Obsah (4)

§ 200§ 199§ 64§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-7681 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jü

§ 200lg 2 p 8 ja § 199 lg 2 p-de 4,5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10.

juuni

1. a otsus Apellatsiooni esitaja V.M ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva Prokurör Riigiprokuröri abi Kati Miitra Süüdistatav Kaitsja V.M, ik:XXX, emakeel vene keel, kodakondsuseta, põhiharidus, eluk xxxxxxxx x-x xxxxxx, Harjumaa, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud neljal korral Vandeadvokaadi vanemabi Uido Truija RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsus V.M-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
5. Apelatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 1 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. juuni
8. a otsusega tunnistati V.M süüdi

§ 200

lg 2 p 8 järgi ja mõisteti talle karistuseks neli aastat vangistust;

§ 199

lg 2 p-de 4, 5 järgi ja mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks neli aastat kuus kuud vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati vangistuseni kestusega kolm aastat.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 2.08.2007 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 2 kuud ja 29 päeva vangistust - võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale kolm aastat kaks kuud ja 29 päeva vangistust. 1.1 V.M tunnistati süüdi selles, et ta pani 27.10.2008.a kella 19.50 paiku Tallinnas toime võõra vallasasja äravõtmise relvaga ähvardades. Ta lähenes Sõle tn kõndivale R. S. (sünd. XX.XX.XXXX.a) ning küsis talt mobiiltelefoni; kui R. S. seda ei teinud, haaras V.M ühe käega R. S. õlast kinni ning teise käega surus tema kõhu vastu taskunoa. Relvaga ähvardamise tulemusena loovutas R. S. V.M-ile oma mobiiltelefoni №kia 5070 väärtusega 960 krooni ning V.M jooksis sündmuskohalt minema. Seega pani V.M toime võõra vallasasja äravõtmise vägivallaga, kui see on toime pandud relvaga ähvardades, s.o

§ 200lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 Samuti võttis ta 14.11.2008.a kella 17.45 paiku Tallinnas avalikult, kuid vägivalda kasutamata võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära S. M. käekoti. Ta lähenes tänaval jalutavale kannatanule selja tagant ning haaras tema käest käekoti. Olles saanud koti oma valdusesse, jooksis V.M lähedalasuvale tühermaale, võttis kotist sularaha 150 krooni ja mobiiltelefoni, mida ta kasutas sõnumite saatmiseks ajavahemikul samal õhtul 18.16 kuni 18.20. Seejärel müüs V.M mobiiltelefoni eeluurimisel tuvastamata isikule 200 krooni eest Pelguranna piirkonnas ning järgmisel päeval võttis tühermaale peidetud käekotist veel 1000 krooni. Kokku tekitati kannatanule kahju summas 3950 krooni. Seega pani V.M toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise ning avalikult, kuid vägivalda kasutamata, s.o

§ 199lg 2 p 4, 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii süüdistatav kui ka tema kaitsja, vaidlustades üksnes

§ 200lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritud kuriteoepisoodi.

Apellatsioonides esitatud taotlused ning põhiväited on järgmised. 2.1 Kaitsja palub maakohtu otsuse tühistada ning V.M röövimise episoodis õigeks mõista. 2.1.1 Kaitsja osundab, et käesolevas kriminaalasjas on tõendatud üksnes see, et röövitud telefonis kasutati V.M-ile kuuluvat SIM-kaarti ning telefon oli 2008 oktoobri lõpus süüdistatava valduses ja kasutuses. Samas ei ole tõendamist leidnud, et röövi toimepanijaks oleks V.M. Kohus ei ole arvestanud, et kannatanu on röövi toimepanijana kirjeldanud hoopis teistsugust inimest. Samuti ei ole R. S. äratundmiseks esitamisel süüdistatavat kui kuriteo toimepanijat ära tundnud. Ka V.M-i valdusest leitud nuga ei vastanud kirjeldusele, mille andis kannatanu. 2 2.1.2 Teised kriminaalasjas V.M-i süüd kinnitavad tõendid ei viita kõrvaldamata kahtlusteta süüdistatavale kui kuriteo toimepanijale. Ei ole välistatud, et V.M leidis telefoni või sattus see tema kätte muul viisil pärast – nt võis selle anda talle mõni tuttav pärast röövi toimepanekut. Nimetatud kahtlused on jäänud kohtuliku uurimise käigus kõrvaldamata. 2.1.3 Samuti ei ole vägivallaga seotud kuriteo toimepanemine V.M-i poolt tõenäoline. Süüdistatav on küll varem kohtulikult karistatud, kuid ta ei ole kunagi pannud toime vägivallaga või relva kasutamisega seotud kuritegu. 2.2 Ka V.M palub end röövimise episoodis õigeks mõista. Süüdistatava argumendid kattuvad seejuures p-des 2.1.1-2.1.3 kajastatud kaitsja seisukohtadega. 3. Ringkonnakohtu istungil jäi V.M esitatud apellatsiooni juurde; advokaat O. Ladva apellatsiooni toetas ka ringkonnakohtu istungil süüdistatava kaitsjana osalenud advokaat U. Truija. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. 4. Süüdistatava kaitsja loetleb esitatud apellatsioonis adekvaatsel üles tõendid, mille alusel tehti V.M-i suhtes süüdimõistev otsus

§ 200lg 2 p 8 järgi.

Need oleksid järgmised:

1. a)kannatanu R. S.lt võeti 27. oktoobril 2008 vägivalda kasutades ära mobiiltelefon;
2. b)pärast röövi toimepanemist kasutati lühikese aja möödudes kannatanu telefonis SIM-kaarti, mis kuulus süüdistatavale;
3. c)telefoni kasutati röövi toimepanemise suhtelises läheduses;
4. d)süüdistatav müüs kannatanule kuulunud telefoni tunnistaja A. G.. 5. Loetletud tõendite taustal ei nõustu kriminaalkolleegium apellandi väitega, et vahetu röövi toimepanek süüdistatava poolt ei ole leidnud tõendamist ning on alust tõsikindlaks kahtluseks, et tegelikkuses pani röövi toime keegi kolmas, senises kriminaalmenetluses tuvastamata jäänud isik. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tuvastatud asjaolude taustal rääkida tõsiseltvõetavatest tõusetunud kahtlustest V.M-i süüs ning ka nn olukorrast tervikuna. Nimelt on kohtupraktikas kinnistunud arusaam, et , kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda põhimõtte poole (vt RKKKo 3-1-1-12-07; 3-1-1-33-08). Kui tõendite kogum võimaldab rääkida isiku süü tõsikindlast tuvastatusest, pole mingit alust seada kõiki tõendeid kogumis kahtluse alla väitega, et samaaegselt esineb siiski hüpoteetiline võimalus, et kuriteo pani tegelikkuses toime keegi kolmas isik. 6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on eelnevale tuginevalt olnud senises praktikas kestvalt seisukohal, et põhimõtte poolt ei ole seega hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „.Mõistagi peavad need motiivid olema 3 konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Seda põhimõtet on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Ringkonnakohtu arvates laieneb see põhimõte täiel määral ka esitatavatele kaitseargumentidele ning selles valguses ei ole esitatud kaitseversioon tõsiseltvõetav ning on täielikult ümber lükatav. Seejuures tuleb nõustuda prokuröri poolt apellatsioonimenetluses väidetuga, et V.M pole senises menetluses kordagi seletanud, kuidas ikkagi sattus tema kätte kannatanu telefon, millistel asjaoludel kasutati selles peatselt pärast kuriteo toimepanemist temale kuulunud telefonikaarti; nendel asjaoludel puudub kaitsja apellatsioonis esitatud väitel, et tegelikkuses võis kuriteo toime panna keegi teine peale süüdistatava, igasugune tõsiseltvõetavus. 7. Nagu öeldud, on vastuvaidlematult leidnud tõendamist esmalt see, et kannatanu R. S.lt võeti 27. oktoobril 2008 vägivalda tarvitades ära mobiiltelefon; teisalt on tõendatud see, et kannatanu mobiiltelefonis kasutati koheselt pärast kuriteo toimepanemist süüdistatava telefonikaarti. Kriminaalkolleeguim soostub täielikult maakohtu järeldusega, et olukorras, kus aeg kuriteo toimumise ja telefonis V.M-i SIM-kaardi kasutamise vahel oli väga lühike (vähem kui pool tundi) ja telefoni edasimüügi ajal oli telefonis sees V.M-i SIM kaart, on välistatud, et mõnel kolmandal olnuks võimalik sel ajal kasutada V.M-i SIM kaarti kannatanu telefonis. Röövimine toimus 27.10.2008 kell 19.50 paiku Sõle tänaval ja jälitusprotokolli kohaselt kasutati V.M-i SIM-kaarti kannatanu telefonis juba kell 20.15 Ädala 4F mobiilmasti levipiirkonnas. Ning nagu öeldud, ei nähtu V.M-i ütlustest, et tema SIM kaart oleks olnud varastatud või et ta oleks andnud seda kellelegi kolmandale isikule kasutada. See viitab seega üheselt ning vastuvaidlematult, et kuriteo toimepanijaks oli just V.M, mitte aga keegi teine. Kriminaalkolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et V.M-i ütlustele hinnangu andmisel tuleb täiendavalt arvestada sellegagi, et arutatava kriminaalasja kahes episoodis on süüdistatava käitumine olnud põhimõtteliselt sarnane (sh kannatanult äravõetud telefoni kohene kasutamine peale kuriteo toimepanemist; vt otsuse p 1.1 ja 1.2). 8. Mõlemad apellandid on seejuures seisukohal, et kannatanu R. S. on röövi täideviijana kirjeldanud hoopis teistsugust isikut kui selleks on V.M, mistõttu tuleb süüdistatav vaatamata osundatud kaalukatele tõenditele õigeks mõista. Kriminaalkolleegium ei nõustu selle väitega. Kannatanu ütlustest nähtub see, et ta ei näinud teda rünnanud meesterahva nägu tegelikkuses hästi, sest väljas oli pime ja mees hoidis oma pead sellise nurga all, meesterahval oli peas must müts ja seljas must jope. Tõsi, kannatanu hindas meesterahva vanuseks 35-40 ja pikkuseks 175 cm. Kuid siinkohal tuleb koheselt arvestada konkreetse indiviidi taju iseärasustega, samuti situatsiooni, milles isik asetseb. Neid argumente silmas pidades tuleb märkida, et kannatanu puhul on tegemist alles 12 aastase lapsega, keda ähvardati pimedal ajal noaga. On väljaspool vaidlust, et süüdistatav oli temast konkreetsel ajahetkel suurem ning kuivõrd kannatanu tema nägu ka täpselt ei näinud, on hõlpsalt selgitatav, miks kannatanu on eksinud isiku kirjeldamisel tema vanuse määratlemisel. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu osundusega üldteada asjaolule, et lapsed ei taju täiskasvanute vanust õieti; seega ei ole kannatanu asjakohased ütlused süüdistatava süüd kummutavaks asjaoluks. Et süüdistatava juurest ei suudetud leida sellist nuga, nagu seda kirjeldas kannatanu, ei ole samuti asjaoluks, mis vääraks süüdimõistva kohtuotsuse tegemise. Nagu maakohus märkis, jäi kuriteo toimepanemise ning süüdistatava kinnipidamise vahele ajavahemik kuus päeva, võis V.M kuriteo toimepanemisel kasutatud terariista kaotada, peita vms. 4 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 10. juuni 2009. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata. Paavo Randma Jüri Paap Meelika Aava 5