Obsah (6)

§ 209§ 74§ 65§ 68§ 56§ 218

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-4627 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ju

§ 209

lg 2 p 1 ja Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ süüdistuses

§ 209lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.

oktoobri

1. a otsus Apellatsiooni esitaja K.M-i kaitsja vandeadvokaat Nigul Saar Prokurör Natalia Miilvee K.M, isikukood xxx, elukoht: xxxxxxxx xxx x-x xxxxx, Eesti Vabariigi kodanik, kõrgharidus, töökoht E. K. OÜ XXXXXXXX XXXXX, varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral, viimati Harju Maakohtu 31.08.
2. a otsusega

§ 209

lg 2 p 1, § 238 lg 2 ja 216 lg 1 järgi vangistusega 2 aastat, katseajaga

§ 74alusel 3 aastat: Tõkend – vahistamine alates 16.11.2007.

a Vandeadvokaat Nigul Saar Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsus K.M-i (K.M) süüditunnistamises

§ 209

lg 2 p 1 ja Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ süüditunnistamises

§ 209lg 3 järgi osaliselt tühistada.

1. Teha selles osas uus otsus, millega mõista K.M ja Euromaja Kinnivarabüroo OÜ õigeks
2. septembril
3. a kannatanu Sergio Lynniku suhtes suhtes toimepandud kelmuses.
4. Tühistada maakohtu otsus kannatanu Sergio Lynniku kasuks väljamõistetud tsiviilhagi osas ning rahuldada see 9500 (üheksa tuhat viissada) krooni ulatuses. 1
5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
6. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. oktoobri
9. a otsusega tunnistati K.M süüdi

§ 209lg 2 p 1 järgi (süüteod pandi toime 25.

aprill

1. a,
2. a juuli alguses ja
3. juulil
4. a) ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega üks aasta kaks kuud.

§ 65lg 1 alusel liideti mõistetud karistus 31.08.2007.a.

Harju Maakohtu kohtuotsuse järgi mõistetud raskeima karistusega ja loeti karistus kaetuks. Tunnistades K.M-i süüdi veel

§ 209lg 2 p 1 järgi 4.

septembril

1. a,
2. septembril 2007.a ja
3. novembril
4. a toime pandud kelmuse episoodides, mõistis maakohus süüdistatavale karistuseks vangistuse pikkusega üks aasta kümme kuud.

§ 65

lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele 31.08.2007.a Harju Maakohtu kohtuotsuse järgi kandmata karistus - vangistus pikkusega 2 aastat - ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale vangistus pikkusega kolm aastat kümme kuud. Karistuse hulka arvestati

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise alguseks määrati 16. november 2007.a. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel Euromaja Kinnisvara OÜ

§ 209lg 3 järgi ja mõisteti karistuseks rahaline karistus suuruses 100 000 krooni.

Kuriteod, mille osas on esitatud apellatsioon, seisnesid järgnevas. 1.1 K.M isikuna, kes on varem toime pannud kelmusi, Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ juhatuse liikmena, sõlmis

1. aprillil 2007.a. Tallinnas OÜ H. esindaja A. B. sõiduauto järelhaagise rendilepingu kestvusega 7 nädalat, kohustudes tasuma renditasu 1000.- krooni ja tagastama järelhaagise lepingu lõppemisel, s.o 12.06.2007.a. Seejuures ei kavatsenud K.M sõlmitud lepingu tingimusi täita. K.M jättis järelhaagise väärtusega 15 000 krooni omanikule tagastamata ning renditasu maksmata, kuni järelhaagise omaniku esindaja leidis selle juhuslikult 8.10.
2. a Tallinnas. 1.2 K.M isikuna, kes on varem toime pannud kelmusi, võttis 4.09.2007.a. kella 16.00 ajal Tallinnas takso, mille juht oli S. L., et sõita Saaremaale ja tagasi. Seejuures kavatses süüdistatav jätta tasumata tellitud teenuse eest, olles teadlik, et temal ja tema poolt juhitaval osaühingul Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ puudub reaalne võimalus teenuse eest tasumiseks. Reisi kestel võttis K.M S. L.ult laenuks sularaha 1000 krooni, kavatsemata ka seda raha tagastada. Peale teenuse osutamist, s.o reisi lõppedes 05.09.2007.a. Tallinnas, kirjutas K.M välja Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ nimelt katteta tšeki teenuse ja laenu suuruses summas 9000 krooni S. L.u nimele. 1.3 10.09.2007.a toimunud kohtumise käigus tegi K.M S. L.ule ettepaneku asuda tööle autojuhina Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ-s, kavatsemata teenuse eest maksta ja olles teadlik, et 2 teenuse eest tasumiseks puudub temal ja tema poolt juhitaval osaühingul Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ reaalne võimalus. Väärettekujutuse tulemusel asus S. L. K.M-i esindatavale ettevõttele teenust osutama ja K.M-i sõidutama. Sõidu lõppedes kirjutas K.M taas maksevahendina välja Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ nimelt katteta tšeki summas 500 krooni S. L. nimele. Kuna aga sõidu eest tuli maksta 300 krooni, sai K.M S. L.ult 200 krooni sularahas. 1.4 K.M varem kelmusi toime pannud isikuna, helistas taluperemees A. A. ja tellis temalt 350 kg kartuleid, kavatsedes jätta tellitud kauba eest 1200 krooni ulatuses tasumata. K.M kohtus A. A. 14.11.2007.a Tallinnas Balti Jaama juures, kus ta kirjutas maksevahendina välja Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ nimelt tšeki summas 1200 krooni A. A. nimele. Tšeki rahastamine A. A. poolt osutus võimatuks, kuna tegemist oli taaskord katteta tšekiga ja kontol puudusid igasugused rahalised vahendid.
3. Nimetatud episoodide osas esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni K.M-i kaitsja vandeadvokaat N. Saar, kes palub p-s 1.1 kirjeldatud episoodis K.M õigeks mõista, teistes episoodides mõista süüdistatavale aga kergem karistus. Apellandi põhiseisukohad on järgmised. 2.1
4. aprillil
5. a toime pandud kelmuse episoodis leiab kaitsja, et tegemist on puhtalt tsiviilõigusliku suhtega. Kannatanu on pöördunud kohtusse lepingu täitmise nõudes, mitte aga lepingu tühisusele tuginedes. Kui K.M oleks saanud asja enda valdusesse kelmusega, oleks tehing olnud tühine algusest peale. Rentnik lihtsalt ei täitnud enda kohustusi ning rendileandja pani enda õigused maksma tsiviilkohtus. Kannatanu käitumine lubab järeldada, et ta pidas lepingut enda tahte kohaseks ning see sai sõlmitud tema poolt määratud pakkumise alusel. Seega tuleb K.M ja Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ selles kuriteos õigeks mõista. 2.2 Teiste episoodide järgi mõistetud karistuse vaidlustamisel märgib apellant, et taksojuhile (10 000 krooni) ja kartulimüüjale (1200 krooni) tekitatud kahju ei ole proportsionaalne mõistetud karistusega. Need kuriteod ei olnud sellise ohtlikkuse määraga, et juba mõistetud karistusele liita vangistus pikkusega 1 aasta 10 kuud.

§ 56lg 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü, mitte aga isik ise.

Apellant on aga seisukohal, et kohus on mõistnud karistuse just isikust, mitte aga temapoolsest teost lähtuvalt.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud seisukohtade juurde. Apellatsiooni toetas ka süüdistatav, kinnitades täiendavalt, et ta ei tunnista ennast kelmuste toimepanemises tervikuna süüdi. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohta motiveerib kriminaalkolleegium, andes esmalt vastuse materiaalõiguslikele küsimustele (I) ning analüüsides seejärel K.M-ile mõistetud karistust (II). I 3
2. Väär on apellandi seisukoht, et isiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel on määravaks õigussuhte kvalifitseerimine tsiviilkohtus. Käesoleval juhul on OÜ H. pöördunud tsiviilkohtusse K.M-i vastu rahalise nõude täitmiseks, mis on ka rahuldatud (kd 3, tlk 35). Seejuures väärib märkimist, et sisuliselt on ka tsiviilkohus leidnud, et K.M asus hageja, s.o OÜ H. vara suhtes käituma omanikuna (otsuse lk 5). Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele selgitab kriminaalkolleegium, et hagi tsiviilkohtus rahuldamise materiaalõiguslikud alused ei oma aga tervikuna tähendust isiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel; kui isiku käitumises esinevad kuriteo tunnused, on menetleja kohustatud kriminaalmenetluse läbiviimiseks (KrMS § 6) ning kriminaalkohus on pädev langetama selles osas otsuse. Kas ja millistel viisidel on kannatanu realiseerinud enda varalise nõude kahju tekitaja vastu, ei oma seega tähendust isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel. See omab käesoleval juhul tähendust vaid sel määral, et kannatanu ei ole kriminaalmenetluses K.M-i vastu esitanud tsiviilhagi.
3. Puudub igasugune alus kahelda selles, et K.M (ja Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ) pani p-s 1.1 kirjeldatud teoga toime kelmuse karistusõiguse mõttes. Maakohus on üheselt tuvastanud, et juba OÜ-ga H. lepingu sõlmimise ajal polnud K.M kavatsust – ega ka mingeid reaalseid võimalusi – rahalist nõuet täita. K.M-i eesmärgiks oli kannatanu eksitusse viimine, mille tulemil tegi viimane varakäsutuse – andis K.M-i valdusesse haagise, mille osas puudus K.M nii maksmise kui ka tagastamise kavatsus; viimast kinnitab ilmekalt tuvastamist leidnud asjaolu, et haagiselt oli kõrvaldatud registreerimismärk, mida pole käesoleva hetkeni tagastatud. Maakohus on osundanud Riigikohtu asjassepuutuvale praktikale (RKKKo 3-1-1-124-00), määratlenud kõik kelmuse koosseisu deliktistruktuuri elemendid ning need seejärel ka sisustanud (otsuse lk 15 jj). Kriminaalkolleegium ei näe selles õiguslikke minetusi, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise K.M-i käitumisele materiaalõigusliku hinnangu andmise osas.
4. Küll leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada väljapoole apellatsiooni piire jäävatel argumentidel. Nimelt ei ole apellatsioonis vaidlustatud
5. septembril
6. a toime pandud kelmuse episoodi, kuid kriminaalkolleegiumi hinnangul on selle teo karistusõiguslikul kvalifitseerimisel eksitud materiaalõiguse vastu. 6.1 Käesoleva otsuse p-s 1.3 on kirjeldatud antud süüteo asjaolusid – K.M kasutas taaskord taksoteenust, kavatsemata selle eest maksta. Kriminaalkolleegium ei kahtle vähimalgi määral tuvastatud faktilistes asjaoludes, kuid märgib, et antud süüteo näol ei ole tegemist kuriteoga. Nimelt tekitas K.M süüdistuse kohaselt selle teoga kahju 500 krooni – 300 krooni osutatud taksoteenuse eest, millele lisandub 200 krooni, mille kannatanu S. L. andis süüdistatavale. Kirjeldatud tegu saaks hinnata kuriteona vaid juhul, kui käsitleda seda liidetuna varasemalt või hilisemalt toimepandud kelmuse episoodidega ehk siis jätkuva süüteona; vastasel korral on tegemist

§ 218lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteoga.

6.2 Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. ning need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures tähele panna, et igas neist väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama . Täpsemalt tähendab see, et - siis näivad need üksikteod objektiivsele kõrvaltvaatajale mitteiseseisvate tegudena ühe teo tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-4-04). 4 6.3 Käesolevas kriminaalasjas ei ole käsitletud kõnealust episoodi jätkuva süüteona, s.t seda ei ole liidetud eelnevalt kannatanu S. L.u suhtes toimepandud ega ka hilisemalt sooritatud kelmustega; süüdistus on käsitlenud seda täielikult iseseisva kuriteona, mis on materiaalõiguslikult aga väär. Kuigi ringkonnakohtu istungil kinnitas prokurör vastuseks kohtu küsimusele, et K.M-ile etteheidetavat käitumist on käsitletud just jätkuva süüteona, ei pea kriminaalkolleegium seda väidet põhjendatuks – seda ei kinnita ei süüdistusakt, prokuröri süüdistuskõne maakohtus ega ka mitte maakohtu otsus. Eelnevast tulenevalt ei ole senises menetluses otsitud kuigivõrd vastust küsimusele, kas K.M oli juba

1. septembril
2. a, s.o eelmise kelmuse episoodi lõpuleviimisel, olemas tahtlus panna S. L.u suhtes toime uusi kelmusi – s.o viia kannatanut jätkuvalt eksitusse tegelikest asjaoludest, mille tulemil teeks kannatanu varakäsutuse ning saaks kahju. Maakohtu otsuses puuduvad kõnealuses küsimuses ka igasugused motiivid; süüteo jätkuva toimepanemise tahtlust kannatanu S. L.u suhtes ei ole kuigivõrd tõendatud, mistõttu tuleb lähtuda arusaamast, et K.M puudus tahtlus uue kelmuse toimepanekuks jätkuva süüteo mõttes. Kriminaalkolleegium ei näe ka võimalust nimetatud asjaolu tuvastamiseks apellatsioonimenetluses, kuna sel juhul oleks tegemist juba süüdistuse piiridest väljumisega – kriminaalkolleegium kordab, et süüdistuse arusaama kohaselt on tegemist iseseisva süüteoga (vt süüdistusakt kd-s 2), mis on materiaalõiguslikult aga ilmselgelt väär. Süüteo jätkuva toimepanemise tahtlust ei saa eeldada, see tuleb ära näidata nii süüdistuses kui ka kohtuotsusega tõendada. Käesoleval juhul pole täidetud kumbki nimetatud nõuetest. Seetõttu tuleb K.M ja Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ nimetatud episoodis õigeks mõista; isiku karistamine väärteo eest on kriminaalmenetluse raames välistatud (RKKKo 3-1-1-117-05, p 25). Eelnevast tulenevalt tuleb vähendada ka kannatanu S. L.u kasuks välja mõistetud tsiviilhagi. 6.4 Teistes kuriteoepisoodides, mida ei ole vaidlustatud, on vaieldamatult tuvastatav kelmuse koosseis ning kriminaalkolleegium ei näe seetõttu vähimatki alust apellatsiooni piiridest täiendavaks väljumiseks. K.M-i ja Euromaja Kinnisvarabüroo OÜ käitumisele materiaalõigusliku hinnangu andmisel ülejäänud episoodides on kohus enda motiivides olnud põhjalik, kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kriminaalkolleegium jagab maakohtu arusaama K.M-i süü tõendatuse kohta neis episoodides täiel määral. II
3. Apellandi teine taotlus on seotud K.M-ile mõistetud karistusega; kaitsja taotleb katseajal toimepandud kuritegude eest süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Kriminaalkolleegium ei näe alust antud taotluse rahuldamiseks. Vastavalt KrMS § 306 p-le 6 peab kriminaalkohus lahendama ka küsimuse, milline karistus tuleb süüdistatavale mõista. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (vt RKKKo 3-1-1-99-06). Riigikohtu kriminaalkolleegium on veel selgitanud, et karistuse mõistmisel ja põhjendamisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Seega peab isikule mõistetud karistus olema motiveeritud otsustus, mis peab vältimatult sisaldama antavat hinnangut – seda viimast isegi olukorras, kus klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus tõepoolest suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale. 5 Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu poolt K.M-ile mõistetud karistus ja selle motiveering nendele nõuetele täiel määral ning seda ka osalise õigeksmõistmise tingimustel.

1. Maakohus märgib õigustatult, et K.M ei ole eelnevatest karistustest teinud kuigivõrd järeldusi enda käitumise jaoks; karistuse (positiivne) eripreventiivne eesmärk ei ole seega realiseerunud. K.M on sisuliselt otsustanud kuritegude kestva toimepaneku kasuks – maakohus märgib õigustatult, et seda asjaolu kinnitab üheselt osade etteheidetavate kuritegude toimepanemine eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal. Seejuures on maakohus tuvastanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise. Teod, mida K.M-ile ette heidetakse (ja mille eest mõistetud karistust vaidlustatakse), on toime pandud tahtlikult ning eesmärgipäraselt. Isikutelt telliti erinevaid teenuseid ning ka kaupu, mille eest maksmise osas puudus K.M igasugune kavatsus; lihtsalt väljendatuna oli tegemist erinevate hüvede väljapetmisega ning nagu võib mõista K.M-i kohtuistungil väljendatud seisukohtadest, ongi see tema hinnangul täiesti normaalne tegevus; süüdistatav ei väljendanud ka ringkonnakohtu istungil vähimalgi määral arusaama, et tema käitumises oleks midagi taunitavat, veel vähem karistusõiguslikul etteheidetavat (süüdistatava selgituse kohaselt tegi ta „lihtsalt oma tööd“). K.M on otsustanud enda elu korraldada sellisest arusaamast lähtuvalt ning juba positiivse üldpreventsiooni huvides peab kohus vajalikuks anda sellisele arusaamale resoluutselt eitav vastus. Ei saa märkimata jätta, et vaieldamatult mõjutab selline K.M-i käsitlus inimestevahelistest varalistest suhetest ka mõistetavat karistust üld- ja eripreventiivses tähenduses; osundatud Riigikohtu praktika kohaselt ei ole kohus nende argumentide arvestamiseks mitte ainult õigustatud, vaid ka kohustatud. Kriminaalkolleegium ei jaga seega apellandi arusaama, et K.M-ile on mõistetud põhjendamatult suur karistus. K.M pani toime kuriteod, mille eest seadus näeb ette vangistuse pikkusega 1-5 aastat. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb alla sanktsiooni keskmist määra ning võib kindlalt väita, et seejuures on arvestatud ka kannatanutele tekitatud kahju ulatust. K.M pani katseajal toime kaks kuritegu ning kriminaalkolleegium peab selle eest mõistetud karistust – vangistust pikkusega üks aasta kümme kuud – kohaseks ning seadusele vastavaks.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1 ja lg 2 pdest 2, 5 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Paavo Randma Julia Katškovskaja Jüri Paap 6