et tema ametikohustuste täitmine häirib ebaseadusliku kalaäriga tegelevaid isikuid ning kui ta oma tegevust ei lõpeta, siis tuleb tal tegemist teha V.K. . Samas ei ole L. Kazina avaldanud kohtuistungil, kes need isikud olid, kes talle taolist informatsiooni jagasid. Ringkonnakohus leiab, et taoline üldsõnaline informatsioon, mis ei ole seostatav kellegi konkreetse tegevusega, ei saa olla aluseks arvamusele, et isiku ametialast tegevust ei sallita või tema ametialane tegevus võiks ohustada tema enda või kaastöötajate julgeolekut, seda enam politseitöötaja poolt. Apellatsiooni väidete kohaselt pandi L. Kazina ja tema kaastöötajate suhtes
31. jaanuaril 2005 toime kuriteokatse, mille käigus püüti nende sõiduk teelt välja sõita, et takistada taolisel moel ebaseaduslike kala kokkuostjate väljaselgitamist. Samuti jälgisid kuriteokatse toimepanijad L. Kazinat ja tema kaastöötajaid vahetult pärast kuriteokatset. 5 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kriminaalasjas kogutud ühtki tõendit, mis kinnitaksid L. Kazina väidet, et nende sõidukit oleks püütud teel välja sõita. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui lugedagi L. Kazina ja tema töökaaslaste poolt kirjeldatud intsident asetleidnuks, puuduvad igasugused tõendid, et see oli seotud L. Kazina ametialase tegevusega. Täiesti arusaamatuks jääb aga asjaolu, kuidas nimetatud intsidenti saaks siduda V.K. tegevusega. L. Kazinal õigusvastasust välistavas asjaolus eksimuse esilekutsumise põhjusena on apellatsioonis nimetatud ka fakti, et pärast jõudmist oma ametikorterisse, saabus mõne aja pärast sinna V.K. , kes nõudis selgitusi AS-le Peipsi Trade kuulunud sõiduki juhi kohta ning küsis videokasseti järele. Samuti see, et V.K. lahkudes märkas ta nende maja ümber tiirutavaid politseiautosid. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud asjaolud, ei saanud L. Kazinas tekitada arusaama, et V.K. teda või tema kaastöötajaid kuidagi ohustab. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt külastas J.K. tõepoolest J.P. ja S.K. elukohta. V.K. selgituste kohaselt soovis ta V.K. ile edastada kutset ilmumiseks politseisse. Pärast kutse üleandmist ta lahkus ning millestki muust kui kutse üleandmisest neile V.K. iga juttu ei olnud. V.K. taolisi ütlusi kinnitavad ka tunnistajad J.P. ja V.K. . Mingit politseiautode tiirutamist nende maja ümber tunnistajad ei märganud ning nad nägid vaid kuidas V.K. politseiautoga lahkus. Seega on ümber lükatud L. Kazina ütlused nagu oleks V.K. nõudnud S. Paninilt ja V.K. itl videokassetti ning väide, et nende elukoha ümber patrullisid pidevalt politseiautod. Ringkonnakohtu jaoks on arusaamatu, millele tuginedes on apellatsioonis väidetud, et V.K. visiit S.K. juurde suurendas L. Kazinas arvamust, et V.K. on seotud ebaseadusliku kalaäriga ning tema külastus seotud L. Kazina ametialase tegevusega. Seda enam, et S.P. ja S.K. ütluste kohaselt toimus nende ja V.K. vaheline vestlus vaid kutse üleandmise teemal ning mingeid teisi teemasid ei puudutatud. Ringkonnakohus, nõustudes apellatsioonis märgituga, et eksimuse hindamisel tuleb aluseks võtta objektiivse kõrvalvaataja mõiste, s.t kuidas oleks samalaadses olukorras toimuvast aru saanud mistahes teine isik, leiab, et käesolevas olukorras puudus L.Kazinal igasugune alus arvamuseks, et V.K. püüab kuidagi takistada tema ametialast tegevust või ohustab teda või tema kaastöötajaid. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõsiseltvõetav ka apellatsiooni väide, et L. Kazina eksimust süvendas veelgi asjaolu, et V.K. oli üheks isikuks, kes pidas kinni S.P. poolt juhitud sõiduki. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et pärast S.P. poolt sõiduki peatamist, väljus sellest L. Kazina ning hakkas S.P. autost lahkumist takistada püüdnud V.K. kätega vastu selga peksma. Selleks hetkeks, mil L. Kazina asus V.K. lööma, ei olnud nad omavahel isegi mitte suhelnud. Seega oli L. Kazina isikuks, kes ründas V.K. i, jättes seejuures isegi väljaselgitamata, mida politseitöötaja nendelt soovib. Arvestades
32. jaanuaril 2005 sündmuskohal kujunenud olukorda (S.P. juhib alkoholijoobes sõidukit, politsei palub tal pärast sõiduki peatumist esitada sõidudokumendid, mida viimane ei tee ning püüab sõidukist parempoolse esiukse kaudu lahkuda, V.K. ja J.Õ. püüavad teda takistada), leiab ringkonnakohus, et politseitöötajate eesmärgiks sündmuskohal oli kindlaks teha alkoholijoobes sõidukit juhtinud isik ning nende tegevus ei ole kuidagi seostatav L. Kazina ametialase tegevusega. Seega puudus ka L. Kazinal, kellega V.K. ja J.Õ. esialgu üldse ei tegelenud, igasugune alus arvata, et V.K. teda või tema töökaaslasi nende ametialase tegevuse pärast kuidagi ohustab. 6 Seega puudus L. Kazinal reaalne ja tõsiseltvõetav põhjus arvata, et V.K. ta tegutseb hädakaitseseisundis. teda ohustab ning KarS § 44 lg 2 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära, juhul kui ta otsustab mõista rahalise karistuse, süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvutatakse keskmine päevasissetulek lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta, või kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele eelnenud aasta tulumaksuga maksustavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Kriminaalasi L. Kazina suhtes alustati
33. jaanuaril
34. Lähtudes KarS § 44 lg 3 tulnuks L. Kazina päevasissetulek arvutada tema 2004 aasta tulumaksuga maksustavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohus on L. Kazinale rahalise karistuse mõistmisel kõigiti järginud KarS § 44 lg 3 sätestatut, sest kohtule ei ole esitatud ühtki põhjendust, miks ei olnud kättesaadavad L. Kazina 2004 aasta andmed tema maksustatava tulu kohta. Asjaolu, et kohtumenetluse käigus kohus ei tõstatanud küsimust L. Kazina päevasissetuleku kohta ei vabasta ringkonnakohtu arvates prokuröri kohustusest järgida seaduses sätestatut ning ei anna kohtule õigust seadust rikkuda. Seda enam, et kohtuotsus käesolevas kriminaalasjas tehti
35. aprillil
36. Aarne Sarjas Mati Kartau 7 Tiit Lõhmus