1-08-15981/21

1-08-15981 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril 2009.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1- 08-15981 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Kriminaalasi A.L-i süüdistuses KarS § 291 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. aprilli 2009.a. otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav A.L Prokurör Anne Sillaots Süüdistatav A.L, ik. xxx, ei tööta, eluk. Xxxxx xx xx-x, xxxxx, varem kohtulikult karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud, Kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu
3. aprilli 2009.a. otsus A.L-i suhtes jätta sisuliselt muutmata. Teha täpsustus kohtuotsuse põhiosas, millega 6 lehelülje 6 kuuenda lõigu 5-st reast jätta välja sõnad: ” Kohtule jääb mulje, et… ” ning alustatada lauset sõnaga:” Süüdistatav….” ja edasi teksti järgi. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
4. oktoobril 2009.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Pärnu Maakohtu
5. aprilli 2009.a. otsusega tunnistati A.L süüdi KarS § 291 järgi ja karistati 1 aasta pikkuse vangistusega, mis KarS § 73 lg.1 alusel jäeti tingimisi kohaldamata 3 aaasta pikkuse katseajaga. A.L tunnistati süüdi selles, et tema, olles
6. juulil 2008.a., Lääne Prefektuuri Pärnu Politseijaoskonnas, politseikonstaablina ametiülesannete täitmisel, kasutas politseiseaduse § 14-2 lg.2 p.6 vastaselt aktiivse kaitse vahendit, lüües kõhuli murul lebavat ja teise politseiniku poolt kinni peetud kannatanut S. P. vähemalt kümme korda kumminuiaga selja ja reie piirkonda. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Apellatsiooni väidete kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Apellandi hinnangul ei vasta maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on KrMS § 339 lg.1 p.-s 8 täheldatud kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Asjas pole vaidlust, et süüdistatava A.L oli ametiisik, kes 25.juulil 2008.a. täitis korrakaitsetalituse politseikonstaabli ülesandeid. Vaidlus puudub ka selles, et süüdistatav A.L oleks enne kannatanu S. P. politseiasutusse toimetamist teadnud, et kannatanu on alaealine. Politseiseaduse § 14-2 lg.2 p.6 annab politseinikule õiguse kasutada kumminuia isiku kinnipidamisel, kes ei allu või osutab vastupanu või võib põgeneda. Liiklusjärelvalve teostamisel püüdis süüdistatav A.L peatada mikrobussi, mis aga ei peatunud, põgenes kuni sõitis vastu majaseina. Autos olnud kaks noormeest autouksi ei avanud ja auto juurde suundunud süüdistatav A.L pääses tagurdava auto eest tänu kiirele reageerimisele. Mikrobuss põgenes uuesti. Tunni möödudes märkas politseikadett V. P. ühte autos olnud noormeestest tänaval ja koos süüdistatava A.L-iga asusid nad põgenevat isikut jälitama. Kuuldes politseinik M. T. abi palumas, ruttasid nad sündmuskohale, kus süüdistatav A.L nägi maas lebamas ja politseinikule M. T. vastupanu osutamas sama noorukit, kes oli varem nende eest põgenenud. Kui maas rabelev noormees püüdis haarata süüdistatavat A.L-i vööst, kus oli tulirelva ja muud vahendid, kasutas süüdistatava A.L kumminuia seni kuni kannatanu oma haarde vabastas ja tal käed raudu panna õnnestus. Politseiasutusse toimetatud kannatanul S. P.l tuvastati alkoholijoove 0,59 mg/l. S. P. suhtes KarS §§ 25 lg.2 ja § 277 lg.1 tunnustel alustatud kriminaalasja menetlus lõpetati
7. augustil 2008.a., kuid selgusetu on kriminaalmenetluse alustamise aeg. Apellandi väitel ei haaku kohtus uuritud tõenditega maakohtu järeldus selles, et kumminuiaga löömise ajal kannatanu S. P. vastupanu ei osutanud. Tunnistaja M. T. ütluste kohaselt rahunes nooruk peale kumminuiaga löömist. Kõik kumminuialöögid anti enne käte raudu panekut. Kannatanu S. P. ütlused on vasturääkivad ja ennast õigustavad. Kohtuotsuses märgitud kohtule jäänud mulje süüdistatavast A.L-ist ei saa olla tema süüditunnistamise aluseks, eriti kui see ei haaku asjas kogutud ja kontrollitud tõenditega. Kohtul tuleb otsuse tegemisel lahendada KrMS §-s 306 loetletud küsimused, s.h. kas tegu, milles kohtualust süüdistatakse, on kuritegu. Süüdistuses nimetatud vägivald on ebaseadusliku kui selle kasutamiseks pole seaduslikku alust või ületati selle lubatud intensiivsuse piire. Kohtuotsuse viidatud Politseiseaduse § 14-2 lg.2 p.6 räägib külmrelva kasutamise õigusest, kuid kohtuotsuses ei osundata ühelegi seaduse sättele, mille järgi süüdistatava A.L-i tegevus olnuks ebaseaduslik. Kohtuotsuse puudub täielikult süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse käsitlus. Sellena ei saa käsitleda kohtuotsuse osa, milles kohus väljendab asja arutamisel kujunenud muljet. Seetõttu taotletakse Pärnu Maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja ringkonnakohtus uue otsuse tegemist, millega A.L mõista õigeks süüdistuses KarS § 291 järgi. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav A.L ja tema kaitsja, vandeadvokaat R. Roosmaa, toetasid apellatsiooni täies ulatuses ning taotlesid selle rahuldamist. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning taotles maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega on seisukohal, et Pärnu Maakohtu
8. aprilli 2009.a. otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle muutmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooniga selles, et süüdistusaktist ega maakohtu otsuses pole viidatud õigusnormile mida süüdistatav A.L politseikonstaablina ametiülesannete täitmisel rikkus ning mille tõttu käsitletakse kannatanu S. P. kumminuiaga peksmist õigusvastase teona. Vaidlustatud kohtuotsuses kui apellatsioonis on õigesti osundatud politseiseaduse § 14-2 lg.2 p-le 6, mis sätestab ametiülesandeid täitva politseiniku poolt kumminuia kasutamise õigusliku aluse. Kohtumenetluse poolte vahel pole vaidlust, et ainuüksi politseiseaduse §14-2 lg.2 p.-s 6 loetletud asjaolude esinemise korral on ametiülesandeid täitval politseinik seaduslik õigus kumminuia kasutamiseks. Sellise õigusliku regulatsiooni korral tuleb kõikides muudes olukordades, mis politseiseaduses sätestatud tingimusi ei täida, lugeda ametiülesandeid täitva politseiniku poolt kumminuia kasutamine mittelubatuks, ehk ebaseaduslikuks. Ringkonnakohtu seisukohalt ei ole süüdistatava A.L-i poolt toimepandud teo õiguslikul hindamisel otsustavat tähtsust asjaolul, kas süüdistatav A.L peksis kannatanut S. P. kumminuiaga enne tal käte raudu panemist või pärast seda. Nimelt on süüdistatava A.L-i, tunnistaja M. T. ütlused kattuvad selles, et süüdistatav A.L-i XXXX XX X ja X majade vahele jõudis oli tunnistaja M. T. kannatanu kõhuli maale asetanud ja toetus põlvega kannatanu selja peale. Kannatanul olid käed selja peal. Tunnistaja M. T. on ütlustes kinnitanud, et ta suutis maas rabelevat kannatanut S. P. kinni hoida. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad eelnimetatud ütlused, et liiklusjärelevalvel ametiülesandeid täitnud politseinike seaduslikke korraldusi eiranud ja politseinike eest põgenenud kannatanu S. P. oli tunnistaja M. T. poolt jõudu kasutades kinni peetud ja oli tunnistajast politseiniku kontrolli all. Süüdistatava A.L-i saabudes oli kahel politseinikul valdav ülekaal nii füüsilises jõus kui erioskustes, et tulla toime kõhuli maas lamava kannatanu S. P. ohjeldamisega ja politseiasutusse konvoeerimiseks käte raudu panemisega. Tähtsusetu pole asjaolu, et politseitoimkonda kuulunud politseikadett, tunnistaja V. P., oli samuti teel kannatanu kinnipidamise kohta. Sellises politseinike hulgalise ülakaalu korral puudud igasugune objektiivne vajadus lisaks kannatanu kinnipidamiseks rakendatud jõule kumminuia kasutamiseks. Tunnistaja V. P.u ütluste kohaselt ei saanud kannatanu S. P. alkoholijoobes oleku tõttu toimivast aru. Politseinikust tunnistaja M. T. poolt jõu kasutamisega kinnipeetud kannatanu S. P. kumminuiaga peksmist kinnipidamise objektiivsed asjaolud ei tinginud ning see oli selgelt ülemäärane vägivald. Neil asjaoludel on ringkonnakohus veendunud, et kohtus vahetult uuritud tõendeid kogumis hinnates on maakohus vaieldamatult teinud kindalaks A.L-i süü võimuliialduses ja andnud sellele süüteole KarS § 291 järgi õige juriidilise hinnangu. Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja kasutades KrMS § 342 lg.3 p.1 antud õigust ei pea ringkonnakohus vajalikuks nende asjaolude kordamist. Samas nõustub ringkonnakohus apellatsiooniga selles, et asja arutanud kohtukoosseisu muljele ei saa kohtu järeldused tugineda. Seetõttu peab ringkonnakohus KrMS § 337 lg.1 p.2 alusel vajalikuks teha täpsustus maakohtu otsuse põhiosas, millega vaidlustatud kohtuotsuse 6 lehekülje 6 lõigu 5-s reas jäätakse välja sõnad: “ Kohtule jääb mulje, et…“ ning alustatakse lauset sõnaga: “ Süüdistatava….“ ja edasi teksti järgi. Süüdistatavale A.L-ile karistuse mõistmisel on maakohus juhindunud KarS § 56 sätestatud karistamise alusest, võtnud arvesse tema süü suurust, karistust kergendavate või seda raskendavate asjaolude puudumist. Karistus on mõistetud karistusseadustiku eriosa sanktsioonis sätestatud tähtajalise vangistuse alammääras ning põhjendatud on vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Eeltoodu alusel ja juhuindudes KrMS § 337 lg.1 p.2; § 342 lg.3 p.1 ; § 343 ringkonnakohus jätab Pärnu Maakohtu
9. aprilli 2009.a. otsuse A.L-i suhtes sisuliselt muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. I. AMANN J. KATŠKOVSKAJA I. KESKÜLA