4-10-1415/13

4-10-1415 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-10-1415 Kohtunik Marie Tammsaar Kohtuistungi sekretär Helle Koppel Tõlk Julia Griškova, Valeri Helmar Väärteoasi G.Z-i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 19.04.2010.a otsusele väärteoasjas nr 2302,10,002687 22 G.Z-i karistamine liiklusseaduse (LS) § 74 lg 2 alusel põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 (neljaks) kuuks; kaebaja taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist Kaebuse esitaja G.Z (isikukood xxx, elukoht xxx; Eesti Vabariigi kodanik; töökoht puudub) Kohtuväline menetleja Politseija korrakaitsebüroo Kohtuistungite toimumise aeg, koht, istungitel viibinud isikud 08.05., 26.08., 04.11.2010.a ja 16.02.2011.a Liivalaia kohtumaja Kaebuse esitaja G.Z; kaitsja Kuldar Kirt Piirivalveamet, Põhja Prefektuur, Kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 48’ lg 1, V™S § 132 p 2; § 133-135 ja § 155-156 kohus otsustas:
2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 19.04.2010.a otsus väärteoasjas nr 2302,10,002687 osaliselt, G.Z-ile määratud karistuse osas. 22
3. Mõista G.Z-ile LS § 74 lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 2 (kaheks) kuuks. Juhtimisõiguse äravõtmise 2-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumise päevast. Edasikaebamise kord 2 Kaebuse esitaja advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Kassatsioonikaebuse esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel koostatakse kohtuotsus tervikuna 29.03.2011.a ja on samast päevast kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel lõpposa kuulutamisest. Asjaolud, menetluse käik G.Z'i suhtes 27.03.2010.a koostatud väärteoprotokolli AB1132775 kohaselt juhtis G.Z 27.03.2010.a kell 05:30 Tallinnas Sõpruse pst-Tedre tn piirkonnas liikudes mootorsõidukit kiirusega 83+-3 km/h teel, kus on lubatud 50 km/h, millega ületas kiirust vähemalt 30 km/h. Rikkus liikluseeskirja (LE) § 126 p 2, pani toime LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. 22 Kohtuvälise menetleja 19.04.2010.a otsusega karistati G.Z'i LS § 74 lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga ja tunnistaja ütlustega. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. G.Z esitas eelnimetatud otsuse peale Harju Maakohtusse kaebuse, milles taotles väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse kohaselt liikus G.Z 27.03.2010.a kell 05:30 sõiduautoga mööda Sõpruse puiesteed kesklinna poole ja teda peatas liikluspolitsei töötaja, kes sõitis eritunnusteta sõiduautoga kaebaja sõiduautost mööda, takistas tema teed ja sundis peatuma. Patrullautos esitas H. Muruma kaebajale pretensioone varasema kohtuvaidluse kohta, milles kohus oli rahuldanud kaebuse politseiametniku koostatud otsusele. Seejärel ütles, et kaebaja oli kiirust ületanud ja hakkas protokolli koostama, kaebaja küsimused ja seletused jättis tähelepanuta. Mõõteseadet kaebajale ei näidatud ja selle seadme identifitseerimisandmeid protokollis kajastatud ei ole. Kaebaja liikluseeskirju ei rikkunud, kiiruse ületamise kohta esitatud pretensioon on ebaobjektiivne ja selle võimalikud põhjused on: kiiruse mõõtmine sertifitseerimata seadmega; kiiruse mõõtmine seadmega, mida spetsifikatsiooni kohaselt ei saa kasutada õhuniiskusel üle 90 %, aga 27.03.2010.a kell 05:30 oli tihe udu; kiirust mõõdeti teisel, kaebajast mööda sõitnud autol; liikluspolitsei töötajal H. Murumaal olid isiklikud motiivid ja vaen kaebaja vastu. Kaebaja tegevuses puuduvad LS § 7422 lg 2 ettenähtud väärtegude tunnused ja ka tegude õigusvastasust kinnitavad mistahes tõendid. Kohtuistungitel osales kaebaja üksi ja kaitsjaga. Kaitsja taotles 26.08.2010.a kohtuistungi edasilükkamist, avaldas tõenäolist soovi esitada asjas täiendavaid tõendeid ja taotlusi. Kohtu määratud tähtaja jooksul kaebaja ega kaitsja täiendavaid taotlusi ega tõendeid ei esitanud. 26.08.2010.a kohtuistungil seletas kaebuse esitaja, et tema sõitis Mustamäe poole, oli tihe udu, üle 20 m ei olnud midagi näha. Oli sõitnud Koskla peatusest u 800 m kui järsku sõitis udust välja eravärvides valge auto, mis keeras tema ette ja kust väljus politseiametnik, kaebaja oli šokis. Kaebaja tundus, et see politseiametnik tahtis talle eelmise kohtuasja eest kätte maksta. Koostati väärteoprotokoll ja kaebaja märkis, et võis küll kiirust ületada, aga mitte väärteoprotokolli märgitud ulatuses, sellise kiirusega udus liikuda ei oleks normaalne. 04.11.2010.a kohtuistungil loobusid kaebaja ja kaitsja kaebuse väitest, et kiirust on mõõdetud sertifitseerimata seadmega. Kaebaja lisas, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, kelle kiirust on mõõdetud ja kiirust võib ükskõik kellele ette näidata. 16.02.2011.a kohtuistungil kaebaja selgitas täiendavalt, et juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks on liiga karm karistus, mis mõjutab ka tema invaliidist abikaasa toimetulekut. Võis ületada kiirust 7-8 km/h, kuid mitte nii palju kui väärteoprotokollis kirjas. Selgitas, et on teinud päringu ilmastikuolude kohta mõõtmise ajal ja kohas ja peaks olema dokument, kus on kirjas, et õhuniiskus oli sel ajal 90%. Info selle kohta, et sellises olukorras ei saa konkreetset mõõteseadet 3 kasutada, on internetis. Dokumente selliste väidete kinnituseks esitada ei olnud, internetilehe aadressile osundada ei osanud. Pärast tunnistaja H. Murumaa ülekuulamist selgitas täiendavalt, et kui ta ilmus Sõpruse pst-le, siis oli tema ees teine auto, mis pidurdas järsult ja kaebaja pidi temast mööda sõitma, ilmselt oli selles teises sõidukis antiradar. Nähtavus oli nii halb, et tunnistaja Kasak ei osanud eristada autot ja selle värvi. Avaldas arvamust, et teise auto kiirus omistati talle. H. Murumaa nägi teda esimesel korral kui kaebaja liikus linna poole ja tundis ta siis ära. Kui kaebaja sõitis tagasi linnast, siis Murumaa peatas ta. Reaalne nähtavus oli 100-200 m. Kaebajale on öeldud, et kui ta trahve ei maksa, siis hakatakse lube ära võtma. Murumaa on andnud ütlusi, et korraga saab mõõta mitme sõiduki kiiruseid. Kohtuväline menetleja vaidles esitatud kaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja vaidlustatud otsuse muutmata kogu ulatuses. G.Z-i ütlused on vastuolulised ja kasutuskõlbmatud, s.h on tema enda ütlustega ümber lükatud väide nähtavuse puudumise kohta. Põhja Prefektuur oli mõõtmise ajal ja on pädev mõõtja, kasutatud mõõtevahend oli taadeldud ja mõõtmisel on järgitud mõõtemetoodikat, seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. Kiirus mõõdeti vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt. G.Z-i ees ei olnud teisi autosid ja teine auto möödus temast vasakult alles siis kui G.Z-i juba peatati, kui politsei oli juba ümber pööranud. Videolt on näha, kuidas lukustati kiirus ja et edasi jooksev kiirus teises aknas langes järsult vilkurite sisselülitamisel. Mõõteseadme kasutusjuhendist ja mõõtja ütlustest on näha, et mõõta ei ole saadud teisi sõidukeid, selle välistab ka seadme tööpõhimõte ja ühtlane Doppler signaal. Kui mõõteseade oleks mõõtmise ajal lülitunud ühelt sõidukilt teisele, siis oleks ka signaal hüpanud ja see oleks olnud mõõtjale kuulda. Kui seade ei fikseeri ühte kindalt sõidukit, siis on signaal hüppeline ja näitu ei kuvata üldse. Kui olukord oleks vastanud kaebaja kirjeldusele ja ta oleks möödunud tema ees kiiremini sõitnud ja siis pidurdanud sõidukist, siis oleks pidanud seadmel „Target“ aknas kiirus hüppeliselt langema ja hüppeliselt tõusma ja isegi kui mõõtja sel hetkel seadet ei vaadanud, oleks see igal juhul olnud kuulda Doppler signaalist. Kui teine auto oleks olnud varustatud antiradariga, siis oleks antiradarisüsteem selle avastanud, tsiviilvärvides patrullsõidukid on varustatud radariavastamise seadeldisega. Tunnistajana selgitas H. Murumaa, et kahe auto kiirust näitab seade ainult siis, kui tagumine kaugem on esimesest lähenevast kiirem. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära kaebaja ja kaitsja, tunnistajatena Marko Kasak’u ja Henry Murumaa ning kohtuvälise menetleja seisukohad ning uurinud väärteoasjas kogutud kõiki tõendeid ja hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt - kaebajale määratud karistuse osas - ja selles osas saab kohus teha V™S § 132 p 2 alusel asjas uue otsuse. Väärteomenetluse lõpetamise aluseid kohus asjas ei tuvastanud. V™S § 132 p 2 kohaselt võib kohus tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on menetlusalusele isikule süüks arvatud rikkumine tuvastatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja ütluste alusel. Kohus on väärteoasja kaebemenetluses kuulanud kohtus üle kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistaja, samuti kuulanud täiendavalt ära ka väärteoprotokolli koostanud ja kiiruse mõõtmist teostanud kohtuvälise menetleja ametniku Henry Murumaa, samuti on kohus uurinud väidetavat rikkumise tuvastamist kajastavat videosalvestust ning kohtuvälise menetleja esitatud tõendeid. 4 MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Kuivõrd käesoleval juhul on määratud isikule karistus väärteoasjas mõõtetulemuste alusel, pidi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuseks olema mõõtmised teinud pädev mõõtja, kes kasutas mõõtevahendit, mille taatluskohustus oli täidetud või mis oli jälgitavalt kalibreeritud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 15 kohaselt hindab mõõtja erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus. Eesti Akrediteerimiskeskus on väljastanud Põhja Prefektuurile pädevustunnistuse (erialase kompetentsuse kinnitamise tunnistus E129) kehtivusega kuni 11.12.2011.a, seega oli Põhja Prefektuur mõõtmise ajal pädev mõõtja. Vaidluse all ei ole asjaolu, et mõõtmise teostanud Henry Murumaa oli mõõtja ülesannete täitmiseks päev. Kaebuse esitaja ja kaitsja on kohtumenetluse käigus loobunud kaebuse väitest sertifitseerimata mõõteseadme kasutamise kohta. Kuivõrd kohus ei ole seotud kaebuse piiridega, uuris kohus ka Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni 26.04.2007.a mõõtevahendi Stalker DRS 2X siseriikliku tüübikinnitustunnistuse olemasolu ja kehtivust ning kiirusmõõtur Stalker DSR 2X taatlustunnistust nr TTRSS09/00104, millele on osundus ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis. Kohus on seisukohal, et väärteoasjas uuritud tõenditest ei nähtu mõõteseadme taatluskohustuse täitmist kahtluse alla seadvaid asjaolusid. Seega omab mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatuse seisukohalt tähtsust vaid vaidlus mõõtemetoodika järgimise üle. Mõõtmise ajal kehtinud, Vabariigi Valitsuse 20.02.2001.a määrusega nr 67 kehtestatud „Liiklusjärelevalve teostamise kord“ (edasipidi Kord) lisa 1 § 4 p 4 sätestab nõuded mõõtmiskohale ning selle kohaselt ei ole sõidukiirust lubatud mõõta tunnelis; peeglilt; tugeva vihma- või lumesaju või udu korral; kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid, sealhulgas puid, puuoksi, liiklusmärke või muid objekte; mõõtmise asukohas esineb tugevaid elektromagnetilisi välju, mis mõjutavad kiirusmõõturi tööd. Ainsa võimaliku mõõtmist segada võinud, osundatud normis loetletud, asjaoluna on kaebaja toonud esile mõõtmise ajal mõõtmise paikkonnas valitsenud udu. Kohus on seisukohal, et väärteoasjas kogutud ja uuritud tõenditest (kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, videosalvestus, kaebaja ja tunnistajatena üle kuulatud isikud) ütlustest ei nähtu mõõtmist takistanud udu esinemist 27.03.2010.a kell 05.30 Tallinnas Sõpruse pst ja Tedre tn piirkonnas. Kõigist uuritud tõenditest nähtub kokkulangevalt, et mõõtmiskohas mõõtmise ajal udu tõepoolest esines, lahknevad on aga kaebaja ja teiste isikute hinnang udu tugevusele ja vaidluse all on selle olemas olnud udu mõju võimalikkus mõõtmisele. Kohus on seisukohal, et mõõtmiskohal olnud udu ei ole käsitatav tugeva uduna Korra lisa 1 § 4 p 3 mõistes ja mõõtmiskohas valitsenud udu ei takistanud mõõtmist ega mõjuta käesolevas asjas mõõtmistulemuse usaldusväärsust ega lükka ümber mõõtmistulemuse jälgitavuse tõendatust. Õiged on kohtuvälise menetleja osundused kaebaja vastuolulistele ütlustele seoses udu tugevusega ja sellest tulenenud nähtavusega. Kaebaja on nimetanud nähtavust nii kaugusega 20 m kui 100-200 m, seejuures ei ole ei 100- ega 200-meetrise nähtavuse korral kohtu hinnangul kindlasti tegu tugeva uduna. Kohtuväline menetleja on kohtu jaoks veenvalt selgitanud tugeva uduga mõõtmise keelamise eesmärki ja tähendust – tugev udu mitte ei takista mõõteseadmel udus liikuvate mõõteobjektide kiirusi fikseerida, vaid politseiametnikust mõõtjal mõõteseadme ekraanile kuvatava kiiruse seostamist konkreetse sõidukiga. Et käesolevas asjas sellist võimatust ei esinenud, nähtub kohtu hinnangul nii tunnistajatena üle kuulatud isikute kokkulangevatest ütlustest kui ka korduvalt uuritud videosalvestusest. Seejuures on salvestusel selgelt näha nii kiiruse näitude tekkimine mõõteseadme erinevatesse akendesse kui nende näitude tekkimise, 5 fikseerumise kui ajas muutumisega sünkroonne sõidukite liikumine teel mõõtealas. Nimelt on salvestuselt üheselt näha, et mõõteseadmele kesklinna poolt lähenevate sõidukite kiiruse mõõtmisel tekib (areneb) esmalt seadmel aknas „Target“ (kuhu fikseeritakse tugevaima ehk seadmele lähima objekti signaal) kiiruse näit 83, mille mõõtja fikseerib salvestuse
4. sekundil aknasse „Fast“, seejärel jätkub sama kiiruse katkematu nähtavus mõõteseadme aknas „Target“ ja see kiirus langeb oluliselt patrullsõiduki vilkurite sisselülitamisel, samal ajal läheneb patrullsõidukile teel nähtavalt esimesena ja järgmisest tagumisest sõidukist suure vahemaaga kaebaja sõidukiks osutunud sõiduk. Seega oli mõõtjal faktiliselt võimalik jälgida samaaegselt mõõteseadet ning reaalset liiklusolustikku, neid kahte kogumis hinnates omistada mõõdetud ja fikseeritud sõidukiirus 83 kaebaja sõidukile ning kohtul ka seda kõike kontrollida. Ka mõõtja H. Murumaa on andnud udu kohta ütlusi, et udu ei olnud tihe, silmaga nähtav oli tee mõõtmiskohast kesklinna poole kuni u 1 km ulatuses, seadme mõõtmiskaugus oli u 500 m. Tunnistaja M. Kasak on andnud ütlusi, et ilm oli natuke udune, 500 m kauguselt ei olnud võimalik näha automarki. Kaebaja ütluste kohaselt oli Koskla peatusest politseiauto seismiskohani u 800 m. Kohus on seisukohal, et kuivõrd Koskla peatus asub mõõtmiskohast kesklinna poole, siis on kõik need ütlused vahemaade osas põhimõtteliselt kokkulangevad ning lükkavad ümber omakorda kaebaja väited, et nähtavus ei saanud olla üle 200 m. Seejuures ei tähista asjaolu, et tunnistaja Kasak ei suutnud 500 m kauguselt eristada läheneva sõiduki marki, mitte nähtavust alla 200 m, vaid nähtavust vähemalt 500 m, kuivõrd mõõtmisel omab tähtsust sõiduki nähtavus üldiselt, mitte selle üksikutes iseloomulikes detailides. Kaebaja järjepidevad väited mõõtmise ajal mõõtmist takistanud õhuniiskuse kohta on kohtu hinnangul paljasõnalised ja eluliselt ebausutavad ning tuleb jätta tähelepanuta. Kohtuväline menetleja on selgitanud patrullsõidukis paikneva mõõteseadme töövõime ja õueoludes valitseva niiskuse vahelise seose puudumist, kaebaja ei ole esitanud asjas ühtegi tõendit ei õhuniiskuse ega selle mõju kohta mõõteseadme töövõimele ja kohtus uuritud tõendid kaebaja väiteid ei kinnita. Seejuures on kohus andnud kaebajale kõigiti võimalusi selliseid tõendeid esitada. Riigikohus on korduvalt osundanud, et juhul kui süüdistatav otsustab ennast kaitsta aktiivselt, peab ta esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma reaalse võimaluse oma vastavate väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuivõrd kaebaja ei ole suutnud selgitada oma väiteid õhuniiskuse mõju kohta seadme töövõimele ja seega neid ka kuidagi põhistada, ei ole ka kohtul olnud alust ega võimalust koguda tõendeid selliste väidete kontrollimiseks. Kohus peab asjakohaseks ka kohtuvälise menetleja osundust mõõteseadme Doppleri helisignaalile, mis oli kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt ühtlane ning milles kahtlemiseks kohtumenetluses uuritud tõendid, s.h videosalvestus kahtlust ei anna. Korra § 5 lg 2 p 3 kohaselt ei tohi radarmõõturi kasutamise mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Määruse § 231 p 1 kohaselt on radarkiirusmõõtur kiirusmõõtur, mille puhul on mõõtemeetodi aluseks Doppleri efekt, mille sisuks on väljasaadetud ja tagasipeegeldunud kõrgsageduslaine sageduse erinevuse mõõtmine sõltuvalt mõõteobjekti kiirusest. Kohus on seisukohal, et kuivõrd mõõtemetoodika kohaselt on Doppleri signaal radarkiirusmõõturiga mõõtmisel mõõtemeetodi aluseks, siis saab radarkiirusmõõturiga mõõtmisel teha sellisest signaalist ka järeldusi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuse kohta. Kuna nii kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli tehtud märge ühtlase Doppleri signaali kohta kui videosalvestusest seadme aknas „Target“ nähtuva kiiruse ajas muutumise stabiilsus (näit ei hüple katkendlikult) on kokkulangevad, puudub kohtul igasugune alus kahelda selles, et kiirusmõõteseade fikseeris kuni kaebaja sõiduki kiiruse visuaalselt nähtava langemiseni ainult kaebaja sõiduki kiirust ning teiste sõidukite kiirust enne kaebaja sõiduki nähtavale ilmumist seade ei fikseerinud. Näidu ajas muutumise stabiilsus aknas „Target“ 6 lükkab ümber ka kaebaja väite selle kohta, et seadmele tekkinud näit 83 võis kuuluda tema ees temast kiiremini liikunud sõidukile, mis seejärel pidurdas ja millest kaebaja möödus. Asjaolu, et mõõteseadmega on võimalik mõõta mitme mõõtealas liikuva objekti kiirust samaaegselt, ei mõjuta väärteo tõendatust, kuivõrd tunnistajate ütluste, videosalvestuse ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli alusel on kogumis võimalik tuvastada, et käesoleval juhul on fikseeritud kiirus just kaebaja sõiduki kiirus. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ja väärteoprotokollis fikseeritud seadme lugem tulenes kaebaja juhitud sõiduki kiirusest ja asjas on usaldusväärselt tõendatud LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnuste esinemine kaebaja käitumises. Kuivõrd kaebaja on tunnistanud, et ta ületas teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust, on väärtegu toime pandud kohtu hinnangul vähemalt kaudse tahtlusega. Ei G.Z-i süüd ega tema käitumise käitumisvastasust välistavaid asjaolusid karistusseadustiku mõttes väärteoasjas kogutud ja uuritud tõenditest ei nähtu. Kaebuse väide asjas käitumise õigusvastasust kinnitavate tõendite puudumise kohta on asjakohatu, kuivõrd KarS § 27 kohaselt on õigusvastane iga tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on süüteokoosseisule vastava teo õigusvastasus eeldatav ja selle eelduse tõele vastavust kinnitavaid tõendeid täiendavalt koguda vajalik ega võimalik ei ole. Ka kaebaja menetluses järjepidevad väited Henry Murumaa väidetava isikliku vaenu kohta tema suhtes ei ole asjakohased, kuivõrd mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud asjas uuritud tõenditest nähtuvate objektiivsete asjaolude alusel ning väärteo tõendatusel puudub igasugune seos H. Murumaa võimaliku ja väidetava meelsusega kaebaja suhtes. Mõõteseadmel kiirusnäitude kujunemise kohtus kontrollimise võimalikkus välistab võimaluse, et H. Murumaa oleks omistanud kaebaja sõidukile mõne teise sõiduki varem mõõdetud kiiruse näidu ning kiiruse näidu 83 fikseerimise ja sõidukile peatumismärguande andmise vaheline aeg välistab ka selle, et H. Murumaa oleks saanud juba kiiruse fikseerimisel teada, et peatatavat sõidukit juhib kaebaja. Ka juhul kui mõõtja oleks teadnud, et seadmel fikseeritud kiiruse näit kuulub just kaebaja sõidukile, ei mõjutaks see kohtu hinnangul kuidagi väärteo tõendatust. Kaebaja väited selle kohta, et talle kiirusmõõteseadme näitu ei näidatud, on ümber lükatud vastupidise märkega kiirusmõõteseadme kasutamise protokollil ja kaebaja enda seda kinnitava allkirjaga. Kohus on ka seisukohal, et väärteoasjas ei ole rikutud väärteomenetlusõigust viisil, mis tingiks vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks ei ole seejuures väärteoprotokollis mõõtmisel kasutatud mõõteseadme kohta andmete märkimata jätmine, kõiki vastavaid andmeid on võimalik üheselt tuvastada kiirusmõõteseadme kasutamise protokollilt (mille olemasolu kohta on väärteoprotokollil selge märge). Kaebaja ei ole ka kuidagi selgitanud, kuidas on selliste andmete puudumine väärteoprotokollilt mõjutanud väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse seaduslikkust. Samuti ei ole väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks väärteoprotokolli märge LE § 124 p 2 rikkumise kohta. Ehkki õige on väärteootsuses (LE § 124 p 1) ja mitte väärteoprotokollis osundatud rikutud norm ja asjast ei nähtu sellekohase eksimuse parandamist protokolli parandamiseks ettenähtud korras (ka 10.04.2010.a väärteoasja menetluses ebaselguste lahendamise määruse kättetoimetamise kohta puudub tõend), on kohus siiski seisukohal, et vastav eksimus ei ole käsitletav väärteomenetluse olulise rikkumisena ja ei tähista ka süüdistuse ebaselgust. Väärteoprotokolli rikkumise kirjelduse osas on märgitud nii kaebaja juhitud sõiduki kiirus (83+-3 km/h) kui teelõigul lubatud kiirus (50 km/h), samuti rikkumise koht (asulasisene tee), lubatud sõidukiiruse ületamise fakt ja selle määr (vähemalt 30 km/h), mis on LS § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo arutamise võimalikkuse tagamiseks vajalikud piisavad andmed ka ilma osunduseta LE § 124 p-le 1, mistõttu ei ole ebaõige viide LE § 124 punktile rikkunud ka 7 väärteomenetluses menetlusaluse isiku kaitseõigust. 22 Kuivõrd G.Z on pannud toime LS § 74 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, tema süüd ja käitumises õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ja väärteomenetluse rikkumisi kohus väärteoasjas uuritud tõendite alusel tuvastanud ei ole, on olnud põhjendatud G.Z'i karistamine LS § 7422 lg 2 järgi. G.Z'ile määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on karistanud G.Z'i mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja valitud põhikaristuse liik on põhjendatud, kuid karistusmäär ei ole vastavuses KarS § 56 sätestatud karistamise alustega ning selles osas tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada, samas ei ole kohtul takistusi asjas kaebajale uue karistuse mõistmiseks, raskendamata seejuures tema olukorda. LS § 74 22 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Karistusregistri andmetest kaebaja kohta nähtub, et teda on varem korduvalt ja kehtivalt karistatud LS § 7422 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest, seejuures korduvalt ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Samuti on teda korduvalt karistatud ka teiste liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemise eest. Kaebajale määratud rahatrahvide mittetasumist kaebaja vaidlustanud ei ole, on selgitanud seda rahaliste vahendite puudumisega. Kohus on seisukohal, et õigusrikkumiste jätkuva toimepanemise tõttu vaatamata varasematele rahatrahvidele oli järjekordse, seejuures laadilt ohtliku, liiklusrikkumise eest karistuse määramiseks ammendanud G.Z'i rahatrahvidega karistamise võimalikkus ning tema isikut, käitumises süü suurust ja karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on olnud põhjendatud tema karistamine põhikaristusena karistusega, mis eemaldaks ta mõneks ajaks juhina liiklusest, s.t juhtimisõiguse äravõtmisega. Rahatrahvide tasumata jätmine sissetulekute puudumise tõttu ei anna isikule alust nõuda ega eeldada õigusrikkumiste toimepanemise jätkamise korral enda jätkuvat karistamist meelepärasemat liiki karistustega. Samuti ei välista juhtimisõiguse äravõtmise võimalust kaebaja perekonnaliikmete väidetav ülalpidamis- ja hooldusvajadus. Isik, kelle elukorralduslik toimetulek sõltub juhtimisõiguse olemasolust, on kohustatud ise käituma alati viisil, mis välistaks temalt juhtimisõiguse karistusena äravõtmise võimaluse ning ei saa eeldada, et tema perekondlikud erahuvid ja -vajadused kaaluvad igakordselt üle ühiskonna üldise huvi liiklusohutuse suhtes. Kohus leiab siiski, et arvestades varasemal 2 aastal eelmiste õigusrikkumiste eest määratud karistusi valdavalt sanktsioonide alammäära lähedastes määrades, viimast juhtimisõiguse äravõtmist enam kui 2 a tagasi, seekordselt ületatud suurima lubatud kiiruse määra ning juhtimisõiguse äravõtmisest tekkivaid olulisi piiranguid kaebaja elus, ei ole põhjendatud tema karistamine sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Arvestades ka kohtuvälise menetleja otsuses osundatud karistust kergendava asjaolu esinemist loeb kohus kohaseks karistuseks juhtimisõiguse äravõtmist 2 kuuks. Marie Tammsaar Kohtunik