1-06-11774\19

(05278000674)Kohtukoosseis Ago Kutsar, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi D.Z süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. oktoobri 2007 otsus Apellatsioonide esitajad Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Silva Rood ja kannatanu V.I. e esindaja advokaat Marge Tamme Prokurör Kannatanu Kannatanu esindaja Silva Rood V.I. advokaat Eve Laine Süüdistatav D.Z isikukood: XXX elukoht: XXX X-XX töökoht: FIE varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja RESOLUTSIOON vandeadvokaat Margo Lemetti. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1 ja 2; 340 lg 4 p 2 tühistada Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-11774 täies ulatuses, see on D.Z õigeksmõistmises KarS § 121 järgi ja teha uus kohtuotsus. Süüdi tunnistada D.Z KarS § 121 järgi ja karistada rahalise karistusega 150 päevamäära, see on 7500 krooni. Välja mõista D.Z-ilt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 5400 krooni riigituludesse. Välja mõista D.Z-ilt KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 25.60 krooni riigituludesse. D.Z tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „D.Z, 1-06-11774, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Apellatsioonid rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. detsembrist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
6. detsembrist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. detsembrist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
10. oktoobri 2007 otsusega mõisteti D.Z süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks. Maakohus arutas D.Z süüdistust KarS § 121 järgi selles, et tema 27.04.2005 kella 15-16 vahelisel ajal Tartumaal X külas V.I. ele kuuluval kinnistul viskas V. I. näkku peotäie mulda, millega tekitas kannatanu ninale marrastuse ja füüsilist valu. Sellega pani D.Z toime teise inimese valu tekitanud kehalise väärkohtlemise ja tervise kahjustamise. D.Z ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt puuduvad tõendid, et D.Z viskas kannatanule näkku mulda, millise tegevusega oleks viimasele marrastusi ja valu põhjustanud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu ja süüdistatava vahel toimus 27.04.2005 sõnavahetus kannatanu poolt istutatud kaskede pärast, mis süüdistatav oli maast välja tõmmanud. Seda 2 tõendasid nii süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja S.R. ütlused. Edasise osas olid süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlused erinevad. Süüdistatava ütluste kohaselt kaevas ta sündmuse toimumise päeval oma krundil maad. Kannatanu tuli tema juurde tüli norima. Sõnavahetus toimus süüdistatava maa peal. Ta üritas selgitada kannatanule, et on maa omanik ning kannatanul puudub servituut ja too viibib võõra maa peal. Kannatanu kaotas enesevalitsuse ja hakkas teda ähvardama. Seejärel läks süüdistatav ära koju. Sama kinnitas ka tunnistaja S.R. , kes on süüdistatava ema ja kannatanu õde. S.R. ütluste kohaselt kuulis ja nägi ta sõnelust pealt, viibides sel ajal kasvuhoones. Peale sõnelust lõi süüdistatav labida maasse ja läks minema. Tema ei märganud kannatanul mingeid vigastusi või jälgi mullast. Ta maksis kannatanule prillide eest 2000 krooni, kuna kannatanu ähvardas vastasel korral süüdistatava elu kriminaalasjaga ära rikkuda. Kannatanu V.I. ütluste kohaselt tekkis tal süüdistatavaga sõnavahetus. Kannatanu taganes mööda teed kuni kuuri seinani, süüdistatav haaras sõnavahetuse käigus oma krundilt mulla, lähenes kannatanule ja surus mulla talle näkku ning lõhkus prillid ära. Muld sattus suhu, silma ja igale poole. Siis läks süüdistatav ära ja ütles, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Ta hakkas appi karjuma ja süüdistatav põgenes ära. Kui ta ennast korrastama hakkas, sõitis temast mööda jalgrattaga S.R. ja nägi, mis temaga oli juhtunud. Traumapunktis tehti tal nägu korda, nina oli verine ja põsel oli marrastus. Tunnistaja S.R. ütluste kohaselt kuulis ta õues mängides kannatanu ja süüdistatava vahelist sõnavahetust. Seda, et kannatanu oleks appi karjunud, ta ei kuulnud. Kannatanu seisis tee peal, mis viib tema maja juurde. Tunnistaja mängis edasi. Mõni aeg hiljem nägi ta kannatanut, kel oli silmanurk verine, hambad mullased ja prillidel oli üks sang katki. Tunnistaja, politseiametnik Varmo Kolki ütluste kohaselt nägi ta kannatanu näol üksnes määrdunud laike, verd ega mingeid vigastusi tema ei näinud. Kannatanu prillid olid kõverad. Tunnistaja H.R. ütluste kohaselt nägi ta kannatanut järgmisel päeval ning kannatanul ei olnud mingeid vigastusi. Kannatanu ütles, et käis traumapunktis. Seega ei näinud ükski tunnistaja peale S.R. kannatanul vigastusi. Kannatanu ei kaevanud ühelegi tunnistajale, et ta oleks juhtunu tõttu valu tundnud. Vastuolu on ka tunnistaja S.R. ja kannatanu ütlustes, kuna kannatanu ei ole eeluurimisel ega kohtus kordagi maininud, et tal oleks nägu kusagilt verine olnud. Tunnistaja V. Kolk on politseiametnik, kes oleks pidanud väidetavaid vigastusi märkama, kuna tema amet eeldab süüteo kahtluse korral kõrgendatud tähelepanekut. Kannatanu ja tunnistajate ütlused vigastuste esinemise kohta on vastukäivad. Keegi tunnistajatest väidetavat kuriteosündmust pealt ei näinud. Traumakaardi kohaselt pöördus V.I. samal päeval traumapunkti, kus tal tuvastati ninatiival marrastused. Traumakaardilt ei nähtu, kuidas ja kelle poolt marrastused tekitati. Marrastuste olemasolu iseenesest ei anna alust järelduseks, et need tekitas süüdistatav süüdistuses toodud viisil. Väidetava kuriteosündmuse toimumise koht ning kuriteo toimepanemise viis ei ole samuti tõendatud. Süüdistatava ja tunnistaja S.R. ütluste kohaselt toimus konflikt nende kinnistul. Süüdistusaktist nähtub, et süüdistatav viskas kannatanule näkku peotäie mulda, viibides kannatanule kuuluval kinnistul. Kannatanu väitis kohtus, et ta viibis ühiskasutataval teel, kui süüdistatav talle lähenes ning haaras oma krundilt mulla, mille surus talle näkku. Ka tunnistaja S.R. ütles, et kannatanu viibis sõneluse ajal tee peal. Seega puuduvad tõendid selle kohta, kus täpselt konflikt toimus ning kuidas kannatanu nägu mullaseks sai. Süüdistatav on eitanud füüsilist kokkupuudet kannatanuga ning on eeluurimisel ja kohtus andnud ühetaolisi ütlusi juhtunu kohta. Tema ütlused langevad kokku tunnistaja S.R. ütlustega. Kannatanu ütlused on vastuolus nii eelnimetatud isikute ütlustega kui ka tunnistajate S.R. ja V. Kolki ütlustega temale tekitatud vigastuste osas. Kannatanu ütluste ning asjas kogutud muude tõendite põhjal ei saa üheselt järeldada, et D.Z oleks sõnavahetuse käigus 3 kannatanule mulda näkku visanud ja temale füüsilist valu ja vigastusi tekitanud. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega ei leidnud tõendamist D.Z poolt KarS §-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemine. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse D.Z õigeksmõistmises ning teha uue otsuse, millega tunnistada D.Z KarS § 121 järgi süüdi ning karistada teda rahalise karistusega 180 päevamäära, s.o 9000 krooni. Apellatsiooni kohaselt ei ole järeldused D.Z õigeksmõistmise kohta kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kannatanu V.I. on nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus andnud kuriteo sündmuste kohta samasisulisi ütlusi. Mulla näkku viskamine, millist tegevust heideti D.Z-ile ette süüdistusaktis, kui ka mulla näkku surumine, mida kannatanu kirjeldas, on mõlemad KarS § 121 kohaselt käsitletavad muu kehalise väärkohtlemisena. Kuigi kannatanu kirjeldas tegu süüdistusaktis kirjeldatust mõnevõrra erinevalt, jäävad mõlemad käitumisaktid kehalise väärkohtlemise piiridesse. Nimetatud erinevus teo kirjelduses ei too kaasa süüdistusakti muutmist. Tunnistajate ütlused teo toimepanemise koha osas ei ole vastuolus, kuna tee, millel konflikt alguse sai, läbis D.Z-i kinnistut. Seega on tunnistajate ütlused sõneluse toimumise koha osas kattuvad. Maaüksuse plaanidelt nähtuvalt paikneb ühiskasutatav tee, millel sõnelus algas, S.R. kuuluval X kinnistul, mis kinnitab nii D.Z kui ka V.I. väidet, et sõnelus sai alguse ühiskasutataval teel. Samuti nähtub maaüksuse plaanilt, et üldkasutatav tee viib V.I. kinnistule ning kinnistul tee ääres paikneb kuur. Seega haakuvad kannatanu ütlused kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega. S.R. ütlused tõendavad kannatanu ütlusi väärkohtlemise fakti kohta, kuna tunnistaja nägi vigastusi, mullaseid hambaid ja katkiseid prille. Samuti tõendab kannatanu ütlusi vigastuste esinemise kohta traumakaart. Tunnistaja V. Kolk on väitnud, et kuna antud juhtumi lahendamine ei kuulunud tema pädevusse, ei püüdnud ta sündmuskohal kindlaks teha sündmuse üksikasju ja fikseerida vigastusi, mistõttu ta kohtus nimetatud asjaolude kohta ütlusi anda ei osanud. Samas kinnitas tunnistaja, et kannatanu nägu oli mullane, millest tingituna võisid tunnistajale ka traumapunktis fikseeritud marrastused märkamatuks jääda. Eeltoodust tulenevalt ei ole kannatanu ütlused vastuolus teiste tõenditega, samuti ei ole ebaselge kuriteo toimepanemise koht ning kuriteo toimepanemise viis ning D.Z tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. Kannatanu V.I. esindaja advokaat M. Tamme esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega tunnistada D.Z süüdi KarS § 121 järgi ning mõista talle karistus, mille suurus jääb kohtu otsustada. Apellatsiooni kohaselt on mulla näkku viskamine ning kannatanule füüsilise valu ja vigastuste tekitamine dokumentaalsete tõenditega ning tunnistajate ning kannatanu ütlustega tõendatud. Tunnistaja S.R. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta on süüdistatava ema ning on alust arvata, et tema tunnistused lähedase suhtes ei saa olla objektiivsed. Kannatanu vigastusi tõendavad samuti traumakaart nr 6525 kannatanul esinenud vigastuste kohta ja maksekorraldus, mille selgituse tekstiks on süüdistatava ema S.R. kirjutanud prilliraha. Tuginedes politseiametniku V. Kolki ütlustele, olid kannatanu näos suuremad laigud. Kannatanu ütluste kohaselt oli nägu mullaga määrdunud. Traumakaardilt nähtuvalt esines kannatanul ninatiival marrastus, ta kaebas valu kaela ja vasema puusaliigese piirkonnas. Tunnistaja S.R. ütlus selle kohta, et kannatanul oli silmanurk verine, ei ole vastuolus kannatanu ütlusega, kuna kannatanu ei saanudki ise näha, kas tal on silmanurk verine. Väiksema marrastuse puhul ei pruugi üldse verd tulla või ei ole seda silmnähtavalt märgata. See ei välista kannatanu poolt valu tundmist. Kuna marrastus oli tekitatud kasutades mulda, 4 siis võis mullaga määrdumine marrastuskoha kinni katta. Kannatanul oli võimalus enne politsei tulekut oma nägu ka korrastada, pühkides ära nii mulla kui võimaliku väikese verehulga. Sellele viitas ka tunnistaja V. Kolk oma ütlustes, kuna ta nägi kannatanu näos ainult suuremaid laike, mitte mulda laubal, põskedel ja silmade ümber. Samuti nägi ta kõveraid prille. Kuriteo toimepanemise viis - mulla viskamine on kehaline väärkohtlemine, mis ei saa olla valutu. Seega saab asjas kogutud tõenditele tuginedes üheselt järeldada, et D.Z rakendas kannatanu suhtes kehalist väärkohtlemist ning tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid apellandid apellatsioone neis toodud motiividel. Süüdistatav ja kaitsja palusid apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Seejuures kaitsja oma kirjalikes vastuväidetes leidis, et kannatanu apellatsioon ei kuulu üldse läbivaatamisele, kuivõrd kehtiv õiguskord ei näe ette kannatanu õigust apellatsiooni esitamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. KrMS § 318 lg 1 kohaselt on kohtumenetluse poolel apellatsiooniõigus. KrMS § 17 lg 1 kohaselt on ka kannatanu kohtumenetluse pool. Järelikult on kannatanul õigus esitada apellatsiooni. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kannatanu ja tema esindaja, süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb täies ulatuses tühistada KrMS §-de 337 lg 1 p 4; 338 p 1 ja 2; 340 lg 4 p 2 alusel ning teha uus otsus, millega D.Z süüdi tunnistada talle esitatud süüdistuses. Maakohus tegi õigeksmõistva otsuse põhjendusel, et süüdistatava süü ei leidnud tõendamist. Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdimõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides on esitatud selliseid asjaolusid, mis tingivad maakohtu järelduste ümberhindamise. Nendeks on maakohtu poolt kannatanu ütluste puudulik hindamine seoses tunnistajate S.R. ja V. Kolgi ütlustega ning traumakaardil kajastatuga, mis viitab kohtuliku uurimise ühekülgsusele. Ühekülgsus seisab selles, et maakohus on liigset rõhku pannud väidetavatele vastuoludele nii kannatanu enda ütlustes kui tema ütluste seostamises tunnistajate S.R. ja V. Kolgi ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et tegelikult need vastuolud ei ole nii olulised, et seaks kahtluse alla kannatanu ütluste õigsuse, mida kinnitab traumakaart. Maakohtu poolt toodud vastuolud puudutavad pisidetaile, kuid ei puuduta süüdistuse põhiolemust, milleks on D.Z poolt kannatanu tervise kahjustamine ja talle sellega valu tekitamine. Tunnistaja V. Kolk kinnitab, et kannatanu avaldas talle, et kallaletungijaks oli D.Z. Tunnistaja S.R. kuulis D.Z ja kannatanu vahelist eelnevat sõnelust ja nägi kannatanu vigastusi vahetult peale talle kallaletungimist. Maakohtu poolt tõendite kogumile hinnangu andmine (lk 120 pöördel-121), et need ei kinnita esitatud süüdistust, ei vasta seega faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohtus V.I. jäi selle juurde, et algul oli tal D.Z-iga sõnavahetus, mille käigus ta taganes D.Z eest oma kuuri seinani ning siis D.Z viskas või surus talle mulda vastu nägu, mille tagajärjel tal oli valus, nägu sai vigastada ja prillid läksid katki. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütlused ei ole vastuolulised ning on kooskõlas tema varasemate ütlustega. Kannatanu ütlusi tal esinenud näovigastuste kohta kinnitavad tunnistaja S.R. ütlused ja dokumentaalse tõendina traumakaart. Nii nähtub kohtuistungi protokollist, et maakohtus on V.I. kirjeldanud, kuidas D.Z talle mulla näkku surus, nii et tal nina verine oli ja prillid katki läksid (lk 84 pöördel-87). Kaitsja küsimusele, kust Peeter mulla haaras, on kannatanu vastanud järgmiselt: „oma krundilt ja mina taganesin ja tema tuli järgi. Ta surus mulle selle näkku. Siis läksid prillid katki ja ta tekitas mulle valu“ (lk 85 pöördel). Prokuröri küsimusele, 5 mida ta tegi peale seda kui D.Z oli talle mulla näkku surunud ja kas keegi teda koheselt peale seda ka nägi, vastas kannatanu: „siis, kui hakkasin karjuma, ta põgenes ära ja siis ma helistasin politseisse. Hakkasin ennast korrastama ja siis sõitis minust mööda poiss jalgrattaga ja ta nägi, mis minuga oli toimunud“ (lk 85). Kannatanu esindaja küsimusele, kes see poiss oli, vastas kannatanu, et S.R. (lk 85). Kaitsja küsimusele, miks ta traumapunkti läks, on kannatanu vastanud järgmiselt: „mul oli nina verine, kust veri tuli, ei tea, kas ninast või marrastusest. Oli surutud kõva asjaga“ (lk 86 pöördel). Eelnevalt oli kannatanu kaitsja küsimusele, kas muld oli niiske, pehme, vastanud: „see oli kõva muld“ (lk 86). Kaitsja küsimustele, kas tal on vihavaen D.Z vastu, on kannatanu vastanud eitavalt (lk 87). Ringkonnakohtus D.Z jätkuvalt väitis, et kannatanul on tema vastu vihavaen ja sellest tulenevalt kannatanu valetab ja on süüdistuse asjaolud välja mõelnud. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et süüdistus on fabritseeritud, sest kannatanul esinenud vigastus on fikseeritud traumakaardil ja eelnevalt nägi kannatanu vigastusi tunnistaja S.R. . Tunnistaja S.R. on seega isik, kes esimesena nägi kannatanut küllaltki vahetult peale seda kui D.Z oli kannatanu suhtes kehalise väärkohtlemise toime pannud. Tunnistaja mängis oma aias ja kuulis ka eelnevat karjumist, kuid ta ei julgenud neile lähemale minna. Prokuröri küsimusele, kes karjus, on tunnistaja vastanud järgmiselt: „Peeter. Siis oli sõnelus ja ma mängisin edasi. Siis Valentina läks tee peale ja siis läksin tema juurde ja ta näos oli mingi vari. Silma nurk oli verine ja hambad olid mullased ja prillidel oli üks sang katki“ (lk 87 pöördel). Kannatanu ütles tunnistajale, et ootab politseid ja tunnistaja nägi politsei tulekut (lk 88 pöördel ja 89). Tunnistaja V. Kolk politseinikuna mäletas väljakutset, kus naisterahvale oli kallale tuldud. Ta nägi naisterahvast, kellel oli „nägu mullaga koos ja prillid kõverad“ (lk 99 pöördel). Prokuröri küsimusele, kas seda isikut püüdsite kindlaks teha, kes naisterahvale oli liiga teinud, vastas tunnistaja, et see oli olnud naaber, teda otsiti, aga polnud kodus (lk 99 pöördel). Prokuröri küsimusele, kas nägite naisel ka vigastusi, on tunnistaja vastanud, et tema meelest ei olnud, peale selle, et „nägu oli mullane laubal, põskedel, silmade ümber“ (lk 99 pöördel). Kaitsja küsimusele, kas kannatanu nägu oli määrdunud või muld oli näo peal, tunnistaja vastas: „mulda otseselt ei olnud, suuremad laigud olid. Kannatanu ise ütles, et mullaga määrdunud. Verd ei olnud “ (lk 100). Prokurörile on tunnistaja seejärel vastanud, et ta nägi, et kannatanu nägu on millegagi kaetud ning siis kaitsjale, et kannatanu nägu oli määrdunud (lk 100-100 pöördel). Küsimusele, kas oli juttu, et kannatanu peaks arsti juurde minema, vastas tunnistaja, et soovitasid tal vigastused fikseerida ning seda nad teevad siis kui on „kriimustusi või sinikaid“ (lk 100). Küsimusele, kas ise püüdsite kindlaks teha, kas on vigastusi välisel vaatlusel, vastas tunnistaja, et ei püüdnud (lk 100 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et politseinikust tunnistaja V. Kolk ei oska täpselt kirjeldada kannatanu vigastusi, ei välista vigastuste olemasolu, sest neid kirjeldab tunnistaja S.R. ning kannatanu vigastused on fikseeritud traumakaardil nr 6525 (lk 5-6). Trauma põhjuse ja kirjelduse kohta on järgmine sissekanne: „D.Z Peeter tuli kallale, viga sai pea, nägu“ (lk 7). Eeltoodust tulenevalt ei vasta faktilistele asjaoludele maakohtu järeldus, et traumakaardist ei nähtu, kuidas ja kelle või mille poolt marrastused tekitati (lk 121). Traumapunkti kannatanu pöördus mõni tund peale süüdistuses näidatud sündmust. Tal diagnoositi vasemal ninatiival marrastus, patsient kaebas valu kaela ja vasema puusaliigese piirkonnas. Ringkonnakohtus kannatanu selgitas viimatimainitud kaebusi sellega, et kuna ta hirmuga taganes D.Z eest, siis hoidis pead kramplikult ja kaelavalu võis sellest tulla, puusavalu võis ka taganemisest tulla. D.Z jäi ringkonnakohtus selle juurde, et tema ei ole kannatanule mulda näkku visanud või surunud ning ei ole mingeid kehavigastusi kannatanule tekitanud. Kogu süüdistus olevat kannatanu poolt välja mõeldud seoses halbade perekondlike suhetega. Kuna D.Z julges kannatanu tahtmistele vastu hakata, siis kannatanu maksab talle nüüd kriminaalsüüdistuse 6 kaudu kätte. Samal seisukohal oli D.Z ka maakohtus (lk 102). D.Z on tunnistanud, et tal oli süüdistuses näidatud ajal kannatanuga sõnavahetus, kuid mingit füüsilist konflikti ei olnud (lk 102 pöördel). Tunnistajate ütlused ja traumakaardi seab D.Z kahtluse alla, öeldes järgmist: „asi on selles, et perekond R on hulk lahendamata probleeme, mis puudutavad omandiküsimust. R on samas paadis, kus on V. I. . Nad on huvitatud saama kingitusi. See ongi vundament, miks proua I. on endale organiseerinud sellised tunnistajad. Jõudes tagasi teise küsimuse osani, mis on traumakaart. V.I. on seal tapnud lutikaid 40 aastat. Ta tunneb neid kõiki inimesi seal ja saada selline paber, tal ei ole probleem selline paber saada. Ta on ka mulle saanud selle“ (lk 103). Ringkonnakohus leiab, et D.Z eeltoodud väited ei ole millegagi tõendatud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui hakatakse ennast aktiivselt kaitsma ja väidetakse, et kannatanu on süüdistuse fabritseerinud ja see toetub kannatanu poolt organiseeritud ebaseaduslikele tõenditele, siis tuleb nimetatud tõendid ümber lükata. Antud asjas ei ole esitatud tõendeid, mis lükkaks ümber tunnistajate S.R. , H.R. ja V. Kolgi ütlused ning traumakaardil fikseeritu. Selliseks tõendiks ei ole ka tunnistaja S.R. ütlused, kes kuulati üle kaitsja taotlusel (lk 90). S.R. kuulis küll sõnavahetust D.Z ja kannatanu vahel, kuid nendevahelist füüsilist konflikti ta ei näinud. S.R. on öelnud: „Peeter lõi labida maa sisse ja läks minema. I. oli seal veel ja läks kuskile. Mina läksin tuppa ja hakkasin lugema“ (lk 101). Ringkonnakohus leiab, et kuna tunnistaja läks ära tuppa, siis ta ei tea, mis D.Z ja kannatanu vahel edasi juhtus. Süüdistusakti kohaselt (lk 107-108) pani D.Z toime teise inimese valu tekitanud kehalise väärkohtlemise ja tervise kahjustamise, see on KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis seisnes selles, et 27.04.2005 kella 15-16 ajal Tartumaal Tähtvere vallas X külas V.I. ele kuuluval kinnistul D.Z viskas V. I. näkku peotäie mulda, millega tekitas kannatanu ninale marrastuse ja füüsilise valu. Alljärgnevalt ringkonnakohus kontrollib süüdistuse vastavust kogutud tõenditele. Süüdistuses näidatud kuupäeval mõni tund peale sündmuse toimumise kellaaega on kannatanul esinenud vasemal ninatiival marrastus, mis fikseeriti traumakaardil, samuti on ta arstile kaevanud valu kaela piirkonnas ja vasemas puusaliigeses. Eelpool on juba toodud kannatanu ütlused, mille kohaselt ta tundis peale mulla näkkusurumist valu nii näos kui kaelas. Ringkonnakohus leiab, et eeltooduga on tõendatud kannatanu ninale 27.04.2005 kella 15-16 ajal marrastuse tekitamine ja mulla näkkusurumise tagajärjel füüsilise valutunde esinemine. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kes kannatanule süüdistuses näidatud kannatused tekitas ja mil viisil seda tehti. Süüdistuse kohaselt tegi seda D.Z, kes viskas kannatanule näkku peotäie mulda. D.Z eitab süüdistust ja väidab, et see on väljamõeldud. Samas D.Z ei ole suutnud ümber lükata tunnistaja S.R. ütlusi, kes nägi kannatanu näos esinenud vigastusi ega traumakaardil fikseeritut, väites ainult paljasõnaliselt, et need tõendid ei ole usaldusväärsed. Tekib küsimus, et kui sündmust pole toimunud, siis miks kannatanu kutsus politsei kohale. Politseinikust tunnistaja V. Kolk kinnitas, et väljakutse oli seetõttu, et naisterahvale oli kallale tuldud. Kannatanu ütles talle, et naaber (D.Z) tuli kallale. Tunnistaja läks kallaletungijat otsima, aga ei leidnud. D.Z on öelnud, et ta teab, et politsei käis teda otsimas, kuid „ta ei saanud aru, et peaks nendega rääkima“ (lk 102 pöördel). Tunnistaja S.R. on kinnitanud, et politseinikud käisid D.Z otsimas, kuid tunnistaja ütles neile, et Peeter läks linna (lk 101). Eeltoodust nähtub, et kannatanu koheselt avaldas politseile, et talle tungis kallale D.Z ja politseinikud läksid viimast ka otsima, kuid D.Z nendega ei kontakteerunud ja S.R. eitas D.Z kodusolekut. Lisaks politseile kannatanu avaldas ka traumapunktis, et D.Z tuli talle kallale. D.Z ja kannatanu eelnevat omavahelist sõnelust on kuulnud tunnistajad S.R. ja S.R. , kuid nad ei näinud süüdistuses kirjeldatud sündmust. Seda sündmust kirjeldab ainult kannatanu, nimetades seda nii mulla näkku viskamiseks kui näkku surumiseks. Ringkonnakohtus kannatanu seletas, et tema jaoks on see üks ja sama, kas mulda visati või suruti. Tal oli hirm D.Z ees, ta taganes kuni oma 7 kuurini, rohkem polnud tal enam võimalik kuhugi taganeda ja siis järgneski mulla näkku saamine. Kas seda visati või suruti, ta ei oska hirmutundest tekkinud psüühilise seisundi tõttu öelda, kuid tema jaoks on oluline, et selle tagajärjel sai nägu vigastada ja prillid läksid katki. Ringkonnakohus leiab, et seega süüdistust kinnitav otsene tõend on kannatanu ütlused, et D.Z oli see, kes pani toime süüdistuses kirjeldatud teo. Seda avaldas ta tunnistaja V. Kolgile ja traumapunktis. Kannatanu vigastusi nägi esimesena tunnistaja S.R. . Asjaolu, et tunnistaja V. Kolk ei näinud kannatanu näos sama, mida nägi tunnistaja S.R. , on ringkonnakohtu arvates seletatav sellega, et V. Kolk saabus sündmuskohale hiljem kui S.R. ja selleks ajaks oli kannatanu juba enda nägu pühkinud. Seda kinnitavad V. Kolgi eelpool viidatud ütlused, et kannatanu nägu oli määrdunud. Kui muld laiali pühkida, tekibki määrdumine. Määrdumise alt on otse seda uurimata raske märgata marrastust või vähest verejälge. Asjaolu, et S.R. ütluste kohaselt kannatanu silmanurk oli verine, kuid kannatanu ise ei ole sellist asja avaldanud, võib olla seletatav sellega, et kuna kannatanu oli tee peal ja ootas seal politsei saabumist ning pole andmeid, et ta oleks vahepeal ennast peeglist vaatamas käinud, siis ta ei olnud teadlik, et tal silmanurk verine võis olla. Kuna selles pole ka süüdistust esitatud, siis ringkonnakohtu arvates ei ole vaja seda detaili ületähtsustada. Maakohus on leidnud, et tõendatud ei ole kuriteosündmuse koht ega kuriteo toimepanemise viis (lk 121). Ringkonnakohus ei nõustu selle järeldusega. Sündmuskohana on märgitud V. I. kuuluv kinnistu. See on ka tõendamist leidnud, sest kannatanu on kirjeldanud, kuidas ta taganes D.Z eest kuni oma kuurini, kus talle D.Z mulla näkku surus. Vaieldavaks on tõepoolest jäänud, kas mulda visati või seda suruti näkku. Nagu kannatanu eelpool viidatud ütlustest nähtub, on tema jaoks need mõisted üks ja sama. Kuna kannatanu on neid mõisteid kogu kriminaalmenetluse vältel paralleelselt kasutanud, siis ringkonnakohtu arvates ei saa süüdistust seetõttu ebaselgeks pidada, et seal on toodud mulla viskamine näkku, mitte aga mulla näkku surumine. Tõendamist on leidnud, et D.Z tegevuse tagajärjel (olgu see siis mulla viskamine või surumine) sattus muld kannatanu näkku ja sellega tekitati ninale marrastus ja põhjustati valu. Eeltoodud tõendite analüüsist tulenevalt ringkonnakohus leiab, et D.Z süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendatud ja ta tuleb KarS § 121 järgi süüdi tunnistada. Karistuse mõistmisel ringkonnakohus arvestab KarS § 56 ette nähtud asjaolusid. D.Z karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Ta on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, on võimalik tema suhtes kohaldada rahalist karistust alla sanktsiooni keskmist määra, see on 150 päevamäära ulatuses. V.I. on kuriteoga tekitatud varalise kahju katteks esitanud tsiviilhagi 2000 krooni nõudes (lk 4), mis on talle S.R. poolt hüvitatud (lk 114). Seoses süüdimõistmisega tuleb D.Z-ilt välja mõista sundraha 5400 krooni ja maakohtu otsusega riigi kanda jäetud kohtukulud 25.60 krooni. Ago Kutsar Tiit Lõhmus 8 Mati Kartau