← Eesti

1-08-12101/8

Obsah (8)§ 266§ 199§ 202§ 64§ 68§ 17§ 120§ 56

1-08-12101 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-12101 (08260103119) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 266

lg 2 p 2, 3 järgi P.Z süüdistus

§ 266

lg 2 p 2, 3; § 199 lg 2 p 4, 7, 8; § 202 lg 1 järgi U.E süüdistus

§ 199lg 2 p 4, 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 13.

märtsi 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava P.Z kaitsja Anne Vissak Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav P.Z elukoht: XXX XX , isikukood: XXX, töökoht: FIE varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral Kaitsja advokaat Anne Vissak. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

  1. märtsi 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-12101 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista P.Z-ilt kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Anne Vissaku poolt osutatud õigusabi eest 1357 krooni riigituludesse. P.Z tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Bank nr 10220034800017 või Swedbank nr
  2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „P.Z kriminaalasjas nr 1-08-12101 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
  3. maist
  4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
  5. juunist
  6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
  7. juunist
  8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
  9. märtsi 2009 otsusega mõisteti P.Z süüdi ja karistati

§ 266

lg 2 p 3 järgi 4-kuulise vangistusega,

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8 järgi 1 aasta 6-kuulise vangistusega ja

§ 202

lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

§-de 65 lg 2 ja 76 lg 6 alusel suurendati mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 4. oktoobri 2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 4 kuud 24 päeva vangistust võrra ning mõisteti P.Z-ile liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud 24 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg ja loeti P.Z kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud 21 päeva vangistust algusega 2. juulist 2008. Sama kohtuotsusega lõpetati kriminaalmenetlus Andrus Annuki süüdistuses

266 lg 2 p 3 järgi KrMS § 202 lg 1 alusel seoses avaliku menetlushuvi puudumisega ja asjaoluga, et süüdistatava süü ei ole suur, ning mõisteti süüdi ja karistati U.E, kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas P.Z-ile

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8 järgi esitatud süüdistust muuhulgas selles, et tema, olles toime pannud varguse, 27. mai 2008 õhtul kella 18 paiku koos U.E-ga Võru linnas Vilja 6 asuvas Favora tanklas võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära 172,88 liitrit väävlivaba diiselkütust, jättes selle eest tasumata, põhjustades AS-le Johnny varalise kahju 3414.40 krooni. Maakohus arutas ka P.Z-ile

§ 266lg 2 p 2, 3 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 16.

juunil 2008 kella 22.28 paiku grupis A. Annukiga tungis valdaja tahte vastaselt lukustamata ukse avamise teel ebaseaduslikult, kasutades psüühilist vägivalda korteris viibinud T.S-i ja K.L-i suhtes, Põlvamaal Räpina vallas Räpina linnas XXX XX asuvasse K.S-ile kuuluva T.S-i kasutuses oleva elumaja kööki. Psüühiline vägivald seisnes selles, et A. Annuk kutsus T.S-i välja meeste juttu ajama, mis nii T.S-i kui K.L-i sõnade kohaselt tähendas soovi vägivalla tarvitamiseks, millise eesmärgi realiseerimiseks oli kaasa võetud P.Z. 2 P.Z tunnistas ennast süüdi osaliselt. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistatavad P.Z ja U.E kinnitanud, et käisid koos 27. mai 2008 õhtupoolikul Võrus Vilja 6 asuvas Favola tanklas sooviga kütust osta selle edasimüümiseks mõnele tuttavale ning tegelikult ka toimus kütuse tankimine ühte sõidukisse ja kanistritesse. Tunnistaja M.M-i ütluste kohaselt, mida on kinnitanud ka P.Z, andis M.M H-L-ilt saadud 2100 krooni kütuse eest P.Z-ile. P.Z ja U.E ütlustest nähtub, et neil oli juba enne tankimist kokku lepitud, et kütuse müügist saadava raha jagavad nad omavahel pooleks ja seda ka tegelikult hiljem tehti. P.Z ja U.E ütlustest nähtuvalt oli neil kavas kütuse eest tasumisel kasutada U.E valduses olevat U.E tööandja AMF Hulgi kütusekaarti. Kuna U.E vahepeal tööandjaga polnud kohtunud, on ka usutav, et ta kaardi blokeerimist ei teadnud. P.Z ütlused, et U.E hakkas kaardiga maksma ja just PIN-koodi sisestamise hetkel P.Z-ile helistati ning ta läks tanklast välja, on vastuolus tunnistaja K.V-i ütlustega, kes on kinnitanud, et hetkel, kui selgus kütusekaardiga maksmise võimatus, seisid mõlemad süüdistatavad koos leti eest ja hakkasid midagi omavahel arutama. Samuti on tunnistajad M.M ja H.L kinnitanud, et tanklast tulid süüdistatavad välja koos. Selline kokkulangevus teeb tunnistajate ütlused usaldusväärsemaks P.Z ütlustest selle kohta, et ta väljus tanklast enne seda, kui selgus kaardiga tasumise võimatus. Tunnistaja K. Vulfi kohtuistungil antud ütlustele tuginedes luges kohus tõendatuks, et asjaolu, et tangitud kütuse eest kaardiga maksta pole võimalik, sai teatavaks mõlemale süüdistatavale. Asjaolu, et P.Z ja U.E lahkusid tanklast, olles teadlikud, et kütust tangiti ja selle eest jäi maksmata, ei jäta kahtlust selles, et nad tahtlikult ja koos tegutsedes panid toime kütuse varguse. Varguse koosseisu realiseerimiseks on nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata. Kaastäideviimisega on tegemist, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kütuse hankimine ja selle mõnele tuttavale edasimüümine oli P.Z ja U.E ühine plaan, milleks U.E pidi kasutama tema valduses olevat tööandja kütusekaarti. Samuti oli neil ühiselt kokkulepitud raha jagamine omavahel. P.Z ja U.E sisenesid tanklasse koos. Vähemalt hetkest, mil selgus, et kütuse eest U.E valduses olnud kaardiga maksta ei saa, sai alguse P.Z ja U.E ühine koostegutsemine varguse toimepanemisel. P.Z ja U.E lahkusid tanklast koos kütuse eest maksmata ning jagasid kütuse eest H.L-ilt M.M i vahendusel saadud raha omavahel. Kohus ei nõustunud P.Z kaitsja seisukohaga, et P.Z puhul tuleb kõne alla

§ 17sätestatud koosseisueksimus.

Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. P.Z oli teadlik sellest, et kütust tangiti ja kütuse eest jäi tanklas maksmata, kuid vaatamata sellele lahkus tanklast ja jagas kütuse eest saadud raha kaassüüdistatavaga pooleks. Süüdistatavate P.Z ja A. Annuki ning kannatanute T.S-i ja K.L-i ütlused on kooskõlas selles, et 16. juuni 2008 õhtul kella 22.30 paiku sisenesid P.Z ja A. Annuk kannatanute elukoha kööki. Süüdistatavate ja kannatanute ütlused on kooskõlas ka selles, et süüdistatavad viibisid kannatanute elamus vaid paar minutit. Kannatanute kinnitusel A. Annuk ja P.Z oma sisenemisest kuidagi märku ei andnud. Nii süüdistatavate kui kannatanute ütlustest nähtub, et keegi majas viibinutest uksele vastu ei tulnud ega andnud mingit selgesõnalist luba A. Annukile ja P.Z-ile siseneda. Olukorras, kus T.S-i ja K.L-i kodu oli P.Z-ile täiesti võõras ning suhted A. Annuki ja T.S-i vahel ei olnud enam ammu sõbralikud, tuleb sellist ilma sõnaselge kutseta majja sisenemist lugeda toimunuks kannatanute tahte vastaselt, seda isegi juhul, kui eeldada, et A. Annuk uksele koputas. Tegemist oli hilise ajaga ning kuna suhted ei olnud sõbralikud, ei olnud A. Annukil mingit alust eeldada, et ta võiks siseneda ilma kutseta. Asjaolu, et P.Z teada oli tegemist A. Annuki tuttavate majaga, ei andnud ka 3 temale alust eeldada kutseta sisenemise lubatavust, kuna ta ise oli pererahvale täiesti võõras. A. Annuki ja P.Z soovile siseneda kannatanute elamusse ilma kannatanute nõusolekuta viitab ka asjaolu, et nad ei peatunud peale välisuksest sisenemist esikus ega jäänud siis kannatanute reageeringut ootama, vaid suundusid esikust edasi kohe kööki. Nagu nähtub nii A. Annuki kui kannatanute ütlustest, samuti tunnistaja J.S-i ütlustest, suundus A. Annuk kohe köögis viibinud T.S-i juurde. P.Z ja kannatanute ütlused kinnitavad, et P.Z jäi küll A. Annukist tahapoole, kuid faktiliselt oli samuti sisenenud kööki. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et köögis viibinud isikud paiknesid just selliselt, nagu on kannatanu näidanud oma elukoha skeemil. Kannatanud on kinnitanud, et ei soovinud süüdistatavate sisenemist oma majja. Sellise väite teeb usutavaks ka asjaolu, et T.S praktiliselt süüdistatavate majja sisenemisega ühel ajal teavitas sissetungimisest politseid. T.S-i kinnitusel avaldas ta koheselt A. Annukile, et viimane lahkuks. Seda on kinnitanud ka tunnistaja J.S . Kuigi K.L-i menetluse erinevatel etappidel antud ütlused asjaolu kohta, kas T.S käskis A. Annukil ära minna või mitte, on veidi erinevad, ei ole ütlustes sellist olulist vastuolu, mis teeks K.L-i ütlused ebausaldusväärseks. Kohtus kannatanu kinnitas, et T.S käskis A. Annukil ära minna. Sisuliselt ei ole A. Annuk ka ise eitanud, et T.S võis talle öelda, et mine ära. Kuna P.Z ja A. Annuk sisenesid T.S-i ja K.L-i elukoha kööki viimaste tahte vastaselt, on tegemist õigusvastase sissetungimisega. Süüdistatavate ütlused kinnitavad, et kannatanute elukohta minek oli eelnevalt kokku lepitud. Ka sisenesid nad ühiselt. Kummalgi polnud selleks õiguslikku alust ega isegi alust oletada sellise õiguse olemasolu. Seetõttu on P.Z ja A. Annuk omavolilise sissetungimise toime pannud grupis ning vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus ei lugenud aga küllaldaselt tõendatuks psüühilise vägivalla kasutamist T.S-i ja K.L-i suhtes. A. Annuki ja silmnähtavalt rohkete tätoveeringutega P.Z sissetungimine kannatanute elukohta hilisel ajal võis mõjuda kannatanutele hirmutavalt, kuid kohtu arvates ei viita väljend „tule välja meestejutu ajama“ iseenesest ei tapmisele ega tervisekahjustuse tekitamisele, mistõttu ei saa ka rääkida vägivallateost

§ 120mõttes.

T.S-i kinnitusel hakkas ta politseile helistama juba siis, kui märkas aknast kedagi lähenemas ja veel enne kui A. Annuk jõudis midagi öelda. Seega tekitas kannatanus hirmu mitte otseselt A. Annuki öeldu, vaid süüdistatavate saabumine üldse. Kohus kvalifitseeris A. Annuki ja P.Z poolt toimepandu

§ 266lg 2 p 3 järgi.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leidis, et P.Z süü on suhteliselt suur. Ta on lühikese aja jooksul toime pannud mitu varavastast kuritegu ja peale selle rikkunud ühel korral teiste inimeste kodu puutumatust. Kuigi tegemist on teise astme kuritegudega, suurendab P.Z süüd tema kuritegelik aktiivsus. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus süü puhtsüdamlikku kahetsust. P.Z on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Uued kuriteod on P.Z pannud toime katseajal. Seega ei ole varasemad karistused ja võimalus käitumiskontrollile allutades elada vabaduses olnud piisavalt mõjusad, et hoida ära tema poolt uute kuritegude toimepanemist. Seetõttu kohus leidis, et P.Z tuleb karistada kõigi kuritegude toimepanemise eest vangistusega, mille pikkus ei saa olla eriti lühiajaline. Arvestades varavastaste kuritegude episoodide rohkust ja asjaolu, et P.Z on varavastaste kuritegude eest ka varem karistatud, pidas kohus põhjendatuks karistada P.Z

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8 järgi 1 aasta 6-kuulise vangistuse ja liitkaristuse moodustada üksikaristustest raskeima suurendamise teel. 4 Apellatsioonis esitatud taotluste sisu P.Z kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning teha uue otsuse, millega mõista P.Z õigeks

§ 266

lg 2 p 3 järgi inkrimineeritud teos ning

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8 järgi inkrimineeritud teos grupis koos U.E-ga toime pandud võõra vara hõivamises, samuti vähendada P.Z-ile mõistetud karistust. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole kohus piisavalt põhjendanud, miks ta loeb tuvastatuks, et U.E ja P.Z grupis panid toime võõra vara hõivamise, st et U.E ja P.Z tegevus oli suunatud ühise tahtlusega võõra vara hõivamisele. Kohus on tuvastanud, et U.E ja P.Z ütlustest nähtuvalt oli neil plaanis U.E valduses olevat kütusekaarti kasutada. Tõenditest ei nähtu, et U.E oleks teadnud, et talle tööalaselt kasutada antud kaarti ei ole tal õigust kasutada. U.E on kohtus seletanud, et tal oli plaan võtta kütust ning hiljem tööandjale selle eest tasuda. Samuti ei nähtu uuritud tõenditest, et P.Z oleks teadnud, et U.E ei ole õigust tema valduses olevat kaarti kasutada. P.Z tegevuses on tuvastatav koosseisueksimus

§ 17tähenduses.

P.Z ei teadnud süüteokoosseisule vastavat asjaolu ning ei pidanud seda isegi mitte võimalikuks. Otsuses viidatud asjaolud, et P.Z oli teadlik, et kütust tangiti ja et tanklas jäi kütuse eest maksmata, ei välista asjaolu, et P.Z ei teadnud, et U.E ei olnud õigust selle kaardiga kütust tankida. Kohus on P.Z ebaõigesti süüdi tunnistanud ka

§ 266

lg 2 p 3 järgi, hinnates tõendeid ebaõigesti ning kohaldades ebaõigesti materiaalõigust. Ebaõige on kohtu järeldus, et süüdistatavad suundusid peale majja sisenemist esikust kööki. Uuritud tõenditest nähtuvalt oli tegemist avatud köögiga, kus puudus eraldiseisev köögiosa. Kannatanute ja süüdistatavate ütlustest nähtub, et A. Annuk läks majja sisenedes avatud köögis istuva T.S-i juurde, P.Z jäi seisma mitu meetrit eemale. Antud juhul ei ole täidetud omavolilise sissetungimise teokoosseis. Objektiivne koosseis on täidetud, kui isik tungib valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse või ruumi. Kohus on jätnud tähelepanuta P.Z ja A. Annuki majas viibimise aja, mis oli kõigi asjaosaliste sõnul umbes 2 minutit. A. Annuk on kohtuistungil seletanud, et peale majja sisenemist kohe, kui ta sai aru, et tema sealviibimist ei soovita, lahkus ta majast. Seega sai kannatanu tahe mitte võtta vastu oma majas süüdistatavaid, viimastele teatavaks alles majja sisenenuna. Olles kannatanu soovi teada saanud, lahkusid mõlemad majast. Puuduvad igasugused tõendid, et tegemist oli A. Annuki ja P.Z poolt tahtliku tegevusena valdaja tahte vastaselt eluruumi tungimisega. A. Annuk oli eelnevalt olnud kannatanutega lähedastes suhetes ja eeldas, et saab arusaamatused selgeks rääkida ja kontakteeruda samal viisil kui varem. Kohus ei ole kahtluse alla pannud P.Z ja A. Annuki seletust selle kohta, et A. Annuk kutsus P.Z kaasa oma tuttava juurde ning P.Z ei teadnud, et kannatanud ei soovi A. Annuki majja sisenemist. Kohus ei ole käsitlenud teisi deliktistruktuuri elemente peale teokoosseisu. P.Z suhtes oleks tulnud kaaluda, kas ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid ning kas isik on toime pandud teos süüdi. P.Z puudus suhe kannatanutega ning ta oli kaasa tulnud A. Annuki kutse peale. Kohtul oleks tulnud analüüsida, kas P.Z puhul ei ole tegemist eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. Juhul, kui asuda seisukohale, et A. Annuki poolt majja sisenemisel oli tegemist valdaja tahte vastase sisenemisega, tuleks järgnevalt lahendada küsimus, milline oli P.Z subjektiivne teadmine sisenemise lubatavusest. Süüdistuse kohaselt oli P.Z isik, kelle abil A. Annuk realiseeris psüühilist vägivalda. Kuna vägivald raskendava asjaoluna on ära langenud ning sellega koos ka süüdistusest lähtuv P.Z roll, ei ole ka sel põhjusel P.Z süüditunnistamine põhjendatud. 5 Nõustuda ei saa P.Z-ile mõistetud karistusega.

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8 järgi on P.Z-ile mõistetud karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, nimetatud süüdistuse maht on 3 episoodi. Kohus on arvestanud P.Z puhtsüdamliku kahetsusega, samas ei kajastu see karistuses. Koos U.E-ga inkrimineeritud episoodis on P.Z karistus ebaproportsionaalselt suur võrreldes U.E-le mõistetud karistusega, olgugi et nimetatud teo vastavuse korral

§ 199lg 2 tunnustele tuleks P.Z osa käsitleda väiksemana kui U.E osa.

Samuti on ebaproportsionaalselt suur

§ 202

järgi mõistetud karistus, mis on pool sanktsiooni maksimummäärast, kuivõrd tegemist on ühe kuriteoepisoodiga. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni kui põhjendamatu jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud P.Z-ile esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud taotlusega mõista A. Greba õigeks koos U.E-ga toimepandud salajase varguse kuriteoepisoodis. Apellatsioonis taotletakse P.Z õigeksmõistmist põhjusel, et P.Z ei olnud teadlik süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest. Taoliseks asjaoluks peab apellatsiooni esitaja aga seda, et P.Z ei teadnud, et U.E puudus õigus tema kasutusse antud kütuse krediitkaardiga kütust tankida.

§ 199

lg 1 näeb ette vastutuse võõra vallasasja äravõtmise eest ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Seega eeldab nimetatud kuriteo teokoosseis võõra vallasasja suhtes senise valduse murdmist ja sellele uue valduse kehtestamist ebaseaduslikus korras, kusjuures uue valduse kehtestamise eesmärgiks on võõra vallasasja omastamine. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millist ülalnimetatud kuriteokoosseisu asjaolu P.Z

  1. mail 2008 tegu toime pannes ei teadnud. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et tankides
  2. mail 2008 kütust teadis P.Z, et tangitav kütus ei kuulu talle ega U.E-le, s.o nende jaoks võõras vallasasi. Tankides kütust kanistritesse ning asetades need H.L-i autosse, kehtestasid U.E ja P.Z sellele uue valduse ning sellest sai aru ka P.Z. Kütuse tankimise eesmärgiks oli selle omastamine, s.o tangitud kütuse müümine H. Lepikule ning nimetatud asjaolu ei ole P.Z eitanud. Asjaolust, et bensiini omastamine toimus U.E ja P.Z poolt ebaseaduslikult, sai ringkonnakohtu arvates P.Z teada alates momendist, kui tankla kassas selgus, et U.E valduses oleva krediitkaardiga ei olnud võimalik kütuse eest tasuda, sest omastanud kütuse, P.Z ja U.E selle eest ei tasunud. Seega omastasid kütuse ebaseaduslikult. Seejuures leiab ringkonnakohus, et nimelt sellel momendil (lahkusid kütuse 6 eest tasumata tanklast) viisid U.E ja P.Z kuriteo toimepanemise lõpule ja täitsid kuriteo süüteokoosseisu. P.Z väide, et tema teada U.E tasus tangitud kütuse eest, on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. Nii on tunnistaja K.W kinnitanud, et hetkel, kui selgus kaardiga kütuse eest tasumise võimatus, seisid U.E ja P.Z mõlemad kassa juures ja said toimuvast aru. Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad läksid koos kütuse eest tasuma ja väljusid tanklast koos, kinnitavad ka tunnistajad H.L ja M.M . Asjaolu, kas P.Z teadis või ei teadnud U.E õigusest maksta tangitud kütuse eest krediitkaardiga, ei ole ringkonnakohtu arvates üldse käsitletav süüteokoosseisule vastava asjaoluna ja sellest teadmine või mitteteadmine ei ole määrav otsustamaks P.Z tegevuses kuriteokoosseisu esinemise üle. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et P.Z käitumises ei esine

§ 17ettenähtud asjaolusid.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on P.Z põhjendatult süüditunnistatud

§ 266lg 2 p 3 järgi.

Apellatsioonkaebuses leitakse, et P.Z ei täitnud

§ 266

ettenähtud kuriteo objektiivset teokoosseisu, sest P.Z viibis T.S-i ja K.L-i eluruumis vaid 2 minutit ning lahkus kohe kui kannatanud seda nõudsid. Ringkonnakohus, erinevalt apellatsioonis väidetule, leiab, et P.Z poolt täideti

§ 266ettenähtud kuriteo objektiivne teokoosseis.

Nimetatud paragrahvi objektiivse teokoosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et

  1. juunil 2008 sisenesid P.Z ja A. Annuk Räpina linnas XXX XX asuvasse T.S-i ja K.L-i eluruumi. Seega sisenesid P.Z ja A. Annuk ruumi, mis on kaitstud PS §-s 33 sätestatud kodu puutumatusega. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et P.Z ja A. Annuki jaoks oli tegemist võõra eluruumiga, sest nimetatud eluruumi valdajaks olid T.S ja K. Lein. P.Z ja A. Annuki käitumist kannatanute eluruumi seinemisel saab vaadelda kui sissetungimist. Ringkonnakohus leiab, et sissetungimine ei pea olema tingimata seotud füüsiliste tõkete ületamisega, vaid selleks on igasugune õigusvastane sisenemine seal hulgas ka lukustamata ukse lahtilükkamine, milline on tõendamist leidnud käesolevas kriminaalasjas. Valdaja tahte vastase sisenemisega on ringkonnakohtu arvates tegemist siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Seejuures peab süüdlane taolist nõusolekut taotlema ja selle ka valdajalt saavutama. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud asjaolu, et P.Z ja A. Annuk sisenesid kannatanute eluruumi nende tahte vastaselt. Kannatanute T.S-i ja K.L-i ütluste kohaselt tungisid
  2. juuni 2008 õhtul kelle 22.30 paiku nende elamusse P.Z ja A. Annuk. Enne nende eluruumi sisenemist sisenemise soovist mingil moel süüdistatavad märku ei andnud. Ka ei andnud kannatanud neile luba sisenemiseks. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda nimetatud ütluste usaldusväärsuses. Kannatanute ühetaoliste ütlustega loeb ringkonnakohus, nagu maakohuski, ümberlükatuks P.Z ja A. Annuki väited, et A. Annuk koputas enne sisenemist majauksele. Isegi kui lugeda tõeseks süüdistatavate väidet, et A. Annuk koputas enne sisenemist uksele, ei andnud keegi kannatanutest neile luba sisenemiseks. Ringkonnakohtu arvates viitab nimetatule otseselt see, et mõlemad kannatanud viibisid süüdistatavate sisenemise hetkel oma eluruumides ning 7 kumbki neist ei avanud süüdistatavatele maja välisust. Taolist asjaolu on kinnitanud ka süüdistatavad. Seega on ringkonnakohtu arvates P.Z poolt täidetud

§ 266ettenähtud kuriteo objektiivne teokoosseis.

Erinevalt apellatsioonis väidetule, leiab ringkonnakohus, et ajavahemiku pikkus, mil süüdistatavad viibisid omanike tahte vastaselt kannatanute eluruumis, ei ole määrav objektiivse teokoosseisu olemasolu hindamisel, sest objektiivne teokoosseis oli süüdistatavate poolt täidetud alates hetkest, mil süüdistatavad tungisid kannatanute eluruumi nende tahte vastaselt. Ringkonnakohus leiab, et P.Z puhul on täidetud ka kuriteo subjektiivne teokoosseis, sest T.S-i ja K.L-i elamusse sisenes ta tahtlikult. Ringkonnakohtu arvates puudub alus väiteks nagu ei saanuks P.Z aru oma teo keelatusest. Ringkonnakohtu istungil kinnitas P.Z et ta teab võõrasse eluruumi sisenemise keelust. Ainuüksi väide, et ta järgnes A. Annukile, kes tema teada oli T.S-i tuttav, ei muuda P.Z sisenemist veel õiguspäraseks. Pealegi juhul, kui P.Z tõepoolest ei saanuks aru oma teo keelatusest ei oleks see olnud talle vältimatu, sest tal olnuks võimalus küsida sisenemiseks luba kannatanutelt. Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmisel P.Z-ile on maakohus arvestanud kõiki

§ 56lg 1 ettenähtud asjaolusid.

Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid P.Z-ile esitatud karistuse kergendamist ringkonnakohtule esitatud ei ole. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus apellatsiooni väitega nagu oleks P.Z osa kütusevarguse episoodis väiksem kui U.E osa. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tegutsesid süüdistatavad nii teo planeerimisel (U.E-lt krediitkaart, P.Z-ilt kütuse ostjate leidmine) kui ka selle täideviimisel koos ning seetõttu on nende tegu neile võrdsel määral etteheidetav. Seejuures on kohus õigustatult arvestanud P.Z-ile raskema karistuse mõistmisel süüdistatava varasemat karistatust. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8 Tiit Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.