← Eesti

1-08-1224\9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni
  2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-1224 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
  3. juuni
  4. a Kriminaalasi J.G ja Z.R-i süüdistuses KarS § 113 ja § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsus Apellatsiooni esitaja J.G ja tema kaitsja advokaat Natalia Lausmaa Prokurör Kristina Väliste Süüdistatav J.G, isikukood xxx, EV kodanik, emakeel: vene keel, keskharidusega, ei tööta, ilma kindla elukohata, alates 16.08.2007.a. vahi all Tallinna Vanglas, varem kriminaalkorras karistatud 8 korral, väärteokorras 11 korral Kaitsja Vandeadvokaat Natalia Lausmaa RESOLUTSIOON
  7. Tühistada Harju Maakohtu
  8. aprilli
  9. a otsus J.G ja Z.R-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi, samuti neile mõistetud lõpliku karistuse osas.
  10. Süüdistuses KarS § 113 järgi mõista J.G ja Z.R õigeks.
  11. Tunnistada J.G süüdi KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning mõista talle KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 118 p 1 järgi karistuseks viis aastat vangistust. 3.1 KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem (s.o KarS § 121 järgi mõistetud karistus kolm kuud vangistust) kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõista J.G-le viis aastat vangistust. 3.2 KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista J.G-le lõplikuks karistuseks kolm aastat neli kuud vangistust. 1 3.3 KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistus karistusaja hulka ning karistusaja alguseks lugeda
  12. august
  13. a.
  14. Tunnistada Z.R süüdi KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning mõista talle KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 118 p 1 järgi karistuseks neli aastat kuus kuud vangistust. 4.1 KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem (s.o KarS § 121 järgi mõistetud karistus kolm kuud vangistust) kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõista Z.R-ile neli aastat kuus kuud vangistust. 4.2 KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista Z.R-ile lõplikuks karistuseks kolm aastat vangistust. 4.3 KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistus karistusaja hulka ning karistusaja alguseks lugeda
  15. august
  16. a.
  17. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  18. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  19. Harju Maakohtu
  20. aprilli
  21. a otsusega tunnistati J.G süüdi KarS §-de 113 ja 121 järgi ning mõisteti talle karistuseks vastavalt seitse aastat ja kolm kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 7 (seitse) aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati J.G-le mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõisteti talle lõplikuks karistuseks 4 (neli) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati süüdi ja karistati veel Z.R-i, kuid tema osas ei ole apellatsiooni esitatud. Otsus on vaidlustatud üksnes J.G süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi. Karistusseadustiku § 113 järgi süüdistati J.G selles, et ta kordamööda koos Z.R-iga, ajavahemikus 15.07.2007.a kuni 18.07.2007.a peksis Tallinnas Kalevipoja põik 10 maja kõrval ning seejärel Liikuri tänava äärsel tühermaal A. O. Nad lõid kannatanut korduvalt ja jõuliselt käte (sh rusikate) ja kängitsetud jalgadega; süüdistatav viskas kannatanut emailpotiga näo-, juustega kaetud peanaha- ja kehapiirkonda, tekitades A. O. tömbi aju-kolju trauma parempoolse kõvakelmealuse verevalumi, koldeliste pehmekelmealuste verevalumite ja peaajupõrutusega, mille tüsistusena kujunes välja peaajuturse koos sekundaarsete verevalumitega ajutüves. Samuti põhjustasid nad oma tegevusega A. O. põrutushaavad juustega kaetud peanahal ja vasakul pool oimupiirkonnas, põrutushaavad ja verevalumid alahuule limaskestal, nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel ja vasakul pool otsmiku- oimu piirkonnas, värsked nahamarrastused otsmikul ja vasakul oimupiirkonnas ning verevalumid kõõlustanul ja vasaku oimulihase eesmises osas, millised on surmaga lõppenud aju- kolju trauma jõu rakenduspunktid. Kannatanu suri tekitatud vigastustesse 18.07.2007.a sündmuskohal. Kohus leidis, et J.G ja Z.R-i süü A. O. tapmise faktis on täielikult tõendatud. Sündmuskoha olustik kinnitas süüdistatavate J.G ja Z.R-i ütlusi selles osas, et kannatanu peksmine toimus 2 tühermaal ja J.G ütlusi selle kohta, et tema viskas A. O. emailpotiga, mis seletab verekahtlase määrdumuse potil ja selle ümber oleval kilekotil. Sündmuskoha vaatluses fikseeritud laibal sedastatud välised vigastused ja süüdistatavate ütlused on kokkulangevad ka osas, kuidas toimus kannatanu peksmine. Kõik vigastused on elupuhused, tekitatud suhteliselt lühikest aega enne surma saabumist, ka 48h enne surma saabumist. Peale vigastuste tekitamist võis A.O. veel mõnda aega elada Kohus pidas subjektiivse külje analüüsil vajalikuks märkida, et Riigikohus on lahendis 3-1-1-16-05 tõdenud, et tunnistamaks isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb lisaks kausaalseosele teo ja tagajärje vahel tuvastada, et teo toimepanija tegutses saabunud tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. Otsusest 3-1-1-28-01 tuleneb, et kaudne tahtlus eeldab, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Samuti on Riigikohtu kohtupraktikas kaudset tahtlust enamasti jaatatud objektiivsete tehiolude põhjal, kui kannatanu vigastus asetseb südame- või mõnes muus elutähtsas piirkonnas (3-1-1-126-04), kuna sellisel juhul on tavalise elukogemusega inimesel tõepoolest alus eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskema tagajärje. Ei ole vahet, kas surm saabus tekitatud vigastuste tagajärjel koheselt või mõne aja möödudes, oluline on seos tekitatud tervisekahjustuste ja saabunud surma vahel. Seega kaudse tahtluse puhul isik küll otseselt ei püüdle tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtuvalt asuvad kannatanu vigastused elutähtsate organite piirkonnas ja on tekitatud korduvatest jõulistest löökidest nende kogumis. Surm on saabunud kolm päeva peale vigastuste tekitamist. Lähtudes süüdistatavate ütlustest ja teistest tõenditest asus kohus seisukohale, et süüdistatavad panid tapmise toime kaudse tahtlusega ning kaastäideviimise vormis.
  22. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii J.G kui ka tema kaitsja N. Lausmaa. 2.1 Kaitsja leiab, et J.G tuleb süüdistuses KarS § 113 järgi õigeks mõista, kuna kriminaalasjas ei ole küllaldase veenvusega tõendatud asjaolu, et surma põhjustanud vigastused tekitas kannatanule just nimelt süüdistatav. Kannatanu suri kolm päeva peale süüdistatavate poolt kirjeldatud kaklust, kusjuures ei ole täpselt teada, millisel ajavahemikul enne surma need vigastused talle tekitati. J.G kinnitab, et konflikti järgsel hommikul lahkus ta kannatanu juurest, kes jäi tühermaale üksinda lamama ning sellel ajal tal nii olulisi vigastusi, mis võinuks põhjustada surma, ei olnud. Kannatanu oli J.G ütluste järgi kontaktne ja aruselge, mis oleks olnud ekspertiisiarvamuses kirjeldatud ulatuslike vigastuste esinemise puhul võimatu. Kaitsja leiab, et lähtudes objektiivsetest asjaoludest ei ole välistatud kannatanule täiendavalt kehavigastuste tekitamine kellegi tundmatu isiku poolt pärast süüdistatavate lahkumist. 2.2 Ka J.G kinnitab apellatsioonis, et tema ei ole tapmist toime pannud, soostudes samas, et kannatanut ta lõi. Apellatsioonis on J.G-le meenunud, et peale süüdistuses kirjeldatud peksmist tühermaal läks ta koos kannatanuga viimase õe juurde. Kui tema põhjustatud vigastused olnuks sedavõrd ohtlikud, oleks kannatanu õde seda kindlasti märganud; kannatanu õde midagi sellist enda ütlustes aga ei kinnita. A. O. oli äärmiselt purjus ja kukkus mitu korda raskelt, sh ka peaga vastu maad. Tema nägi kannatanut viimati
  23. juuli
  24. a hommikul – mis jäi selle ja
  25. juuli
  26. a vahele, tema ei tea. Põhjusena, miks need sündmused meenuvad talle alles praegu, nimetab J.G deliiriumi, milles ta peale vahistamist viibis. Kõik päevad ja sündmused olid tal sassis ning paljut ta lihtsalt ei mäletanud. Samuti taotles ta kahe tunnistaja väljakutsumist.
  27. Ringkonnakohtu istungil loobus J.G taotlusest tunnistajate väljakutsumiseks, muus osas jäi ta apellatsioonis esitatu juurde. Maakohtu otsuse tühistamist taotles jätkuvalt ka süüdistatava 3 kaitsja. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Tulenevalt KrMS § 340 lg-st 3 laiendab kriminaalkolleegium järgnevalt käsitletavat ka kaassüüdistatava Z.R-i suhtes, kelle osas ei ole apellatsiooni esitatud. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt, andes esmalt vastuse apellatsioonis esitatud väidetele (I), seejärel analüüsides süüdistatavate käitumise subjektiivset külge ning teole antavat karistusõiguslikku hinnangut (II) ning lõppeks esitades seisukoha karistuse osas (III). I
  28. Esimese asjana peab kriminaalkolleegium vajalikuks kriitiliselt osundada perioodile, mis on süüdistuses märgitud kannatanu surma põhjustanud kehavigastuste tekitamise ajavahemikuks – s.o 15.-
  29. juuli
  30. a. Kriminaalkolleegiumile jääb täielikult arusaamatuks, mis on tinginud kehavigastuste tekitamise ajavahemiku sellise määratlemise, kuna kõik tõendid, millele toetub ka süüdistus, viitavad üheselt, et peale
  31. juulit
  32. a süüdistatavad kannatanu suhtes enam vägivalda ei tarvitatud. Z.R lahkus sündmuskohalt sama päeva õhtul, J.G aga järgmise päeva hommikul; kõik süüdistuses kirjeldatud kehavigastused on ka tõenduslikult seotud vägivalla tarvitamisega, mis leidis aset
  33. juuli
  34. a õhtul – seda on otsuses selgesõnaliselt märkinud ka maakohus (otsuse lk 6 ja 7). Kriminaalkolleegium ei mõista, miks on sellistel asjaoludel vaja märkida, et kannatanule tungiti kallale „umbes“ 15.-
  35. juuli
  36. a (tlk 230), kusjuures süüdistusaktis kirjutab prokurör ka ise, et J.G lahkus A. O. juurest tühermaalt
  37. juuli
  38. a hommikul (tlk 230) ning edasiselt ta kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitanud.
  39. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust lükkamaks ümber maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut toimunu osas. Kriminaalkolleegium soostub täiel määral maakohtu seisukohaga, et vägivalda kasutasid kannatanu suhtes
  40. juulil
  41. a just süüdistatavad ning tegid seda sellises ulatuses, mis tõi mõne päeva möödudes kaasa kannatanu surma. Maakohus on hinnanud süüdistatavate ütlusi kogumis, kõrvutanud neid teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega ning kriminaalkolleegiumi hinnangul jõudnud veatult järeldusele, et keegi teine peale Z.R-i ja J.G kannatanule surmaga põhjuslikus seoses olevaid vigastusi ei tekitanud. Mõlemad süüdistatavad tunnistavad enda ütlustes küll kannatanu löömist, kui püüavad maksimaalselt ennast distantseerida surma põhjustanud vigastuste põhjustamises, asetades peamise rolli toimunus kaassüüdistatavale. Silmas tuleb pidada just nimetatud asjaolu, et kumbki süüdistatavatest ei eita iseenesest aset leidnud kannatanu ulatuslikku peksmist käte ja jalgadega pähe ning kehasse. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus tõendeid analüüsides jõudnud ainuõigele järeldusele objektiivselt toimunu osas – süüdistatavate ja kannatanu vahel puhkes tüli, kannatanut peksti mõlema süüdistatava poolt esmalt ühe maja juures (Kalevipoja põik 10) ning seejärel tühermaal, kusjuures peksmises osalesid mõlemad süüdistatavad ning seda vaheldumisi. Vägivalla tarvitamine kannatanu suhtes oli seega vaatluse all oleva õhtupooliku lahutamatuks osiseks, nagu ka sündmusega kaasnenud pidev alkoholi (odekolonni) tarvitamine.
  42. Tähelepanu tuleb seejuures pöörata veel asjaolule, mida ei ole vaidlustanud ning mis on leidnud vastuvaidlematult tõendamist – kannatanu peksmine ei olnud ühekordne sündmus, see leidis aset pigem korduvalt (vt kirjeldatud episood otsuse lk 8, mis on kvalifitseeritud KarS § 121 järgi) 4 ning füüsilist vägivalda tarvitasid kannatanu suhtes mõlemad süüdistatavad. Mõlemad süüdistatavad kinnitavad seejuures, et kannatanu ei hakanud vastu, piirdudes üksnes enda kaitsmisega. See kinnitab täiendavalt, et vägivalla tarvitamine A. O. suhtes oli pigem normiks ning seda nii Z.R-i kui ka J.G poolt. Seega on loogiline maakohtu järeldus, et kannatanut peksid
  43. juulil
  44. a nii Z.R kui ka J.G, kannatanu vaheldumisi peksmine oli sisuliselt ühine ja kooskõlastatud tegevus kaastäideviimise mõttes ning mis lõppeks tõi kaasa kannatanu surma
  45. juulil
  46. a. Kohtuarstliku ekspertiisiga on antud arvamus, et kasutatud vägivald, mida on kirjeldanud mõlemad süüdistatavad (omistades seda samal ajal küll peamiselt kaassüüdistatavale), võib olla surnukehal tuvastatud vigastuste ning surma põhjustajaks. Kriminaalkolleegium ei näe alust kahelda selles väites ning peab seega põhjendamatuks kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohta, et peale
  47. juulit
  48. a võis kannatanu suhtes kasutada vägivalda veel keegi kolmas, kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik.
  49. Kolleegium peab ainetuks ka süüdistatava J.G väidet, et peale süüdistuses kirjeldatud vägivalla kasutamist käis ta koos A. O. viimase õe juures. Tunnistaja T. S. kinnitab tõepoolest, et enne surma käis vend tema juures koos J.G-ga, kusjuures vennal olid nähtavad vigastused, kuid alusetu on seostada neid vigastusi selle vägivallaga, mida rakendasid süüdistatavad kannatanu suhtes
  50. juulil
  51. a. Tunnistaja ütleb üksnes, et vennal, s.o A. O. olid välja löödud ülemised hambad ja katki huul (tlk 84-88), kuid see ei seostu kuidagi nende tegudega, mille toimepanemist tunnistavad mõlemad süüdistatavad – kannatanu ulatuslik peksmine käte ja jalgadega pähe ning kehasse. Samuti on süüdistatavad kinnitanud, et nende poolt rakendatud vägivalla tulemusel jooksis kannatanu ninast ja peast ohtralt verd, seda samuti emailpotiga viskamise/löömise tagajärjel; sellised ulatuslikud vigastused, mille põhjustamist süüdistatavad ka ise tunnistavad, ei oleks jäänud T. S. märkamata. Seega toimus külaskäik, millele J.G enda kaitseversioonina viitab, enne
  52. juulil
  53. a aset leidnud peksmist. Kriminaalkolleegium ei pea eluliselt usutavaks süüdistatava väidet, millega apellant püüab ilmselgelt käesoleval hetkel seostada kannatanul tuvastatud vigastusi – nimelt seda, et A. O. oli tugevas joobes ning kukkus korduvalt ning tugevalt vastu maapinda. Kannatanu surma põhjustanud vigastused ei saanud tekkida üksnes kukkumisest, vaid need tekitas korduv jõuline löömine näkku ja pähe, nagu seda tuvastas ekspertiis (tlk 28). Seega on tegemist üksnes kaitseargumendiga, mis on ümber lükatud teiste kriminaalasjas tuvastamist leidnud objektiivsete tõenditega ning tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks viidata veel tunnistaja N. F. ütlustele, kes kinnitab, et J.G kätel olid peale
  54. juulit
  55. a värsked vigastused ja seda just nukkide kohast (tlk 106). Ka see kinnitab täiendavalt maakohtu seisukohta, et surma põhjustanud peksmises osales ühe isikuna aktiivselt just J.G. Mingis muus konfliktis osalemist ei ole J.G avaldanud, mis võinuks tuua kaasa kirjeldatud vigastused kätel; ka ringkonnakohtu istungil kinnitas J.G, et vigastused kätel tekkisid just kannatanu A. O. löömisest. II
  56. Seega leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule, et süüdistatavate poolt kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Küll aga ei soostu kriminaalkolleegium süüdistatavate käitumise subjektiivsele küljele antud hinnanguga, millega jaatati tapmistahtluse olemasolu. Maakohtu seisukoht avaldub põhimõtteliselt järgnevas – kuna kannatanut löödi elutähtsate organite piirkonda ning korduvalt, on tavalise elukogemusega inimesel alus eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskema tagajärje. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et maakohtu otsuses tehtud viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele ei ole enam täiel määral ajakohased. Konkreetselt märgib kriminaalkolleegium järgmist. 5
  57. Nagu öeldud, on tagajärje suhtes vahetult põhjuslik süüdistatavate poolt kannatanu suhtes rakendatud vägivald (ilma rakendatud vägivallata ei oleks saabunud koosseisupärane tagajärg KarS § 113 mõttes). Lahendis nr 3-1-1-142-05 käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium tegu ja sellega vahetult põhjuslikus seoses olevat tagajärge ning märgib, et ka juhul, kui isik saab aru enda (vahetult tagajärje põhjustanud) teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega (kaudse tahtluse mõttes) ka sisimas nõustus. Seega on ka olukorras, kus isiku vahetu tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, vaja äärmise põhjalikkusega kontrollida toimepanijal esinenud sellega (s.t teoga) korrespondeeruvat tahtlust saabunud tagajärje suhtes – ja seda nii koosseisupäraste asjaolude teadmise kui ka tahtmise mõttes. Täiendavalt märgib Riigikohus lahendis 3-1-1-128-06, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. /…/ iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud /tapmis/tahtluse kohta. Ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Seega tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimase aja praktikast, et ka vahetult raske tagajärje põhjustanud tegu ise ei ole millekski selliseks, mille korral saaks vääramatult rääkida toimepanijal esinenud tahtlusest tagajärje suhtes: „ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimeopanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida“ (RKKKo 3-1-1-128-06, p 9). Soostuda tuleb samas maakohtu väitega, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (RKKKo 3-1-1-128-06, p 7). Seega on ainetu prokuröri väide ning sellega täiel määral kattuv maakohtu pelk tõdemus (vrdl prokuröri kohtukõne teesid ja maakohtu otsus), et kuna löögid olid suunatud ka pähe, tõendab see ühtlasi ka tapmistahtluse olemasolu süüdistatavatel (otsuse lk 7).
  58. Kriminaalkolleegium leiab erinevalt maakohtust, et käesoleval juhul ei saa välimise ning sisemise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale selles osas, et J.G ja Z.R panid vägivallateod toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega. Kriminaalkolleegium möönab, et vaieldamatult on käte ja jalgadega pähe löömine välise vaatluse tulemusel hinnatav ohuna isiku tervisele; kuid siiski ei ole tegemist sedavõrd äärmusliku ründeviisiga, mille tuvastamisel saaks koheselt rääkida tapmistahtluse esinemisest. Ning tunnistada tuleb, et käte ja jalgadega löömine, isegi kui see toimub korduvalt ning sealhulgas ka pähe, ei ole sedavõrd intensiivne, et seda saaks automaatselt käsitleda elu ohustava teona (jõuline näkku löömine käega nt kahel-kolmel korral oleks sel juhul alati hinnatav vähemalt tapmiskatsena). Selliseks väiteks oleks ainest näiteks olukorras, kus kannatanu lebab maas ning korduvalt ning jõuliselt 6 astutakse talle pähe või lüüakse hoogu võttes kogu kehajõudu rakendades isikule jalaga näkku. Midagi sellist ei ole käesolevas kriminaalasjas aga tuvastatud. Pigem oli tegemist joobes isikute omavahelise kaklusega, mille käigus löödi kannatanut valimatult nii kehasse kui ka pähe, kuid mis ei ole välisel vaatlusel hinnatav vahetult elu ohustavana KarS § 113 mõttes. Seejuures tuleb tähelepanu pöörata veel järgnevale, millele on osundanud Riigikohtu kriminaalkolleegium, kui ta on rääkinud välise teopildi sellisest ohtlikkusest, mis annab alust jaatada tapmistahtluse olemasolu – tekitatud tervisekahjustus võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Praktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel seega ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. Tegemaks süüdimõistvat kohtuotsust KarS § 113 järgi, peaks seega tõdema, et J.G ja Z.R otsustasid kannatanu tekkinud tüli käigus surnuks peksta – rakendasid vägivalda sellise intensiivsusega, et pidasid võimalikuks surma saabumist ning ka kiitsid selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Käesoleva kriminaalasja tehiolusid silmas pidades tähendaks see aga ka seda, et vägivalla tarvitamisel pidanuks J.G ja Z.R-i saama ning ette kujutama, et nende poolt rakendatud vägivalla tulemusel saabub kannatanu surm alles mõne päeva möödudes.
  59. Pidades silmas tuvastatud tehiolusid, ei pea kriminaalkolleegium sellise järelduse tegemist aga võimalikuks. On tuvastatud, et kannatanu ei kaotanud peksmise käigus kordagi teadvust, olles kogu aeg kontaktne (see kaitsja apellatsioonis esitatud seisukoht ei ole millegagi ümber lükatud) ning püüdis ennast talle võimalikul määral ka kaitsta. Millegagi ei ole ümber lükatud ka J.G kirjeldus toimunu kohta, mille kohaselt peale vägivalla rakendamist „rahunes asi maha ja siis ma tõingi lapi A. O. et ta sai ennast puhtaks pesta. Mäletan, et siis rahunesime maha ja läksime magama“ (tlk 217). Analoogselt on toimunut kirjeldanud ka Z.R. Seega ei olnud kannatanu kehavigastuste tekitamise ajal ega pärast vägivalla rakendamist olukorras, mis annaks kindla teadmisega külgneva tõenäosusega alust väite tegemiseks (subjektiivse külje mõttes), et vägivalla rakendamise tulemusel on vallandatud kausaalahel, mis viib vahetult ning peatselt isiku surmani. On tuvastatud, et Z.R lahkus peale vägivalla tarvitamist sündmuskohalt aga J.G jäi koos kannatanuga tühermaale ööbima. Kuigivõrd ei ole ümber lükatud ka apellandi väide, et hommikul, märgates A. O verist pead, pakkus ta kannatanule võimalust kutsuda välja kiirabi, millest ta aga keeldus (sellisel seisukohal ka prokurör süüdistusaktis, tlk 230). Arvestades seejuures, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvaks kriteeriumiks ka isiku teojärgne käitumine, leiab kriminaalkolleegium, et need objektiivsed asjaolud tervikuna ning kogumis hinnatuna ei kirjelda isikute käitumist, kes tegutsesid vägivalla tarvitamisel samaaegselt tapmistahtlusega. Kriminaalkolleegium on seega kokkuvõtlikult arusaamisel, et kuigivõrd ei ole objektiivsete tehiolude taustal ümber lükatav mõlema süüdistatava kestev väide, et vägivalda rakendades ei soovinud nad kannatanut tappa (seda mitte ka kaudse tahtluse tähenduses karistusõiguslikus mõttes). Seejuures väärib tähelepanu, et maakohus on J.G kirjeldust toimunu kohta (kus ta kinnitab kannatanu löömist) ning samaaegset väidet, et A. O ta tappa ei tahtnud ning peksmine toimus üksnes n.ö õppetunni andmise eesmärgil (otsuse lk 5), hinnanud ühtselt kui usaldusväärseid ning kooskõlas 7 olevaks teiste kogutud tõenditega (otsuse lk 6). Juba nimetatud tõdemuses sisaldub vastuolu, mida maakohus ei ole otsuses kõrvaldanud. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et Z.R ja J.G tuleb neile esitatud süüdistuses KarS § 113 järgi õigeks mõista.
  60. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et Z.R-i ja J.G käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p 1 ja KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkonkurentsina, mida kinnitab ka senine kohtupraktika (vt ennekõike RKKKo 3-1-1-43-06, aga ka RKKKo 3-1-1-77-07). Eelnevalt leidis kriminaalkolleegium, et toimepandud teo välise avaldumise alusel ei saa rääkida eluvastasest ründest KarS § 113 mõttes; küll on aga välise teopildi põhjal tuvastatav kaudne tahtlus tervist kahjustava teo toimepanemiseks KarS § 118 p 1 tähenduses.
  61. Vägivallaga tulemusel põhjustatud vigastused, mille tekitamine süüdistatavate poolt on kriminaalkolleegiumi hinnangul vastuvaidlematult tõendatud, kujutasid vastavalt ekspertiisiaktile ohtu kannatanu elule (tlk 27). Kriminaalkolleegium leiab seega, et süüdistuses kirjeldatud vägivalla toimepanemine kannatanu suhtes kujutas endast objektiivselt ohtu elule, kuid seda üksnes KarS § 118 p 1 kui õigushüvena isiku tervist kaitsva süüteokoosseisu mõttes; kannatanu löömine pähe ning kehasse oli objektiivselt kohane selleks, et põhjustada kannatanule eluohtlik tervisekahjustus – ning nagu nähtub, selline oht ka tekkis. Eelnevast ning ennekõike p-des 9-11 väljendatust loogiliselt tulenevana leiab kriminaalkolleeguim ühtlasi, et süüdistatavate tahtlus ulatus üksnes eluohtliku tervisekahjustuse, mitte aga surma kui tagajärje saabumise põhjustamiseni. Kannatanu valimatu peksmine viitab ennekõike sellele, et süüdistatavad said aru, et selle käigus võib tekkida A. Osjolkinile eluohtlik tervisekahjustus (tahtluse intellektuaalne külg) ning nad ka möönsid seda. Süüdistatavatel võis samas olla küll ka lootus, et „midagi hullu ei juhtu“ ning tarvitatud vägivald ei põhjusta raskemaid tagajärgi, kui seda olid põhjustanud eelnevad vägivaldsed ründed kannatanu suhtes (ning mis on käesolevas kriminaalasjas kvalifitseeritud KarS § 121 järgi). Kriminaalkolleegium peab aga vajalikuks märkida, et selline „lootus“ peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru – ehk teisisõnu, ei teki ohtu isiku elule raske tervisekahjustuse mõttes. Lootus, et vaatamata ulatuslikule peksmisele ei põhjustata isikule raskeid tervisekahjustusi, peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Nagu öeldud, on kriminaalkolleegium seda meelt, et juba teo objektiivne avaldumine võimaldab rääkida eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikust põhjustamisest; samuti ei kontrollinud süüdistatavad kuidagi sündmuse käiku sellises ulatuses, et see olnuks vaba juhuslikkusest – seega möönsid Z.R ja J.G ohtu elule kui raske tervisekahjustuse tekitamise tagajärge.
  62. Ühtlasi leiab kriminaalkolleegium, et objektiivses mõttes on ka hilisemalt saabunud tagajärg (kannatanu surma saabumine mõne päeva möödudes) põhjuslikus seoses
  63. juulil
  64. a tekitatud kehavigastustega, mis annab alust heita neile ette surma põhjustamist ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi. Kriminaalkolleegium leiab, et käesoleva kriminaalasja tehiolud ei anna mingilgi määral alust kahelda KarS § 117 lg 1 kui ettevaatamatusdelikti objektiivse külje realiseerituses süüdistatavate käitumises. Lisaks põhjuslikule seose olemasolule, millele kriminaalkolleegium juba viitas, on väljaspool kahtlust objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes, käesoleval juhul peksmine), õigusvastasusseos (hoolsuskohustusele vastava käitumise korral ei oleks tagajärg saabunud), samuti lubatud riski ületamine (isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu kutsus esile tagajärje saabumise lubatud riski ületamise näol ning viimane realiseerus kahjuliku, isikutele omistatava tagajärjena) ja tegutsemine normi kaitsealas. 8 Kriminaalkolleegium märkis eelnevalt, et kannatanut pekstes ei näinud Z.R ja J.G ette surma kui võimalikku tagajärge; neil puudus selles osas tahtlus (juba tahtluse intellektuaalne moment kui koosseisuliste asjaolude teadmine). Seega leiab kriminaalkolleegium, et surma põhjustamise ettevaatamatusest panid süüdistatavad toime hooletuse vormis – nad ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (KarS § 18 lg 3). III
  65. Mõistetava karistuse osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Maakohus on põhjalikult kirjeldanud neid asjaolusid, mis mõjutavad konkreetselt juhul nii J.G-le kui ka Z.R-ile mõistetavat karistust, seda nii kergendavas kui ka raskendavas suunas (otsuse lk 8-9). Kriminaalkolleegium soostub nende argumentidega täiel määral ning ei pea vajalikuks neid täiendavalt korrata. Kuigi kriminaalkolleegium kvalifitseerib J.G ja Z.R-i käitumise ümber KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi, on jätkuvalt tegemist raske isikuvastase kuriteoga. Kuid pidades silmas asjaolu, et tagajärje saavutamine ei olnud vahetult süüdistatavate eesmärgiks, leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtuga, et karistus on võimalik süüdistatavatele mõista sanktsiooni miinimumi lähedases määras. Arvestades nii eri- kui ka üldpreventiivseid asjaolusid, leiab kriminaalkolleegium, et KarS § 63 lg 1 alusel tuleb J.G-le mõista KarS § 118 p 1 järgi karistuseks viis aastat vangistust. Erinevalt maakohtust on kriminaalkolleegium aga seisukohal, et Z.R-i osakaal oli toimunus mõnevõrra väiksem; juhtiv roll kuulus süüteo toimepanemisel J.G-le, nagu seda leidis ka prokurör. Nimetatud asjaolu ei ole karistuse mõistmisel aga ilma tähenduseta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kuigi asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist ja seega ka süüteo omistamise seisukohalt tähendust, sest saabunud tagajärje põhjustamise eest vastutavad kõik peksjad kui süüteo täideviijad; iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel on aga tähtsus karistuse mõistmisel (RKKKo 3-1-1-43-06, p 9). Arvestades nimetatud asjaolu lisaks eri- ja üldpreventiivsetele argumentidele, leiab kriminaalkolleegium, et KarS § 63 lg 1 alusel tuleb Z.R-ile mõista KarS § 118 p 1 järgi karistuseks neli aastat kuus kuud vangistust.
  66. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1, lg 2 p-st 3 ja lg-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  67. aprilli
  68. a otsuse J.G ja Z.R-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi ning teeb selles osas uue otsuse. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Jüri Paap Igor Amann 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.