Obsah (4)

§ 621§ 626§ 1027§ 619

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht 08. veebruar 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-16165 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Iv

§-le 1027, mille kohaselt peab isik

52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses välja andma teisele isikule temalt õigusliku aluseta saadu. Kuivõrd sõiduki ostu-müügi tehinguga omandati sõiduk, mis oli müüja valdusesse sattunud kuriteo, varguse toimepanemise tagajärjel ja mis võeti ära, siis muutus ka sõiduki ostja R. R. poolt E.B-le üleantud rahasumma selliseks, mille omandamiseks osaühingul õigus puudus. Hüvitamisele kuuluva rahasumma katteks müüs E.B ära osaühingu valduses olevad sõidukid, kuivõrd muud võimalust R. R.le kahju kompenseerimiseks puudusid. Tagastades R. R.le firma sõidukite müügist saadud raha, anti talle välja õigusliku aluseta saadu

1027 mõttes, millest järeldub, et E.B tegevus ei olnud õigusvastane. APELLATSIOONIDE SISU 4. Prokurör taotleb maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja uue otsusega E.B süüditunnistamist KarS § 201 lg 1 järgi ning talle karistuse mõistmist. Prokurör on seisukohal, et kohus on tuvastatud faktilistele asjaoludele andnud eksliku hinnangu ja seetõttu kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 4.1 Prokuröri hinnangul puudub vaidlus selle üle, et E.B omas juurdepääsu juriidilise isiku varale, samuti selles, et tema, võõrandades kolmandatele isikutele osaühingule kuuluvad sõidukid, andis müügist saadud raha 172 000 krooni tuttavale R. R.le. Arvestades, et R. E.B ja OÜ N. T. vahel oli sõlmitud käsundusleping, omas E.B õiguspädevust nimetatud vara osas, kuid see oli tema jaoks jätkuvalt võõras.

§ 621

lg 1 järgi peab käsundisaaja järgima käsundiandja juhiseid ning

§ 626

lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud. Nimetatud nõudeid E.B ei täitnud. 2 4.2 E.B on kohtus kinnitanud, et E. L. vaidles raha R. R.le andmise vastu, kuid ta andis siiski raha R. R.le, ta ütles, et peab andma. R. R. ütlustest tuleneb, et E. L. ei olnud nõus summade hüvitamisega ning asjad said korda E.B kaudu. Tuvastamist on leidnud, et R. R. sai oma raha tagasi kahes osas käest kätte E.B käest ilma dokumente vormistamata. Raamatupidaja A. T. kinnitas, et nimetatud autode müügist saadud raha raamatupidamises arvele ei jõudnud, lisaks on praegugi üks autodest raamatupidamises üleval. 4.3 Eeltoodust nähtuvalt, eitamata R. R. õigust tagasi saada oma vara, ei käitunud E.B seaduslikult. Raha üleandmisel R. R.le astus ta üle juhataja liikme ja käsundiandja korraldusest. E. L. ei andnud oma nõusolekut, et kahju hüvitataks ilma temata ettevõtte vahenditest. Viimast on kinnitanud oma ütlustega ka E.B. Seega E.B, jättes sõiduautode müügist saadud raha OÜ-le N. T. üle andmata ning andes selle hoopis R. R.le, luues sellega viimasele seisundi, mis näitab teda kui vara omanikku, toimis E.B ebaseaduslikult ning tema käitumine vastab KarS § 201 objektiivsetele koosseisutunnustele. 4.4 Samuti arvestades seda, et autode müügist saadud raha anti kahju kannatanud kliendile ilma raamatupidamisdokumenti vormistamata ning OÜ-l N. T. ei ole ainsatki tõendit selle kohta, et R. R. on üldse mingit raha saanud, v.a see, et ta on seda kinnitanud kriminaalasja kohtulikul uurimisel, ei saa seda pidada juhataja asendaja heauskseks tegevuseks kliendiga tekkinud probleemide lahendamisel, vaid juhataja äraoleku ärakasutamine hea tuttava huvide rahuldamiseks tööandja arvel. Kuivõrd E.B oli teadlik oma õigustest ja kohustustest seoses juriidilise isikuga, siis on antud asjas tõendamist leidnud ka see, et raha mitteandmine selle omanikule toimus E.B poolt otsese tahtlusega, kuna ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ning tahtis seda. 5. Kannatanu esindaja adv. Toomas Kõiv taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist, uue otsusega E.B süüditunnistamist ja tsiviilhagi rahuldamist. Tema põhjendused on järgmised. 5.1 Vaidlust ei ole selles, et E.B müüs OÜ-le N. T. kuuluvad sõiduautod Chrysler Voyager ja Mazda 323 kolmandatele isikutele ning andis tehingutest saadud raha 172 000 krooni tööandja nõusolekuta oma tuttavale R. R.le. Vaidlus on selles, kas E.B oli õigustatud need rahasummad R. R.le üle andma või kujutab see endast võõra vara ebaseaduslikku kolmanda isiku kasuks pööramist. Apellant on seisukohal, et E.B ei olnud õiguslikku alust selliseks varakäsutuseks. 5.2 Silmas tuleb pidada, et kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt oli R. R.le sõiduauto Volkswagen Passati müüjaks mitte OÜ N. T., vaid A. K.. Seetõttu ei saanud R. R.l mingeid nõudeid OÜ N. T. vastu tekkida, need nõuded tekkisid A. K. vastu. Seadusest ega ühestki kokkuleppest ei tulene OÜ N. T. kohustust hüvitada R. R.le viimase poolt sõiduauto VW Passat eest tasutud summad. Väär on pidada OÜ-d N. T. alusetult rikastunuks, kui müügilepingu alusel sai raha 11 000 eurot auto müüja A. K., mitte aga N. T.. Seega on maakohus vääralt järeldanud, et tagastades R. R.le firma sõidukite müügist saadud raha, anti talle välja õigusliku aluseta saadu

§ 1027mõttes, millest järeldub, et E.B tegevus ei olnud õigusvastane.

R. R. sõnul soovitanud ka E. L. tal Saksamaale minna ja varastatud sõiduki müünud türklane üles otsida. 5.3 Apellant ei nõustu maakohtu hinnanguga sellele, et E.B tegutses suhetes R. R.ga OÜ N. T. esindajana, kelle tegevus tekitas kohustusi äriühingule. Kontrollitud tõendid ei kinnita, 3 et VW Passati müük ja transportimine Saksamaalt Eestisse oleks olnud seotud OÜ-ga N. T.. Tegelikult tegutses E.B nimetatud sõiduauto müügitehingut korraldades hoopis oma hea tuttava R. R. esindajana ning tegutses tema huvidest lähtuvalt. R. R. pöörduski pärast teadasaamist, et nimetatud sõiduks on Prantsusmaalt varastatud ja sellest ilmajäämist E.B poole ning viimane andis R. R.le üle OÜ N. T. vara müügist saadud summad ilma selleks õiguslikku alust omamata just oma usaldussuhte tõttu temaga. 5.4 29.04.2005.a käskkirjaga oli E.B määratud E. L.i kui osaühingu juhataja ajutiseks kohusetäitjaks. Sellest tuleneb, et OÜ N. T. ja E.B vahel oli tegemist käsunduslepinguga, mistõttu põhineb E.B tsiviilõiguslik vastutus OÜ N. T. ees käsunduslepingu rikkumisel. Tulenevalt

§ 619

kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.

§ 621

lg 1 näeb ette, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Sama § lg 2 sätestab, et kui käsundisaaja soovib käsundiandja juhistest kõrvale kalduda, peab ta sellest käsundiandjale teatama ja tema otsuse ära ootama, välja arvatud juhul, kui viivitusega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg ja kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et käsundiandja kiidab kõrvalekaldumise heaks.

§ 621

lg 4 kohaselt ei vastuta käsundisaaja käsundiandja juhistest järgimise nõude rikkumise eest ainult juhul, kui käsundiandja kiidab käsundisaaja tegevuse hiljem heaks. OÜ N. T. ei ole kunagi nõustunud sellega ega ka hiljem heaks kiitnud seda, et E.B kahe OÜ-le kuulunud sõiduauto müügist saadud rahasummad R. R.le üle annab.

§ 626

lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud. Seega on E.B kohustus välja anda OÜ-le N. T. 172 000 krooni, millises summas on esitatud ka tsiviilhagi. Hagi kuulub rahuldamisele. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

1. Prokurör toetas apellatsiooni ning taotles E.B süüditunnistamist KarS § 201 lg 1 järgi. Prokurör, eitamata R. R. õigust saada tagasi oma vara, leidis, et kuivõrd E.B ületas kahju hüvitamisega oma volitusi (puudus juhataja E. L.i nõusolek) ning et raha tagastamine oli vastuolus ka raamatupidamislike nõuetega, siis on tema käitumises omastamise koosseis olemas.
2. Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid selle tühistamiseks alust ei anna. 8.1 Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus oma otsuse rajanud kohtuistungil vaieldamatult tuvastatud faktilistele asjaoludele ning kohtu järeldused on nendega vastavuses ja õiguslikult korrektsed. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea KrMS § 342 lg 2 p 1 alusel nende kordamist täies mahus vajalikuks. 4 8.2 Kohtulikul uurimisel on vaieldamatult tuvastamist leidnud, et nii E.B kui E. L. tegutsesid R. R.le sõiduauto Volkswagen Passat ostu-müüki vahendades kui OÜ N. T. esindajad – E. L. kui OÜ N. T. juhataja ning E.B 29.04.2005.a käskkirja alusel. Kannatanu esindaja väide, et OÜ-l N. T. ei olnud mingit seost R. R.le sõiduauto ostmisega, mistõttu ei tekkinud firmal ka kohustust R. R.le kahju hüvitamiseks, ei ole kohtulikul uurimisel kontrollitud tõenditega vastavuses. Apellandi väide tugineb kriminaaltoimikus olevale ostu-müügilepingu koopiale, nagu oleks olnud R. R. tõepoolest ise vaidlusaluse sõiduki A. K.elt ostnud (tl 26). Selle dokumendi tõelevastavus on aga kummutatud nii E. L.i enda, E.B kui ka R. R. ütlustega. Sõiduauto VW Passat ostu-müügilepingu allkirjastas R. R. nimelt tegelikult E. L.. Sellest on maakohus oma otsuses ka põhjendatult lähtunud. 8.3 Kuivõrd pärast nimetatud sõiduki Saksamaalt Eestisse toomist ilmes, et see on omandatud kuritegelikul teel, võeti auto politseitöötajate poolt ära. Maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõenditele tuginedes loogiliselt tekkinud olukorda analüüsinud - R. R. oli osaühingu esindajale andnud sõiduki ostuks raha, sõidukit aga ei saanud, seega, saamata tagasi ostuks antud raha, kandis ta varalist kahju, mistõttu pöördus õigustatult OÜ N. T. esindaja E.B poole kahju hüvitamise nõudega. E.B volitusi kahju hüvitamisega tegeleda kinnitab 29.04.2005.a OÜ N. T. juhataja käskkiri, millest tulenevalt oli E.B kohustus klientidega suhelda ja probleeme lahendada. Maakohus märgib põhjendatult, et müünud ära osaühingu valduses oleva vara (kaks sõiduautot), ei omandanud E.B mitte müügist saadud raha, vaid hüvitas sellega R. R.le sõidukist ilmajäämise läbi tekkinud kahju. 8.4 Mis puutub prokuröri apellatsiooni, siis prokurör ei eitagi R. R. õigust tagasi saada oma vara ning seda just OÜ-lt N. T.. Prokuröri hinnangul seisneb E.B tegevuse ebaseaduslikkus selles, et E.B hüvitas kahju ilma E. L.i nõusolekuta ning osaühingu raamatupidamisest möödaminnes. Kohtukolleegium prokuröriga ei nõustu, need asjaolud ei muuda E.B käitumist kuritegelikuks. Ühelt poolt õigustas E.B käitumist 29.04.2005.a käskkiri, millega oli E. L. teda kohustanud klientide probleeme lahendama, teisalt tuleb silmas pidada, et omastamine osutub seaduslikuks nt võlaõigusliku nõudega, mis on vaidlustamata ja individualiseeritud, nagu seda R. R. nõue käesoleva süüdistusasja tehioludest nähtuvalt on. Võlaõiguslikust nõudest piisab asja äravõtmise õigustamiseks. Maakohus märgib oma otsuses põhjendatult, et E.B teos puudus õigusvastasus, mis välistab tema vastutuse KarS § 201 järgi. 8.5 Mis puudutab prokuröri etteheidet selle kohta, et E.B poolt kahju hüvitamiseks kahe auto müügist saadud raha raamatupidamisse arvele ei jõudnud, siis ka see asjaolu ei võimalda E.B tegevusele maakohtu poolt antud hinnangut muuta. Tegelikult tuleneb kontrollitud tõenditest, et ka see raha, mis R. R. poolt R. L. auto ostuks saadeti, ei kajastunud raamatupidamisdokumentides ja seda ilmselt E. L.i heakskiidul, miks muidu sõlmis ta Saksamaal väljavalitud sõiduki ostu-müügilepingu R. R. nimel. E.B on andnud ütlusi, et mitte kogu osaühingu tegevus ei kajastunud raamatupidamises, arvele võeti raha ulatuses, nagu seda pidas vajalikuks E. L.. Kohtukolleegiumil puudub alus neis ütlustes kahelda. Vastupidiselt prokuröri apellatsioonile leiab kohtukolleegium, et E.B tegutses R. R.le kahju hüvitades heauskselt nii R. R. kui ka OÜ N. T. suhtes. 8.6 Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et E.B andis firma autode müügist saadud raha R. R.le otsese tahtlusega, kuid sellest ei tulene sugugi, et ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. KarS § 201 puhul peab olema tuvastatud tahtlus omastamise õigusvastasuse suhtes. Sellest aga käesolevas süüdistusasjas rääkida ei saa. E.B tahe oli hüvitada R. R.le kahju, mis oli tekkinud OÜ N. T. poolt talle sõiduki 5 ostu vahendamisel. Maakohus märgib põhjendatult, et tuvastatud asjaolud ei võimalda järeldada, et E.B oleks olnud tahtlust vara alusetuks pööramiseks kolmanda isiku kasuks. 8.7 Kohtukolleegium möönab, et E.B tegutses 29.04.2005.a käskkirja silmas pidades käsunduslepingu alusel

§ 619

mõttes, kuid kui ka oleks vaieldamatult tuvastatud käsunduslepingu rikkumine, ei too see iseenesest kaasa kriminaalvastutust. 8.8 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 03.11.2009.a otsuse E.B suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Ivi Kesküla 6 Paavo Randma