Obsah (9)

§ 199§ 121§ 136§ 306§ 201§ 64§ 65§ 68§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-12639 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ig

§-de 121, 136 lg 1, 306 lg 1 ja 201 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Martin Meigas Prokurör Ave Eisel Süüdistatav Martin Meigas, isikukood 3850810021; elukoht x, kriminaalkorras karistatud kaks korda, viimati 06.04.2006.a. Harju Maakohtu poolt

§ 199lg 2 p 4 järgi vangistusega 6 kuud (karistuse kandmise algus 06.04.2006.a).

Kaitsja Advokaat Eva Tibar RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsus Martin Meigasele

§ 121järgi mõistetud karistuse ning lõpliku liitkaristuse osas.

1. Karistusseadustiku § 121 järgi mõista Martin Meigasele karistuseks vabadusekaotus pikkusega kaks aastat kuus kuud. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat, mõista Martin Meigasele liitkaristuseks kolm aastat kuus kuud vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a otsusega mõistetud karistuse – kuus kuud - võrra ja mõista Martin Meigasele liitkaristuseks neli aastat vangistust. Liitkaristusest arvata maha eelmise otsuse järgi täielikult ärakantud karistus ja kandmisele kuulub seega kolm aastat kuus kuud vangistust. 1 Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg pikkusega üheksa päeva ning ärakandmisele kuulub vangistus pikkusega kolm aastat viis kuud ja kakskümmend üks päeva. Karistuse kandmise alguseks määrata
4. oktoober
5. a.
6. Apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. oktoobri
9. a otsusega tunnistati M. Meigas süüdi ja karistati järgmiselt:

§ 121

järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega kolm aastat;

§ 136

lg 1 järgi ja karistati vangistusega pikkusega kuus kuud;

§ 306

lg 1 järgi ja karistati vangistusega pikkusega üks aasta ja

§ 201

lg 2 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega kolm kuud.

§ 64

lg 1 alusel, suurendades üksikkaristustest raskemat, mõisteti Martin Meigasele liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

§ 65lg 1 alusel, suurendades mõistetud karistust Harju Maakohtu 06.04.2006.a.

otsusega mõistetud karistuse (6 kuud) võrra, mõisteti Martin Meigasele liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha eelmise otsuse järgi täielikult ärakantud karistus ning ärakandmisele määrati 4 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistusaeg alates kinnipidamisest, s.o. 28.03.2006.a. kuni 05.04.2006.a. (06.04.2006.a. algas Harju Maakohtu 06.04.2006.a. otsusega mõistetud karistuse -6-kuulise vangistuse - kandmine), s.o 9 päeva. Lõplikult ärakantavaks karistuseks mõisteti süüdistatavale 3 aastat 11 kuud 21 päeva vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati veel B.Z, Jaanus Uuspõld ja F.S, kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Martin Meigas tunnistati

§ 121järgi süüdi selles, et ta koos B.Z-iga 05.12.2005.a.

peksis rusikatega mitmel korral M. R pea ja keha piirkonda, tekitades kannatanutele valu ja tervisekahjustusi (kannatanu M. R peksti kahes erinevas kohas). Samuti peksis ta 16.03.2006.a. koos F.S ja Jaanus Uuspõlluga G. R rusikatega, jalgadega ja pudelitega mitmeid kordi pea ja keha piirkonda, tekitades kannatanule tervisekahjustusi.

§ 136lg 1 järgi tunnistati M.

Meigas süüdi

1. detsembril
2. a koos B.Z-iga M. Juurikult ja M. R ebaseaduslikus vabaduse võtmises, mis seisnes nende tahtevastases transportimises sõiduautoga. Veel tunnistati M. Meigas süüdi

§ 306

lg 1 järgi esimese astme kuriteo varjamises - viibides sündmuskohal Jaanus Uuspõllu poolt toimepandud Gert Raagi tapmise ajal 16.03.2006.a. õhtul, ei teatanud ta toimepandud kuriteost õiguskaitseorganitele, vaid kaevas koos F.S ja Jaanus Uuspõlluga keldri põrandasse augu, kuhu F.S ja Jaanus Uuspõld matsid G. R surnukeha, samuti koristas sündmuskohta tapmisjälgede varjamise eesmärgil.

§ 201lg 2 p 1 järgi tunnistati M.

Meigas süüdi G. R kuulunud mobiiltelefoni, väärtusega 1800.- krooni, omastamises. 2 Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt: „Martin Meigas pani toime

§ 121järgi järgmised kuriteod: M.R peksmise Õlletoa juures, M.

R peksmise Keila jõe ääres ja G.R löömise. Lisaks nendele võttis M.R ja M.J ebaseaduslikult vabaduse, varjas G. R tapmist ning omastas G. R mobiiltelefoni. Süüdistatava suhtes puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus puhtsüdamlikku kahetsust“. 2. Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatav M. Meigas apellatsiooni, milles palub vähendada talle

§ 121järgi mõistetud karistust.

Apellatsioonis leitakse, et arvestada tuleb tema süü tunnistamist, puhtsüdamlikku kahetsust ning ka seda, et ta kannab reaalset vanglakaristust esmakordselt.

1. Ringkonnakohtu istungil leidis prokurör, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsioon rahuldamata. Kaitsja leidis, et maakohtu otsus on vastuoluline – kohus, nimetades karistust kergendava asjaoluna küll puhtsüdamlikku kahetsust, ei ole seda tegelikkuses karistuse mõistmisel arvesse võtnud. Seetõttu palus kaitsja apellatsiooni rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning seda karistuse mõistmise osas.
2. Vastavalt KrMS § 306 p-le 6 peab kohtuotsuses lahendama ka küsimuse, milline karistus tuleb süüdistatavale mõista. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (vt RKKKo 3-1-1-99-06). Riigikohtu kriminaalkolleegium on veel selgitanud, et karistuse mõistmisel ja põhjendamisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Seega peab isikule mõistetud karistus olema motiveeritud otsustus, mis peab vältimatult sisaldama nii teole kui ka teatud määral teo toimepanijale antavat hinnangut – seda viimast isegi olukorras, kus klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale; karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (RKKKo 3-1-1-43-06). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 5. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsus on nimetatud põhimõtete valguses vastuoluline. Leides, et süüdistatava suhtes puuduvad karistust raskendavad asjaolud ning lugenud kergendavaks asjaoluks süü puhtsüdamliku kahetsuse, on täiendavate argumentideta süüdistatavale

§ 121järgi mõistetud karistus sanktsiooni ülemmääras.

Tähele tuleb panna ka seda, sarnased asjaolud (puhtsüdamlik kahetsus, raskendavate asjaolude puudumine) iseloomustasid karistuse mõistmisel ka kaassüüdistatavat J. Uuspõldu – kuid tema osas on kohus leidnud, et need asjaolud võimaldavad mõista talle karistuse alla sanktsiooni keskmist määra (otsuse lk 15). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et apellandi taotlus

§ 121järgi mõistetud maksimaalse karistuse vähendamiseks tuleb rahuldada.

Edasiselt selgitab kriminaalkolleegium, millistest täiendavatest asjaoludest lähtuvalt tuleb M. Meigasele mõista uus karistus. 3 6. Karistusseadustiku § 56 ei pea silmas nn karistamise aluseks olevat süüd (kui karistatavuse eeldust

1. ptk
2. jao mõttes ehk seda, kas seaduse vastu eksimist saab isikule subjektiivselt üldse ette heita), vaid toimepandud (teo)ebaõiguse määra ja individuaalset etteheidetavust. Tegemist on seega süüga nn laias tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-06, p 12), mis hõlmab äärmiselt laia asjaolude ringi. Lisaks seaduses sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele (

§-d 57 ja 58) hõlmab süü

§ 56

lg 1 ls 1 tähenduses vältimatult ka tegu ennast; tegu ongi karistusõigusliku etteheite tegemise aluseks. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega ka teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. 7. Kriminaalkolleegium leiab, et nimetatud asjaoludest lähtuvalt on õigustatud M. Meigasele karistuse mõistmine sanktsiooni ülempiiri lähedases määras. Karistusseadustiku § 121 järgi on M. Meigasele süüks arvatud kolm episoodi – kahel korral kannatanu M. Reemeri peksmine ja kannatanu G. R löömine. Kannatanu M. R peksmise osas peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et isegi kui toimepandud süütegude vahel esineb ajaline, sisuline ja ka situatsioonist tingitud tihe seos, ei saa mööda vaadata asjaolust, kas toime pannakse üks või mitu kriminaalõiguslikult eraldi hinnatavat käitumisakti. See näitab muuhulgas õigusrikkumisele suunatud sisemist intensiivust ning valmisolekut vastanduda õiguskorrale. Käesoleval juhul tekkis süüdistataval kannatanuga omavaheline tüli, mis leidis füüsilise väljenduse. Kannatanu jäi M. Meigasele kehaliselt alla, kuid see ei olnud süüdistatava jaoks piisavaks lahenduseks. Korraldades sisuliselt omakohtu, veeti M. R (ja M. J) nende tahte vastaselt sõiduautoga jõe äärde, kus jätkati kannatanute peksmist. Teo toimepanemisel üles näidatud õiguskorra toimimist eirav käitumine ning teise isiku kehalise puutumatuse ebatavalise ükskõiksusega korduv kahjustamine, arvestades seejuures eriti alandavat kannatanute vedamist sõiduauto pagasiruumis (mida M. Meigas on kinnitanud esimese astme kohtus ka ise; nimetatud asjaolu tuleb karistuse mõistmisel võtta arvesse vaatamata sellele, et ta on inkrimineeritud iseseisvalt – sisuliselt oli tegemist järgnenud peksmist ettevalmistanud tegevusega ning seega lahutamatult seotud

§-s 121 sisalduva teoebaõigusega), on kriminaalkolleegiumi hinnangul üheselt hinnatavad asjaoludena, mis viivad karistuse mõistmise sanktsiooni ülempiiri lähedale. Kehaline väärkohtlemine

§ 121

mõttes avaldus ka sellise intensiivsusega, et tingis kannatanu põgenemise detsembrikuises külmas vees ujudes. Et vägivaldne käitumine ei olnud M. Meigase jaoks ühekordseks vahejuhtumiks, näitab ka sellele järgnenud ning apellandile süüks arvatud episood, kus kollektiivselt tarvitati vägivalda kannatanu G. R suhtes. 8. Et süüdistatav kannab vabadusekaotuslikku karistust enda väitel esmakordselt, ei muuda midagi tema poolt toimepandud kuritegude raskuses ning intensiivsuses. Kuid arvestades M. Meigase puhtsüdamlikku kahetsust, mille maakohus on kui kergendava asjaolu tuvastanud, tuleb käesoleva otsuse p-s 5 väljendatu kohaselt mõistetud karistust vähendada. Kriminaalkolleegium leiab, et arvestades lisaks p-des 6-7 väljendatule ka eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitsmise huvisid, on alusetu M. Meigasele

§ 121järgi karistuse mõistmine sanktsiooni keskmises määras.

Kohus on arusaamal, et sedavõrd küünilise ning intensiivse kehalise puutumatuse rikkumise korral jääks karistus sanktsiooni keskmises määras üldisele õigustundele arusaamatuks ning seaks kahtluse alla üldsuse usalduse õiguskorra kaitse suhtes kriminaalsete rünnete eest (nn positiivne üldpreventsioon). Nimetatud argumendid tulevad vaagimisele ka süüdistatava isiku arvestamisel karistuse mõistmise juures. Pannes toime kolm õiguslikult eraldi hinnatavat kehalist 4 väärkohtlemist ning seda kriminaalkolleegiumi hinnangul äärmiselt intensiivselt, vastab sanktsioon ülemmäära lähedases suuruses ka eripreventiivsetele kaalutlustele. Vaid sel viisil on kriminaalkolleegiumi hinnangul prognoositav, et karistus omab positiivset mõju M. Meigase edasisele seaduskuulekale käitumisele. 9. Juhindudes eeltoodust leiab kriminaalkolleegium, et M. Meigasele tuleb

§ 121järgi mõista karistuseks vabadusekaotus pikkusega kaks aastat kuus kuud.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat, mõista M. Meigasele liitkaristuseks kolm aastat kuus kuud vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. aprilli
2. a otsusega mõistetud karistuse – kuus kuud - võrra ja mõista M. Meigasele liitkaristuseks neli aastat vangistust. Liitkaristusest tuleb maha arvata eelmise otsuse järgi täielikult ärakantud karistus ja kandmisele kuulub seega kolm aastat kuus kuud vangistust. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg pikkusega üheksa päeva ning ärakandmisele kuulub vangistus pikkusega kolm aastat viis kuud ja kakskümmend üks päeva. Karistuse kandmise alguseks määrata
3. oktoober
4. a.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 4 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a otsuse Martin Meigasele mõistetud karistuse osas ning teeb selles osas ise uue otsuse. Apellatsioon rahuldada. Paavo Randma Igor Amann Ene Randmäe 5