järgi ning karistati vangistusega 4 kuud.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 25.07.2007 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 kuu ja 27 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 6 kuud ja 27 päeva vangistust.
Maakohus arutas F.S-ile
järgi esitatud süüdistust selles, et tema olles Harju Maakohtu 25.07.2007 otsusega karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes 3 kuu vangistusega katseajaga 1 aasta ja 6 kuud, juhtis 31.03.2008 kella 17:50 ajal Jõgeva maakonnas Torma vallas Torma alevikus XX juures sõidukit Opel Kadett Caravan registrimärgiga XXX , olles alkoholijoobes. Sellega pani F.S toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isikuna, keda on varem karistatud sellise teo eest, s.o
Karistuse mõistmisel arvestas maakohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus vastutust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid F.S käitumises ei tuvastanud. F.S on üks kehtiv kriminaalkaristus - Harju Maakohtu 25.07.2007 otsusega mõistetud 3-kuuline vangistus 1 aasta 6-kuulise katseajaga. Seega on 31.03.2008 toime pandud kuritegu toimunud eelmise kuriteo eest määratud katseajal. Joobes sõidukijuhtimise pani F.S toime ka 14.02.2007, mille eest teda karistati väärteokorras LS § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 12000 krooni ja juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Väärteootsus selle kohta jõustus 10.05.2007. Seega 23.07.2007 toimunud joobes juhtimine toimus ajal, mil F.S oli juhtimisõigus ära võetud. Seega veidi rohkem kui aasta jooksul (14.02.2007 kuni 31.03.2008) on F.S kolm korda juhtinud sõidukit, olles alkoholijoobes. Väärteona toimunud rikkumise eest mõistetud rahatrahv on tasutud osaliselt. Harju Maakohus karistas F.S
Kohtuotsuse järgi ei pöörata karistust täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Mootorsõiduki juhtimisõigus võeti Harju Maakohtu otsusega ära 6 kuuks. Kohtuotsus jõustus 10.08.2007. Selline rikkumiste ja karistuste kronoloogia näitab, et liiklusnõuete täitmine F.S poolt on lubamatult halb. Juba 1 kuu ja 21 päeva pärast juhtimisõiguse taastamist pani ta toime uue rikkumise. Vaatamata töökoha ja sissetuleku olemasolule on F.S-ile 24.04.2007 määratud trahv tasutud vaid osaliselt. 23.07.2007, s.o vaid kolm kuud pärast karistamist rahatrahviga, pani F.S toime uue samaliigilise teo. F.S eneseõigustuseks otsitud versioonid politsei ettekavandatud tegevusest tema vastu tõendavad, et F.S ei anna endale aru, et ta on toime pannud tõsise kuriteo, et joobes juhtimine on ohtlik nii temale endale kui ümbritsevatele, et tema korralekutsumiseks ja õiguskorra huvides on vajalik rakendada varasemast rangemaid abinõusid. Maakohus leidis, et F.S käitumine liikluses osalejana, sõidukijuhina ja tema suhtumine oma käitumisse ja mõistetud karistustesse ei võimalda mõista talle muud karistust kui reaalse vangistuse. Käsitletava teo eest mõistetavale vangistusele tuleb liita
Ehkki
näeb ette ka rahalise karistuse, ei ole selle mõistmine, arvestades F.S joobeastet viimasel korral, põhjendatud. Karistamist üldkasuliku tööga
alusel, ei pea maakohus põhjendatuks, kuna F.S on karistatud tingimisi vangistusega, kuid F.S ei kasutanud võimalust ennast parandada ning pani toime uue rikkumise.
alusel lisakaristuse mõistmine on F.S puhul vältimatult vajalik ja keskmisest pikemaks ajaks, kuna lühiajalised juhtimisõiguse äravõtmised ei ole andnud mingit positiivset tulemust. F.S kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ning teha uue otsuse, millega asendada F.S-ile mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus piisavalt kaalunud vangistuse asendamise võimalust üldkasuliku tööga. Maakohus ei ole arvestanud kohtupraktikat, süüdimõistetu isikut ja kuriteo raskust. Maakohus on karistuse mõistmisel motiveerinud vangistuse kohaldamist põhjalikult, kuid samas on otsuses vaid üks lause, miks ei peeta võimalikuks vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Samuti on maakohus ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigust. Üldkasulik töö ei ole iseseisev karistuse liik, vaid võimalus juba mõistetud vangistuse asendamiseks teatud üldkasuliku töö tundide arvuga. Eeltoodule tuginedes on ekslik kohtuotsuses märgitud seisukoht, et „üldkasuliku töö mõistmist ei pea kohus võimalikuks“. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-99-06 järgi on välistatud selle isiku karistusest tingimuslik vabastamine, kelle karistus tulenevalt
§-st 69 on juba asendatud üldkasuliku tööga. Viimane tuleneb asjaolust, et
§-s 69 ette nähtud üldkasuliku töö näol on tegemist sellise vangistuse alternatiiviga, mille kohaldamata jätmise puhul tuleb isikul asuda reaalset vangistust kandma (üldkasulik töö kui reaalse vangistuse vältimise viimane võimalus). Apellant on seisukohal, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks ei ole võimalik asendada F.S-ile mõistetud vangistust üldkasuliku tööga. Põhimõtteliselt on õige maakohtu seisukoht, et Harju Maakohtu otsusega mõistetud tingimisi vangistusega jäeti isikule võimalus oma paranenud käitumist näidata. Kuid üldkasulik töö on isiku jaoks mõnevõrra rangem vangistuse alternatiiv. Üldkasuliku töö tegemise ajal kehtivad lisaks töö tegemise kohustusele ka muud kriminaalhoolduse kontrollnõuded, seega on süüdimõistetul n.ö kahekordne kohustus õiguskuulekaks käitumiseks. F.S-ile tuleks anda võimalus teha üldkasulikku tööd, asendades sellega mõistetud vangistuse. Tuginedes
Apellandi arvates on tegemist märkimisväärse ja piisava kohustusliku töö tundide arvuga, et isik mõistaks toimepandud õiguserikkumiste iseloomu ja vältimatut karistust. Nii üld- kui eripreventiivse mõjuna on üldkasuliku töö tegemise kohustus kriminaalhooldusel mõjusam, kui isiku isoleerimine vangistuse näol. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus on põhjendatult arvesse võtnud seda, et F.S on lühikese aja jooksul kolmel korral juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes ja seda isegi ajal kui samasuguse kuriteo eest mõistetud vangistuse kohaldamisel toimus tema suhtes kriminaalhoolduse teostamine. Maakohus on üksikasjalikult põhjendanud, miks just vangistus on F.S suhtes karistus, mis on kooskõlas
§-ga 56 lg 1. Süüdistatavat on karistatud mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest nii rahatrahviga kui vangistusega tingimisi, ometi on ta jätkanud samasugust tegevust. Apellatsioonis on tunnustavalt märgitud, et maakohus on karistuse mõistmisel motiveerinud vangistuse kohaldamist põhjalikult, kuid samas leitakse, et ei piisa vaid ühest lausest, miks ei peeta võimalikuks vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et otsus vastab ka
§-le 56 lg 2, kus ei ole fikseeritud nõuet, et kohus peab põhjendama kõiki seaduses antud võimalusi, mida kohus ei kasuta. Seega apellatsioonis väljendatud etteheide, et ei ole piisavalt motiveeritud, miks kohus ei kasutanud võimalust vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga, et tulene seadusest. F.S puhul on tegemist isikuga, kes kangekaelselt ei soovi arvestada kehtestatud liikluskorraga ja sellega ei ohusta ta mitte ainult enda elu ja tervist, vaid ka nende oma, kes liikluskorda austavad ja käituvad liikluses õiguskuulekalt Viimasel ajal meie teedel väljakujunenud liiklussituatsioon sunnib F.S taoliste liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda teenib ka süüdistatavale mõistetud ja maakohtu poolt veenvalt põhistatud karistus. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Mati Kartau Maarika Kuusk Ago Kutsar
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.