KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-17912 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Iv

§ 199lg 2 p 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5.

novembri

1. a otsus Apellatsiooni esitaja F.T Prokurör Veera Kremez Süüdistatav Kaitsja F.T, ik: xxx, elukoht ja aadress: xxxxxxxx xx-xx xxxxxxx; xxxxxxxxxxxxx; haridus: xxxxxxxxxxx; emakeel: vene keel; töökoht: AS S.; varasemalt kriminaalkorras karistatud 4 korral; tõkend: vahistamine Vandeadvokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu otsus F.T süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
3. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu 1 otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. novembri
6. a otsusega tunnistati F.T süüdi KarS §

§ 199lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, s.o pikkuseni neli kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg – kolm päeva – ja kandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale kolm kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati

1. november
2. a. F.T tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud varavastaseid süütegusid, püüdis 6.10.
3. a kauplusest K. varastada treeningjalatseid “Adidas” maksumusega 1149 krooni. Ta möödus kassast kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna ta peeti pärast kassa läbimist kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Samuti püüdis ta 3.11.2009.a C. kauplusest varastada AS-le C. kuuluvat kaupa kogumaksumusega 146.70 krooni, s.o kolme pakki Gevalia kohvi. Ka sel korral möödus ta kassast kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna ta peeti pärast kassa läbimist kinni. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti kui süstemaatilise varguse katse KarS §

§ 199lg 2 p 9 järgi.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus puhtsüdamliku kahetsuse, karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus märkis, et F.T on kriminaalkorras varasemalt karistatud 4 korda. Teda on varasemalt karistatud rahalise karistusega ning väärteokorras samuti karistatud rahatrahvidega, mis on käesolevaks ajaks aga tasumata. Kohus leidis, et vaatamata töökoha olemasolule ei ole F.T võimalik karistada rahalise karistusega, kuna sellisel viisil ei ole saavutatavad karistuse eesmärgid. F.T vabanes eelmise karistuse kandmiselt alles 2009.a jaanuaris. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on ta peale seda toime pannud kaks KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu. Varasemad karistused ei ole mõjutanud F.T loobuma süütegude toimepanemisest, mistõttu kohus leidis, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega.

1. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras F.T. Süüdistatav taotleb mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga, motiveerides seda järgmiselt. 2.1 Esmalt leiab apellant, et ta ei ole pannud toime vargusi süstemaatiliselt, kuna tema viimasest karistamisest on möödas küllaltki pikk aeg. Kuni vahistamiseni ta ka töötas ametlikult, tasudes talle mõistetud trahve. Ka prokurör taotles talle kohtus üldkasuliku töö määramist, kuid kohtunik ei soostunud sellega enda erapoolikuse tõttu – ja seda põhjusel, et kõnealune kohtunik tunnistas teda süüdi kolmandat korda. Ka palub apellant arvestada, et tal on väike laps ning haige ema, kes vajavad tema abi.
2. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, seda toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
3. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on F.T käitumine veatult kvalifitseeritud KarS §

§ 199lg 2 p 9 järgi kui süstemaatilise varguse katse.

Süstemaatilise varguse mõistet on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud otsuses nr 3-1-1-87-

1. Süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod oleks omavahel n.ö seotud, s.t et need üksikud vargused moodustak teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod Riigikohtu hinnangul omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks – näitena on toodud juhud, kus isik hangib endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab ta süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Seejuures on kriminaalkolleegium asunud ka seisukohale, et süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole varguse süstemaatilisuse kui juriidilise mõiste seisukohalt oluline.
2. Käesoleval juhul tuleb varguste süstemaatilist toimepanemist vaieldamatult jaatada. F.T vabanes KarS §

§ 199lg 2 p 9 järgi mõistetud karistuse kandmiselt 23.

jaanuaril

1. a. Peale seda pani ta enne käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevaid episoode toime kaks varavastast süütegu, mis kvalifitseeriti KarS § 218 järgi (tlk 13). Nimetatud fakt ei takistanud F.T aga uute süütegude toimepanemisel ning järgnevalt peeti ta varguskatsetelt kinni
2. oktoobril
3. a ja
4. novembril
5. a. Kui arvestada veel neid kaubaartikleid, mida V. Karamaševa püüdis varastada, siis võib ilma igasuguse kahtluseta väita, et need süüteod pani F.T toime elatusvahendite hankimise eesmärgil; vaatamata sellele, et süüdistatav töötas ametlikult, oli varguste toimepanek talle sisuliselt täiendavaks sissetulekuallikaks.
6. Õige on iseenesest apellandi osundus, et prokurör taotles karistuse mõistmisel vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, millega kohus aga ei soostunud. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtukoosseisu siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt RKKKo 3-1-1-91-07).
7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 3
8. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab ka, et maakohus on piisavalt arusaadavalt ning mõistetavalt motiveerinud, miks on süüdistatavale mõistetud rangem karistus kui seda taotles prokurör. Tuvastamist on leidnud, et F.T on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka varavastaste süütegude eest, seejuures ka vabadusekaotuslike karistustega. Kokku on F.T erinevate kuritegude toimepanemise eest varasemalt karistatud neli korda, millele lisanduvad korduvad karistused väärtegude toimepanemiste eest. Need asjaolud näitavad täiendavalt, et F.T jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud sisuliselt sissetulekuallikaks ning karistuselt oodatav positiivne eripreventiivne toime ei ole seni süüdistatava puhul toiminud. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole F.T jaoks seega tähendanud sisuliselt mitte midagi. Arvestades seda, et F.T pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista karistus kuni viis aastat vangistust, ei näe kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist karistuse mõistmise põhimõtete vastu. Karistuse eesmärgid ning õiguskorra kaitsmise huvid on maakohtu otsuses leidnud piisavat käsitlemist ning kriminaalkolleegium ei näe siin mingeid õiguslikke minetusi. Vähem kui aasta pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist pani süüdistatav toime kaks varguse katset (lisaks neile, mis on kvalifitseeritud KarS § 218 järgi), mis näitab selgelt, et süüdistatav on otsustanud võõra omandi süstemaatilise kahjustamise kasuks, millele õigustatult osundas ringkonnakohtu istungil ka prokurör.
9. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul täielikult realiseerimatu süüdistatava taotlus asendada talle mõistetud vabadusekaotuslik karistus üldkasuliku tööga. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama esmalt välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Seejuures ei soostu kriminaalkolleegium apellandi seisukohaga, et kriminaalasja lahendanud kohtunik oli erapoolik. Selles osas selgitab ringkonnakohus, et isegi prokuröri taotlusega võrreldes raskema karistuse mõistmine ei viita kuidagi kohtu erapoolikusele, sest karistuse mõistmise ajaks on isiku süüküsimus juba lahendatud (vt RKKKo 3-1-1-91-07). Ning asjaolu, et F.T on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, olnuks teada igale kriminaalasja lahendanud kohtunikule, mistõttu ei saa rääkida kohtuniku erapoolikusest seetõttu, et tema juurde satutakse pärast kuriteo toimepanemist mitmendat korda; see asjaolu rippus täielikult F.T käitumisest ning teadmist, et isik on eelnevalt korduvalt karistatud kriminaalkorras (sh vabadusekaotuslike karistustega), ei saa käsitleda erapoolikusena. 9.1 Kriminaalkolleegium peab seoses taotlusega karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga esmalt vajalikuks selgitada, et nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus peab uskuma, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Sarnaselt maakohtule on kriminaalkolleegium aga veendunud, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kriminaalkolleegiumil puudub igasugune usk, et F.T suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest. 9.2 Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et F.T on eelnevalt korduvalt karistatud reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist nn ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. Kriminaalkolleegium on seetõttu seisukohal, et F.T suhtes puuduvad üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused täielikult - arvestades seejuures toimepandud kuritegude süstemaatilisust ja süüdlase isikut. 4 Ringkonnakohus leiab, et F.T suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude, sh samalaadsete süütegude toimepanemisest. Seega on F.T kriminaalkolleegiumi seisukohalt isikuks, keda iseloomustavad andmed välistavad juba eos üldkasuliku töö rakendamise võimaluse. Alaealise lapse ning ema olemasolu olid samavõrd reaalsed ka siis, kui F.T otsustas viimastel kordadel kuritegude toimepanemise kasuks; kummatigi ei takistanud need apellatsioonis esiletoodud asjaolud süüdistatavat kuritegelikul viisil käitumast. Seetõttu on kriminaalkolleegium seisukohal, et need argumendid tuleb kui asjakohatud jätta edasise tähelepanuta.
10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Meelika Aava 5