1-08-4199/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08-4199 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. november 2009.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi H.I süüdistus KarS § 316 järgi ja M.Z-i süüdistus KarS § 22 lg 2 – 316 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. septembri 2009.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav M.Z Prokurör Saskia Kask Süüdistatav M.Z sünd 12.12.1980.a XXXXXX XXXXXXX, elukoht xxxxxxx xxxx-xx xxxxxxxxx, töötab S. V. AS-s, varem kohtu poolt karistamata. Kaitsja Adv Marina Leis RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. septembri 2009.a otsus muutmata. M.Z-i esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK M.Z tunnistati KarS § 316 – 22 lg 2 järgi süüdi selles, et ta 15.09.2007.a hilisõhtul C. A. vahetuse vanemana V. K. turvakeskuses, eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist, kallutas AS P. hooldusjuhti H.I kustutama digitaalsalvestist Intellex 7 salvestust V. K. turvaruumis 14.09.2007.a kell 03.30 – 03.48 aset leidnud ööklubi A. klientide peksmisest. Nimelt kutsus M.Z H.I 15.09.2007.a hilisõhtul turvakeskusse, kus veenis teda kõrvaldama tõendit, s.o kustutama kuriteosündmust sisaldava salvestuse, kinnitades, et sellest viimasel mingeid probleeme ei tule. M.Z-ile mõisteti karistuseks rahaline karistus 105 päevamäära ulatuses, s.o 20 475 krooni. Eelvangistuses viibitud 3 päeva arvati karistuse hulka ning kuna ühele eelvangistuse päevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära, loeti kantuks rahaline karistus summas 1 755 krooni, tasumisele kuuluvaks loeti rahaline karistus 96 päevamäära ulatuses, s.o 18 720 krooni. APELLATSIOONI SISU Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue, õigeksmõistva otsuse tegemist süüteokoosseisu puudumise tõttu. Apellant leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, samuti ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohtu poolt tehtud järeldused ei vasta kohtus kontrollitud tõenditele. Kohus rajas otsuse põhiliselt H.I ja E. S. vastuolulistele ütlustele, jättes arvestamata, et just E. S. viibis H.I-ga ühes ruumis videosalvestuse kustutamise juures ja just tema nõudis H.I-lt arvuti sisenemiskoode ja tegi koopia salvestusest. Neid asjaolusid on H.I ka kohtus kinnitanud. Apellandile on arusaamatu, jälitusprotokollid. kuidas kinnitavad E. S. tunnistuse usaldusväärsust Tunnistaja A. T. ütlusi hindas kohus ebaõigesti. A. T. kinnitas kohtus ja andis sisejuurdlusel arvamuse, et H.I kustutas lindistuse eraisikuna ja omal initsiatiivil. Kohus on jätnud tähelepanuta ja motiveerimata tunnistajate M. P. ja S. K. ütlused, et M.Z ei helistanud neile ning et turvasisenemiskoode teadis üksnes H.I. M.Z-i süü arvestamisel on kohus arvesse võtnud temalt tulenevat initsiatiivi, arvestamata on aga jäetud, et kustutaja-täideviija oli H.I, kellel oli võimalik loobuda lindistuse kustutamisest. Apellant on arvamusel, et kuivõrd M.Z oli osavõtja, ei saa olla tema süü täideviija süüst suurem ega ka karistus rangem. Tegelikul leiab apellant, et M.Z-i süü ei ole tõendamist leidnud. H.I on eeluurimisel väitnud, et talle helistati lindistuse asjus, kuid kes, ei tea. Kohtus väitis äkki aga, et helistajaks 2 oli M.Z, kelle tundis hääle järgi ära. M.Z väidab, et tal pole isegi H.I telefoninumbrit, nad töötavad eri firmades ning et tal pole mingeid volitusi H.I-le korralduste andmiseks. Lindistuse kustutamise ajal teda ruumis ei olnud, oli aga E. S.. Kohus jättis hindamata ka H.I ütlused selles, et kui temal paluti lindistus kustutada, poleks selle tegematajätmine toonud talle kaasa mingeid ebameeldivaid tagajärgi. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et apellatsioon on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata, maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ning taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon selle tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium osundab esmalt kohtupraktikas omaksvõetud tõendite hindamise põhinõudele, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Vastupidi, kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, neid omavahel kaalunud ja usaldusväärsust hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohtu järeldused tuginevad tõendite hindamisele kogumis, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea nende kordamist KrMS §-st 342 lg 3 p 1 tulenevalt vajalikuks. Apellatsioonidega seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist. Mis puutub H.I ja E. S. ütlustesse, siis kohus on neid oma otsuses kohtuistungi protokollile vastavalt kajastanud ning kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad neis vastuolud. Nii H.I kui E. S. on kirjeldanud süüdistuse sisusse puutuvaid asjaolusid menetluse vältel ühetaoliselt ning need on sisult loogilised. Asjaolu, et ajal, mil H.I videosalvestust kustutas, viibis samas ruumis just E. S., ei oma M.Z-i süüküsimuse otsustamisel tähtsust, kuivõrd asjas kontrollitud tõendite kogumile tuginedes ja M.Z-i roll kuriteos vastuvaidlematult tuvastatud. Ka ei nähtu H.I ütlustest, et E. S. oleks temalt arvuti sisenemiskoode nõudnud. E. S.l oli võimalik vaidlusalusest videosalvestusest koopia teha ilma H.I-le usaldatud sisenemiskoode kasutamata. 3 Jälitusprotokollid kinnitavad E. S. ütluste usaldusväärsust osas, mis käsitlevad asjassepuutuvate isikute teineteisele helistamist (M.Z on olnud 14.09.2007.a telefoniühenduses M. P., järgmisel päeval on olnud telefonivestlus S. K. ja E. S. vahel). Tunnistaja A. T. ütlusi ei ole maakohus ebaõigesti hinnanud. A. T. oli nimelt sisejuurdluse läbiviijaks ning tema ütlused kajastavad sisejuurdluse käiku, sealhulgas kinnitavad kaude H.I ütluste usaldusväärsust. Tuleb aga silmas pidada, et sisejuurdluse eesmärgiks oligi tuvastada, kas H.I tegutses digitaalsalvestuse kustutamisel AS V. K. ja AS P. vahel sõlmitud teenuslepingu raames või mitte. Juurdlus tuvastas, et H.I väljakutse V. K. turvakeskusse ei olnud esitatud volitatud isiku poolt, väljakutse ei ole registreeritud infosüsteemis, H.I tegutses eraisikuna pealesunnitud initsiatiivil, ta ei teostanud töid lepingu 400132 raames /I kd tl 37-38 ja 55-56/. Tunnistajate M. P. ja S. K. ütlused on maakohtu otsuses kajastatud, kuid kuivõrd neis ei sisaldu ei M.Z-i süüstavaid ega ka õigustavaid asjaolusid, siis puudus kohtul vajadus neid oma otsuse põhjendavas osas analüüsida. Asjaolu, et arvuti sisenemiskoode üksnes H.I teadis, on tuvastatud. Samuti ei oma M.Z-i süüküsimuse otsustamisel tähendust see, et süüdistatavad eri firmades töötavad või et M.Z H.I-le korralduste andmiseks volitused puudusid. Vastupidiselt apellatsioonis väidetule, on maakohus H.I ütlusi analüüsinud ja hinnanud. H.I ütlustest tuleneb tõepoolest, et digitaalsalvestuse kustutamine oli vastutulek M.Z-ile, et tal ei olnud kohustust M.Z-i palvet täita ja täitmata jätmine poleks talle tekitanud ebameeldivaid tagajärgi, kuid neist ütlustest tuleneb ka üheselt, et tema liikumapanevaks jõuks oli just M.Z-i poolne veenmine, H.I endal puudus igasugune põhjus salvestise kustutamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on M.Z-i ennastõigustavad väited maakohtus kontrollitud tõenditega kummutatud. Süüdistatavatele mõistetud karistustesse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult arvestanud H.I ja M.Z-i osaluse astet neile süüksarvatud kuriteos. Kuriteo toimepanemisele kihutamine ongi enamasti kuriteo osavõtu vormidest kõige ohtlikum, kuivõrd kihutaja kallutab teise isiku kuritegu toime panema, kutsub teises isikus esile tahtluse, mida tal varem ei olnud. Ka käesoleval juhul on ilmne, et ilma M.Z-i kallutamise ja veenmiseta ei oleks H.I kuritegu toime pannud. Kohtukolleegiumi hinnangul on M.Z-ile mõistetud karistus seaduslik ja põhjendatud. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 21.09.2009.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Igor Amann 4 Paavo Randma