← Eesti

1-07-2039\9

Obsah (4)§ 199§ 65§ 68§ 56

1-07-2039 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus 4. veebruaril 2008.a Tallinn 1-07-2039 Eesistuja Meelika Aava, l

§ 199lg 2 p 4,5,7,8 Kriminaalasi järgi Harju Maakohtu 30.

oktoobri 2007.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Süüdistatav I.L Apellatsiooni esitaja Natalia Lebed Prokurör I.L Süüdistatav ik: xxx, elukoht x, ei tööta, varem 5 korda kohtu poolt karistatud, neist viimati 25.01.2006.a Harju Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4,5 ja § 121 järgi 7 kuu vangistusega, vabanes karistuse kandmiselt 12.05.2006.a, vahi all alates 21.09.2006.a vandeadvokaat Nadežda Kikkas Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

  1. oktoobri 2007.a otsus I.L-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  2. veebruaril 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu
  4. oktoobri 2007.a otsusega mõisteti I.L üldmenetluse korras süüdi
  5. jaanuaril 2005.a T. Sallineni suhtes toime pandud kuriteoepisoodis

§ 199

lg 2 p 4,5,7 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti 1

(4)kergem karistus, so Harju Maakohtu
  1. jaanuari 2006.a otsusega mõistetud karistus 7 kuud vangistust, kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust. Liitkaristusest arvati maha Harju Maakohtu
  2. jaanuari 2006.a otsusega mõistetud ja ärakantud 7 kuud vangistust ning ärakandmata karistuseks loeti 5 kuud vangistust. Lisaks sellele mõisteti I.L süüdi seitsmes 2006.a toime pandud kuriteoepisoodis

§ 199

lg 2 p 4,8 järgi ja karistati 2 aasta vangistusega.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega, so Harju Maakohtu

  1. jaanuari 2006.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa so 5 kuu võrra ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 5 kuud vangistust.
  2. I.L mõisteti süüdi seitsmes 2006.a. augusti- ja septembrikuus toime pandud korterivarguse episoodis, mille kogukahju moodustab 96 553 krooni. Korteritesse sissetungimiseks murdis ta lahti tuulutusrežiimil oleva plastakna või selle raami. Lisaks sellele mõisteti I.L süüdi koos teise isikuga
  3. jaanuaril 2005.a Tallinnas x asuva hoone teisel korrusel T. S mobiiltelefoni ja sularaha varguses summas 3350 krooni. T. S episood oli kvalifitseeritud kohtueelses menetluses röövimisena.
  4. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb I.L
  5. jaanuari 2005.a T. S suhtes toime pandud varguse episoodis enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole seda kuritegu toime pannud. Ta ei ole kunagi end selles süüdi tunnistanud. Menetlus tema suhtes kestab juba alates
  6. jaanuarist 2005.a, kuid kohtusse seda kriminaalasja varem ei saadetud, sest tõendid tema süü kohta puuduvad. Ülejäänud seitsme varguse episoodi osas palub kergendada talle mõistetud karistust, sest peab mõistetud kaheaastast vangistust liiga rangeks. Veel palub ta ärakandmisele kuuluvast karistusest maha arvata
  7. jaanuaril 2005.a T. S suhtes toime pandud kuriteo kohtueelse uurimise ajal vahi all viibitud ajavahemik
  8. veebruarist kuni
  9. juulini 2005.a, so 5 kuud 21 päeva.
  10. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav I.L toetas esitatud apellatsiooni, tema kaitsja toetas apellatsiooni osaliselt ning prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  11. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.
  12. Süüdistatava apellatsiooni kohaselt on teda T. S suhtes toime pandud varguses süüdi mõistetud põhjendamatult, sest ta ei ole seda kuritegu toime pannud. Apellatsiooni väidet põhjendatakse sellega, et kuritegu pandi toime
  13. jaanuaril 2005.a, kuid kriminaaltoimik saadeti kohtusse alles 2006.a septembrikuus. Kohtukolleegium nende väidetega ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  14. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 V. Semjonovi süüdistusasjas märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks 2

(4)olevate tõendite ümberhindamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
  1. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai 2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 – RT III 2003, 17, 159). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta arvestab kannatanu T. S kohtueelsel uurimisel kannatanuna antud ütlustega ning suhtub kriitiliselt süüdistatava I.L-i kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlustesse. Kuna kannatanu T. S oli kohtuistungi toimumise ajaks surnud, siis võis kohus KrMS § 37 lg 3 ja § 291 p 1 kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel määrata tema kohtueelses menetluses kannatanuna antud ütluste ja kannatanu T. S I.L-i äratundmiseks esitamise protokolli avaldamise. Kohus avaldas need kohtueelses menetluses kogutud tõendid prokuröri taotlusel (VI kd tl 146). Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et kohtueelne menetlus oli tavapärasest pikem seetõttu, et kannatanu T. S ja tunnistaja S.-M. R elasid Soomes, mistõttu nende täiendavaks ülekuulamiseks pidi Eesti Politsei õigusabipalve korras pöörduma Justiitsministeeriumi kaudu Soome Politsei poole (IV kd tl 20-47). Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 5.
  3. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et I.L peeti kahtlustatavana T. S raha ja mobiiltelefoni röövimises kinni 1,5 tundi pärast kuriteo toimepanemist, so
  4. jaanuaril 2005.a kell 15.
  5. Järgmisel päeval pärast menetlustoimingute läbiviimist ta vabastati ning tõkendit tema suhtes ei kohaldatud (IV kd tl 108-112). Kohe pärast politseist vabanemist pani I.L toime uue kuriteo, varastades kohvikus „Sbarro“ viibinud kliendi taskust rahakoti koos rahaga. Kohvikust „Sbarro“ ning veel ühe 2002.a Viru tänava „Hessburgerist“ toime pandud varguse kohtueelse uurimise ajal viibis I.L vahi all
  6. veebruarist kuni
  7. juulini 2005.a. Tallinna Linnakohtu
  8. augusti 2005.a otsusega karistati teda nende kahe varguse toimepanemise eest 7 kuu vangistusega.

§ 68alusel arvati eelvangistus 10.

veebruarist kuni

  1. juulini 2005.a, so 5 kuud 21 päeva karistusaja hulka. Seoses sellega mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 kuu 9 päeva (III tl 112 pöördel). Lisaks eelnevale on I.L süüdi mõistetud ja karistatud Tallinna Linnakohtu
  2. jaanuari 2006.a otsusega 7 kuu vangistusega, mille kandmiselt ta vabanes
  3. mail 2006.a (IV kd tl 110-111). Kuna T. S suhtes toime pandud röövimise kohtueelne menetlus sellel ajal ikka veel kestis ja selles kriminaalasjas ei olnud tema suhtes tõkendit kohaldatud, siis kohaldati I.L-i suhtes vanglast vabanemise päeval, so
  4. mail 2006.a tõkendina elukohast lahkumise keeld (IV kd tl 174). Seepärast märkis ka uurija
  5. mail 2006.a koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõttes, et T. S röövimise kriminaalasjas on I.L-i suhtes kohaldatud tõkendina
  6. mail 2006.a elukohast lahkumise keeld (IV kd tl 188). Seetõttu ei vasta tõele I.L-i apellatsiooni väide selle kohta, et ta viibis T. S röövimise kohtueelse menetluse ajal eelvangistuses. Eelvangistuses 5 kuud 21 päeva viibis I.L teise kriminaalasja kohtueelses menetluses ning see aeg on
  7. augusti 2005.a Tallinna Linnakohtu otsusega õigustatult loetud mõistetud karistusest kantuks, mistõttu selle teistkordne karistusaja hulka 3

(4)arvamine teises kriminaalasjas ei ole seaduslik. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustega nr 3-1-1-80-99 (RT III 2000, 3, 27) ja 3-1-1-121-00 (RT III 2001, 4, 37) arvestatakse

§ 68

alusel karistusaja hulka üksnes arutatava kriminaalasjaga seonduv eelvangistuses viibitud aeg. 5.3. I.L on kohtu poolt korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest, kuid senised mõjutusvahendid ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Käesolevas kriminaalasjas on ta süüdi mõistetud kaheksas varguse episoodis ning karistatud nende eest

§ 199lg 2 sanktsiooni keskmises määras.

Kohtukolleegium on seisukohal, et I.L-ile karistuse mõistmine on toimunud kooskõlas

§ 56sätetega, mistõttu talle mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 30. oktoobri 2007.a otsus I.L-i suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Ene Randmäe 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.