1-09-6924/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-6924 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. jaanuar
4. a, Tallinn Kriminaalasi I.A süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsus Apellatsiooni esitaja I.A Prokurör Marika Kreutzberg I.A, ik: xxx, kodakondsus määratlemata, xxxxxxxxxxx, emakeel – vene keel, ei tööta, elukoht xxxxx xxxx, xxxxxx xxxx x-x, varem kriminaalkorras karistatud 8-l korral; tõkend - vahistamine Vandeadvokaat Mariann Tusti Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu otsus I.A süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
8. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Harju Maakohtu
10. oktoobri
11. a otsusega tunnistati I.A süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks üheksa kuud vangitust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, s.o pikkuseni kuus kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg - kuus päeva - ja lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale vangistus kestusega viis kuud ja 24 päeva. Karistuse kandmise alguseks määrati
12. september
13. a. I.A tunnistati süüdi selles, et tema, olles 26.01.2008.a. ja 24.07.2008.a. toime pannud KarS § 218 järgi kvalifitseeritavad varavastased süüteeod, varastas või püüdis varastada taas viiel korral võõraid vallasasju. Kõnealused süüteod pani I.A toime 17.01.
14. a, 25.02.
15. a, 16.06.
16. a, 18.06.
17. a ja 4.07.
18. a.
19. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras I.A, kes palub mõista talle lühemaajalisem vangistus või asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 I.A kinnitab, et tal on vabaduses olemas ametlik töökoht. Samuti on tal HIV ning tema tervis on halvenenud. Ka suri hiljuti tema ema ning tal on vaja tegeleda päranduseks saadud korteri müügiga. Veel leiab apellant, et videomaterjal, mille alusel tuvastati tema süü, ei ole kohtus lubatud tõendiks. Puhtsüdamlikud ülestunnistused tegi ta seetõttu, et oli narkootilise joobe seisundis. I.A palub arvestada veel seda, et ainult ühes episoodis oli varastatu väärtus üle 1000 krooni.
20. Ringkonnakohtu istungil jäi I.A esitatud apellatsiooni juurde, paludes see rahuldada; apellatsiooni toetas ka süüdistatava kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
21. Kriminaalkolleegium leiab esmalt, et I.A süü talle inkrimineeritavates varguseepisoodides on täielikult tõendatud. Kohus on põhjalikult analüüsinud kriminaalasjas sisalduvaid tõendeid kogumis ning tõenditele antava üldhinnangu alusel tõsikindlalt tuvastanud, et süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanijaks oli I.A. Seejuures on väär apellandi väide, et poodide turvakaamerate salvestused on kriminaalmenetluses keelatud tõenditeks; selline seisukoht on täielikult asjakohatu ning kriminaalkolleeguim piirdub siinkohal kinnitusega, et tegemist on lubatud tõenditega KrMS § 63 lg 1 mõttes. Kõnealuseid salvestisi on käesolevas menetluses käsitletud asitõenditena ning kriminaalkolleegium soostub sellega.
22. Lisaks tuleb arvestada, et tegemist ei ole ainukese I.A süüd kinnitava tõendiga. Kõikides episoodides on I.A süü leidnud kinnitust veel tunnistajate ütlustega, aga ka I.A enda ütlustega. Kogutud tõendid riimuvad täielikult I.A enda ütlustega, mistõttu peab kriminaalkolleegium võimalikku versiooni eneserõõnast täielikult välistatuks. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud tõendeid, mis episoodide kaupa tõendavad I.A süüd talle 2 etteheidetavates kuriteoepisoodides ning KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel jätab ringkonnakohus need täiendavalt kordamata. Süütegude toimepanemist ei vastustanud ringkonnakohtu istungil seejuures ka süüdistatav ise.
23. Samuti leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud I.A-le mõistetud karistuse osas. Konkreetselt märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
24. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist on leidnud, et I.A on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka varavastaste süütegude eest, seejuures ka vabadusekaotuslike karistustega. Kokku on I.A erinevate kuritegude toimepanemise eest varasemalt karistatud kaheksa korda, millele lisanduvad korduvad karistused väärtegude toimepanemiste eest. Need asjaolud näitavad ilmekalt, et I.A jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud sisuliselt sissetulekuallikaks. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole I.A jaoks seega tähendanud sisuliselt mitte midagi. Arvestades seda, et I.A pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista karistuseks kuni viis aastat vangistust, ei näe kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist karistuse mõistmise põhimõtete vastu. Karistuse eesmärgid ning õiguskorra kaitsmise huvid on maakohtu otsuses leidnud piisavat käsitlemist ning kriminaalkolleegium ei näe siin mingeid õiguslikke minetusi. Samuti ei oma tähendust asjaolu, et I.A ei õnnestunud käesoleval juhul kõiki talle etteheidetavaid süütegusid lõpule viia ning need jäid katse staadiumisse. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et nii lõpule viidud kui ka katse staadiumi jäänud süüteod on karistusõiguslikult samaväärsed.
25. Arvestades kõiki neid argumente kogumis, peab kriminaalkolleegium I.A-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – üheksa kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. Asjakohatu on apellandi selgitus, et ta soovib müüa maha ema korteri, et lahkuda välismaale. Selleks on I.A olemas kõik võimalused ka pärast talle mõistetud karistuse ärakandmist. Ka ei ole asjakohane I.A selgitus, et vanglas on halvenenud tema tervislik olukord. Vastavalt Vangistusseaduse §§ 52-53 on kinnipeetavale tagatud arstiabi kättesaadavus, sealhulgas ka raviteenuse osutamine eriarsti poolt. Ka nimetatud väited ei saa seega tuua kaasa mõistetud karistuse vähendamist.
26. Samuti on täielikult realiseerimatu süüdistatava taotlus asendada talle mõistetud vabadusekaotuslik karistus üldkasuliku tööga. 3 9.1 Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). 9.2 Kriminaalkolleegium peab sellega seoses esmalt vajalikuks selgitada, et nii üldkasuliku töö määramine kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Sarnaselt maakohtule on kriminaalkolleegium aga veendunud, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kriminaalkolleegiumil puudub igasugune usk, et I.A suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest. 9.3 Ringkonnakohus peab vajalikuks veel märkida, et I.A on eelnevalt korduvalt karistatud reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist nn (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. Kriminaalkolleegium on seetõttu seisukohal, et I.A suhtes puuduvad üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused täielikult - arvestades seejuures toimepandud kuritegude süstemaatilisust ja süüdlase isikut. Ringkonnakohus leiab, et I.A suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude, sh samalaadsete süütegude toimepanemisest. Seega on I.A isikuks, keda iseloomustavad andmed välistavad juba eos üldkasuliku töö rakendamise võimaluse.
27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 342 lg 3 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Igor Amann Julia Katškovskaja 4