← Eesti

1-06-7263/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. jaanuar 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-7263 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi

§ 209lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.

oktoobri

  1. a otsus Apellatsiooni esitaja D.B kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder Prokurör Kaitsja Anneli Lumiste D.B, ik. XXX, eesti keel, Eesti Vabariigi kodanik, keskeriharidus, töökoht Z. E. OÜ, eluk. XXXXX XXX XX-X XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata Vandeadvokaat Jaan Tedder Kannatanu esindaja Maia Ploom Süüdistatav RESOLUTSIOON
  2. Harju Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus D.B süüdistunnistamises ja karistamises KarS §

§ 209lg 2 p 2 järgi jätta muutmata.

  1. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. D.B anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 13.11.2003 a. Tallinna Linnakohtus toimunud kohtuistungi käigus tsiviilasja arutamisel vara jagamise kohta esitas kohtule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil fiktiivsed dokumendid ja nimelt: 01.03.2000.a lepingu A. F. raha summas 500000 FIM laenamise kohta ja 29.05.2000.a lepingu A. F. 1000000 EEK laenamise kohta. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna hageja hakkas kahtlema nimetatud lepingute vastavuses tegelikkusele ja tsiviilasja läbivaatamine peatati. Oma tegevusega üritas D.B tõestada kohtule, et kohtule esitatud ühisvara loetelus nimetatud korterid aadressil XXXXX XXX XX-X XXXXXXX hinnaga 600000 krooni ja XXXXX XXX XX/XX/XX-XX XXXXXXX hinnaga 600000 krooni on ostetud D.B poolt A. F. laenatud sularaha eest ja seega kuuluvad ühisvara jagamisel D.B-le määramiseks. Seega püüdis D.B saada varalist kasu ülalnimetatud korterite maksumuse suuruses, s.o 1200000 krooni ulatuses. Ühisvara jagamisel ülalnimetatud korterite määramisel D.B-le oleks tekitatud varaline kahju J-M. K., kuna temale ühisvara jagamisel ettenähtud osa oleks vähenenud. Süüdistuse kohaselt pani D.B toime varalise kasu suures ulatuses saamise katse tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, s.o. KarS §

§ 209lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2. Harju Maakohtu 15. oktoobri 2008. a otsusega tunnistati D.B süüdi Kar

S § 25 lg 2 § 209 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust, mis KarS § 73 alusel jäeti kolmeaastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Kohus ei uskunud kaitseväidet, et süüdistatav oleks tegelikkuses mingit raha A. F. saanud. Ei leidnud tuvastamist, et A. F. oleks kuskil ametlikult töötanud, tema arveldusarvel pangas puudusid väidetava laenamise ajal igasugused rahalised vahendid. Ka väidetavalt laenatud raha ei olnud tagasi makstud, kuigi kummagi lepingu kohaselt tulnuks seda teha viie aasta pärast – A. F. kinnitas, et sularahas ta midagi saanud ei ole ja vastavaid pangaülekandeid D.B-lt samuti ei nähtunud. Kohus asus seetõttu seisukohale, et tegemist on fiktiivsete lepingutega ja reaalselt ei ole A. F. süüdistatavale mingeid summasid laenanud. Samal ajal leidis kohus, et selliste rahasummade olemasolu kannatanul on tõendatud - just temalt saadud raha paigutati D.B kontole

  1. märtsil 2000.a (500 000 FIM) ja
  2. mail
  3. a (1008000 krooni). Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et A. F.i ja D.B vahel sõlmitud laenulepingud suurte summade laenamise kohta on fiktiivsed ja seda tegi D.B suure varalise kasu saamise eesmärgil.
  4. Maakohtu otsuse peale esitas D.B kaitsja vandeadvokaat J. Tedder apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja D.B talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja põhiargumendid on järgmised. 3.1 On tuvastatav arvestatav vastuolu mitte ainult süüdistuse formulatsioonis, vaid ka sisus ja vastavuses KarS § 209 dispositsioonile. Kaitsja hinnangul on süüdistus, millega D.B anti kohtu alla ja see, milles kohus ta lõppeks süüdi tunnistas, oma mahult oluliselt erinevad. Nii süüdistus kui ka kohtuotsus rajanevad oletustele ning kohtuotsuses ei ole avatud D.B süülist käitumist. 3.2 Käesoleva kriminaalasja lahendamise eeltingimusena tuleb otsustada, kas süüdistuse esemeks olevad kaks laenulepingut vastavad seaduse nõuetele. Ekspertiis ei välista, et laenulepingud sõlmiti neis märgitud ajal, mistõttu tuleb nende kehtivuse üle otsustamisel rakendada Tsiviilkoodeksi sätteid. A. F. on kinnitanud, et tema andis lepingutes märgitud summad D.B-le ning vastavalt 2 TsK §-le 276 saab laenulepingut selle rahatuse pärast vaidlustada ainult laenaja, mitte aga keegi teine, sh kannatanu J. M.K.. Mõlemad lepingud vastavad aastal 2000 kehtinud nõuetele ja juba sellest johtuvalt ei saa nad olla fiktiivsed; kohtu viidatud TsÜS § 89 jõustus alles
  5. juulil
  6. a, mistõttu viide sellele seadusele on alusetu. 3.3 Alusetult on loetud tegelikkusele mittevastavaks D.B tunnistajana antud ütlused kriminaalasja kohtueelses menetluses ja sellele eelnevalt toimunud tsiviilasja kohtuliku menetluse käigus antud ütlused. Kohtuistungil süüdistatavana ütluste andmisest keeldunud D.B kinnitas, et jääb varasemalt tunnistajana antud ütluste juurde ning seetõttu on tema nii tunnistajana kui ka tsiviilmenetluses antud ütlused kaitsja hinnangul laitmatuks tõendiks.
  7. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, kaitsja taotlust toetas ka süüdistatav D.B. Prokurör ja kannatanu esindaja leidsid, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus ja palusid jätta otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väiteid ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Apellatsioonis esitatud argumentidele vastab kriminaalkolleegium järgmiselt.
  8. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi arusaamaga, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest ning on seisukohal, et süüdistus käesolevas kriminaalasjas kirjeldab kõiki kelmuse koosseisu tunnuseid, mille realiseerimisele oli suunatud süüdistatava tahtlus ning mille maakohus ka tuvastas. Väite osas, et süüdistuses kirjeldatud D.B käitumine ei vasta KarS § 209 dispositsioonile, selgitab kriminaalkolleegium järgmist. Süüdistuse kohaselt esitas D.B tsiviilkohtus toimunud protsessi käigus kohtule tegelikkusele mittevastavad laenulepingud, mille eesmärgiks oli mõjutada vaidluse esemeks olnud ühisvara jagamise tulemust. Sellised asjaolud vastavad aga tuvastamise korral kelmuse objektiivse koosseisu realiseerimisele suunatud käitumisele. Tegemist on käesoleval juhul nn menetluskelmuse katsega, mis on üldtunnustatult karistatavaks teoks KarS § 209 kohaselt. Lõpuleviidud menetluskelmuse korral viib üks kohtumenetluse pooltest kohtu eksitusse ning põhjustab seeläbi vastaspoolele või ka kolmandale isikule kahjuliku kohtuotsuse tegemise; eksitusse viiakse kohus seejuures teadlikult valede väidete või tegelikkusele mittevastavate tõendite esitamisega. Menetluskelmuse korral ei lange kokku varakäsutuse tegija ja kannatanu (ning kelmuse koosseis seda ka ei eelda); petetakse kohtunikku, kes esilekutsutud eksimuse tulemil teeb kohtuotsuse kaudu varakäsutuse, põhjustades seeläbi teisele osapoolele kahju. Tegemist on nn kolmnurkkelmusega ning karistatav on ka sellise teo katse, mis algab minimaalselt – nagu käesoleval juhul – teadvalt ebaõigete tõendite esitamisega kohtule. Süüdistus kirjeldab kõiki neid asjaolusid ning kohus ei soostu seetõttu apellandi arusaamaga, et maakohus, tehes D.B suhtes süüdimõistva otsuse, on süüdistuskokkuvõtte poolt seatavatest piiridest lubamatult väljunud. Süüdistuse kohaselt oli ebaõigete tõendite esitamise motiiviks mõjutada tsiviilprotsessis toimunud ühisvara jagamise tulemust. Perekonnaseaduse (PerekS) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara, mille jagamisel loetakse abikaasade osad võrdseteks (PerekS § 19 lg 1). Sellest põhimõttest näeb ette erandi aga PerekS § 19 lg 2 p 3 – kohus võib nimetatud võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, kui ühisvara on tuvastatult omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Süüdistuse kohaselt oligi kelmuse katse suunatud sellele, et D.B 3 püüdis tegelikkusele mittevastavate laenulepingute alusel tõestada ühisvara teatud osade kuuluvust ainuüksi talle, mis oleks realiseerimise korral toonud kaasa kannatanule (D.B abikaasale) varalise kahju. Nimetatud asjaolu tuvastamisele oli suunatud ka maakohtu arutluskäik ning kriminaalkolleegium ei näe siin kuigivõrd ei süüdistuse ebakonkreetsust ega ka süüdistuse piirest väljumist.
  9. Kriminaalkolleegium ei soostu seejuures kaitsja arusaamaga, et käesoleva kriminaalasja lahendamisel saaks vahetult tugineda D.B kriminaalmenetluses tunnistajana antud ütlustele. Tunnistaja ja kahtlustatava positsioon kriminaalmenetluses on vaieldamatult erinev ning senine kohtupraktika on asunud üheselt seisukohale, et kui kohtueelses menetluses muutub isiku menetluslik positsioon (s.t tunnistajast saab kahtlustatav), siis on absoluutsena välistatud tuginemine tema tunnistajana antud ütlustele. Kahtlustatava ja ka kohtus süüdistatava positsioonis olles on D.B kasutanud enda põhiseaduslikku õigust mitte anda ütlusi enda vastu ning seda õigust ei saa kõrvaldada lihtsalt seekaudu, et avaldatakse isiku tunnistajana antud ütlused. Ka KrMS § 294 lahendab selle küsimuse üheselt ja seob eeluurimisel antud ütluste avaldamise kohtulikul uurimisel süüdistatava menetlusliku positsiooniga. Seega toimis maakohus ainuõigelt, jättes uurimise alt välja D.B kui tunnistaja antud ütlused. Ringkonnakohus on ka seisukohal, et vahetult ei saa tugineda D.B tsiviilmenetluses antud seletustele kui ütlustele kriminaalmenetluses. Nagu ringkonnakohus osundas, on D.B kasutanud enda õigust loobuda ütluste andmisest (kd 2, tlk 84) ning seda õigust ei saa asendada teises menetluses antud seletustega (haldusmenetluse kontekstis nii ka RKKKo nr 3-1-1-57-07). Kriminaalkolleegium möönab, et maakohus on otsuses teinud viite D.B poolt tsiviilmenetluses antud seletustele, kuid leiab, et käesoleval juhul oli selline seletuste argumentatsiooni kaasamine aktsepteeritav. Nimelt on kaitsja positsioon rajatud suuresti neile tsiviilmenetluses antud seletustele, kaitsja on neile vahetult osutanud ning maakohtu argumentatsioon on suunatud üksnes nendest osundustest tulenevate järelduste kummutamisele, mitte aga enamat; neid seletusi ei ole kasutatud D.B suhtes vahetult süüstava tõendina ning seetõttu ei ole neile seletustele viitamine toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist.
  10. Ringkonnakohus soostub iseenesest täielikult apellandi arusaamaga, et käesoleva kriminaalasja keskseks küsimuseks on tsiviilkohtule esitatud laenulepingutele antav hinnang. Vastus küsimusele, kas D.B pani toime menetluskelmuse katse, sõltub sellest, kas on tuvastatav laenulepingute fiktiivsus ehk teisisõnu – lepingu tekstides nimetatud rahasummade üleandmise ja vastuvõtmise tegelikkusele mittevastavus (nende dokumentide esitamine kohtule D.B poolt on väljaspool vaidlust). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus lepingute mittevastavuse tegelikkusele tuvastanud veatult. Seejuures ei jaga kohus apellandi arusaama, nagu ei saaks kannatanu kõnealuste lepingute sisu üldse vaidlustadagi. See tooks kaasa olukorra, kus isik oleks temale ilmselgelt kahjulike lepingute järelmite toime eest täielikult kaitseta; sõltumata sellest, kes olid lepingu osapoolteks, garanteerib karistusõigus isiku varaliste õiguste täieliku kaitse juhul, kui teos ilmnevad kuriteo tunnused. Tsiviilja karistusõiguse kui kahe õigusharu ülesanded on mitmeti erinevad ning väär on arusaam, et KarS § 209 toimeala on piiratud seeläbi, kas keegi saab tsiviilõiguslikult teatud lepingut vaidlustada või mitte. Lepingute olemuseks oli (või täpsemalt – nende kasutamise tulemiks olnuks) ilmselgelt kannatanu varalise seisu muutmine vähenemise suunas ning karistusõigus kaitseb isikut tegelikkusele mittevastavate lepingute sellise toime eest.
  11. Kaitse kestvaks väiteks kriminaalmenetluse vältel on olnud, et raha liikus lepingu osapoolte (D.B ja A. F.) vahel ka tegelikkuses ning nende (D.B-le kuulunud) summade alusel 4 omandati abielu kestel kaks konkreetset kinnistut. Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et tegelikkuses mingit rahade reaalset liikumist D.B ja A. F.i vahel ei toimunud ning tegemist on tagantjärele sõlmitud lepingutega. Lepingu sõlmimise asjaolude kohta on kohtumenetluses andnud ütlusi A. F. ning ka kriminaalkolleegium suhtub sarnaselt maakohtule tema ütlustesse kriitiliselt. Laenulepingute väidetava sõlmimise ajal puudusid A. F.i pangakontol absoluutselt igasugused rahalised vahendid (kd 1, tlk 154), mis tõstatab esimese kahtluse tunnistajal selliste rahaliste vahendite (500000 FIM-i ja 1000000 krooni) reaalse olemasolu kohta. Küsimusele, millisest allikast on nimetatud rahasummad pärit, on A. F. kategooriliselt keeldunud vastamast (kd 2, tlk 63-64). Seejuures ei ole A. F. suutnud ka meenutada, millised summad ta D.B-le laenas („summad olid erinevad, täpselt ei mäleta“ – kd 2, tlk 63), millised olid lepingutingimused (vastuseks küsimusele, millise protsendiga ta laenu andis, vastab tunnistaja, et „see on isiklik asi“ – samas, lk 64) ning kus ja millal toimus raha üleandmine. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks toonitada, et olukorras, kus väidetavalt laenatud summa oli märkimisväärselt suur (eriti aastal 2000), on enam kui ebausutav, et isik ei suuda/ei taha meenutada elementaarseid lepingut puututavaid asjaolusid. Kui on mõnevõrra mõistetav, et isik ei taha avalikustada raha päritolu, siis lepingutingimuste mitteavaldamine näitab juba üheselt, et isik lihtsalt ei tea, millele ta sisult fiktiivsete paberite (ja sellest johtuvalt talle mitteoluliste) vormistamisel alla kirjutas; eriti puudutab see laenatud summade suuruse „mittemäletamist“. Samuti on kaheldav see ükskõiksus, kuidas A. F. on suhtunud väidetavalt laenatud raha tagasisaamisesse. Kuigi lepingute kohaselt tuli raha tagastada viie aasta pärast arvates lepingute sõlmimisest, on leidnud üheselt tuvastamist, et D.B väidetavalt laenatud raha tagastanud ei ole ning A. F. ei ole enda kinnitusel astunud ka mingeid samme selle tagasisaamiseks. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et tegelikkuses A. F. mingit raha D.B-le ei laenanud ning laenulepingutes kirjeldatu ei vasta ilmselgelt tegelikkusele. Väär on ka apellatsiooni osundus, et ekspertiisi kohaselt on lepingud tõepoolest sõlmitud aastal 2000, nagu seda on kinnitanud D.B. Ekspert midagi sellist tõsikindlalt ei väida – ekspertiisiaktist nähtub üheselt, et vastust küsimusele, kas allkirjad on antud aastal 2000 või hiljem, ei ole võimalik vastust anda. Küll aga märgitakse ekspertiisiaktis seda, „et on viiteid sellele, et vaidlustatud allkirjad võivad olla kirjutatud ajavahemikus
  12. a oktoober kuni
  13. a“ (kd 1, tlk 260). Seega tuli küsimus selle kohta, millal on laenulepingud sõlmitud, lahendada tõendamise üldreegleid silmas pidades ning sarnaselt maakohtule on kriminaalkolleegium seda meelt, et lepingud sõlmiti hilisemalt, suure tõenäosusega juba lahutusprotsessi käigus.
  14. Ringkonnakohus soostub maakohtu järeldusega, et raha, mis maksti
  15. märtsil
  16. a ja
  17. mail
  18. a D.B kontole, pärines tema abikaasalt J.M. K.. Kannatanu on selgitanud, et ta realiseeris Soomes enda vara, millest saadud raha tõi ta vähemalt osaliselt sularahana Eestisse. Nimetatud summast pani ta osundatud kuupäevadel osa D.B pangakontole, ülejäänud sularaha eest soetati aga muuhulgas süüdistuses nimetatud korterid. Kaitse seisukoht, et just nimelt D.B kontol olnud raha arvelt osteti kõnealune kinnisvara (mille ta siis eelnevalt laenas), ei vasta ilmselgelt tegelikkusele ka järgneval põhjusel. Kannatanu esindaja on õigustatult osundanud, et D.B konto väljavõttest tuleneb üheselt, et nimetatud kontole tehtud vahendite arvelt tehti jooksvaid kulutusi ning võeti raha välja väiksemate summadena (kd 1, tlk 158jj), mis ilmselgelt ei kinnita versiooni, et sealt kontolt oleks võetud välja sellises koguses sularaha, mis võimaldanuks maksta sularahas ning ühe korraga ostetud korterite eest. Ka see näitab üheselt, et kontol olnud rahal ei olnud seost soetatud korteritega. Tunnistaja A. T. on seejuures kinnitanud, et korteri eest maksis just J. M. K. („raha oli meesterahva käes“) ja ta tegi seda sularahas (kd 2, tlk 39). Ka tunnistaja M. T. on seletanud, et korteri eest maksti sularahas ja tema arusaama 5 kohaselt pärines raha meesterahvalt, s.o J.M. K., mitte aga süüdistatav D.B-lt (kd 2, tlk 61). Ka need tõendid kogumis kinnitavad süüdistuse versiooni, et tegelikkuses mingit raha D.B A. F. ei laenanud ning nimetatud lepingud on sõlmitud tagantjärele sooviga neid kasutada ühisvara jagamise protsessil tsiviilkohtus. Esitades need dokumendid
  19. novembril
  20. a kohtule, pani D.B seega teadvalt toime menetluskelmuse katse, mis on õiguslikult korrektselt kvalifitseeritud KarS §

§ 209lg 2 p 2 järgi. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Malle Preimer 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.