Obsah (8)

§ 25§ 68§ 74§ 118§ 28§ 15§ 29§ 31

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.detsember 2007.a Tallinnas Kriminaalasja number 1-07-2325 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Ivi

§ 25lg - te 1,2 ja § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus 7.

septembri 2007.a Pärnu Maakohtu otsus Apellatsiooni esitaja kaitsja Harland Paas Prokurör Svetlana Maripuu Süüdistatav Kaitsja F.I ik xxx, haridus 9 klassi, elukoht: x, töökoht; A OÜ juhatuse liige, varem kriminaalkorras kahel korral karistatud, tõkendiks kohaldatud elukohast lahkumise keeld Harland Paas Resolutsioon Jätta Pärnu Maakohtu otsus 7.septembrist 2007.a F.I suhtes muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle sresolutiivosa kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik 1 1. F.I mõisteti süüdi ja karistati

§-de 25 lg-te 1 ja 2 - § 113 järgi 6 aasta vangistusega.

§ 68alusel arvati F.I poolt eelvangistuses viibitud aeg 13.

märtsist 2007.a kuni 15 märtsini 2007.a., s.o. 3 päeva, karistusaja hulka.

§ 74

alusel jäeti F.I-le mõistetud karistusest - 6 aastat, millest tal on ärakandmata 5 aastat 11 kuud 27 päeva - osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et F.I poolt kuulub koheselt ärakandmisele vangistus 2 aastat. Ülejäänud F.I-le mõistetud kandmarta karistus, vangistus 3 aastat 11 kuud 27 päeva, jäeti tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat käitumiskontrollile allutamisega

§ 74lg 1 ja 75 alusel.

1.

1. F.I tunnistati süüdi selles, et tema
2. märtsil 2006.a kella 04.30 ajal Kuressaare linna Tallinna tn.l. asuva ööklubi Kodulinna Lokaal ees lõi tahtlikult omavahelise tüli käigus neljal korral A. M eelnevalt kodust kaasa võetud noaga rindkere piirkonda: ühel korral paremasse õlga, kahel korral noaga südame piirkonda ja ühel korral alakõhtu s.o. elutähtsasse piirkonda, tekitades sellega A. M 1,5-2 cm torkevigastused paremal õlal, rindkere piirkonnasrinnaku alumise nurga kõrval, vasakul eesmisel kaenlajoonel roidekaare all ja vasakul alakõhul, sisemise rindkerearteri vigastuse ja vererinna, millega põhjustas kannatanule tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse. Oma sellise tegevusega, mis seisnes teise isiku tahtlikus korduvas noaga löömises rindkeresse elutähtsate organite piirkonda ja sellega isiku elu ohtu seadmisega, pani F.I toime

§ 25lg-te 1 ja 2 – § 113 järgi ettenähtud kuriteo, so tapmiskatse.

Apellatsiooni taotlused 2. Esitatud apellatsioonis taotletakse Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada F.I süüdi

§ 118

p 1 järgi ning mõista talle vangistuslik karistus ilma seda täitmisele pööramata. Apellatsioonis leitakse, et kaevatav kohtuotsus kuulub tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, samuti ei vasta mõistetud karistus süüdimõistetu isikule. 2.

1. Maakohus on oma otsuses õigesti kirjeldanud faktilisi asjaolusid, kuid teinud neist ebaõiged järeldused. Asjas puudub vaidlus, et kehavigastused A. M tekitas noalöökidega F.I . Samas ei ole kohus sisuliselt analüüsinud kuriteokoosseisu subjektiivset külge. Kaitsja leiab, et oluline on siinjuures süüdistatava ja kannatanu tegevuse analüüsimine enne noalöökide toimepanemist. F.I tegi kõik endast sõltuva kannatanuga konflikti ja füüsilise kokkupõrke vältimiseks, lahkudes ise ööklubist. Kohus on vääralt rõhutanud, et ta ründas kannatanut varem kaasavõetud noaga, kuigi keeleliselt oleks õigem öelda kaasasolnud noaga. Kohus on põhjendamatult viidanud süüdlase käitumisele peale kehavigastuste tekitamist, kuna F.I tegevus pärast noaga löökide sooritamist ei oma tema süü hindamise seisukohalt mingit loogilist tähendust. 2.
2. Apellatsiooni seisukohalt jättis kohus tähelepanuta vastuolud kohtupsühhiaatria ja kohtupsühholoogia ekspertiiside vahel. Kohtupsühholoogia ekspertide arvamusel viibis F.I temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal hirmupõhisest stressist tingitud emotsionaalse erutuse seisundis, mis ei küündinud afektini, kuid mis mõjutas tema käitumist. Arvestades F.I psüühilisest seisundist tulenevat kontrolli alanemist teo tagajärje üle, tuleb kahtlused asjas tõlgendada süüdistatava kasuks ja tema käitumist käsitleda tervisekahjustuse tekitamisena, tahtluseta tappa kannatanu. Seega, võttes arvesse objektiivset 2 tagajärge – kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamine – tuleb kuritegu kvalifitseerida

§ 118p 1 järgi, nii nagu seda esialgses süüdistuses tehti.

2.3. Kohus on oma otsuses märkinud, et süüdistatava ja kannatanu vahel ei olnud alates 2005.a septembrikuust suhted head. Seega on kaheldav, et kannatanu soovis kõnealusel õhtul taksosse istunud F.I-ga vaid vestelda. Mitte keegi tunnistajatest ei kinnita süüdistatava ja kannatanu rahulikku vestlemist. Tunnistajate ütlused on erinevad, kuid kinnitavad A. M agressiivset käitumist. Eeltoodut arvesse võttes oli F.I alus tekkinud situatsioonis arvata, et A. M üritab teda rünnata. Apellant märgib, et näilik hädakaitse tähendab olukorda, kus õigusvastast rünnet tegelikult ei ole, kuid isik arvab ekslikult, et teda rünnatakse. Tegemist on eksimuse eriliigiga, kus isik teadlikult realiseerib kuriteokoosseisu ja ekslikult arvab, et tegutseb õigusvastasust välistavatel asjaoludel – hädakaitseseisundis. Seega tuleb asuda seisukohale, et F.I tegutses hädakaitse seisundis. Kaitsja nendib, et kuivõrd A. M ei olnud relva või relvana kasutatavat muud eset, siis tuleb F.I tegevust kannatanu noaga löömisel käsitleda hädakaitse piiride ületamisena

§ 28lg 2 tähenduses.

Kaitsja on seisukohal, et karistuse mõistmisel tuleb A. Meri puhul arvestada tegutsemist näilise hädakaitse seisundis. 2.

1. Karistuse mõistmisel tuleb samuti arvestada asjaolu, et F.I tegutseb ettevõtjana ja ta on tööandjaks viiele inimesele. Kaitsja on seisukohal, et nii kohtu poolt märgitud, kui lisatud asjaolusid arvestades, ei ole F.I karistamine reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistusega põhjendatud. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu süüdimõistev otsus F.I suhtes on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. 3.
3. Käsitledes apellatsioonis esitatud taotlust, kvalifitseerida F.I süütegu

§ 25

lgte 1 ja 2-§ 113 järgi ümber

§ 118

järgi p 1 mõttes raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega põhjustati oht elule, märgib kohtukolleegium alljärgnevat. Mõlemad kõnealused süüteod on sarnased nii objektiivse külje poolest, kuna väliselt on toimepanija kummalgi juhul põhjustanud ohu inimese elule, kui ka subjektiivse külje poolest, kuivõrd

§ 15

lg 1 kohaselt eeldab raske tervisekahjustuse tekitamine tahtlust, mida nõuab

§ 25lg 1 järgi ühtlasi ka süüteokatse.

Riigikohus on märkinud oma otsuses (

1. aprill 2007.a, nr 3-1-1-1-128-06 ), et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele ( nn väline teopilt) ja subjektiivsele ( nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Seega olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost. Käsitletavas süüasjas lõi F.I neljal korral noaga A. M rindkeresse, sealjuures kahel korral südame piirkonda. F.I põhjustas sellega kannatanu elule vahetu ohu, mis oli lähedal võimaliku surma saabumisele. Kannatanu surma hoidis ära vaid meditsiinitöötajate õigeaegne sekkumine. Käesoleval juhul demonstreerib väline teopilt toimepanija tapmistahtlust. 3.
2. Apellandi väitel jättis kohus motiveerimata süüteo subjektiivse külje, kuivõrd ei pööranud 3 sisulist tähelepanu kohtupsühhiaatria ja kohtupsühholoogia ekspertiisis esitatud vastuolulistele arvamustele ega sellele, et F.I seletuse kohaselt ta ei mäletanud kuriteo toimepanemise asjaolusid. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja sellekohaste väidetega ja märgib eelkõige, et ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti arvamuse kohaselt ei esinenud uuritaval vaimse tervise häireid ja neid ei esinenud ka kuriteo toimepanekul. Eksperdid asusid seisukohale, et tegemist on amneesia simuleerimisega. Ekspertiisiakti kohaselt on F.I oma vaimse seisundi tõttu võimeline esinema kohtus ja karistust kandma. Samas juhib kohtukolleegium tähelepanu, et eksperdid, tõdedes juhtumi keerukust, soovitasid ise läbi viia ka kohtupsühholoogilise ekspertiisi. Kohtupsühholoogilise ekspertiisi akti arvamuse kohaselt oli F.I eripäraks madal stressitaluvus, kohanemisvõime ja oskamatus lahendada konflikte. Inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal oli ta hirmupõhisest pikaajalisest stressist tingitud emotsionaalse erutuse seisundis, mis ei küündinud afektini, kuid mis mõjutas tema käitumist. Nähtuvalt eeltoodust ei ole ekspertide arvamused vastuolulised vaid üksteist täiendavad. Eksperdid on nii ühel kui teisel juhul välistanud süüdistataval teo toimepanemise ajal afekti seisundi. Juba viidatud Riigikohtu lahendis märgitakse, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvaks kriteeriumiks ka isiku teoeelne - ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, mida tuleb arvestada konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Maakohus tuvastas, et kannatanuga aastaid vihavaenus olnud F.I, istudes
3. märtsi 2006.a öösel taksosse, lõi tema ärasõitu takistada püüdnud ja pealetükkivalt vaenu klaarimist nõudnud A. M kaasasolnud noaga korduvalt südame piirkonda. Kohe pärast noaga kannatanule eluohtlike vigastuste tekitamist sõitis F.I oma kaaslastega ära, huvitumata sündmuste edasisest käigust. F.I-ga koos sündmuskohalt lahkunud K. S ütluste järgi sai F.I ilmselt aru toimunust, sest seletas, et tal on vaja advokaati. F.I, jõudnud samal ööl A. M elukohta, rääkis viimasele, et oli A. Mga kakeldes enda kaitseks nuga kasutanud. №a jättis ta tunnistaja juurde. Arvestades eeltoodut ja süüasjas leiduvaid tõendeid kogumis on maakohus põhjendatult leidnud, et F.I oli võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima. F.I väited mälu kaotusest ei ole usaldusväärsed. F.I oli, tuginedes oma elukogemustele, alust eeldada, et tema tegevus - noa löögid A. M südame ja teiste elutähtsate organite piirkonda - võib kaasa tuua kõige raskema tagajärje, kannatanu surma. Kuna ta aga sellest hoolimata käitus süüteokoosseisupäraselt, siis on ta sellele vastavaid asjaolusid ka soovinud. Kohtukolleegium leiab eeltoodule tuginevalt, et F.I pani toime kaudse tahtlusega A. M tapmiskatse, sest kuigi ta ei pürginud otseselt tagajärje saavutamisele, möönis ta selle saabumise võimalikkust. Maakohus on arvestanud karistust kergendavaks asjaoluks süüdlasel tuvastatud psühholoogilisi iseärasusi, kuriteo toimepanemise ajal hirmupõhisest pikaajalisest stressist tingitud emotsionaalse erutuse seisundit, samuti kannatanu agressiivset käitumist. 3.
4. Apellandi arvamusel tegutses F.I hädakaitse seisundis. Kuna A. M ei olnud relva või relvana kasutatavat eset, hindas kaitsja F.I tegevust kannatanu löömisel hädakaitse piiride ületamisena. Toimunu tehioludest lähtudes palus kaitsja F.I puhul arvestada kergendava asjaoluna tegutsemist näilise hädakaitse seisundis. Kohtukolleegium tähendab, et selleks, et õigustada tegu hädakaitsega, tuleb eelkõige tuvastada õigusvastane rünne, millega ohustatakse õigushüve. Kui puudub õigusvastane rünne, ( õiguslik mõõde kogu õiguskorra piires ) siis pole võimalik rääkida ka hädakaitsest. 4 Riigikohtu otsuses (
5. märts 2004.a, nr 3-1-1-17-04) märgitakse, et ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal. Maakohtu otsuses märgitakse, et kannatanu A. M tegevusele võib ette heita pealetükkivat soovi süüdistatavaga varasemate konfliktide põhjuseid selgeks rääkida, kuid see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisu kirjeldusele. Kohtus uuritud tõenditest ei saa teha järeldust, et A. M oleks süüdistatavat õigusvastaselt rünnanud. Asja materjalidest ei nähtu, et kannatanu A. M oma tegevusega vahetult enne sündmust või selle ajal, kui F.I teda korduvalt lõi, oleks ohustanud F.I individuaalõigushüvesid. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et õigusvastase ründe puudumine välistab F.I hädakaitseseisundi ning tuvastatud asjaoludel ei olnud F.I ka hädaseisundis

§ 29tähenduses.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldustega ja märgib, et kohtus tuvastatud A. M tegevus, millega ta nõudis agressiivselt F.I sündmuskohal taksost väljumist, eesmärgil temaga rääkida - ei kujutanud endast vahetut õigusvastast rünnet, mis oleks ohustanud F.I õigushüve. F.I ei olnud hädakaitseseisundis, mistõttu puudub alus hinnata tema käitumist hädakaitse piiride ületamisena. 3.4. Apellandi taotlus, arvestada F.I puhul karistust kergendava asjaoluna tegutsemist näilise hädakaitse seisundis, ei ole argumenteeritud ega kuulu rahuldamisele. Kohtukolleegium osundab siinjuures, et näilik hädakaitse eeldab, et kaitsja hindab ekslikult ründe õigusvastaseks. Sel juhul võib olla tegemist eksimusega õigustavas asjaolus (

§ 31lg 1) ning isik võib vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.

Taoline seisukoht on väljendatud Riigikohtu otsuses (25.märts 2004.a. nr 3-1-1-17-04). Kohtukolleegium tähendab, et kõnealuses süüasjas puuduvad tõendid, et F.I lõi A. M ettevaatamatusest korduvalt noaga elutähtsate organite piirkonda. 3.5. Johtuvalt ülaltoodust leiab kohtukolleegium et maakohus on seaduslikult tuvastanud, et F.I tegu vastab tapmiskatse süüteokoosseisule, tegu on õigusvastane ja F.I on selle toimepanemises süüdi. Temale sanktsiooni alammääras mõistetud karistus jäeti

§ 74kohaldamisega osaliselt tingimisi täitmisele pööramata.

Karistuse kergendamiseks puudub seaduslik põhjendus. 3.6. Eeltoodu alusel ,ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Ene Randmäe Ivi Kesküla Malle Preimer 5