KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. mai 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-13185 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ene Ra

§ 199

lg 2 p-de 4, 5 järgi ning I.N-i ja R.T süüdistuses § 200 lg 2 p 7 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav G.N Prokurör Toomas Tomberg G.N, isikukood xxx, viimane elukoht xxxxxxx xxxxxx x-x. Kriminaalkorras karistatud seitse korda, viimati 23.01.2006.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p. 4,5 järgi vangistusega 11 kuud 28 päeva tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud, vahi all alates 07.08.2007.a. Advokaat Owe Ladva Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Harju Maakohtu
4. jaanuari
5. a otsus G.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 7, § 209 lg 2 p-de 1,

§ 199lg 2 p-de 4, 5 järgi jätta muutmata.

1. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega tunnistati G.N süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, § 209 lg 2 p-de 1,

§ 199lg 2 p-de 4, 5 järgi ja mõisteti talle karistuseks vastavalt kolm, üks ja üks aastat vangistust. Kar

S § 64 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega, mõisteti talle liitkaristuseks kolm aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja loeti karistuseks kaks aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 23.01.2006.a. otsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra ja mõisteti süüdistatavale lõplikuks liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati KarS § 200 lg 2 p 7 järgi süüdi ja karistati veel I.N ning R.T, kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. KarS § 200 lg 2 p 7 järgi tunnistati G.N süüdi selles, et ta

1. augustil
2. a grupis koos R.T ja I.N-iga kasutas võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivalda kannatanu N. P. suhtes. Nimelt ründasid nad kannatanut, lüües teda mitu korda rusikate ja jalgadega keha piirkonda ning võtsid temalt ära nokamütsi ja karbi kalapüügitarvikutega. Kohus analüüsis kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis ja leidis, et süüdistatavate süü grupiviisilise röövimise toimepanemises on täielikult tõendatud. Süüdimõistva otsuse rajas kohus ennekõike kannatanu ütlustele, kuna erinevalt süüdistatavate seletustest olid tema ütlused kohtu hinnangul loogilised ning riimusid teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega.
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G.N, kes ei vaidlusta enda süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p-de 1,

§ 199lg 2 p-de 4, 5 järgi, kuid taotleb õigeksmõistmist süüdistuses Kar

S § 200 lg 2 p 7 järgi. 2.1 Apellatsioonis kinnitab G.N, et ta ei ole röövimist toime pannud. Kannatanu eeluurimisel antud ütlused on vastuolulised. Nii on ta esialgselt kinnitanud, et sündmuskohal viibis mitte kolm, vaid viis isikut. 2.2 Samuti tuleneb G. M. ütlustest, et kuriteo pani ta toime koos A. P. ja talle vähetuntud isikuga. Teda tunneb G. M. aga hästi ning kuna ta oli huvitatud kriminaalasja võimalikult kiirest lahendamisest, oleks ta kohe viidanud temale kui süüteo toimepanijale. G.N ei eita samas, et ta viibis sündmuskohal, kuid kinnitab, et ta oli seal pelgalt tunnistajana ning röövi toimepanemises ei osalenud.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav G.N esitatud apellatsiooni juurde, apellatsiooni toetas ka kaitsja O. Ladva. Prokurör leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks ning apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 2 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks apellatsioonis toodud väidetel puudub alus. Enda seisukohti põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
2. Kriminaalkolleegium märgib, et apellatsioonis vastustatakse üksnes asjaolusid, mida maakohus on enda otsuses põhjalikult käsitlenud ning ka hinnanud. Sisuliselt taotleb apellant maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (vt nt RKKKo 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07).
3. Apellatsiooni sisuliseks väiteks on, et lubamatult on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel võetud aluseks kannatanu ütlused, mis ei haaku aga süüdistatava ja kaassüüdistatava G. M. ütlustega. Sellest võib välja lugeda etteheite, et kannatanu ütlused on loetud alusetult usaldusväärsemaks kui süüdistatavate ütlused. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab üksnes ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata (vt RKKKo 3-1-1-12706). Seejuures tuleb märkida, et üksteist välistavate ütluste korral on tõendite omavaheline konflikt ka vältimatu ning vaieldamatult tuleb lahendada ühe või teise tõendi usaldusväärsuse küsimus, mis tähendab tõendite hindamist kogumis. Silmas tuleb pidada ka seda, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt (RKKKo 3-1-1-45-07). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo 3-1-1-4-07; 3-1-1-88-06). Kirjeldatud protsess peab olema motiveeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt RKKKo 3-1-1-47-04; 3-1-1-100-06). Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile kirjeldatud nõuetele ning puudub alus tõendite ümberhindamiseks võrreldes maakohtuga.
4. Kriminaalasja menetlemisel maakohtus ei soovinud ükski süüdistatavatest enda ülekuulamist KrMS § 237 lg 5 kohaselt ning kõik kinnitasid, et jäävad eeluurimisel antud ütluste juurde (kd 2, tlk 232). Nimetatud ütlusi on maakohus enda otsuses põhjalikult kajastanud (otsuse lk 5) ning asunud ringkonnakohtu hinnangul ainuõigele seisukohale, et kuivõrd süüdistatavate poolt esitatud versioon toimunust läheb sündmuse kirjeldamisel lahku juba omavahel (otsuse lk 7), tuleb nad tervikuna lugeda ebausaldusväärseteks (otsuse lk 8). Kõnealuste ütluste hindamisel on vastuvaidlematu, et igaüks süüdistatavatest vähendab neis maksimaalselt enda osa toimunus (I.N-i selgituste kohaselt peksid kannatanut R.T ja G.N; R.T ütluste kohaselt tegutses tema kannatanut lüües hädakaitses; G.N 3 seletas, et kannatanut peksis R.T ja tema püüdis neid üksnes lahutada). Seejuures eitavad nad kõik kolm, et kannatanult oleks midagi võetud, samal ajal kui vastuvaidlematult on leidnud tuvastamist, et kannatanu müts ja kalastustarbed saadi hilisemal kinnipidamisel kätte I.N-i käest (otsuse lk 8). Sellises olukorras on järeldus, et süüdistatavate ütlused tuleb kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta, ainuõige ning kriminaalkolleegium ei näe selles kriminaalmenetlusõiguse rikkumist.
5. Apellant leiab, et kuivõrd tema isik oli I.N-ile teada, oleks ta seda koheselt politseitöötajatele öelnud. Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et erinevalt kaassüüdistatavatest peeti G.N kinni alles kaks päeva pärast kuriteo toimepanemist. Väide, et I.N oli huvitatud kriminaalasja võimalikult kiirest lahendamisest ning seetõttu andis ta tõepäraseid ütlusi, ei pea aga paika. Kriminaalkolleegium märkis juba p-s 6, et enda ütlustes on I.N end täielikult distantseerinud kuriteo toimepanemisest, kuigi tõendamist on leidnud vastupidine; ning kui pidada tõeseks apellandi väidet, et I.N oli tema hea tuttav, siis on ka arusaadav, miks ta ei tahtnud anda olukorras, kus G.N ei olnud koheselt kinni peetud, tema suhtes süüstavaid ütlusi ning püüdis kahtlust temalt kõrvale juhtida. Seejuures tuleb tähele panna, et G.N on ise kinnitanud ülekuulamisel, et R.T ja I.N-i kaaslaseks kogu toimunu vältel oli just tema, mitte aga keegi teine (kd 1, tlk 65-70). Apellandi nimetatud väide on seega asjakohatu.
6. Samuti ei ole põhjendatud apellatsioonis esitatud väide kannatanu N. P. ütluste vastuolulisusest. Kohus on põhjendanud, et kannatanu ütluste mõningane vastuolulisus tulenes asjaolust, et ta kuulati esmalt üle vahetult peale kuriteo toimepanemist ning ta oli seetõttu ärritunud ning stressiseisundis, mis tingis tema esmaste ütluste teatava ebatäpsuse (otsuse lk 8). Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtule, et kannatanu selgitused ütluste teatava vastuolulise kohta on nii arusaadavad kui ka usutavad, mis võimaldab tema ütluste jätkuvat kasutamist usaldusväärse tõendina; on mõistetav, et õiguskuulekale inimesele on täielikult põhjendamatu ning ootamatu rünne äärmiselt šokeeriv. Seejuures tuleb tähele panna, et kui isik suudab erineval ajahetkel antud ütlustes sisalduva isegi nn diametraalse ehk täieliku vastuolu kohtule mõistusepäraselt ning arusaadavalt ära selgitada, ei muuda see vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale tema hilisemaid ütlusi ebausaldusväärseks (RKKKo 3-1-1-113-06, p 17). Käesoleval juhul ei saa aga rääkida ka diametraalsest lahknevusest kannatanu poolt antud ütlustes.
7. Apellandi poolt viidatud asjaolu, et enda esialgsetes ütlustes viitas kannatanu viieliikmelisele seltskonnale, kellest kolm teda ründasid, ei ole asjaoluks, mis tingiks tema ütluste tervikliku ebausaldusväärsuse. Tähele tuleb panna, et käesoleval juhul ei ole määravaks mitte küsimus, kui suur oli süüteo toimepanemise kohas olnud seltskond, vaid nende isikute tõsikindel tuvastamine, kes püüdsid vägivalda tarvitades võtta kannatanult ära temale kuuluvaid vallasasju. Esmalt tuleb märkida, et kuriteo toimepanemise koht (Schnelli tiigi ääres) asub vahetult Tallinna südalinna läheduses ning on pigem usutav, et kuriteo toimepanemise ajal (
8. augustil
9. a, st suvel ja kell 20.00) viibis seal teisigi isikuid, keda kannatanu võis ekslikult hinnata kui ühtset seltskonda. Et see hilisemalt tõeseks ei osutunud, ei oma mingit otsustavat tähendust. Ning nagu öeldud, omab määravat tähendust hoopis küsimus, kas tõsikindalt on tuvastatud need kolm isikut, kes kannatut tegelikkuses ründasid. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on tõendite hindamisel veatult jõudnud järeldusele, et kannatanult vallasasja äravõtmise eesmärgil ründasid teda G.N, I.N ja R.T, kusjuures üheks vahetult vägivalda tarvitanud isikuks oli just G.N (otsuse lk 8-9). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et G.N-i selgitus selle kohta, et tema viibis sündmuskohal üksnes 4 n.ö tunnistajana, on maakohtu poolt tõendite terviklikul hindamisel õigustatult kõrvale lükatud kui ebausaldusväärne kaitseväide.
10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
11. jaanuari
12. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Ene Randmäe Julia Katškovskaja 5