1-09-9430/3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a., kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-09-9430 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Malle Preimer Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. augusti 2009.a otsus V.M-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses Süüdistatav V.M (ankeetandmed esimese astme kohtuotsuses) Apellatsiooni esitaja RESOLUTSIOON Jätta V.M-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. augusti
6. a otsusega lühimenetluses mõisteti V.M süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 9 kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
7. aprill 2009.a.
8. Maakohtu otsuse peale esitas V.M apellatsiooni, milles vaidlustab üksnes talle mõistetud karistuse, leides, et see on liialt range, palub vähendada vangistust ühe kuu võrra. Taotlust põhjendab asjaoluga, et pärast kohtuotsuse kuulutamist on selgunud, et tema poolt varastatud ja pandimajja viidud televiisor Samsung on kannatanu V. S. tagastatud. Seda asjaolu võivad kinnitada L. S. ja V. S., kelle kohtuistungile kutsumist ta taotleb. L. S. esitab kohtuistungil kviitungi televiisori väljaostmise kohta pandimajast. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. 3.1 Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 326 lg p 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta määrusega apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
10. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-1-55-07 selgitanud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288). Kohtukolleegiumi hinnangul V.M-i apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada suulises menetluses. 3.2 Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida apellandi tähelepanu asjaolule, et tema taotluste lahendamine ei ole ka menetluslikult võimalik, sest KrMS § 233 lg 1 kohaselt lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Seega ei ole kohtumenetluses enam võimalik täiendavaid tõendeid esitada. Samas oli V.M enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on
11. veebruari 2008.a otsuses nr 3-1-1-91-07 juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et lühimenetluses läbi vaadatavas kriminaalasjas on täiendavate tõendite esitamine välistatud. Samas otsuses on Riigikohus lisanud, et lühimenetluses on tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui nad puudutavad menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt (RT III 2008, 9, 62). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole televiisori pandimajast tagasiostmine selline asjaolu, mis viitaks menetlusnormi rikkumisele esimese astme kohtus. 3.3 Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.M-ile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et V.M on varem kriminaalkorras kaheksa korda karistatud, seda peamiselt reaalse vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude, so varguste toimepanemisest loobuma. V.M ei tööta, kuid tarvitab narkootikume, mistõttu on varguste toimepanemine kujunenud tema peamiseks elatusallikaks. Apellatsioonis ei ilmne asjaolusid, mis tingiksid V.M-ile mõistetud vangistuse lühendamise ühe kuu võrra. 3.4 V.M-ile mõistetud 6 kuu vangistuse alguseks loeti
12. aprill 2009.a, mistõttu apellatsioonikohtu istungi toimumise ajaks on ta mõistetud karistuse juba ära kandnud. 3.5 Täiendavalt selgitab kohtukolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral süüdistatavale V.M-ile kaasa täiendavad kulud määratud kaitsja tasude osas suuruses üle 1000 krooni, mis tuleks välja mõista V.M-ilt . Kohtukolleegium leiab, et see ei ole apellandi huvides.
13. Ülaltoodule tuginedes asub kriminaalkolleegium üksmeelselt seisukohale, et V.M-i apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer