Obsah (7)

§ 121§ 199§ 280§ 65§ 64§ 68§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-8593 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igo

§ 121

, § 280 lg 1 ja § 199 lg 2 p-de 7, 9 järgi; D.B süüdistuses

§ 199lg 2 p-de 7, 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16.

oktoobri

1. a otsus Apellatsiooni esitaja T.L ja D.B Prokurör Algis Sepp T.L, ik: xxx, xxxxxxxxxx xxxxxx, haridus x xxxxxx, emakeel vene keel, elukoht: xxxxxx x-xx xxxxxxx, töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistatud 9 korda; tõkend: vahistamine; Süüdistatavad Kaitsja D.B, ik: xxx, xx xxxxxxx, haridus xx xxxxxx, emakeel vene keel, elukoht: xxxxxxxx xx-x, õpib K. T. G.; varem kriminaalkorras karistatud 4 korda; tõkend: vahistamine Vandeadvokaat Sergei Narusberg 1 RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a süüdimõistev kohtuotsus T.L osas tühistada osaliselt ja nimelt: 1.1 T.L süüditunnistamises ja karistamises

§ 280

lg 1 järgi; 1.2 Süüdistuses

§ 280lg 1 järgi mõista T.L õigeks.

1.3 Liitkaristuse ning lõpliku karistuse osas jätta maakohtu otsus muutmata. 1.4 T.L apellatsioon jätta rahuldamata. 2. Tühistada Harju Maakohtu 16. oktoobri 2009. a otsus D.B-le

§ 65lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Teha selles osas uus otsus, millega: 2.1 Liita

§ 65

lg 2 alusel Harju Maakohtu poolt D.B-le mõistetud lõplikule karistusele – üks kuu ja kakskümmend kolm päeva vangistust – Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – kümme kuud ja kümme päeva vangistust – ning ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks mõista D.B-le vangistus kestusega üks aasta ja kolm päeva. 2.2 D.B apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsusega tunnistati T.L süüdi

§ 121

järgi ja karistati teda vangistusega 8 kaheksa kuud;

§ 280

lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 3 kuud;

§ 199

lg 2 p-de 7, 9 järgi ja karistati teda vangistusega 1 aasta 6 kuud.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o pikkuseni 1 aasta vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kestusega 5 päeva ning lõplikuks karistuseks määrati 11 üksteist kuud 25 päeva vangistust. Karistusaja alguseks määrati 17.02.2009.a. D.B tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p-de 7, 9 järgi ja karistati teda vangistusega 3 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o pikkuseni 2 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kestusega 7 päeva ning lõplikuks karistuseks määrati 1 kuu 23 päeva vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 2.10.2008.a.

Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse – 10 kuud 14 päeva vangistust - võrra ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 1 aasta 7 päeva vangistust. Karistusaja alguseks määrati 2.03.2009.a. Süüdimõistev kohtuotsus tehti veel Z.J-i suhtes, kelle osas ei ole maakohtu otsust aga vaidlustatud. 2

§ 280

lg 1 järgi tunnistati T.L süüdi selles, et tema, olles 30.01.2009.a toime pannud varguse, esitas samal päeval Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonnas politseiametnikule valeandmed. Ta väitis nimelt, et tema nimi on J. R. ja esitas kuriteo toimepanemise eest ettenähtud vastutusest vabanemise eesmärgil viimase isikuandmed.

§ 121

järgi tunnistati T.L süüdi selles, et ta 17.02.2009.a kell 10.15 paiku, viibides kaupluses S., šokolaadi varastamise eest kinnipidamise käigus, avaldas kaupluse töötajale A. L. vastupanu ja lõi teda käega näkku, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu. 2. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras T.L ja D.B. Apellantide taotlused ning põhiväited on järgmised. 2.1 T.L palub end õigeks mõista süüdistuses

§ 121järgi.

Apellandi selgituse kohaselt püüti teda varguse toimepanemisel kinni pidada ning ta püüdis end nende haardest lahti rebida. Kannatanut tabas ta kogemata ning tema löök ei olnud kindlasti tahtlik. 2.2 D.B vaidlustab apellatsioonis talle mõistetud liitkaristuse kestust. Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega mõisteti talle karistuseks üldkasulik töö 628 tundi, millest ta on ca 20-25 tundi ka ära teinud. Seda ei ole aga arvestatud ning kohus on ekslikult leidnud, nagu oleks tal üldkasulik töö tegemata täielikult. Apellant palub seda liitkaristuse mõistmisel arvestada.
3. Ringkonnakohtu istungil jäi D.B esitatud apellatsiooni juurde, paludes see rahuldada. T.L apellatsioonist loobumise soovi ei võtnud ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 333 lg-st 6 vastu ning jätkas apellatsioonimenetlust ka tema osas. Kaitsja toetas süüdistatavate apellatsioone, paludes need rahuldada. Prokurör vaidles T.L apellatsioonile vastu, paludes tema osas jätta maakohtu otsuse muutmata. D.B apellatsiooni osas leidis riiklik süüdistaja, et see tuleb osaliselt rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest, kuivõrd materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on tuvastatav apellatsiooniväliselt. Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu T.L apellatsioonile, käsitledes seejuures ka materiaalõiguse väära kohaldamist (I) ning lahendab seejärel D.B apellatsioonist tulenevad küsimused (II). Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
4. Kriminaalkolleegium ei soostu T.L kaitseväitega, et kannatanut ei löönud ta tahtlikult. Seejuures ei ole vaidlust

§ 121objektiivse külje realiseerituse osas.

Küsimuseks on ainuüksi, kas süüdistuses kirjeldatud viisil käitudes pani T.L

§-s 121 kirjeldatud teo (kannatanule füüsilise valu tekitamine löömisega) toime tahtlikult. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seda jaatada; kannatanu löömist tahtlikult tunnistas ringkonnakohtu istungil põhimõtteliselt ka süüdistatav ise. 4.1

1. veebruaril
2. a püüdis T.L kauplusest varastada šokolaadi, kuid seda märgati ning teda püüti kinni pidada. Ka süüdistatav tunnistab ise, et tema kinnipidajaks oli kannatanu, kelle 3 haardest püüdis ta lahti rabeleda, mille käigus sai kannatanu hoobi näkku (kd 2, tlk 5-8). Et löök näkku toimus kinnipidamise käigus, kinnitab ka kannatanu A. L. enda ütlustes (kd 2, tlk 2-4). Seejuures selgitab kannatanu, et süüdistatava kinnihoidjaks oli esmalt ainuüksi tema ning turvamees sekkus toimunusse alles siis, kui T.L oli hakanud kinnipidamisel osutama vastupanu. 4.2 Tõendatud on seega, et kannatanu hoidis süüdistatavast kinni ning T.L püüdis põgenemise eesmärgil sellest haardest vabaneda; selle käigus tabas kannatanut ka löök näkku. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sellistel asjaoludel ainetu rääkida sellest, et kannatanu kehaline väärkohtlemine pandi toime ettevaatamatusest. T.L otsustas kinnipidamisel põgenemise kasuks, mille jaoks oli tal aga esmalt vaja vabaneda kannatanu haardest. Ringkonnakohus soostub arusaamaga, et kannatanu löömine näkku ei olnud pandud toime kavatsetult; kuid olukorras, kus isik rabeleb agressiivselt ning püüab teise isiku haardest vabaneda, on üheselt aru saada, et isik on otsustanud situatsiooni lahendamisel füüsilise jõu tarvitamise kasuks. On arusaadav, et kinnihoidvast haardest vabanemiseks tuleb teha jõulisi liigutusi nt käega (nagu käesoleval juhul), samuti iseloomustas olukorda süüdistatava ning kannatanu lähedus füüsilises mõttes – täpsemalt siis T.L kinnihoidmine kannatanu poolt. Kui sellises olukorras tehakse käega jõulisi liigutusi (mille eesmärgiks on kinnihoidvast haardest vabanemine) ning tabatakse ka teise isiku nägu, saab rääkida kehalise väärkohtlemise toimepanemisest minimaalselt kaudse tahtlusega, nagu on seda leidnud ka süüdistatava kaitsja maakohtus (kd 8, tlk 133). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et süüdistatava apellatsioon on ainetu ning tuleb jätta rahuldamata.
3. Apellatsiooni piiridest väljudes leiab kriminaalkolleegium aga, et maakohtu otsus tuleb tühistada T.L süüditunnistamises ja karistamises

§ 280lg 1 järgi, kuna selliselt toimides on vääralt kohaldatud materiaalõigust.

Konkreetselt seisneb see järgnevas. 5.1 Karistusseadustiku § 280 lg 1 sätestab vastutuse ametiasutusele valeandmete esitamise eest, kui see on toime pandud ametliku dokumendi või muu hüve või tulu saamiseks. T.L-ile on esitatud süüdistus selles, et tema, olles peale varguse toimepanemist kinni peetud, esitas isikusamasuse tuvastamise õiendi (kd 4, tlk 4) ja KrMS §-s 217 märgitud protokolli koostamisel (kd 4, tlk 5-7) ning kahtlustatavana ülekuulamisel (kd 4, tlk 9-13) valeandmeid, esitledes ennast J. R.na – ja seda eesmärgiga vabaneda kuriteo toimepanemise eest ettenähtud vastutusest. 5.2 Kriminaalkolleegium selgitab selles osas, et

§-s 280 sisalduv koosseis ei hõlma valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil, sest õigusemõistmise vastased süüteokoosseisud sisalduvad karistusseadustiku

1. peatükis. Kahtlustatava ja süüdistatava suhtes aga karistusseadustiku
2. peatükk ebaõigete andmete avaldamise eest karistusõiguslikku vastutust ette ei näe. Maakohus on tuvastanud, et T.L esitas valeandmeid ajal, mil ta oli kahtlustatavana kinni peetud ja sündmuskohalt politseisse toimetatud. Kuriteos kahtlustatavana kinnipeetud isikul on võimalik kasutada oma õigusi ja valida kaitsetaktika juba alates tema faktilisest kinnipidamisest, mitte aga ajahetkest, millal toimub vastavate menetlusdokumentide vormistamine. Samas ei ole kahtlustataval ega ka süüdistataval tervikuna kohustust anda tõele vastavaid ütlusi ega aidata kaasa tõe või enda isikusamasuse tuvastamisele kriminaalmenetluses. Nendel põhjustel tuleb T.L süüdistuses

§ 280

lg 1 järgi õigeks mõista, sest tema käitumises puuduvad süüteokoosseisu objektiivsed tunnused (vt ka RKKKo 3-1-1-48-09, p 15). 6. Vaatamata eeltoodule leiab kriminaalkolleegium, et süüdistatavale mõistetud karistus tuleb jätta muutmata.

§ 280

järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest on T.L-ile mõistetud karistuseks kolm kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel on see karistus loetud kaetuks

§ 199lg 2 p-de 7,9 järgi mõistetud karistusega.

Kuivõrd nimetatud osas jätab ringkonnakohus 4 maakohtu otsuse muutmata, leiab kriminaalkolleegium, et ka osalise õigeksmõistmise olukorras ei too see kaasa lõpliku karistuse vähendamist. II 7. D.B ei vaidlusta talle käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevate kuritegude eest mõistetud karistust. Küll leiab apellant, et talle on vääralt mõistetud liitkaristus

§ 65lg 2 alusel.

Nimelt mõisteti D.B süüdi Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega ning mõisteti talle karistuseks 10 kuud ja 14 päeva vangistust, mis

§ 69alusel asendati üldkasuliku tööga kestusega 628 tundi.

Apellandi kinnitusel ta ka tegi talle määratud üldkasulikku tööd, mistõttu on karistuste täielik liitmine

§ 65lg 2 alusel väär.

Kriminaalkolleegium soostub selle väitega.

1. Kriminaalhooldusametniku poolt kohtule esitatud kinnituse alusel teostas D.B
2. a detsembris Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega mõistetud üldkasulikust tööst Tallinna Sotsiaaltöö Keskuses (Kopli 79) kaheksa tundi. Konkreetselt väljendus üldkasulik töö koristamises. Seda fakti tunnistas ringkonnakohtu istungil ka riiklik süüdistaja, toetades selles osas D.B apellatsiooni. Tulenevalt

§ 69

lg-test 6 ja 7 tuleb karistusest kantuks seega lugeda süüdimõistetu poolt tehtud üldkasulik töö, mille kaks tundi võrdub ühe päeva vangistusega. Seega tuleb Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega mõistetud karistusest lugeda kantuks neli päeva vangistust, mistõttu tuleb käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusega liidetavaks karistuseks lugeda vangistus kestusega 10 kuud ja 10 päeva.
3. Käesolevas kriminaalasjas mõisteti D.B-le karistuseks kolm kuud vangistust, millest pärast KrMS § 238 lg 2 ja

§ 68

lg 1 sätete rakendamist jäi lõpliku karistusena järele vangistus kestusega 1 kuu ja 23 päeva.

§ 65lg 2 alusel tuleb sellele liita Harju Maakohtu 2.

oktoobri

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 10 kuud ja 10 päeva ning lõplikuks liitkaristuseks tuleb süüdistatavale seega mõista vangistus kestusega 1 aasta ja 3 päeva. Selles osas tühistab ringkonnakohus seega maakohtu otsuse ning teeb ise uue otsuse. Apellatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1, lg 2 p-dest 2 ja 4 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. T.L apellatsioon jätta rahuldamata, D.B apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Igor Amann Julia Katškovskaja 5