Obsah (4)

§ 338§ 227§ 276§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25 märts 2009, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-7723 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aa

§ 338

p 1), materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (

§ 338

p 2) ja karistuse mittevastavus kuriteo raskusele (

§ 338

p 4) Kaitsja märgib, et E.P ei ole oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamises tunnistanud nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtuistungil. Tema sõnadel viibis ta sõiduautos kaassõitjana ja jõi sõidu ajal õlut, autot juhtis H. H.. Kohus luges E.P süü kuriteo toimepanemises tõendatuks tunnistajate K. O. ja M. O. ütlustega selle kohta, et pärast õnnetuse toimumist väljus auto juhiuksest punast vesti kandnud noormees. Süüdistatava ning tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et punast vesti kandis E.P . Kohus asus ka seisukohale, kannatanu R. P. varalise kahju hüvitamisega on E.P ka tegudega möönnud, et ta on süüdi liiklusõnnetuse toimumises. Apellant leiab, et E.P süü sõiduki juhtimises ning seonduvalt liiklusõnnetuse põhjustamises ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega igakülgselt ja kahtlusi välistavalt tõendatud. Kaitsja ei kahtlusta võtmetunnistajaid K. O. ja M. O. valeütluste andmises. Samas ei saa välistada võimalust, et lapsed lihtsalt eksivad. On ilmselge, et pärast juhtunut oli tunnistajate tähelepanu pööratud viga saanud kaaslasele. E.P ütlustel ta saatis süüdlase H. H. last vaatama ja ise ajas liiklust takistanud auto 20 m kaugusele poe ette. See toiming võttis aega umbes kaks minutit. Kujunenud olukorras on täiesti reaalne, et sündmusest vapustatud lapsed võisid tajuda sündmust nii detailides kui ajaliselt mitteadekvaatselt. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta ka tunnistaja E. S. ütlusi selle kohta, et mõlemal noorukil olid valged kapuutsid, mis samuti võis tunnistajate eksiarvamust põhjustada. Tunnistaja R. P. (autoomaniku) ütlustel nägi ta sündmuskohale jõudes avariilist autot, kaasistuja kohal auto põrandal oli õllepudel. Tunnistaja ütlused kinnitavad E.P ütlusi, et ta istus kaassõitja kohal ning tarvitas sõidu ajal õlut. Tunnistaja H. H. ütlused kohtuistungil olid ebalevad. Arusaamatu, miks ta esialgu politseile vastas, et ei tea, kes roolis oli. H. H. on mitmel korral liiklusseaduse rikkumise eest karistatud. Ta on asja lahendusest otseselt huvitatud isik, mistõttu tema ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel tuleb suhtuda tõsise ettevaatuse ja kriitikaga. E.P selgitas kohtus, et ta hüvitas autoomanik R. P.le tekitatud varalise kahju, kuna pidas end süüdlaseks selles, et võttis salaja autovõtmed ning sellest saigi alguse traagiline juhtum. Apellant leiab, et kohtu järeldus, mille kohaselt kahju hüvitamisega möönis E.P oma süüd on meelevaldne ning nimetatud asjaolu ei saa olla ka kaudseks tõendiks isiku süü tuvastamisel. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et E.P süü tuvastamisel on kohus jätnud küllaldase tähelepanuta ja hinnanguta mitmed asjaolud, mis seavad tõsise kahtluse alla tema süü kuriteo toimepanemises. Õigusemõistmise ühe põhiprintsiibi kohaselt tuleb kõik kahtlused tõlgendada 3 süüdistatava kasuks. Kohus seda teinud ei ole ning E.P süüdimõistmisega igakülgset ja vaieldamatut tõendamist mitteleidnud kuriteos on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Olenemata seisukohast E.P süü tõendamatuse kohta, käsitab kaitsja ka kaitsealusele mõistetud karistust. Leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. E.P on varem karistamata, sündmusest on möödunud peaaegu kolm aastat, kannatanu on paranenud. Karistuse kohaldamisel on esmatähtis mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on määrav süüdlase isik. Põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks ühikuks-vahendiks teiste mõjutamiseks. Niinimetatud „šokivangistus“ on kaitsja arvamusel põhjendatud siis, kui see järgneb süüteole suhteliselt lühikese ajavahemiku möödudes. Arvestades sündmusest möödunud pikka aega, E.P isikut ja kohtupraktikat analoogilistes süütegudes ei ole sellise karistuse mõistmine proportsionaalne ega täida eripreventiivset eesmärki. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§-dest 318 lg 1, 338 p 1,2,4, 337 lg 1 p 4, 340 lg 2 p 1 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 19.01.2009 a otsus E.P süüdimõistmises ja karistamises KarS § 422 lg 1 järgi. Teha uus otsus, millega mõista ta selles kuriteos õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatav toetas apellatsiooni ja palus seal esitatud taotlused rahuldada. Apellant- kaitsja toetas apellatsiooni. Taotles eelkõige õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, alternatiivselt taotles ka karistuse osas kohtuotsuse tühistamist ja seda nn šokivangistuse kohaldamise osas. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus põhistatud ja seaduslik ning apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et antud juhul pole vaidlust maakohtu poolt tuvastatus, et 02.04.2006 kella 11.05 mootorsõiduki juht, rikkudes liiklusnõudeid kaldus teepeenrale, kus sõitis otsa seal kõndinud 4 aastasele lapsele, tekitades talle elule ohtlikud ehk rasked tervisekahjustused. Vaidlust pole ka faktis, et liiklusnõudeid rikkunud ja selle tagajärjel teisele isikule raske terviskahjustuse põhjustanud sõiduautos viibis sündmuste ajal kaks isikut, süüdistatav ja tunnistajana ülekuulatud H. H.. Vaidlus on antud juhul vaid selles kes faktiliselt juhtis sõidukit, ehk kes oli kuriteo subjektiks. Maakohus on tulnud järeldusel, et sõiduautot juhtis E.P, kaitsja on sellist järeldust vaidlustanud ja taotlenud E.P suhtes teha õigeksmõistev kohtuotsus.
3. Kaitsja on leidnud, et üheks maakohtu otsuse tühistamise aluseks on kohtuliku uurimise ühekülgsus. Materjalide kohaselt pole kaitsja maakohtus

§ 227

, § 297 antud õigust omapoolsete taotluste esitamisest realiseerinud, kohtuistungi protokollide kohaselt on tõendite uurimise 4 järjekorras menetluspooled kokkuleppele jõudnud. Kaitsjal on olnud võimalus küsitleda kõiki kohtuistungil vahetult ülekuulatud isikuid ja kohtuliku uurimise lõpetamisele pole kaitsjal ega süüdistataval vastuväiteid olnud ja nad ei ole esitanud ka taotlusi täiendavate tõendite uurimiseks / t.lk. 24-31, 31-38/. Apellatsioonikohtus täiesti uue, täiendava tunnistaja ülekuulamise taotluse esitamine, ei anna alust tuvastada maakohtus kohtuliku uurimise ühekülgsust ega puudulikkust. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on apellatsioonikohtus, apellatsioonis taotlemata jäetud, täiendava tõendi kogumine erandlik ning peab olema taotleja poolt loogiliselt ja piisavalt põhjendatud. Süüdistatava põhjendus miks alles ringkonnakohtus sellise tunnistaja ülekuulamist taotletakse ei olnud piisav. Süüdistatava selgituse kohaselt tunnistaja saab anda ütlusi sellest, et paar tundi enne sündmusi sõitis H. H. sama autoga. Kohtukolleegium leiab, et sellisel asjaolul pole kriminaalasja lahendamisel tähtsust. Seega

§ 276lg 1 p 1,2 alusel kaitsja vastavasisuline taotlus rahuldamisele ei kuulunud.

Apellatsioonis ei ole viiteid tõenditele, millistele maakohus oleks jätnud ebaseaduslikult hinnangu andmata või tõendite kogumist põhjendamatult välja. Ülaltoodust tulenevalt kohtukolleegium leiab, et kohtuliku uurimise ühekülgsus pole asja materjalide ega apellatsiooni alusel tuvastatav.

1. Kohtukolleegium leiab, et apellandi põhjendused viitavad asjaolule et kaitsja ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja leiab, et tekkinud kahtlused pole kohtu poolt tõlgendatud süüdistatava kasuks. Maakohus on lugenud tõendatuks, et õnnetuse toimumise ajal oli mootorsõiduki roolis E.P, eelkõige tunnistajate K. O. ja M. O. poolt antud ütlustega. Tunnistajate ütluste kohaselt nägid nad vahetult pärast õnnetuse toimumist sõiduauto juhipoolsest uksest ja kõrvalistuja uksest väljujaid. Kinnitavad et just süüdistatav E.P oli isikuks, kes väljus juhipoolsest uksest. Kaitsja ei kahtlusta tunnistajaid valeütluste andmises, ei välista vaid võimalust et lapsed, tunnistajad, eksivad kuna võisid näha E.P autost väljumas alles pärast auto poe juurde viimist. Kohtukolleegium jagab maakohtu arvamust tunnistajate poolt antud ütluste usaldusväärsuse kohta. Nimelt on tunnistajad korduvalt kinnitanud just vahetult pärast õnnetust, sündmuskohal juhipoolsest uksest süüdistatava väljumist, mitte aga kaugemal, poe juures tema autost väljumist. Süüdistatav on ise kinnitanud, et temal oli seljas punane vest ja K. O. on kinnitanud et juhil oli seljas punane vest. Tunnistaja A. S. andis ütlusi, et liiklusõnnetuse kohale jõudes oli E.P seljas punane vest. Kaitsja poolt märgitu, et tunnistaja E. S. ütluste kohaselt olid mõlemal autos viibinud noormehel valged kapuutsid, ei sea kohtu järeldust ega tunnistajate ütlusi kahtluse alla. Kohtukolleegiumil puudub alus tunnistajate poolt antud muutumatute ütluste õigsust ja usaldusväärsust kahtluse alla seada või tunnistada nende poolt antud ütlused ekslikeks. Süüdistatava ütlusi on maakohus kõrvutanud teiste kogutud ja vahetult uuritud tõenditega ning andnud nende usutavusele hinnangu ja kohtukolleegium leiab, et maakohus on tulnud õigustatult järeldusele, et süüdistatava poolt antud ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega ning need ei lükka ümber tunnistajate poolt antud ühetaolisi ütlusi. Kaitsja on leidnud, et H. H. on arusaamatult alguses väitnud politseile, et ei tea kes roolis oli ja kuna ta on asjast huvitatud isik tuleb suhtuda tema ütluste usaldusväärsusesse kriitikaga. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osutada, et maakohtule on selline vastuolu ütluste sisus teada olnud, ning kohus ongi tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel ja just kuriteo subjekti tuvastamisel lähtunud eelkõige erapooletute, sündmusi pealtnäinud 5 tunnistajate ütlustest, mitte aga tuginenud H. H. ütlustele. Asjaolu, et üks tunnistajatest oli H. H. venna tuttav, ei anna alust seada kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsust ja kohtukolleegium nõustub sellekohase maakohtu järeldusega. Maakohus on oma hinnangu andnud ka apellatsioonis esitatud väitele autos kaasistuja kohal auto põrandal oleva õllepudeli kohta. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et vaid õllepudeli olemasolu põrandal ei sea kahtluse alla tunnistajate ütlusi. Kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et P. P. kahju heastamine ei tõenda iseenesest, et E.P juhtis autot, kuid siinjuures kohtukolleegium osutab, et kohus on sellisele faktile hinnangu andmisel leidnud, et sellega vaid kinnistus tõendite kogumile tuginev kohtu siseveendumus. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusest on tõendite hindamise pinnalt kohtu siseveendumuse kujunemine arusaadav, jälgitav ja puuduvad sellised kõrvaldamata kahtlused, millised oleksid tõlgendatavad süüdistatava kasuks. Seega pole antud juhul kohus rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamine pole tuvastatav.
2. Kaitsja poolt on vaidlustatud mõistetud karistus osaliselt ja nimelt kohtu järeldus sellest, et E.P tuleb mõistetud karistusest tingimisi vabastada osaliselt. Riigikohus on oma lahendites /otsused 3-1-1-99-06, 3-1-1-21-05/ sedastanud, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Antud juhul on maakohus põhistanud E.P tingimisi karistusest osalist vabastamist ja mõistetud reaalsele kandmisele kuuluv vangistus on väga lühiajalaine, vaid 2 kuud. Kaitsja poolt esitatud asjaolu, et kuriteo toimepanemisest on möödunud pikem ajavahemik on õige, kuid vaid sellel põhistusel pole kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt antud juhul alust mõistetud karistuse tühistamiseks. Maakohus on seaduslikult arvestanud asjaoludega, et E.P juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes, rikkus hulgaliselt liiklusseaduse nõudeid ja põhjustas 4 aastasele lapsele rasked tervisekahjustused. Süüdistatava elukäik annab tunnistust liikluseeskirjade varasemast eiramisest, mida süüdistatav on ka ise kinnitanud. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt annavad sellised asjaolud aluse lühivangistuse määramiseks. Lisakaristuse mõistmist pole eraldi vaidlustatud, kohtukolleegium leiab, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine on kooskõlas seadusega ja nõustudes maakohtu põhistusega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda korrata.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 19 jaanuari 2009 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA JÜRI PAAP 6