← Eesti

1-06-10216/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-10216 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed M

§ 293mõistes.

E.A oli teadlik, et tema abikaasa töötab AS-is M., tema töökabineti läbiotsimisel arvutist leitud dokumendis „tabelid piretarv“ kajastatud summad kattusid AS M. poolt P. K. makstud summadega - tegemist on abikaasadega ning AS-ilt M. saadud raha kasutati perekond E.A ühiste kulude katteks. Kohtu hinnangul vääris seejuures tähelepanu asjaolu, et M. H. poolt P. K. töö pakkumine ning temaga töövõtulepingu sõlmimine langes ajaliselt kokku AS-i M. püüdlusega võita SKA poolt välja kuulatud pakkumine Sotsiaalkindlustusameti haldusala infosüsteemi väljatöötamiseks. Nendest tõenditest tegi kohus järelduse, et olukorras, kus ühelt poolt oli AS M. väga huvitatud pikaajalistest suhetest sellise suure ja kindla partneriga nagu Sotsiaalkindlustusamet, alguseks oli SKAIS projekti käivitumine, ning teiselt poolt ühe tähtsa ja laialdaste volitustega ametniku, kelle otsustest sõltus, milliseks kujuneb SKA ja AS M.i koostöö, abikaasal töötamise võimaldamine samas firmas, kujutab endast ametiisikule soodustuse andmist. 2.2 Pärast lepingu sõlmimist AS-ga M. oli M. H. huvitatud heade suhete loomisest E.A-ga, mis olid suunatud tulevikku, et saaks partnerlusega jätkata võimalikult kaua ja sõlmida SKA-ga järgnevaid lepinguid ja seda võimalikult suures mahus, et kindlustada AS M. tööga. Pärast lepingu sõlmimist SKAIS projekti osas 1997 aastal hakkas M. H. läbi soodustuste andmise aktiivselt meelitama E.A ja seda põhjusel, et viimasel oli suur roll SKA poolsel järelevalve teostamisel IT-tööde osas, E.A aga oli soodustuste vastuvõtmisega nõus ning muutus vahetult sellega seotuks. Perioodil 1997.-2005.a. oli E.A SKAIS juhtkomitee liikmeks ja järelevalve teostajaks ning uute lepingute ettevalmistajaks. Olulise asjaoluna tõi kohus esile ka selle, et lepingus ettenähtud tõlkimistööde hinnad olid keskmisest kõrgemad. Küll aga leidis kohus, et asjaolu, et E.A abikaasa P. K. töötas AS-is M., omab tähtsust soodustuse andmise aspektis vaid selles osas, kus P. K. sai tasu tööde eest, mida ta reaalselt ei teinud. Rahasummad, mis on AS-i M. poolt P. K. makstud töötasuna tõlketööde teostamise eest, jättis kohus süüdistusest välja. Esitatud tõenditega ei ole tuvastatud, et tõlketöid ei teostatud või et nad olid teostatud väiksemas mahus kui esitati arveid – ning P. K. tööde kvaliteet ei ole kriminaalmenetluse esemeks ega kohtumenetluses tuvastamisele kuuluvate tõendamisesemete orbiidis. 2.3 Samas leidis tuvastamist, et peale tasu saamise vahetult tõlkimistööde tegemise eest sai P. K. tasu ka nn programmide dokumenteerimise eest. Vastavalt AS M. ja FIE P. K. vahel sõlmitud lepingutele oli tal kohustuseks ka programmide dokumenteerimine, mille eest sai ta 1999-2002 igakuiselt 9000 krooni. Kohus leidis, et P. K. ütlustest ei ole võimalik teha ühest järeldust, milles dokumenteerimistööd seisnesid, tema ütlused olid selles osas äärmiselt üldsõnalised ja ähmased. M. H.i ütlustest nähtus aga üheselt, et mingeid dokumenteerimistöid P. K. AS-le M. tegelikkuses ei teinud ning ka teised AS M. töötajad andsid talle tööd ainult tõlkimiseks. M. H.i ütluste kohaselt oli dokumenteerimine lepingusse sisse kantud selleks, et varjata tema poolt läbi P. K. E.A-le vara andmist. 2.4 Süüdistuse kohaselt andis M. H. E.A-le üle ka sularaha, mis toimus erinevates kohtades aastatel 2002-2005, mida kinnitas eeskätt M. H. ise. Kohus ei nõustunud siinjuures E.A kaitsepositsiooniga, et M. H. ütlused ei ole usaldusväärsed; nn eneserõõna võimalust ei pidanud kohus usutavaks. Samuti ei näinud kohus põhjust, miks peaks M. H. andma tõele mittevastavaid, E.A süüstavaid ütlusi. Toimiku materjalidest nähtuvalt süüdistati M. H.it pistise andmises peale 5 E.A ka teistele SKA ametnikele ning asjaolu, et teised ametnikud on M. H.i käest pistist saanud, on kohtuotsusega leidnud ka kinnitust. Sellest johtuvalt pidas kohus äärmiselt ebausutavaks, et M. H.i ütlustest vastab tõele vaid üks osa ja et E.A-le pistise andmise osas on tegemist M. H.i poolt enese ja E.A laimamisega. M. H.i ütlustest tulenes, et raha ja muud soodustused andis ta E.A-le, kuna tal oli oluline saada SKA-st olulises ulatuses töid ning kuna tal puudus kindlus, et vastavaid töid ja nõutud mahus saab AS M. teostada. Kohtu hinnangul oli selline selgitus loogiline ja eluliselt usutav. On tuvastatud, et AS-il M. oli järjekindel soov võita iga hange, et seeläbi saada SKA-lt võimalikult rohkem tööd; sellest tulenevalt on eluliselt arusaadav, et vara ja muud soodustused olid antud eesmärgiga saada ametniku soosiv suhtumine ja seeläbi tagada olulises suuruses AS-le püsiv käive. Jälitustegevuse protokolli lisast, nimelt M. H.i ja T. J., T. T. ja E.A vahel toimunud telefonikõnedest nähtus seejuures, et ühe hanke kaotamine pani AS-i M., eelkõige M. H.i muretsema, et AS M. on ühest võimalikust tööst ilma jäänud. Telefonikõnes R. R. räägib M. H., et tal on äärmiselt kahju, et hanke võitis M. ning nüüd peab ringi vaatama ja töö otsimisega on probleeme. M. H. ütlusi kinnitasid ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. E.A töökoha kabineti läbiotsimise käigus leiti arvutist dokument nimega „tabelid piretarv“. Sellest dokumendist oli näha, et kajastatud summad 1999-2002 perioodi osas konkreetselt iga kuu kohta kattusid täielikult AS-i M. poolt P. K. vastaval kuul väljamakstud summadega. Näitlik on see, et kui

  1. aasta septembris laekus P. K. pangaarvele viimane makse, siis alates
  2. aasta oktoobrist raha laekumine jätkus ning selline asjaolu iseenesest on juba kooskõlas M. H. ütlustega, et E.A-le sularaha andmine hakkas toimuma
  3. aasta oktoobrist, samuti kattuvad dokumendis sisalduvad summad M. H.i poolt nimetatud summadega. Analüüsides faili „tabelid piretarv“ tegi kohus järelduse, et tegemist on sama dokumendi jätkamisega, mis annab tunnistust sellest, et AS-i M.i poolt rahasummade maksmine toimus edasi, kuid juba sularahas. 2.5 Võttes arvesse eelpool toodud tõendeid kogumis, asus kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et E.A poolt vara ja muu soodustuse vastuvõtmine on leidnud täielikult tõendamist. Kohus pidas ekslikuks süüdistatava kaitsepositsiooni, et M. H.i ütlused E.A-le sularaha andmises ei ole usaldusväärsed veel ka sellepärast, et tal ei olnud piisavalt rahalisi vahendeid, arvestades seejuures isikute arvu, kellele ta on veel pistist andnud. Arutatava koosseisu mõistes ei oma tähtsust asjaolu, kas pistisena antav vara või muu soodustus kuulub selle andjale või mitte, samuti see, kas pistise ese on saadud õiguspärasel või õigusvastasel teel. Seega M. H.i varaline seisund ei ole arutatavas kriminaalasjas tõendamisesemeks. 2.6 Vaatluse all oleva süüteokoosseisu realiseerimiseks ei ole vajalik konkreetne kokkulepe pistise võtja ja andja vahel. Piisab abstraktsest suhtest pistise saamise ja ametiisiku poolt toimepandava teo vahel, st sellisest seosest pistise andja ja võtja vahel, mille puhul andja saab või on saanud vastuteenusena üleantu eest ametiisikult mingi talle kasuliku teo (ekvivalentsussuhe). Oluline on, et ametiisik on pistiseandjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Arutatavas asjas leidis ekvivalentsussuhte olemasolu, samuti see, et E.A aktsepteeris M. H. poolt soodustuste saamist ning oli temaga ühel meelel, et tasu on vastuteeneks AS M. tööga kindlustamise eest võimalikult suures ulatuses, kohtu hinnangul täielikult tõendamist. Tunnistaja K. P. ütlustest nähtus, et kui SKA juhtkonna nõupidamistel, kus tegemist oli väga suure IT-alase uuendusega, arutati küsimust, kas võtta teine arendaja appi, siis E.A põhjendas alati, et kõik on seotud SKAIS-iga ning tuleb jätkata läbirääkimistega hankega, mitte avaliku hankega. Tunnistaja Ü. T. ütlustest nähtus, et kui nõupidamistel püstitati vahel küsimus, miks infosüsteemi muutmise või täiendamise lepingud tellitakse ainult AS-lt M., oli E.A vastuseks, et see on 6 seotud SKAIS autoriõigusega. Tunnistaja K. K. ütlustest tulenes, et ta tegi E.A-le etteheiteid ja märkusi selle kohta, et ta saaks oma tööd ja ministeeriumi huve paremini kaitsta, kuid E.A soovis selgelt senist tööde korraldust säilitada ja vältis igasuguste muudatuste tegemist. M. H.i ja E.A vahel 04.03.2005.a. toimunud telefonikõnest oli seejuures näha, et E.A koostab eelarvetaotlust ning nad arutasid, milliseid töid AS M. soovib teha; M. H. küsib, kas nende asjade kohta tuleb hange, seejärel kurdab, et töö saab neil otsa, selle peale kinnitab E.A, et peale olemasolevate tööde tulevad uued tööd. 16.03.2005.a. toimunud telefonikõnest nähtus, et M. H. ja E.A arutavad, millist informatsiooni peab AS M. andma AS-le M. seoses SKAIS EURO hanke võiduga. E.A sõnade kohaselt ei tohi AS-il M. lubada kasutada ASi M. poolt väljatöötatud asju ning nad peavad kõik ise tegema. Nimetatud tõenditest tegi kohus järelduse, et E.A täitis oma ametiülesandeid selliselt, et tagada AS-le M. SKA poolt töö igal aastal võimalikult suures ulatuses ning ta eelistas alati näha AS-i M. SKA püsiva lepingupartnerina; ta oli M. H.iga ühel meelel, et üleantav vara ja muu soodustus on vastuteene tema poolt tehtud ja tehtava ametialase teo eest.
  4. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras E.A kaitsja vandeadvokaat M. Mägi ja riigiprokurör L. Feldmanis. Apellatsioonide taotlused ning põhiväited on järgmised. 3.1 Süüdistatava kaitsja palub maakohtu otsuse tühistada ning E.A talle mõistetud süüdistuses õigeks mõista. 3.1.1 Kaitsja hinnangul ei ole käesoleval juhul järgitud kriminaalmenetluse põhiprintsiipe; kohtuotsus rajaneb ainult ühel tõendil, nimelt kaassüüdistatava M. H. ütlustel, mida ei ole aga piisava põhjalikkusega ning kriitiliselt analüüsitud. Nii on M. H. andnud menetluse vältel erineva sisuga ütlusi, alguses pistise andmist eitades. Omavahel on seotud kaks sündmust – esmalt M. H. poolt ütluste muutmine ning seejärel kriminaalmenetluse lõpetamine AS M. suhtes. Seega on M. H. muutnud enda ütlusi vastavalt vajadusele. Pärast süüstavate ütluste andmist E.A suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud ka tema enda suhtes. Samuti ei ole objektiivselt võimalik, et M. H. maksis pistist sularahana isiklikest vahenditest, nagu ta väidab; väidetavalt pistiseks antud summad ületasid tema sissetulekuid. Pistise andmine eeldab aga, et isikul on objektiivselt võimalik pistist anda. 3.1.2 Ka jälitustoiminguga saadud telefonikõned ei kinnita kaitsja hinnangul E.A süüd pistise saamises; kordagi ei leia kinnitust, et M. H. annaks E.A-le raha. Sularaha maksmise seab kahtluse alla ka see, et E.A ei ole teinud enda kontole sularaha sissemakseid, tema kulutused on vastavuses ametliku sissetulekuga, raha ka ei leitud läbiotsimiste käigus. Samuti ei kajasta fail nimega piretarv.xls pistisena makstud summasid ning kohtu ja prokuröri tõlgendus selles osas on väär. 3.1.3 Kohus on vääralt kohaldanud ka materiaalõigust. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 293 koosseis eeldas, et vara või muu soodustuse võtab vastu ametiisik, mitte aga keegi kolmas isik. Seadusandja tegi vastava muudatuse KarS § 293 redaktsioonis alles hilisemalt, mis jõustus
  5. juulil
  6. a. Samuti ei saa E.A vastutada AS M. ja P. K. vaheliste lepingute eest, mille kohaselt tasuti P. K.le 359 180 krooni. Seda raha või muud soodustust ei saanud E.A ning ta ei saanud sellega nõustuda ega ka sellest keelduda. Ka puudub nn ekvivalentsussuhe väidetavalt saadu ning E.A ametialase teo vahel. Üldsõnalised väited AS-i M. eelistamise kohta on ümber lükatud. 7 3.2 Riiklik süüdistaja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt materiaalõiguse väära kohaldamise ning süüdistatavale mõistetud karistuse osas. 3.2.1 Prokurör ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega jäeti süüdistusest välja muu soodustusena P. K.l töö tegemise võimaldamine, mille eest ta sai töötasuna kokku 359 180 krooni. Riiklik süüdistaja leiab, et sel viisil on kohus liialt kitsalt sisustanud KarS § 293 objektiivset koosseisu pistise eseme osas. KarS-i kohaselt on pistise esemeks ka muu soodustus; seega ei ole pistise objektiks ainult vara, vaid ka isikule antavad rahalise väärtusega soodustused. Muu soodustusena on käsitletav kõik, mis ei mahu vara mõistesse, kuid mis on siiski rahaliselt hinnatavad. Ka tööga seotud suhe omab rahalist mõõdet ning kas lugeda seda soodustuseks või mitte, sõltub konkreetsetest tingimustest ja iga situatsiooni eripärast. 3.2.2 Prokuröri hinnangul tuleb seda käesoleval juhul jaatada. Kui M. H. valis tõlkijaks välja P. K., arvestas ta ka asjaoluga, et selle kaudu loob ta head suhted ametnikuga ning viimase soosiv suhtumine võimaldab tal saada AS-le M. lepingud Sotsiaalkindlustusametiga. AS-st M. saadud summad ka üksnes tõlketööde eest moodustasid olulise lisasissetuleku E.A perele, sest reeglina olid need suuremad kui E.A igakuine töötasu. Lähtuvalt eeltoodust leiab prokurör, et antud juhul vastab töö tegemise võimaldamine E.A abikaasal P. K.l ning seeläbi E.A pere sissetuleku suurenemine muu soodustuse tunnusele. 3.2.3 Seega tuleb E.A tunnistada süüdi pistise võtmises summas 1 077 880 krooni. Kuivõrd selle kaudu suureneb etteheidetav pistise võtmise summa, tuleb E.A-le mõista ka suurem karistus. Prokurör palub mõista E.A-le karistuseks kaks aastat vangistust, millest kohesele ärakandmisele määrata kuus kuud vangistust.
  7. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde; kaitsja apellatsiooni toetas ka süüdistatav E.A. Riiklik süüdistaja konkretiseeris apellatsiooni osas, mis puudutas
  8. jaanuaril 2002 a tehtud ülekandeid P. K. arveldusarvele. Prokurör kinnitas, et sel kuupäeval kanti P. K. kontole vaid 9000 krooni nn dokumenteerimise eest, mitte aga samas summas ka tõlketööde teostamise eest. Seetõttu palus prokurör mõista E.A süüdi pistise võtmises summas 1 068 880 krooni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb prokuröri apellatsiooni alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohti motiveerides annab kriminaalkolleegium esmalt hinnangu kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele (I), vastates seejärel prokuröri apellatsioonis esitatud argumentidele (II). Seejuures ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust küsimuses, et süüdistuses kirjeldatud ajaperioodil oli E.A ametiisikuks KrK § 161 ja KarS § 288 mõttes. Selle küsimuse jätab kriminaalkolleegium seetõttu järgneva vaatluse alt välja. I
  9. Kaitsja hinnangul ei ole E.A käitumine isegi juhul, kui see leiaks süüdistuses kirjeldatud viisil tõendamist, KarS § 293 järgi karistatav. Juhtum, kui vara või muu soodustuse võtab vastu kolmas isik, mitte aga ametnik, on karistatav alates
  10. juulist
  11. a ning seega oleks tegemist 8 raskema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamisega. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise seisukohaga. Ka enne
  12. juulit
  13. a kehtinud kohtupraktika oli üheselt seisukohal, et vara või muu soodustuse vastu võtnud ametiisik ei pidanud seda tegema isiklikult, vaid võimalik oli pistise vastuvõtmine ka nn kolmanda isiku kaudu (sama kehtis ka KrK § 164 tõlgenduse osas). Vaatluse all oleva seadusmuudatuse eesmärgiks oli viia KarS-i kehtiv redaktsioon kooskõlla
  14. novembril 1997 vastu võetud rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooniga (RTL 2004, 148, 2256), mis Eesti suhtes jõustus
  15. jaanuaril
  16. Karistusseadustiku muutmise eelnõu seletuskirjas märgitakse üheselt, et muudatuse tingib asjaolu, et „KarS-i regulatsioonist ei ole üheselt selge, kas on tegemist altkäemaksuga juhul, kui õigusvastane soodustus pakutakse või antakse mitte ametiisikule, vaid kolmandale isikule“ – ning selle muudatuse tulemuseks ei ole muu kui „pistise ja altkäemaksu määratluse täpsustamine“, et viia seaduse sõnastus täielikult kooskõlla konventsiooni regulatsiooniga. Seega ei ole kõnealuse muudatuse näol tegemist süüteokoosseisu laiendamisega, vaid üksnes selle täpsustamisega konventsiooni nõudeid silmas pidades. Ning nagu öeldud – kehtiva tõlgenduspraktika kohaselt oli kolmandale isikule pistise/altkäemaksu andmine kriminaalõiguslikult karistatav ka enne nimetatud muudatust. Seega ei ole tegemist KarS § 5 lg 3 olukorraga, millele apellatsioonis osundab kaitsja.
  17. Kohtukolleegium leiab, et ka teised apellatsioonis esitatud väited ei anna kuigivõrd alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-11-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid silmas pidades aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul jõudnud õigele järeldusele E.A süü tõendatuse osas; kriminaalkolleegium ei näe siin mingeid minetusi. Kohtu arutluskäik ning siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale täiesti mõistetav ning kriminaalkolleegium soostub täielikult käesoleva otsuse p-des 2.1-2.6 resümeeritud maakohtu seisukohtadega süüteo toimepanemist kinnitavate faktiliste asjaolude tõendatuse osas, pidamata vajalikuks neid KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel täies mahus korrata. Omapoolsete põhjendustena märgib kriminaalkolleegium täiendavalt järgmist.
  18. Õige on apellandi väide, et suuresti rajaneb süüdimõistev kohtuotsus E.A-le pistist andnud M. H. ütlustel. Erinevalt apellandist ei leia kriminaalkolleegium aga, et tegemist on E.A alusetult süüstavate ütlustega ning need tuleks kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Kohtupraktika on asunud seisukohale, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse ütlustele tuginevalt on teatud juhtudel võimalik (ja ütlusi andis M. H. kohtumenetluses veel süüdistatavana). Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes põhimõttelisi kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Mõistetavalt tuleb sellisel juhul kohtul aga erilise hoolega selgitada, mis põhjustel loeb ta kaaskohtualuse ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused. Eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualuseid süüstavaid ütlusi; siinkohal tuleb aga koheselt tähelepanu 9 pöörata just sellele, et tegemist ei ole ainukese tõendiga, mille alusel on E.A suhtes tehtud süüdimõistev otsus. 7.1 Apellant on osundanud esmalt sellele, et M. H. enda suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel lõpetatud, mis tingib koheselt kahtluse tema ütluste usaldusväärsuse osas. Kriminaalkolleegium ei nõustu selle väitega. Nimelt on M. H. käesoleva kriminaalasja raames kohtus andnud (ennast ja E.A) süüstavaid ütlusi
  19. jaanuaril
  20. a ja
  21. märtsil
  22. a ning siis osales ta kriminaalmenetluses veel süüdistatavana. M. H. suhtes on kriminaalmenetlus nn oprtuniteediklausli alusel lõpetatud aga alles
  23. mail
  24. a, s.o pärast seda, kui ta on andnud ka enda süüd tunnistavaid ütlusi. Seega ei saanud ta süüstavate ütluste andmisel teada/tõsikindlalt uskuda, et nende ütluste andmine toob samaaegselt või tulevikus kaasa tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise. Kui eeldada nende kahe asjaolu vahel põhjusliku seose olemasolu, siis oleks kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetatud juba varem, kuivõrd ka kaitsja enda väitel hakkas ta E.A suhtes süüstavaid ütlusi andma juba kohtueelses menetluses. Seega ei ole see argument kohane, et vastustada M. H. ütlustes sisalduvate väidete usaldusväärsust. 7.2 Täiendavalt viitab apellant veel sellele, et M. H. on kriminaalmenetluse kestel muutnud enda ütlusi; esialgselt on ta enda (ja E.A) süüd eitanud, kuid hilisemalt hakanud andma E.A süüstavaid ütlusi. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, millel rajaneb apellandi vastavasisuline väide. KrMS § 14 lg 1 kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud (ja kohtule esitatud) tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.1). Tegemist on nn võistleva menetlusega, mis piiritleb üheselt ka kohtu käsutuses olevaid tõendeid. Nimelt tuleneb sellest põhimõttest kooskõlas KrMS §-ga 289, et kohtu käsutuses saab olla eeluurimisel antud ütlusi vaid niivõrd, kuivõrd nende avaldamist on tunnistaja (süüdisatava) ütluste usaldusväärsuse kontrolli eesmärgil taotlenud konkreetne kohtumenetluse pool; õigustatult osundas sellele põhimõttele ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Käesolevas kriminaalasjas on M. H. kuulatud kohtumenetluses üle kahel istungil (kd 15, tlk 143jj; tlk 154jj); nende küsitluste käigus ei ole kaitsja ega ka mitte prokurör taotlenud M. H. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrolliks. Seetõttu nimetatud ütlusi kohtu käsutuses tõenditena ka ei ole, millest johtuvalt jätab kriminaalkolleegium selle küsimuse edasise vaatluse alt välja. 7.3 Kaitsja leiab veel, et M. H.l ei olnud objektiivselt võimalik maksta pistist süüdistuses kirjeldatud ulatuses isiklikest vahenditest, kuivõrd see ületas tema ametlikud sissetulekud. Esmalt osundab kriminaalkolleegium maakohtu asjakohasele seisukohale, et määravaks ei ole tõepoolest pistise andmise korral pistise andja sissetulekute päritolu ega ka terviklik legaalsus. Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium aga veel sellele, et lisaks kaitsja apellatsioonis osundatud sissetulekutele sai M. H. enda kinnitusel ettevõttest ka märkimisväärset dividenditulu (kd 15, tlk 158), mis tema kinnitusel võimaldaski tal maksta E.A-le pistisena süüdistuses nimetatud summasid. Sarnaselt maakohtule ei näe kriminaalkolleegium põhjust nendes ütlustes (s.o vastavate vahendite terviklikus olemasolus) kahelda.
  25. E.A-le süüks arvatava KarS § 293 osas selgitab kriminaalkolleegium veel järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et KarS §-s 293 kirjeldatud käitumine kujutab endast ametiisiku aususkohustuse rikkumist. Selle kuriteokoosseisu järgi on karistatav vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või selle vastuvõtmine, kusjuures põhjuslik seos nimetatud tegude ja ametiisiku eelnenud või järgneva käitumise vahel ei ole vajalik, st piisab nn ekvivalentsussuhtest. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või tehtavat: see on 10 pistise andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatav või tasustatud teene. Muid tingimusi ametiisiku teole ei seata. Seega on KarS § 293 järgi kaitstavaks õigushüveks esmajoones avalikkuse usaldus riiklike otsuste suhtes; riiklikud otsused kinnitavad ning garanteerivad samaaegselt üldisena kehtivad õigusriiklikke põhimõtteid, sh ametnikkonna äraostmatust. Seejuures tuleb silmas pidada, et pistise võtmise moodustab ametiisiku poolt pistiseandja huvides just õiguspärase teo toimepanemine või toimepanemata jätmine (vt RKKKo 3-1-1-118-06, p-d 1415). 8.1 Seega on KarS § 293 järgi karistatav see, kui ametiisik paneb vara või muud soodustust saades toime täiesti õiguspärase teo, mis kuulub tema pädevusse. Oluline on seega õiguspärase teo eest rahalise hüve saamine, mitte aga ametiisiku poolt toimepandud teo kui sellise terviklik legitiimsus. Eelnevast tulenevalt on täiesti asjakohatud apellandi ning ka süüdistatava ringkonnakohtu istungil tehtud viited sellele, et E.A otsused olid majanduslikus mõttes kõike otstarbekamad ning suhted AS-ga M. on SKA-l säilinud tänase päevani ning isegi suuremas mahus. Tegu, mille ametiisik nn vastuteenena toime paneb, ongi enda olemuselt täiesti seaduslik; isikut karistatakse selle eest, et ta saab enda ametiülesannete teostamiste eest tasu või muud soodustust, mida ta tegelikkuses saada ei oleks tohtinud. Seega võib ametiisiku tegu, mis on käsitletav nn vastuteenena, olla enda olemuselt ka parimaks otsuseks majanduslikus mõttes. Seega ei oma sisulist tähendust, kas AS-ga M. oleks SKA sõlminud lepingud ka juhul, kui E.A-le poleks raha ja muud soodustust antud. Süüdistatava kaitsja väidetele vastates selgitab kriminaalkolleegium, et karistatav on KarS § 293 järgi seega ka majanduslikus mõttes „õige“ ning ka „kõige soodsama“ otsuse tegemise eest maksmine (ametiisik peaks selle tegema niikuinii, ilma täiendava vara või soodustuse saamiseta). 8.2 Seejuures osundab kriminaalkolleegium vara või muu soodustuse üleandmise/lubamise ning nn vastuteene osas veel järgnevale – nimelt piisab selle jaatamiseks nn ekvivalentsussuhtest. Süüteokoosseis on realiseeritud juba siis, kui ametiisik nõustub pistise lubamisega. Viimane tähendab ametiisiku nõusolekut, et talle antakse üle vara või muu soodustus. Pakkumise vastuvõtmine võib olla nii selgesõnaline, konkludentne kui ka tingimuslik, kuid peab avalduma tajutaval viisil. Seejuures piisab süüteokoosseisu realiseerimiseks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet. Pistise andmise ja võtmise korral ei ole süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalik ka konkreetne kokkulepe altkäemaksu andja ja võtja vahel. Pistise andmise ja võtmise koosseis on muu hulgas täidetud ühepoolsete tegude korral, millele teise poole tegu ei järgnegi, sest koosseisu olemasoluks piisab aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet (vt RKKKo 3-1-1-10-09). 8.3 Käesoleva kriminaalasja tehiolusid ning tõendamist leidnud asjaolusid silmas pidades on võimatu kahelda nn ekvivalentssussuhte olemasolus ehk teisisõnu – raha andmist M. H. poolt süüdistatavale selle eest, et E.A võtaks vastu talle majanduslikus mõttes soodsaid otsuseid (vt käesoleva otsuse p-s 2.6 refereeritud maakohtu seisukohad). Üheselt on seda arusaama (st seost vara või muu soodustuse üleandmise ning E.A ametialaste otsuste vahel) esiteks väljendanud M. H. (kd 15, tlk 145). Et sellega korrespondeerus samaaegselt ka E.A tajutav arusaam nimetatud asjaolude omavahelistest seostest, on väljaspool kahtlust. Esmalt on see tuvastatav juba E.A abikaasa P. K. töölevõtmise kaudu. Arvestada tuleb juba sedagi, et tõendamist leidnud asjaolude kohaselt oli P. K. nendes töödes, mida ta AS-is M. ka reaalselt teostas, pigem kogenematu. Mitmetel kordadel oli tal isiklikul initsiatiivil konkurssidel osalemine töö saamiseks, mille sisuks oli omandatud inglise filoloogia alaste teadmise rakendamine põhilise ning ainukese tegevusalana, ebaõnnestunud (teisisõnu, nimetatud erialast põhitööd ta enda 11 initsiatiivil leida ei suutnud) – põhimõtteliselt tunnistas ringkonnakohtu istungil ka süüdistatav E.A . Seda arusaadavam oli seega M. H. kui AS M. esindaja enda initsiatiivil P. K.le tehtud pakkumise (asuda P. K.l AS-is M. tööle tõlkijana) tegelik sisu. Seda olukorda on juba elulise usutavuse seisukohalt raske mõista teisiti, iseäranis olukorras, kus E.A oli samaaegselt isikuks, kelle otsustest sõltus suurel määral, kas ja millises mahus telliti SKA poolt töid AS-ilt M.. Seda on seega põhimõtteliselt alust käsitleda muu soodustusena KarS § 293 mõttes (selle kohta vt aga veel otsuse 12jj). Seejuures tuleb tähele panna, et lähedaste kaudu soodustuste tasumine erinevatele ametiisikutele ei olnud AS-is M. midagi erakordset, vaid tegemist oli sisuliselt väljakujunenud praktikaga (vt M. H. ütlused kd 15, tlk 145jj). Seejuures tuleb veel tähele panna, et P. K. ütluste kohaselt osales kõikidel väliskonverentsidel/reisidel, kus ta tõlkijana osales (ning mille käigus teostatud ülesanded olid tema hinnangul käsitletavad nn dokumenteerimisena), samaaegselt ka E.A – seda põhjusel, et ta ei suuda ise raskeid pakke kanda ning ei ole mõeldav, et ta reisiks ilma „pakikandjata“ (kd 14, 31.01.2008 protokoll, lk 4). Seejuures jääb suuresti ebaselgeks, mis oli P. K. reaalne funktsioon neil konverentsidel – enda kinnitusel käis ta seal küll tõlkimas, kuivõrd isikud, keda ta saatis, inglise keelt vajalikul tasemel ei vallanud; samas on P. K. ka ise seletanud, et samaaegselt tema eest nn osalustasu ei makstud ning konverentsisaalis ta üleüldse viibida ei saanudki. Ka see näitab kriminaalkolleegiumi arvates üheselt, et P. K.le pakutud töö ning E.A ametialane tegevus olid omavahel lahutamatult seotud.
  26. Kuid kriminaalkolleegium peab nimetatud asjaolule - kas tegemist on muu soodustusega KarS § 293 mõttes - ülemäärast keskendumist ka asjakohatuks (selle põhjuste kohta vt ka otsuse 12jj). Nimelt on ringkonnakohtu hinnangul leidnud vastuvaidlematult tõendamist, et paralleelselt ka tegelikkuses teostatud tööde eest saadud tasudega maksis AS M. P. K. kontole ka summasid tööde eest, mida tegelikkuses ei teostatud; ning sellest oli teadlik ka E.A (vt otsuse p 10). Alates 1999 aasta algusest lisandus AS M. poolt P. K.le tõlketööde teostamise eest ka regulaarne summa 9000 krooni, mille sisuks oli vastavalt lepingule ka nn dokumenteerimine. M. H. kinnitusel tegelikkuses sellist tööd P. K. ei teostanud ning kriminaalkolleegiumi hinnangul on see ka tõene väide. 9.1 Nimetatud töö sisuks pidi olema „programmide dokumenteerimine eesti, vene ja inglise keeles, Word 97 arvutifaili, koos kujundusega“ (vt nt kd 6, tlk 39). Eraldi punktidena on osundatud lepingus töökohustusena nimetatud veel kirjalik ning ka suuline tõlge – ehk teisisõnu, tegemist oli selgepiiriliselt eristatavate ülesannetega. Nagu maakohus õigustatult märkis, ei ole suutnud P. K. samaaegselt arusaadavalt selgitada, milles see nn dokumenteerimine tegelikkuses seisnes. Sisuliselt võib P. K. kohtus antud ütlustest välja lugeda, et ta käsitles dokumenteerimise all sarnaseid töid, mis on käsitletavad lihtsa tõlkimisena (vt kd 14, 31.01.2008 protokoll, lk 2jj). Kuid nagu öeldud, olid nimetatud ülesanded juba sõlmitud lepingu kohaselt selgepiiriliselt eristatud. Samuti on P. K. ülekuulamisel avaldatud tema kohtueelses menetluses antud ütlused seoses neis esinevate vastuoludega (kd 2, tlk 4), mille sisust võib kriminaalkolleegiumi hinnangul samuti üheselt järeldada, et tegelikkuses mingit nn dokumenteerivat tööd P. K. ei teinud. Teisalt on kõnekas seegi, et kui teiste ülesannete (tõlkimine, seda nii kirjalikult kui ka suuliselt) kohaselt pidi AS M. maksma vastavalt reaalselt teostatud töömahule (ja esitatud arvetele), siis nn dokumenteerimise eest tasumine oli määratletud ühe kindla, igakuiselt toimuva konstantse maksena. Ka see näitab kriminaalkolleegiumi hinnangul, et tegelikkuses ei peetudki silmas kindla töö teostamist ning tegemist oli lihtsalt varjatud rahaliste vahendite eraldamisega P. K. kaudu E.A-le . Sellisena on olukorda kirjeldanud enda ütlustes M. H. ning tuvastamist leidnud asjaolusid kogumis arvestades ei näe kriminaalkolleegium põhjust selles väites kahelda. 12
  27. Süüdistuse kohaselt hakkas M. H. pärast seda, kui P. K. kaudu raha maksmist E.A-le enam ei toimunud, E.A-le maksma vahetult sularaha. Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et tegemist on tõendamist leidnud asjaoluga. 10.1 Lisaks M. H. vastavasisulistele ütlustele kinnitab seda üheselt ka E.Aööarvutist leitud dokument nimega piretarv11.xls (kd 6, tlk 92 jj). Nagu maakohus on juba osundanud, kajastuvad selles andmed P. K. rahaliste laekumiste kohta aastatel 1999-
  28. Seejuures on maakohus asunud seisukohale, et selle tabeli tegelikuks täitjaks oli E.A, mitte aga P. K. ise (vt maakohtu otsuse lk 20). Ka süüdistatava kaitsja ei ole seda maakohtu väidet vastustanud, sellega järelikult soostudes. Esmalt näitab see, et E.A oli täielikult teadlik P. K.le AS-st M. laekuvatest summadest ning see iseloomustab täiendavalt kokkulepet, mis oli saavutatud M. H. ning E.A vahel viimase abikaasa töölevõtmise ning tasustamise tingimuste kohta – see oli tasuks AS M. huvides langetatud otsuste eest. 10.2 Teisalt näitab see aga M. H. väite tõesust, et alates
  29. aasta oktoobrist hakkas ta E.A-le maksma sularahas. Seejuures kattuvad täielikult need summad, mida M. H. enda väitel E.A-le sularahas maksis, nende summadega, mis on ajavahemikus 2002-2004 kantud dokumenti piretarv11.xls (vt kd 6, tlk 93-94). Võimalust, et M. H. annab valeütlusi ning nimetab juhusliku kokkulangevuse tulemil pistisena üleantud summadena samad numbrid, mis on kantud nn P. K. raamatupidamisse (mille tegelikuks pidajaks oli E.A), peab kriminaalkolleegium olematuks. 10.3 Seejuures tuleb veel märkida, et P. K. enda selgituste kohaselt halvenes tema tervislik seisund pidevalt, mis tõi kaasa ka ühest silmast nägemise kaotamise (kd 14, 31.01.2008 protokoll, lk 4); see on ka asjaoluks, miks loobus ta 2002 aasta lõpus töötamisest AS-is M.. Seega alates 2002 aasta lõpust ei töötanud P. K. enam suuremahuliselt füüsilisest isikust ettevõtja ning tõlketeenuse pakkujana. Selle taustal jääb täiesti arusaamatuks, kus pärines see tulu, mis on kajastatud tema raamatupidamist sisaldavas dokumendis (ja mis leiti E.A käsutuses olevast arvutist). Ka see asjaolu kinnitab kriminaalkolleegiumi hinnangul seda, et nimetatud tabelis kajastuvad andmed just rahaliste summade kohta, mille E.A sai vahetult I. H. (siinkohal peab kriminaalkolleegium ennekõike silmas varalist kasu, mille E.A sai sularahana).
  30. Seega asub ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga seisukohale, et M. H. andis P. K. kaudu E.A-le pistist – ja seda esmalt tööde teostamise kaudu, mida P. K. AS-is M. tegelikkuses ei teostanud (summas 333 000 krooni), aga samuti vahetult sularahas (summas 385 700 krooni). Tegemist on varaga nii KrK § 164 kui ka KarS § 293 kohaselt, sarnaselt on seda käsitlenud ka maakohus ning selles E.A ka süüdi tunnistanud. Tegemist on jätkuva süüteoga (toime pandud ajavahemikus 1999-2005), mistõttu on see õigustatult kvalifitseeritud KarS § 294 lg 2 p 4 järgi. Süüdistatava kaitsja väited ei anna kriminaalkolleegiumi hinnangul seega alust maakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse selles osas muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. II
  31. Süüdistuse kohaselt sai E.A pistisena ka muud soodustust KarS § 293 mõttes ja seda summas 359 180 krooni (nagu tuleneb p-st 4, palus ringkonnakohtu istungil prokurör vähendada seda summat 9000 krooni võrra). See väljendus selles, et E.A abikaasa P. K. sai tõlkijana tööd AS-is M. (süüdistuse kohaselt: „võimaldati E.A abikaasal tööd teha“), kus maksti talle tõlketööde teostamise eest just nimetatud summa ja seda ajavahemikus 3.03.1997 – 30.09.
  32. Maakohus leidis esmalt, et tegemist on küll soodustusega KarS § 293 mõttes (otsuse lk 17 viimane lõik), kuid asus samas ka seisukohale, et kuivõrd töid reaalselt ka teostati, ei ole siiski tegemist 13 soodustusega pistise koosseisu mõttes ning need rahasummad tuleb süüdistusest välja jätta (otsuse lk 18 viimane lõik). Juba selles on seega tuvastatav otsene vastuolu antud küsimuse käsitlemisel. Prokurör on selles osas esitatud apellatsiooni, milles leiab, et E.A abikaasal töö tegemise võimaldamine AS-is M. on siiski

§ 293tähenduses.

Prokurör argumenteerib seejuures üheselt, et töö tegemise võimaldamine ei mahu vara mõistesse, kuid on käsitletav just muu soodustusena. Karistusseadustiku § 293 objektiivse koosseisu tõlgendamise osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.

  1. Karistusseadustiku § 293 näeb lihtsustatult ette kriminaalõigusliku vastutuse juhul, kui ametiisik võtab vastu või nõustub vara või muu soodustuse pakkumisega, mille eest ta sooritab vastutasuna enda pädevusse jääva seadusliku teo. 13.1 Nii vara kui ka muu soodustus on selles tähenduses käsitletavad pistise andja poolt üleantava/lubatuga, mida ametiisik ei saa samaaegselt realiseerida õiguslikult lubatava nõudena ning mis parandavad objektiivselt tema majanduslikku, õiguslikku või ka lihtsalt isiklikku olukorda. Kui varal KarS § 293 tähenduses on ühesemalt hinnatav materiaalne mõõde, siis muu soodustus käsitleb ka väljapoole vara mõistet jäävaid asjaolusid – kuid ka muul soodustusel peab olema objektiivselt mõõdetav sisu ning see peab ametiisiku positsiooni mingil viisil võrreldes varasemaga parandama. Seejuures tuleb silmas pidada, et KarS § 293 loeb karistatavaks pistise vastuvõtmise/lubamise ka juhul, kui vara või muu soodustus antakse tegelikkuses üle kolmandale isikule (sarnaselt, nagu öeldud, tõlgendas praktika ka Kriminaalkoodeksi § 164 koosseisu ning enne KarS-i parandust kehtinud KarS § 293 redaktsiooni). 13.2 Kuid tähelepanuta ei saa jätta, et ka vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 31-1-118-06 väljendatule peab ametiisiku tegu kujutama endast siiski ja esmajoones vastutasu eest tehtut või tehtavat: „see on pistise andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatav või tasustatud teene“. Teisisõnu – isegi juhul, kui vara või muu soodustus lubatakse/antakse kolmandale isikule, peab siiski säilima teatav ametiisiku ning nn kolmanda isiku vaheline olemuslik seos, mis võimaldab lõpptulemusena rääkida ametiisiku objektiivselt paranenud olukorrast majanduslikus, õiguslikus vms mõttes (tegemist on nn „mitteehtsa“ kolmanda isikuga – ametiisiku perekonnaliige, temaga seotud äriühing vms). Kui aga vara või muu soodustus antakse üle nn „ehtsatele“ kolmandatele isikutele, mille kaudu ka vahendlikus mõttes ametiisik mingeid vara või muu soodustusena käsitletavaid hüvesid ei saa ning mis parandab ainuüksi kõne all oleva kolmanda isiku olukorda, ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul alust rääkida pistise andmisest ametiisikule või kolmandale isikule KarS § 293 tähenduses (nt teeb ametiisik seadusliku teo tingimusel, et tehakse rahaline ülekanne mõnele lastekodule). Vastasel korral kaoks ära KarS §-s 293 kriminaliseeritud käitumise olemuslik tunnus, nimelt ametiisiku teo tasustatavus (ja tema objektiivselt mõõdetav olukorra muutus) osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tähenduses.
  2. Eelneva alusel leiab kriminaalkolleegium esmalt, et asjakohatud on apellandi argumendid, mis puudutavad ainult P. K. olukorra muutust tõlketöö saamise tulemusel (sai töö ilma konkureerimata, vaatamata väiksele töökogemusele; sai võimaluse edaspidi nimetatud valdkonnas rohkem tööd saada ja paremini konkureerida; sai töökogemust, realiseerus tema ammune unistus jne). Kõik need asjaolud puudutavad ainult P. K. positsiooni tööturul ja tema isiklike ambitsioonide realiseerumist ning ei ole omistatavad muu soodustuse saamisena E.A-le KarS § 293 tähenduses.
  3. Muu soodustusena, mida sai P. K. töötamise kaudu ka E.A, on prokurör apellatsioonis aga toonud välja veel asjaolu, et need summad moodustasid olulise lisasissetuleku E.A perele, 14 sest reeglina olid need isegi suuremad kui E.A igakuine töötasu; seetõttu on pere sissetuleku terviklik suurenemine üheselt hinnatav muu soodustusena KarS § 293 mõttes. Kriminaalkolleegium soostub selle väitega täiel määral. Soodustuse andmine E.A-le toimus küll n.ö vahendlikult, tema abikaasa töötamise kaudu, kui vaieldamatult on selle kaudu tuvastatav E.A majandusliku olukorra objektiivne paranemine võrreldes varasemaga. Seega aktsepteerib kriminaalkolleegium iseenesest prokuröri seisukohta, et ametiisiku abikaasa töölevõtmine ning selle eest tasu maksmine vastab muu soodustuse tunnusele KarS § 293 tähenduses (kui samaaegselt on täidetud teised pistise võtmise koosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused). Põhimõtteliselt luges kriminaalkolleegium need teised tunnused (ametialaselt lubatud teo toimepanemine, ekvivalentsussuhe, tahtlus) kaitsja apellatsiooni argumentidele vastates olevat tõendatud. Kuid see ei võimalda teha veel järeldust, et E.A-le tuleb süüks arvata muu soodustuse saamine summas 350 180 krooni ja seda järgnevatel põhjustel.
  4. Nimelt osundab kriminaalkolleegium järgnevale. Nagu sai märgitud otsuse p-s 12, sai süüdistuse kohaselt E.A sel viisil muud soodustust ajavahemikus 3.03.1997 – 30.09.2002 ehk siis sisuliselt üksnes Kriminaalkoodeksi kehtivusajal. Karistusseadustik hakkas kehtima
  5. septembril 2002 ning ainuke ülekanne, mis on tehtud KarS-i kehtivusajal ning mis on seega

§ 293mõttes, tehti P.

K. kontole

  1. septembril 2002 ning seda summas 6384 krooni. Selles tõdemuses ei muuda midagi asjaolu, et kuivõrd tegemist on jätkuva süüteoga, tuleb lõppkokkuvõttes isiku käitumine kvalifitseerida tõepoolest KarS-i vastava süüteokoosseisu järgi. 16.1 Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt RKKKo 3-1-1-11-07, p 39). See tähendab, et juhul, kui süüdistatavale inkrimineeritava ajaperioodi vältel on muutunud säte, mille alla on isiku käitumine süüdistuse seisukohalt subsumeeritav, peab süüdimõistvas kohtuotsuses sisalduma kohtu arutluskäik ning kontroll nii vahepeal kui ka süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ajal kehtiva karistusseaduse sätte suhtes. Teisisõnu – selleks, et teha prokuröri taotlusele vastav lahend, peaks kriminaalkolleegium esmalt kontrollima, kas tõlketööde teostamise eest maksmine P. K.le oleks E.A osas karistatav ka KrK § 164, s.o altkäemaksu võtmise koosseisu järgi. Seejuures tuleb ringkonnakohtul prokuröri taotlust lahendades aga vältimatult arvestada ka apellatsiooni piiridega. 16.2 Riigikohtu praktika kohaselt on apellatsiooni piirid seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete konkreetse sisuga (vt RKKKo 3-1-1-67-09, p 8). Käesolevas kriminaalasjas taotleb prokurör apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse osalist tühistamist ja süüdistuse mahu suurendamist pistisena saadud summa osas. Prokurör põhistab oma taotlust sellega, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, s.o käsitles liiga kitsalt KarS § 293 lg-s 1 sisalduvat mõistet „muu soodustus“. Et selles osas on maakohtu tõlgendus tõepoolest olnud liialt kitsendav, kriminaalkolleegium iseenesest jaatas. Kuid nagu öeldud – selline arusaam saab laieneda üksnes ülekandele, mis tehti P. K. kontole
  2. septembril 2002, s.o KarS-i kehtivusajal. Apellatsioonis on keskendutud ainult ning üksnes küsimusele, kas töötamise võimaldamine on käsitatav muu soodustusena KarS § 293 lg 1 tähenduses. Täielikult on apellant aga jätnud puudutamata küsimuse, kas sellele eelnenud ülekanded on hinnatavad altkäemaksuna KrK § 164 lg 1 mõttes. Kuid nagu tuleneb eelnevast, oleks sellise põhistatud hinnangu andmine prokuröri poolt tema taotlust silmas pidades vältimatu.
  3. Prokurör kinnitab apellatsioonis (ning ka süüdistuses) üheselt ja kestvalt, et E.A abikaasa töölevõtmine ning talle tasu maksmine ei ole hinnatav varana KarS § 293 tähenduses. 15 Väitele, et tegemist on just muu soodustusega, on rajatud kõik apellandi seisukohad ning terviklik arutluskäik. 17.1 Kriminaalkoodeksi §-s 164 kriminaliseeritud altkäemaksu võtmine, millena tuleks kuni KarS-i kehtimahakkamiseni E.A tegu käsitleda, ei näinud aga karistatava teona ette ametiisiku poolt muu soodustuse vastuvõtmist. Kriminaalkoodeksi § 164 nägi vastutuse eeldusena ette „vara, varalise õiguse või muu varalise kasu“ saamist ametiisiku poolt. Teisisõnu – süüteokoosseisu objektiivne külg rajanes üheselt vara kui ametiisiku poolt saadu mõistele. Riiklik süüdistaja ei argumenteeri enda apellatsioonis kuigivõrd, kas ja kuivõrd oleks E.A abikaasale töötasu maksmine/töötamise võimaldamine käsitletav nt „muu varalise kasuna“ KrK § 164 lg 1 mõttes. Et selles osas on seadusandja süüteokoosseisu laiendanud, kinnitab riiklik süüdistaja esitatud apellatsioonis ka ise („seega on pistise objekt sisustatud laiemalt kui üksnes vara mõistega“; järelikult on juba iseenesest ka väär apellatsioonis üksnes joonealuse märkusena esiletoodu, et „altkäemaksu objekt on KrK §-s 161 ja KarS §-s 293 avatud sarnaselt“). 17.2 Kriminaalkolleegium tunnistab samas, et kohus ei ole ülemääraselt seotud menetlusosalise materiaalõiguslike arusaamadega; teisisõnu - kohus ei ole seotud menetlusosaliste tõlgendustega materiaalõiguse osas. Kuid samas on ringkonnakohus ka seisukohal, et kohus ei saa iseseisvalt apellatsioonimenetluse tingimusi silmas pidades hakata ka tuvastama, kas ja kuivõrd vastab isiku käitumine süüteokoosseisu tunnusele, millele apellatsioonis üleüldse ei viidatagi. Otsuse p-s 7.2 osundas kriminaalkolleegium nn võistlevuse põhimõttele, milles kohtul on erapooletu õigusemõistja roll. Käesoleval juhul taotles prokurör sisuliselt vastust KarS § 293 tõlgenduse osas ning sellele kriminaalkolleegium ka vastas. Kriminaalkolleegium ei saa isiklikul initsiatiivil asuda uurima ning veel vähem süüks arvama, kas muu soodustus KarS § 293 tähenduses, mis prokuröri hinnangul ei ole vara, on samaaegselt ikkagi vara KrK § 164 lg 1 mõttes. Tegemist on prokuröri minetusega apellatsiooni motiveerimisel ning võistlevuse põhimõtteid silmas pidades ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik neist apellatsioonimenetlusele seatud piirest väljuda.
  4. Eelnevast järeldub seega, et maakohtu otsus tuleb tühistada üksnes osas, milles kohus ei käsitlenud E.A-le antud muu soodustusena tema abikaasa P. K. kontole
  5. septembril 2002 tehtud ülekannet summas 6384 krooni. Nimetatud summas tuleb E.A poolt pistisena vastuvõetud summat seega suurendada. Järelikult kujuneb summaks, mille E.A sai pistisena, 725 084 krooni.
  6. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse ka E.A-le mõistetud karistuse osas. Nimetatud taotlus on üheselt seotud pistisena vastu võetud summa suurusega; prokurör taotles nimetatud summa suurendamist 350 180 krooni võrra, mis tooks riikliku süüdistaja hinnangul kaasa ka teo etteheidetavuse (s.o ka süü) märkimisväärse kasvu. Kuivõrd kriminaalkolleegium rahuldas prokuröri apellatsiooni vaid osaliselt, suurendades E.A poolt vastu võetud pistise summat üksnes 6384 krooni võrra, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks revideerida E.A-le maakohtu poolt mõistetud karistust. Kriminaalkolleegium leiab, et mõistetud karistus vastab E.A teosüüle ning ei pea täiendavalt vajalikuks sellel küsimusel peatuda.
  7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 1 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  8. mai
  9. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Süüdistatava kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. 16 Paavo Randma Malle Preimer Jüri Paap 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.