Obsah (8)

§ 310§ 181§ 61§ 291§ 60§ 268§ 175§ 179

1-07-2323 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mail 2008, Tartu Kriminaalasja number 1-07-2323 (06260101590) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kar

§-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1; 340 lg 2 p 3; tühistada Tartu Maakohtu

1. märtsi 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-2323 osaliselt, see on: R.S-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi; R.S-ile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud karistuste liitmise osas; R.S-ile KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas; R.S-ilt R.R. kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks 12 482 krooni väljamõistmise osas; R.S-ilt väljamõistetud sundraha osas. Õigeks mõista R.S KarS § 113 järgi. Süüdi tunnistada R.S KarS § 121 järgi ja mõista talle karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel liita R.S-ile KarS § 121 järgi mõistetud karistuse suurendamise teel, süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p 4 järgi mõistetud karistuse, 10 kuud vangistust, võrra ning lugeda tema liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 3 aastat ja 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud liitkaristust R.S-ile
2. detsembril 2004 Viljandi Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-202-04 mõistetud ärakandmata karistuse osas, mis on 1 aasta 2 kuud ja 27 päeva vangistust ja
3. mail 2005 Viljandi Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-58-05 mõistetud karistuse, mis on 1 aasta 4 kuud vangistust võrra ja liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõista R.S-ile 6 aastat 4 kuud ja 27 päeva vangistust. R.S-i karistuse kandmise aja alguseks lugeda
4. august 2006.

§ 310lg 2 alusel jätta R.R.

tsiviilhagi 12 482 krooni läbi vaatamata.

§ -de 175 lg 1 p 9 ja 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista R.S-ilt sundraha 6525 krooni. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt

§ 181

lg 1 alusel jätta R.S-ilt advokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest väljamõistetav advokaaditasu 6608 krooni riigi kanda. 2 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

1. maist
2. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
3. juunist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. juunist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
7. märtsi 2008 otsusega mõisteti R.S süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 10-kuulise vangistusega ja KarS § 113 järgi 10-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, 10 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati liitkaristust R.S-ile
8. detsembril 2004 Viljandi Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-202-04 mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis on 1 aasta 2 kuud 27 päeva vangistust, ja
9. mail 2005 Viljandi Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-58-05 mõistetud karistuse, mis on 1 aasta 4 kuud vangistust, võrra, ning mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 12 aastat 6 kuud 27 päeva vangistust. Kohus mõistis R.S-i õigeks KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi 28.-
10. oktoobri 2003 episoodis. Maakohus arutas muuhulgas R.S-ile KarS § 113 järgi esitatud süüdistust selles, et tema
11. augusti 2006 õhtupoolikul Viljandis xxxxx xxx x-x korteri toas tekkinud omavahelise tüli käigus lõi S.R.le šampusepudeliga pähe. Löögi tagajärjel kukkus S.R. põrandale maha, misjärel R.S kahe käega kõrist pigistades lämmatas kannatanut, mille tagajärjel S.R. suri sündmuskohal. R.S ennast KarS § 113 järgi süüdi ei tunnistanud, leides, et tema poolt toimepandud tegu vastab KarS § 124 sätestatud koosseisule. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on R.S-ile KarS § 113 järgi esitatud süüdistus kohtuistungil leidnud täielikult tõendamist. Kohus leidis, et tulenevalt

§-de 289 lg 1 ja 294 p 1, 2 sätetest ei saa arvestada süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Küll aga nõustus kohus prokuröriga selles, et R.S-i ristküsitlusel antud ütlused S.R. surma asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed ja tuleb kõrvale jätta. Süüdistatava versioon selle kohta, miks ta pidi varem andma ütlusi, milles on ennast täielikult süüdi tunnistanud ning üksikasjaliselt kirjeldanud toimunut ja alles kohtus sai avaldada, et tegelikult suri S.R. ise, ei ole usaldusväärne. R.S-i põhjendus, et ta võttis süü omaks, kuna uurimine hakkas venima ja ta tahtis kiiremini eeluurimisvanglasse saada, on vastuolus kriminaalasja materjalidega: R.S-i ülekuulamine toimus vahetult peale tema tabamist ning ka ütluste olustikuga seostamine toimus juba teisel päeval pärast kinnipidamist. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline hinnata lisaks vastuoludele muude tõenditega ka seda, kas ütlused on eluliselt usutavad. Ei ole mõistlikku põhjendust, miks peaks kaine inimene, nähes lähedast inimest nähtava põhjuseta oimetuna maha kukkumas, tõstma ta lihtsalt voodile, kuhjama üle suvaliste riietega (koos riidepuudega), siis kiiresti lahkuma korterist ja selle ukse lukustama, ilma et osutaks või kutsuks abi. Samuti on kummastav, et peale väidetava õnnetuse juhtumist, kohtudes R.R.ga, selgitas ta tunnistajale, et oli S.R.d 3 šampusepudeliga löönud ning sattunud jamasse. Kui süüdistatav otsustab ennast aktiivselt kaitsta, peaks ta andma menetlejale ka reaalse võimaluse seda versiooni kontrollida. Kui süüdistatav otsustab avaldada menetlejale enda versiooni toimunust rohkem kui aasta möödudes kuriteosündmusest, on võimatu teostada vajalikke ekspertiise ja välja selgitada selle versiooni paikapidavust. Otseste tõendite puudumine iseenesest ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

§ 61

lg 1 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, ning lõike 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Nii on uuritud tõenditega tuvastamist leidnud, et süüdistatava suhted S.R.ga olid heitlikud. Ka varem oli R.S tarvitanud S.R. suhtes vägivalda, ähvardanud teda tappa ja S.R. kartis teda. Samas said nad aeg-ajalt kokku ja suhtlesid ka normaalselt. Kohtuistungil ei olnud vaidlust asjaolu üle, et

1. augusti 2006 veetsid S.R. ja R.S koos ning S.R. surm saabus
2. augustil 2006 ajavahemikul 20-20.50, kui ta oli koos R.S-iga. Eeltoodu on tõendatud R.S-i enda ütlustega kohtuistungil, mis on kooskõlas tunnistajate ütlustega. R.S-i käitumine peale S.R. surma viitab sellele, et ta oli teadlik saabunud tagajärjest. Ta võttis sündmuskohalt kaasa fotod, millel ta oli jäädvustatud, S.R. dokumendid ja pangakaardi. Peitis S.R. surnukeha riidekuhila alla, kattis aknad kardinatega ja lukustas ukse ning võttis võtme kaasa. Eelnev näitab ilmekalt, et ta asus kuritegu varjama ja muutis võimatuks tegelikult asetleidnud sündmuste tuvastamise. Hiljem asus süüdistatav ka ennast varjama. Ka kasutas ta kohe sündmuskohalt lahkudes tapetu pangakaarti. Mõne aja pärast vabanes ta korterist kaasavõetud asjadest. Eeltoodud asjaolude kohta andsid ütlusi kannatanu R.R. ning tunnistajad M.R., R.R., I.L., T.L., H.L. ja A.S. Süüdistatava vägivaldset käitumist S.R. suhtes kinnitas ka tunnistaja A.O., kelle ütlused kohus avaldas

§ 291p 3 alusel.

Selle kohta, mis oli S.R. surma põhjuseks või mis asjaoludel see saabus, ei ole kohtule otseseid tõendeid esitatud. R.S-i versioon toimunust ei ole kooskõlas uuritud tõenditega. Samas kinnitab asjaolu, et R.S põhjustas S.R. surma, tunnistaja R.R. ütlus, et kui ta

1. augustil 2006 kella 20.30 paiku kohtus süüdistatavaga, oli viimane veidi närvis ja ütles, et on endale jama kaela tõmmanud, et oli S.R.d šampusepudeliga löönud. Tunnistaja ütlustest tulenev, et R.S oli rääkinud pudeliga löömisest, on kooskõlas ka sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga: S.R. korterist, toast, kus asus surnukeha, leiti põrandalt muuhulgas šampusepudeli kael ja -kilde üle terve põranda. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust, miks peaks oma heale tuttavale rääkima kellegi pudeliga löömisest, kui sellist asja pole juhtunud ja on teada, et inimene, kelle löömisest räägiti, on surnud. S.R. surma põhjuse tuvastamiseks on läbi viidud kohtueelse menetluse käigus surnu kohtuarstlik ekspertiis (akt nr 329) ja kohtumenetluse käigus surnu kohtuarstlik täiendekspertiis (akt nr 17/aktile 329
2. augustist 2006). Esmasel ekspertiisil on ekspert andnud arvamuse, et S.R. surma põhjus ei ole surnukeha kaugelearenenud roiskumise tõttu kohtuarstlike meetoditega kindlakstehtav. Välise vägivalla toimel saadud vigastusi, mis võiksid olla surma põhjuseks, kohtuarstlikul lahangul ei avastatud. Täiendekspertiisi käigus andis ekspert arvamuse, et ei saa välistada naha, pehmete kudede ja siseorganite vigastuste olemasolu; võimalikud vigastused ei ole tuvastatavad surnukeha kaugelearenenud roisuliste muutuste tõttu. Samal põhjusel ei ole võimalik tuvastada ka lämbuse üldiste tunnuste olemasolu surnukehal, kuid samas ei saa seda ka välistada. Samuti on ekspert andnud arvamuse, et tugevast löögist kõva, tömbi esemega (n šampusepudel) pea piirkonda võivad tekkida vigastused, mis ei ole tuvastatavad ka peale surnukeha kaugelearenenud roiskumist. Samas nähtus ekspertiisiakti välisvaatluse osast ja fototabelilt, et S.R. suuava oli kaetud rohekassinise pikkade varrukate kõrge kaelusega puuvillase džempriga, mille esi- ja tagatükk ning varrukad olid määrdunud punakaspruunika ainega. Ümber kaela oli sinise-valgekirju kootud lapse tuttmüts paeltega. Eelnevalt kirjeldatu viitab otseselt vägivalla kasutamisele. 4 Vägivallale viitab ka sündmuskoha vaatlusel tuvastatu, et S.R. korteri toa põrandalt leiti muude asjade hulgas üks kõrvarõngas (teine oli tapetul kõrvas) ning koha lähedalt, kust leiti šampusepudeli kael, leiti ka verekahtlane määrdumine. Vaatlusprotokollist nähtub veel, et S.R. seljas olnud riided olid kõik nihkunud ülespoole, justkui oleks neid üritatud seljast ära võtta. Süüdistatava väide kohtuistungil, et ta oli S.R. pärast voodi peale tõstmist katnud samast leitud riietega, et viimasel ärgates külm ei hakkaks, on vastuolus sündmuskohal tuvastatuga, kust nähtus, et S.R.d ei olnud lihtsalt riietega kaetud nagu tavapäraselt tehakse, et inimest soojendada, vaid surnukehale oli hooletult peale visatud terve riietekuhi koos riidepuudega, mis kattis ka nägu. Süüdistatava väide, et ta kartis elukaaslase külmetumist, ei ole aga kooskõlas tunnistajate I.L. ja T.L. ütlustega, kes väitsid, et
3. augustil 2006 oli väga ilus augustikuu õhtu ja veel kella 21 paiku oli väljas väga soe. Eelnevast nähtub, et R.S oli teinud praktiliselt kõik endast sõltuva, et raskendada S.R. surnukeha kohest leidmist, mis tegi omakorda võimatuks surma põhjuse kindlakstegemise. Kohus leidis, et kõik eelnev kogumis kinnitab veenvalt, et S.R. surm saabus vägivalla toimel ja surma põhjustas R.S. Ainuüksi asjaolu, et surma põhjust ei olnud kohtuarstlike meetoditega võimalik kindlaks teha surnukeha kaugelearenenud roisuliste muutuste tõttu, ei välista iseenesest veel surma saabumist vägivalla toimel. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus eelkõige isiku süüd, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada R.S edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolusid kohus ei tuvastanud. R.S pani talle süüks arvatavad vargused toime kavatsetult, tapmise vähemalt kaudse tahtlusega. R.S on varem kriminaalkorras korduvalt (kolmel korral) karistatud vangistusega, mille kandmisest ta on tingimuslikult vabastatud, kuid ta on jätkanud kuritegude toimepanemist, käesolevas kriminaalasjas tuvastatud kuriteod on toime pandud kahe otsusega määratud katseaegadel. Kohus leidis, et R.S-ile tuleb mõista karistuseks vangistus – varguste eest alla sanktsioonis ettenähtud keskmist määra, tapmise eest keskmises määras. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu R.S palub kvalifitseerida talle KarS § 113 järgi esitatud süüdistus ümber KarS § 124 järgi. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on süüdimõistev kohtuotsus KarS § 113 järgi ebaõiglane ja tõendamata. Seda kinnitavad ka
4. augustil 2006 läbiviidud surnu kohtuarstlik ekspertiis (akt nr 329) ja lõplik surmateatis nr A108563, kus on märgitud, et „surnukeha roiskumise tõttu ei ole surma põhjus määratav“ ja „täpsustamata teguri toimel“. Samuti tõendab apellandi süütust antud episoodis täiendekspertiis (akt nr 17 aktile nr 329
5. augustist 2006). Maakohus ei ole pööranud piisavalt tähelepanu nimetatud ekspertiisiaktidele. Apellant muutis kohtuistungil oma ütlusi võrreldes eeluurimisel antud ütlustega, kuna vahistamise hetkel oli ta šokis ning tundis end oma elukaaslase S.R. surmas süüdi, sest lubas tal sisse võtta kaks narkootilist tabletti, mille tagajärjel S.R. suri. Apellandi eeluurimisel antud ütlused ei vasta tõele. Tõele vastavad ütlused andis apellant kohtuistungil, samuti andis ta kohtule kirjalikult puhtsüdamliku ülestunnistuse. Apellant tunnistab enda süüd selles, et jättis S.R. abitusse seisundisse, kuigi oleks pidanud talle abi kutsuma, mida ta aga ei teinud, kuna arvas, et nii suurt õnnetust ei juhtu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 5 Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse juurde ja palusid selle rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele, see on osas, millega R.S tunnistati süüdi KarS § 113 järgi ja tema karistamises, talle mõistetud liitkaristuste ning R.S-ilt väljamõistetud sundraha osas.

§ 60

lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Ringkonnakohus leiab, et antud kriminaalasjas kogutud tõendid ei anna aga tõsikindlat vastust küsimusele, mis oli S.R. surma põhjuseks. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja maakohtu istungil kontrollitud tõendite pinnalt ei ole ringkonnkohtu arvates võimalik nimetatud küsimusele anda ühest ja tõsikindlat vastust.

§ 268lg 1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. R.S on Kar

S § 113 järgi süüdistatud selles, et tema

1. augustil 2006 õhtupoolikul, Viljandis xxxxx xxx x-x korteri toas tekkinud omavahelise tüli käigus lõi S.R.le šampusepudeliga pähe. Löögi tagajärjel kukkus S.R. põrandale maha, misjärel R.S kahe käega kõrist pigistades lämmatas kannatanut, mille tagajärjel S.R. suri sündmuskohal. Seega nähtub R.S-ile esitatud süüdistusest otseselt, et süüdistatav põhjustas S.R. surma lämmatamise tagajärjel. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas kogutud ühtegi tõendit, mis kinnitaks R.S-ile esitatud süüdistust S.R. lämmatamises. Kriminaalasjas on S.R. surma põhjuse ja tal esineda võivate kehavigastuste kindlakstegemiseks määratud kohtumeditsiiniline ekspertiis.
2. augustil 2006 teostatud surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 329 annab ekspert arvamuse, et S.R. surma põhjus ei ole surnukeha kaugelearenenud roiskumise tõttu kohtuarstlike meetoditega kindlakstehtav. Välise vägivalla toimel saadud vigastusi, mis võiksid olla surma põhjuseks, kohtuarstlikul lahangul ei avastatud. Seega nähtub ekspertarvamusest, et kohtuarstlike meetoditega ei olnud võimalik kindlaks määrata S.R. surma põhjust, samuti ei avastatud tal esinevaid väliseid vigastusi.
3. detsembril 2007 on teostatud surnu kohtuarstlik täiendekspertiis. Teostatud täiendekspertiisi aktis nr 17 on kohtumeditsiini ekspert jäänud oma varasema arvamuse juurde ning väitnud, et surnukeha kaugelearenenud roiskumise tõttu ei olnud võimalik tuvastada võimalike pehmete kudede vigastuste olemasolu pea ja kaela piirkonnas. Kohtumeditsiini ekspert on täiendekspertiisi käigus andnud arvamuse, et lahanguleiu põhjal ei saa välistada naha, pehmete kudede ja siseorganite vigastuste olemasolu, kuid need ei ole tuvastatavad surnukeha kaugelearenenud roisuliste muutuste tõttu. Ülaltoodust nähtub, et S.R. surma põhjust ei ole võimalik kohtumeditsiiniliste meetoditega kindlaks teha ja seega puuduvad objektiivsed tõendid, mis kinnitaksid R.S-ile esitatud süüdistust nagu põhjustanuks ta kannatanu surma viimase lämmatamise teel. Veelgi enam, olemasolevatele kriminaalasjas kogutud objektiivsetele tõenditele tuginedes pole võimalik ka väita, et S.R. surma põhjuseks oleks olnud tema suhtes kasutatud vägivald. Ringkonnakohtu arvates puuduvad kriminaalasjas ka isikulised tõendid, mis annaksid võimaluse tõsikindlalt väita, et S.R. surm oli vägivaldne ning selle põhjustas R.S kannatanut lämmatades. 6 Kriminaalasjas materjalidest tulenevalt saaksid ainsateks otsesteks isikulisteks tõenditeks, mis nimetatud asjaolu võiksid kinnitada, olla R.S-i enese ütlused (vaid temal oli S.R.ga vahetu kontakt
4. augusti 2006 õhtuni). Samas on maakohus oluliste vastuolude tõttu R.S-i poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlustes lugenud need õigustatult ebausaldusväärseteks ja jätnud tõendite hulgast välja. Seega puudus nii maakohtul kui puudub ka ringkonnakohtul võimalus kasutada R.S-i mistahes ütlusi tõendamaks S.R. surma asjaolusid. Maakohus on kohtuotsuses põhjendatult märkinud, et kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaksid S.R. vägivaldse surma põhjustamist R.S-i poolt. Samas on maakohus, hinnates kriminaalasjas kogutud kaudseid tõendeid nende kogumis, siiski leidnud, et R.S-i süü S. R. tapmises on tõendamist leidnud. Ringkonnakohtu arvates saab maakohtu otsuses kirjeldatust teha järelduse, et taolisteks kaudseteks tõenditeks, mis kinnitavad R.S-i süüd S.R. surma põhjustamises lämmatamise teel, on R.S-i ja S.R. suhete heitlikkus ning see, et varasemalt oli R.S kasutanud S.R. suhtes vägivalda. Veel on kohus taolise kaudse tõendina arvestanud asjaolu, et
5. augusti 2006 õhtupoolikul korterist lahkudes võttis R.S sealt kaasa S.R. fotod, tema dokumendid ja pangakaardi, mida asus ka koheselt kasutama. Samuti seda, et kohtu arvates oli S.R. surnukeha püütud varjata talle riiete peale kuhjamisega. Ka on maakohus taoliseks tõendiks lugenud R.S-i sugulase R.R.i ütlused, millistest nähtub, et
6. augusti 2006 õhtul oli R.S talle öelnud, et on endale jama kaela tõmmanud, sest oli S.R.d šampusepudeliga löönud. Ringkonnakohtu arvates ei kinnita R.R.S-i ülaltoodud ütlused asjaolu, et R.S tappis S.R. lämmatamise teel, vaid taolistest ütlustest saab teha vaid järelduse, et R.S lõi S.R.d šampusepudeliga. Ringkonnakohus leiab, et ei eraldivõetuna (kuidas tõendab R.S-i poolt S.R. lämmatamist see, et nende isiklikud suhted olid heitlikud või see, et R.S võttis korterist lahkudes kaasa S.R. fotod ja tema pangakaardi) kui ka kogumis, et tõenda kriminaalasjas kogutud kaudsed tõendid asjaolu, et R.S tappis S.R. lämmatamise teel. Ülaltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu arvates kriminaalasjas olemasolevate kaudsete tõendite kogum sedavõrd kaalukas, et annaks võimaluse kahtlustusteta väita, et S.R. surma põhjustas R.S kannatanu lämmatamise teel. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas esineb kahtlus, mis oli S.R. surma põhjuseks ning kas kannatanu surma põhjustas R.S S.R. lämmatamise teel. Nimetatud kahtlusi ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik kriminaalasjas kõrvaldada. Kõrvaldamata kahtlused aga välistavad süüdistatava suhtes muude süüstavate tõendite puudumisel süütuse presumtsioonist tulenevalt süüdistatava süüdimõistmise. Küllaldaste tõendite puudumise tõttu tuleb Tartu Maakohtu otsus R.S-i süüdimõistmises KarS § 113 järgi tühistada ja ta tuleb selles osas õigeks mõista. Küll aga leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud R.S-i süü S.R. kehalises väärkohtlemises. Kriminaalasja materjalidega on tõendamist leidnud, et
7. augusti 2006 õhtupoolikul viibis R.S koos S.R.ga viimase korteris. Tunnistaja R.R. on kinnitanud, et
8. augustil 2006 kella 18.00 paiku vestles ta oma tütrega läbi viimase korteriakna. Vestluse käigus sai ta aru, et tütrel on külas keegi meesterahvas. Kes see konkreetselt oli, ta öelda ei oska. Asjaolu, et R.S viibis S.R. korteris, kinnitab ka kriminaalasjas teostatud DNA uuring, millest nähtuvalt S.R. korterist leitud taaralt avastati DNA profiil, mis saab pärit olla R.S-ilt. Ringkonnakohus loeb R.S-ile süüdistusaktis esitatud asjaolu, et ta lõi
9. augustil 2006 S.R.d šampusepudeliga pähe, tõendatuks eelkõige R.R. ütlustega. 7 R.R. on kohtuistungil kinnitanud, et tema kohtus S.R.
10. augustil 2006 Viljandi bussijaamas kella 21.00 paiku. Tunnistaja ütluste kohaselt selgitas R.S talle, et on endale jama kaela tõmmanud, sest lõi elukaaslast šampusepudeliga pähe. Tunnistaja sai aru, et R.S rääkis S.R.st ja seda kinnitas ka R.S ise. Ringkonnakohtu arvates puudub alus kahelda R.R. sellesisulistes ütlustes, sest need langevad kokku ka sündmuskoha vaatlusel S.R. korteris fikseerituga.
11. augustil 2006 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist ilmneb, et S.R. korterist avastati šampusepudeli killud. Nimetatud asjaolu aga kinnitab üheselt R.R. ütlusi S.R. löömise kohta šampusepudeliga. R.S-i enese kohtus antud ütlused, et tema S.R.d pudeliga ei löönud, on aga ebausaldusväärsed ning need jätab ringkonnakohus nende ebausaldusväärsuse tõttu tõendite hulgast välja. KarS § 121 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Ringkonnakohus leiab, et lüües S.R.d šampusepudeliga pähe tekitas R.S oma tegevusega S.R.le vähemalt valu ning seega tuleb tema käitumine
12. augustil 2006 S.R. korteris kvalifitseerida KarS § 121 järgi. R.S tuleb süüdi mõista ja teda tuleb karistada. Karistuse mõistmisel R.S-ile KarS § 121 järgi arvestab ringkonnakohus R.S-i süü suurust. Ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik jätta tähelepanuta asjaolu, et pärast S.R. löömist šampusepudeliga käitus R.S kannatanu suhtes äärmise ükskõiksusega ega püüdnudki välja selgitada kannatanul esinevate vigastuste raskust. Rääkimata sellest, et ta oleks püüdnud kannatanule abi kutsuda. Selle asemel lahkus ta kannatanu korterist lukustades korteriukse. Samuti arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et R.S on varasemalt korduvalt karistatud kriminaalkorras vangistusega, kusjuures ta on tingimuslikult vabastatud karistuse kandmisest. Vaatamata sellele, on süüdistatav jätkanud oma kuritegelikku käitumist. Kuivõrd varasemad tingimuslikud karistused ei ole R.S-ile mõju avaldanud tuleb teda toimepandu eest karistada reaalse vangistusega, liites talle mõistetud karistused täies ulatuses.

§ 175

lg 1 p 9 kohaselt tuleb menetluskuluna arvestada ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevat sundraha.

§ 179

lg 1 nähtuvalt oleneb süüdlaselt väljamõistetava sundraha suurus tema poolt toimepandud kuriteo astmest. Kuivõrd ringkonnakohus mõistis R.S-i õigeks KarS § 113 järgi, see on esimese astme kuriteos ning tunnistas ta süüdi KarS § 121 järgi, see on teise astme kuriteos, siis tuleb vastavalt sellele vähendada ka temalt väljamõistetava sundraha suurust. Aarne Sarjas Mati Kartau 8 Tiit Lõhmus 9