1-09-6036/30

(9)asjaolud: - Borja Rauni poolt platvormi paigaldamise korraldamata jätmine või sellekohase kohustuse panemine M.P; - Borja Rauni poolt pideva kontrolli teostamata jätmine selle üle, kas tööohutus on tagatud; - Borja Rauni ja M.P poolt kohustuse, märgistada asjakohaste ohutusmärkidega töökoha need ohualad, kus on kohustuslik kasutada isikukaitsevahendit, täitmata jätmine. - Borja Rauni ja M.P poolt ehitustööliste piisavalt instrueerimata jätmine, kuidas kasutada kukkumisvastaseid isikukaitsevahendeid, nende kasutamise ette näitamata jätmise ja isikukaitsevahendite mittekasutamisega kaasnevatest terviseriskidest teavitamata jätmine. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Määratud kaitsjatele makstud tasu jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 22 juuni
2. a otsusega mõisteti M.P ja Borja Raun süüdi KarS § 197 lg 1 ja § 13 lg 1 (alates 15.03.2007 KarS § 197 lg 2) ettenähtud kuriteo toimepanemises ja neid mõlemat karistati 3-kuulise vangistusega. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud vangistused täitmisele pööramata tingimusel, et M.P ja Borja Raun ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Borja Raun ja M.P mõisteti süüdi selles, et OÜ Helmhold objektijuhi ja töödejuhatajana Kaupmehe 7 ehitusobjektil eirasid nad töötervishoiu- ja tööohutusenõudeid ja põhjustasid sellega ettevaatamatusest inimese surma. Nimelt paigaldati 10.04.2006 pärastlõunal Kaupmehe 7 ehitusobjekti
3. korrusel raketisi, et saaks alustada vaheseina betooni valamisega. Viimase raketise lõplikuks fikseerimiseks oli vaja raketisse ja otsadetaili sisestatud ankurdusvarraste otsa paigaldada ankurmutrid ning seejärel need kinni keerata. Raketise üks külg ulatus osaliselt ja selle otsas olev otsadetail täielikult üle betoonpõranda serva ning üleulatuva osa ääres töötamiseks puudus tööplatvorm. Raketist paigaldavatele töötajatele ettenähtud kukkumisvastased isikukaitsevahendid olid kasutuskõlbmatud ning töötajate tööohutusalane juhendamine ja väljaõpe töökohal oli puudulik. Keeramaks kinni seinaraketise ankurmutrit, astus ehitustööline M Š kohas, kus raketise üks külg ulatus osaliselt ja otsadetail täielikult üle betoonpõranda ja puudus tööplatvorm, töö tegemiseks ehitajate poolt paigaldatud riigelile, kukkus alla ja suri saadud vigastustesse samas sündmuskohal.
4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid mõlema süüdistatava kaitsjad, kes taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuste õigeksmõistmist. Samuti esitas apellatsiooni M.P, kes taotleb samuti enda õigeksmõistmist. 2.1 M.P kaitsja leiab, et enamik tegematajätmistest, mida M.P-le süüks pannakse, ei ole M. Š surmaga põhjuslikus seoses. Kaitsja märgib, et kohus ei ole ühegi argumendiga, rääkimata mingile seadusnormile viitamisest 2

(9)põhjendanud oma seisukohta selle kohta, et M.P ütlused selles, et betoneerijate brigaad ise oleks pidanud paigaldama M-platvormid, oleks valed. Kohus ei ole viidanud ühelegi normile, mille kohaselt pidanuks M.P ise või mõni teise brigaadi liige tema käsul paar platvormi mutrit kinni keerama, et betoneerijad ohutult tööd saaksid teha. Kaitsja leiab, et M.P väidetav süü selles, et ta ei kontrollinud isikukaitsevahendite olemasolu ja nende kvaliteeti, ei ole põhjuslikus seoses juhtunuga. Samas märgib kaitsja, et tunnistajate ütlustest võib teha järelduse, et vajalikud isikukaitsevahendid olid laos olemas, töötajad põlgasid nende kasutamist. Kaitsja peab absurdseks M.P süüdistamist selles, et ta jättis läbi viimata töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe. Töötajate kvalifikatsiooni kontrollis töölevõtmisel juhatuse esimees. Ta pidas pikaajalise tööstaažiga betoneerijate töölevõtmist võimalikuks ega kahelnud nende professionaalsuses. Objektil viis instrueerimise läbi objektijuht B.R, mille kohta on ka toimikus dokumendid. Seega jääb arusaamatuks, mida oleks pidanud täiendavalt tegema M.P. Saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses olevaks ei pea kaitsja ka ohualade, kus on kohustuslik kasutada isikukaitsevahendit, tähistamise kohustuse väidetavat täitmata jätmist. Kõik kohtuistungil ülekuulatud betoneerijad kinnitasid, et olid teadlikud paigaldatud ohupiirdest ja selle omavoliline lõhkumine ning turvavahenditeta välisperimeetrile minek oli lubamatu. Mis oleks ära hoidnud kannatanu hukkumise, kui kahe meetri kaugusel turvapiirdest oleks olnud lint? M.P-le heideti kohtuotsuses ette ka seda, et ta betoneerijate-puuseppade juurest vahetult enne seda kui tekkis vajadus betoneerijaid-puuseppi kontrollida nende töötamisel raketise paigaldamisel. Kohus on kaitsja hinnangul jätnud tähelepanuta asjaolu, et M.P alluvuses töötas 40 töötajat, ta pidi organiseerima kõigi nende tööd. Kogenud pika tööstaažiga betoneerijad olid oma tööd kuue korruse jooksul teinud probleemideta. Kohtu süüdistus, et ta ei olnud õnnetuse toimumise ajal just betoneerijate juures on alusetu ja kohatu. Kaitsja leiab, et M.P ei ole rikkunud oma töökohustusi ega saanud ette näha selle traagilise õnnetuse saabumist. Õnnetuse põhjuseks on elementaarsete tööohutusnõuete jäme rikkumine M.Si poolt. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, jätnud tähelepanuta õigustavad tõendid ja M.P süüdimõistmisega kuriteos, mida ta toime pannud ei ole, on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 2.2 B. Rauni kaitsja leiab, et B. Raun ei olnud vastutav töökaitse eest, kuna tunnistaja H. T on kohtus kinnitanud, et just tema oli objektil vastutav töökaitsealase ohutuse eest. Kriminaalasjas on ka dokumentaalne tõend, mis kinnitab, et töökaitse eest vastutavaks isikuks on H. T. Isegi kui asuda seisukohale, et B.Raun oli objektil töökaitse eest vastutavaks isikuks, siis kohtumenetluse käigus on tõendamist leidnud, et objektil olid vajalikud töökaitsevahendid, sh ohutusvööd, millised olid erinevaks otstarbeks, pikkuse ja suurusega. Ohutusrihmad olid ka töökorras. Betoneerimisbrigaadi liikmed on menetluse käigus andnud väga vastakaid ütlusi ohutusrihmade olemasolu ja mitteolemasolu kohta, samuti nende seisukorra kohta. Seetõttu ei saa betoneerimisbrigaadi liikmete ütlusi selles osas lugeda usaldusväärseteks ja neid ei saa võtta aluseks järelduste tegemisel. Tunnistajate ütluste ning tõendite põhjal on B. Raun objektijuhina täitnud OÜ Helmhold väljastatud Ehitusobjekti töösisekorraeeskirjades märgitu punktis 15 tulenevat kohustust ja lasknud paigaldada ohutuse kindlustamiseks vajalikud piirded/katted lahtistele avadele. Kohtu väide, et B. Raun ei taganud kontrolli, kas kukkumisvastane turvavarustus oli komplektne või mitte, põhineb ebapiisavatel tõenditel. Kohus sisuliselt ei kontrollinud, kas turvarihmad on töökorras või komplektsed, sest pole toimunud turvarihmade vaatlust asitõenditena ega ka turvarihmade töökorras oleku analüüsi eksperdilt. Kohus on asunud põhjendamatult seisukohale, et B. Raun pole täitnud Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruses nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord1“ § 2 lg 6 p 5 toodud 3

(9)kohustust korraldada töötajatele isikukaitsevahendite kasutamise väljaõpe, näitlik kasutamine. Kohtumenetluses nii süüdistatava B. Raun, kui süüdistatava M.P ja tunnistaja H. T poolt antud ütluste kohaselt on töötajaid instrueeritud ja neile on antud juhiseid turvarihmade kasutamise kohta. Instrueerimist tõendavad ka töötajate O. B, J. R ja hukkunud M. Š allkirjad Töötajate tööohutusalase juhendamise registreerimise kaardil (avaldatud dokumentide I köide, lk 196.). OÜ Helmhold Töötajate tööohutusalase juhendamise registreerimiskaardile on antud isikud allkirjad andnud ning seega on nad teadlikud kohustusest teatada tööandjale ohtliku olukorra esinemisest, lisaks on neil õigus keelduda töö tegemisest. Õigus keelduda töö tegemisest tuleneb ka Ohutusjuhendist betoneerijatele. Arvestades asjaolu, et tegemist oli kogenud töömeestega, on kohus jätnud põhjendamatult arvestamata antud isikute poolse hooletuse töö tegemisel, mis viis tagajärjeni, kus üks töömeestest hukkus. Kohus on jätnud arvestamata kinnitust leidnud asjaolu, et M. Š ise eemaldas piirde, mis tähistas kohta, kus raketise üks külg ulatus osaliselt ja otsadetaili külg täielikult üle betoonpõranda serva, olles ohtlik tervisele ja elule. Asjaolu on aga oluline, sest OÜ Helmhold Ehitusobjekti töösisekorraeeskirja p 15 kohaselt ei ole piirete omavoliline eemaldamine lubatud ka nende taga töötamise ajaks. Kohus pole arvestanud, et betoneerijate kiirustamine ja nende oma hooletus kilpide valesti paigaldamisel, mis ei võimaldanud paigalda M-kilpi, põhjustas olukorra, kus kasutati ohutust mitte tagavaid töövõtteid. On arusaamatu, kuidas jõudis kohus järelduseni, et kogenud töömeestel pole isikukaitsevahendite kasutamise oskust, seda enam, et OÜ Helmhold alluvuses on töötatud ligi aasta. 2.3 M.P märgib apellatsioonis, et ta ei ole töösisekorraeeskirjadega tutvunud ega selle kohta allkirja andnud. Kohus viitab süüdistatavate identsetele ametijuhendijärgsetele kohustustele ja vastutusele. Ametijuhendi kohaselt oli M.P ehitusdirektori, mitte objektijuhi alluvuses. Ometi kohus peaaegu igas süüdistuse punktis viitab sellele, et B. Raun ei andnud M.P-le korraldusi. M.P märgib, et tema ja B.Rauni ametijuhendid ei olnud identsed, lisaks ei olnud tema poolt allkirjastatud ametijuhend korrektne ja sellele ei saa tugineda. Kohus märgib, et J. R, K.B ja O. B korduvalt nõudsid M.P-lt platvormi paigaldamist. See platvorm ei olnud standardne lahendus, seega ei olnud töötajatel õigust seda nõuda. Ette oli nähtud M-platvormi kasutamine, seda ei saanud aga teha töötajate endi süül. Kohus on leidnud, et kuna töötajatele väljastati uued isikukaitsevahendid õnnetusjärgsel päeval, viitab see, et vanad vahendid olid kasutuskõlbmatud. Apellant leiab, et selline seisukoht on põhjendamatu. Kohus on heitnud ette seda, et M.P ei instrueerinud töötajaid piisavalt, kuid vastav kord eeldab kasutamise väljaõpet ainult vajadusel. Olemasolev ohumärgistust oli piisav, et aru saada, kuhu minna ei tohi. Kohus on kasutanud argumendina M.P vastu tema nõuetekohast käitumist hiljem teisel ehitusobjektil juhtunud tööõnnetusel. Veel leiab M.P, et vajadus kiirustamiseks puudus. 3. Kohtuistungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde, prokurör palus jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Ringkonnakohus leiab, et M.P ja B. Rauni vastutust ei välista asjaolu, et H. T juhatuse esimehena võtnud 30.10.2002 käskkirjaga enda kanda töökeskkonnaspetsialisti kohused. Maakohus tuvastas, et taoline käskkiri oli antud vaid põhjusel, et seadus nõuab, et selline isik oleks määratud, 4

(9)H. T „täitis vaid kohuseid, sest keegi pidi selle koha peal olema“. Erinevalt maakohtust leiab kohtukolleegium aga, et M.P ja B. Raun vastutasid Kaupmehe 7 ehitusobjektil tööohutuse eest mitte selle pärast, et H. T oli nimetatud kohustused endale võtnud üksnes formaalselt, vaid sellest hoolimata. Nimelt näeb TTOS § 16 lg 3 ette, et töökeskkonnaspetsialisti ametisse määramine või tööle võtmine ei vabasta tööandjat vastutusest töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas. M.P ja B. Rauni süüdistatakse just selles, et nemad tööandja esindajatena ei täitnud TTOS ja teiste tööohutust reguleerivate õigusaktide nõudeid. Vastav kohustus oli neile pandud OÜ Helmhold objektijuhi ja töödejuhataja ametijuhendiga (kd 1; tl 185-188), samuti tulenes see töösisekorra ja tööohutusalase ühistegevuse eeskirjast Skanska EMV ehitusobjektil, kus on eraldi välja toodud objektijuhi ja töödejuhataja vastutusvaldkonnad, samuti töövõtja kohustused ja vastutus ühistegevuses ja tööohutuses (kd 1 t/l 135-136) ja ehitusobjekti töösisekorraeeskirjadest (kd 1; tl 172-173). OÜ Helmhold objektijuhi ja töödejuhataja ametijuhendi kohaselt on eelnimetatud tööandja esindaja üheks põhiülesandeks p 2.9 kohaselt tagada objektil tööohutus, p 3.7 kohaselt kohustus instrueerida töötajaid ohutustehnika alaselt ja pidevalt jälgida tööohutust, p 4.4 kohaselt aga õigus nõuda isikukaitsevahendite ja tööriietuse ning töövahendite olemasolu. Seega see, kas H. T jättis täitmata oma kohustused töökeskkonnaspetsialistina, ei välista M.P ja B. Rauni vastutust. Vastustust ei mõjuta ka M.P väited, et ta ei ole töösisekorraeeskirjadega tutvunud ning, et tema ametijuhend ei olnud allkirjastatud korrektselt. Nii B. Raun kui M.P on andnud maakohtus ütlusi selle kohta, millised olid nende tööülesanded. Mõlemad on ütlustes märkinud, et nad teostasid ka kontrolli töötajate üle. Mõlema ametijuhendis on neile pandud kohustus tagada tööohutus. 5.1 M.P kaitsja leidis apellatsioonis, et maakohus ei ole millegagi põhjendanud oma seisukohta selle kohta, et M.P ütlused, mille kohaselt betoneerijate brigaad ise oleks pidanud paigaldama M-platvormid, oleks valed. Seoses sellega tuleb tõdeda esiteks, et maakohtu istungil esitatud uues süüdistuses ei heideta M.P-le ette mitte M-platvormi paigaldamise korraldamata jätmist, vaid tööde ohutut tegemist võimaldava platvormi paigaldamise korraldamata jätmist. Kaitsjaga tuleb nõustuda küll selles, et M-platvormide paigaldamine oli betoneerijate ülesanne ja ilma nendeta ei olnudki võimalik betoneerida– seda on lisaks süüdistatavatele oma ütlustes (kd III; tl 47, 47 pöördel) kinnitanud ka tunnistaja O. B, kes töötas OÜ-s Helmhold betoneerijana. Samas andis O. B ka ütlusi, et kohas, kus M. Š alla kukkus, ei olnud võimalik välisküljele M-platvormi paigaldada, sest mooduli ribid olid siledad (III kd;M tl 48). Sündmuskoha fotodele tuginedes väitis ka maakohtus tunnistajana üle kuulatud H. O, kes töötas raketised tarninud Ramirent AS osakonna juhatajana, et kilp on paigaldatud tagurpidi ja seetõttu ei saanud M-platvormi panna (III kd; tl57 pöördel; 58 pöördel). Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et H. Oi ütluste kohaselt oleks saanud konkreetses kohas M-platvormi kinnitada mooduli kolmandale ribile. H. O on küsimustele vastates kinnitanud, et kuna kilp on tagurpidi, siis „siia ei saa, oleks saanud eelmise külge.“ Selle peale on prokurör täpsustavalt üle küsinud: „Kas ma saan õigesti aru, M-platvormi sinna otsa ei saanud panna?“ Vastus sellele küsimusele oli: „Ei saanud panna, M-platvormi saab panna eelmise külge /---/ (III kd; tl 57 pöördel).“ Seejärel küsis prokurör: „Aga sellisel juhul, kui teisele kilbile /--/?“ S.t järgmised küsimused ja vastused puudutavad kohtukolleegiumi hinnangul juba olukorda, kus kilp oleks paigaldatud õiget pidi, s.t ka sellisel juhul tuleks platvorm paigaldada vähemalt kolmandale ribile, vastasel juhul ei ole diagonaalset alumist tala kuhugi paigaldada. On selge, et isegi kui M-platvormi paigaldamise võimatus oli mooduli paigaldanud töötajate endi süü, oleks tulnud leida lahendus töö ohutuks tegemiseks väliperimeetril. Nii J. Runin (III kd; tl 20) kui O. B (III kd; tl 44) on andnud ütlusi selle kohta, et nad küsisid M.P-lt mooduli välisküljel töötamiseks platvormi. Ka M.P ise tunnistas seda (tl 75 pöördel). Seega juhtisid betoneerijad tähelepanu ohule ja avaldasid soovi, et tööandja tagaks ohutud töötingimused (vastav tööandja kohustus on fikseeritud ka nt M. Ši töölepingu punktis5.2.3 – kd I; 5

(9)tl 18). M.P seda ei teinud, tema enda ütluste kohaselt vastas ta, et tal „isiklikult pole kahjuks aega, kui tahavad, las panevad ise“. Seega distantseeris M.P end probleemist ja jättis probleemi töötajate lahendada. Ühegi tunnistaja ega isegi süüdistatava enda ütlustest ei nähtu, et M.P oleks betoneerijatele vastuseks nende soovile saada platvorm teinud ettepaneku kasutada M-platvormi või uurinud, miks ei ole võimalik M-platvormi kasutada. Kuna betoneerijatel oli nende hinnangul kiire, läksid nad riskile ja ei paigaldanud platvormi – selleks oleks kulunud tund-poolteist (J. Runini ütlused – III kd; tl 20). Hoolimata sellest, et betoneerijate ütluste kohaselt ei olnud neile viivituse eest ette nähtud mingit rahalist sanktsiooni, teadsid nad, et see, kui betoon ootab, on ettevõttele kulukas. On selge, et töötajad ei taha ettevõtte juhtkonna silmis halba valgusesse sattuda ja püüavad vältida suurte kulude teket. J. Runin ongi oma ütlustes kinnitanud, et ohtliku töö tegemisest ei keeldutud, sest kardeti, et lastakse töölt lahti. Kohtukolleegium leiab, et M. Š küll eemaldas ise piirde ja asus seinaraketise ankurmutrit keerama, seistes üksnes otsi pidi ehitisele toetuval riigelil, kuid tööandja tegevus oli antud oludes selline, mis sundis M. Ši taolise otsuse vastu võtma. Sellest tulenevalt loeb kohtukolleegium M.P poolt platvormi paigaldamise korraldamata jätmise saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses olevaks. Mis puutub piirde eemaldamisse ehitustöölise enda poolt, siis see ei ole kohtu hinnangul saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses – M. Š ei kukkunud alla piirde puudumise tõttu, kuna ta vastavat tööd pidi niikuinii tegema teisel pool piiret. M.P, jättes korraldamata platvormi paigaldamise, tegutses kohtukolleegiumi hinnangul kaudse tahtlusega. On ilmselge, et hoone 7. korruse välisseinal töötamisel esineb kukkumisoht ja kuivõrd töötajad avaldasid soovi platvormi saamiseks, oli ka ilmne, et neil on probleem ohutu lahenduse leidmisega nimetatud kohal töö tegemiseks. M.P ei selgitanud välja, milles probleem seisneb ega otsinud sellele lahendust. Nagu eespool märgitud, ei uurinud ta, miks ei kasutata M-platvormi ega teinud ka sellekohast ettepanekut, selle asemel ütles ta, et kui betoneerijad platvormi tahavad, peavad nad selle ise paigaldama. Tema ütluste kohaselt ei tekkinud tal üldse küsimust, miks betoneerijad soovivad platvormi, kui neil olid M-konsoolid käepärast. Seejuures ei saanud M.P tugineda eeldusele, et töötajad kasutavad M- platvormi, kuivõrd ta enda ütluste kohaselt oli ta neid näinud varem töötamas välisseinal nii, et tal tekkis mõte nende töö hõlbustamiseks ehitada platvorm – s.t, et ta oli töölisi varem näinud välisseinal töötamas ilma Mplatvormita. Eelnev näitab, et M.P suhtus võimalikku tagajärje saabumisse ükskõikselt, kuigi oli olemas ilmne kukkumisoht. 5.2 Kuivõrd ka B. Raun on oma ütlustes (III kd; tl 78) viidanud sellele, et betoneerijatepuuseppade töö juurde kuulus M-platvormide paigaldamine ja samuti on ta andnud ütlusi selle kohta, et peamiselt käis töötajate tööd üle vaatamas M.P, tuleb B.Rauni osas asuda seisukohale, et tal oli õigus eeldada, et ehitustöölistel on võimalik neile ettenähtud töö teha ära ohutult ning, et seda kontrollib eelkõige M.P. Vastavalt ametijuhendile olid M.P ja B. Raunil ühesugused kohustused tööohutuse tagamisel. Sellest tulenevalt ei ole kohtukolleegiumi hinnangul alust B. Raunile ette heita, et ta ei korraldanud ise ega lasknud M.P korraldada platvormi rajamist. 6.1 Maakohus on leidis samuti, et süüdistatavad rikkusid Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord1“ § 4 lg-st 1 tulenevat kohustust, mille kohaselt tööandja peab tagama, et isikukaitsevahendit kasutatakse valmistaja antud kasutusjuhendi kohaselt, alates ohtliku töö algusest kuni töö lõpetamiseni ning kontrollima selle kasutamist ja Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määruse nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses1“ (ajavahemikul 01.01.2000 kuni 01.07.2009 kehtinud redaktsioon; RT I 1999, 94, 838) § 6 lg 3 p 4 kohustust jälgima, et töötajad /…/ oleksid varustatud ohule vastavate isikukaitsevahenditega. Maakohus tõdes, et M.P lahkus tööliste juurest just enne vahetult enne seda kui tekkis vajadus betoneerijaid-puuseppi kontrollida nende töötamisel raketise paigaldamisel. M.P 6

(9)kaitsja leiab apellatsioonis, et kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et M.P alluvuses töötas 40 töötajat, mitte ainult kolm betoneerijat. Ta pidi organiseerima kõigi nende tööd ja tegema ka paberitööd. Kogenud pika tööstaažiga betoneerijad olid oma tööd kuue korruse jooksul teinud probleemideta. Kohtu süüdistus, et ta ei olnud õnnetuse toimumise ajal just betoneerijate juures, on kaitsja arvates sellest tulenevalt alusetu ja kohatu. Ringkonnakohus nendib, et loomulikult ei saa objektijuhtidelt nõuda seda, et nad oleks iga tööetapi ajal (kõigi) tööliste juures ja kontrolliks tööohutuse nõuetest kinnipidamist. Selle välistab tõesti asjaolu, et samaaegselt töötavad ehitustöölised ehitusobjekti erinevates osades. Samas tuleb tõdeda, et M.P lahkus betoneerijate juurest tõepoolest enne seda, kui need asusid tegelema töölõiguga, mille puhul esines kukkumisoht. Seejuures olid betoneerijad just osundanud võimalikule probleemile. S.t M.P süü ei seisnenud mitte selles, et ta ei viibinud kogu aeg betoneerijate-puuseppade juures, vaid selles, et ta ei viibinud nende juures ja ei kontrollinud neid ajal, kui nad alustasid ohtliku töö teostamist. 6.2 Lähtudes otsuse punktis 5.2 nimetatud põhjendustest, leiab kohtukolleegium, et B. Raunile ei ole etteheidetav see, et ta ei viibinud ajal, mil M. Š alla kukkus betoneerijate juures.

1. Lisaks platvormile oleks kukkumist saanud ära hoida turvaköie kasutamine. Vaidlus puudub selle üle, et Kaupmehe 7 ehitusobjektil oli ehitustööliste kasutada paar komplekti turvarihmu ja turvarakmed, ütlused lahknevad aga küsimuses, kas ja millised turvaköied olid nende komplektidega kasutamiseks olemas. Kõik ütlusi andnud betoneerijad (J. Runin, O. B, K. B) andsid ütlusi selle kohta, et nad ei kasutanud nimetatud turvavarustust, kuna see ei olnud nende arvates töökorras ja selle kasutamine oli väga ebamugav või ei võimaldanudki tööd teha (III kd, tl 21-22; 30-31; 43 pöördel - 45). Mõlemad kaitsjad on leidnud, et tunnistajate ütluste kohaselt olid nõutavad isikukaitsevahendid tagatud ja ehitustöölised lihtsalt ei kasutanud neid, sest pidasid neid ebamugavateks. Samuti olevat betoneerijate ütlused lahknevad, mis seab samuti kahtluse alla nende väite, et turvaköied ei olnud nõuetekohased. Kohus selle väitega ei nõustu. J. Runin tõi puudusena välja selle, et köitel puudusid karabiinid, s.o puudus lihtne, kiire ja kindel viis köie ühendamiseks vöö või rakmete külge ühendamiseks. Selle asemel tuli köis kinnitada sõlmega. On selge, et vastupidava sõlme tegemine on hulga aeganõudvam ja keerulisem kui köie kinnitamine karabiiniga. Ka O. B kinnitas antud ütlustes, et köiel puudus karabiin. Lisaks väitis O. B, et köis oli väga lühike, tema hinnangul meetrine. J. Runin ei ole maakohtus toimunud ristküsitlusel andnud ühest vastust selle kohta, kui pikk köis kasutada oli. Ta vastas küsimusele köie pikkuse kohta esmalt, et ei mäleta enam, arvas, et võis olla viis meetrit, siis et võis olla 2-meetrine või 5-meetrine köis. Prokuröri taotlusel avaldas kohus kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt oli kasutada 1-meetrine köis, kuid protokollist ei nähtu, et oleks lõplikult välja selgitatud, kas ta kinnitab oma kohtueelses menetluses antud ütlusi ja millega ta põhjendab oma ütluste erinevust. Seega J. Runini ütlustele ses osas tugineda ei saa. Sarnaselt O. Bile andis aga ka K. B ütlusi selle kohta, et turvaköied olid liiga lühikesed, nendega ei olnud mugav töötada. Eelnevast tulenevalt on betoneerijad andnud turvaköite suhtes üldjoontes ühetaolisi ütlusi: nii O. B kui K. B kinnitasid, et köied olid lühikesed, J. Runin köie pikkust ei mäletanud. See-eest väitsid J. Runin ja O. B mõlemad, et köiel puudusid karabiinid. On selge, et köie kinnitamine sõlmega lühendab selle kasutatavat osa veelgi. Tunnistajate ütluste kohaselt jagati nõuetekohased kukkumiskaitsevahendid välja alles M. Šga juhtunud õnnetusele järgnenud päeval. Tunnistaja A. G, kes töötas Kaupmehe seitse ehitusel OÜ Helmhold laohoidjana kinnitas küll antud ütlustes, et laos oli mitut tüüpi kukkumiskaitsevahendeid ning olid olemas ka köied nende juurde, kuid samas väidab, et kui ei olnud köisi, olid ketid (III kd; tl 35 pöördel). Taoline väide näitab kohtukolleegiumi meelest, et tegemist on seisukohaga, et varustus pidi olemas olema, mitte aga faktiteadmisega selle kohta, et selline varustus tõesti olemas oli. A. G väitis kohtuistungil, et kukkumiskaitsevahendeid oli 6 komplekti, kohtueelses menetluses aga, et vähemalt
2. H. T, kes 7

(9)samuti kinnitas nõuetekohaste kukkumiskaitsevahendite olemasolu laos, väitis aga koguni, et taolisi komplekte oli kümmekond, kui mitte rohkem. M.P väitis, et laos oli vähemalt kolm tema hinnangul korralikku komplekti kukkumiskaitsevahendeid, köie pikkus vähemalt 1,5-2 meetrit. M.P sõnul puudus tal turvavarustuse korrasoleku kontrollimiseks pädevus (III kd; tl 75). S.t nimetatud tunnistajate ja süüdistatava ütlused turvavarustuse kohta lahknevad oluliselt. Tunnistaja J. K ei ole andnud ütlusi OÜ Helmhold kasutuses olnud turvavarustuse kohta ja on vaid nentinud, et eeldatavasti OÜ Helmhold siseselt neid kontrolliti ja et turvaköite pikkus oli standardne, tema arvates 1-meetrisi köisi ei ole. Maakohtuga tuleb nõustuda selles, et tunnistajana üle kuulatud V. G ja H. T väitsid küll, et keegi käis kontrollimas, kuid ei osanud nimetada isikut, kes kontrollis ja mida täpselt kontrolliti. Seega ei ole kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus tuvastatud, et isikukaitsevahendite olemasolu ja korrasolekut oleks kontrollitud. Eelnevast tulenevalt loeb kohtukolleegium usutavaks J. Runini, K. Bi ja O. Bi ütlused selle kohta, et ehitusobjektil kasutada olnud turvaköied olid lühikesed ja karabiinita. Et ametijuhendi kohaselt oli nii B. Rauni kui M.P ülesandeks tagada objektil tööohutus, pidevalt jälgida tööohutust ja nõuda isikukaitsevahendite ja tööriietuse ning töövahendite olemasolu, leiab kohtukolleegium, et nimetatud minetus on omistatav mõlemale süüdistatavale.

1. Maakohus leidis, et süüdistus on põhjendatud ka ses osas, mille kohaselt B. Raun ja M.P rikkusid kohustust märgistada asjakohaste ohutusmärkidega töökoha need ohualad, kus on kohustuslik kasutada isikukaitsevahendit. Maakohus on leidnud, et kuigi betoneerijate-puuseppade ütluste kohaselt olid olemas piirded ja ka lindid ning mõnes kohas ohumärgid, ei ole kriminaalasjas leiduvast fotomaterjalist ohualade märgistust näha. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust pidada betoneerijate-puuseppade ütlusi ses osas mitteusutavaks. Kuivõrd muus osas on nimetatud tunnistajad andnud ütlusi erinevate esinenud probleemide kohta (platvormi paigaldamata jätmine, nõuetekohaste turvaköite puudumine), pole alust arvata, et nimetatud asjaolu osas oleks nad pidanud vajalikuks olukorda ilustada. Märkida tuleb aga sedagi, et M.P ja B. Rauni süüdistatakse mitte lihtsalt tööohutusnõuete mittetäitmises, vaid selles, et nimetatud nõuete mittetäitmisega põhjustati ehitustöölise surm. Maakohtu otsuses ei ole kirjeldatud, milles seisnes kohtu hinnangul põhjuslik seos käsitletava teo ja tagajärje – M. Š surma vahel. Ringkonnakohtu hinnangul isegi kui nimetatud tähistus puudus, puudub sel minetusel põhjuslik seos saabunud tagajärjega. Kõik betoneerijad-puusepad on oma ütlustes kinnitanud, et pidasid seda tööd, mille tegemisel M. Š kukkus, ohtlikuks. Ka maakohus on nentinud, et betoneerijad-puusepad teadsid seda, et lähemale kui 2 meetrit välisperimeetrist minna ei tohi kui ei ole kukkumisvastaseid kaitsevahendeid. S.t M. Š ei läinud ilma kukkumiskaitsevahendita välisperimeetrile tööd tegema mitte selle pärast, et ta ei teadnud ega osanud arvata, et seal peab kasutama kukkumiskaitsevahendeid, vaid sellepärast, et nad kiirustasid ja betoneerijate-puuseppade meelest ei olnud olemasolevate turvaköitega võimalik töötada. Sellest tulenevalt ei saa B. Raunile ja M.P-le ette heita seda, et nad ohualade märgistamata jätmisega põhjustasid M. Š surma.
2. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust B. Raunile ja M.P-le ette heita seda, et nad ei õpetanud, kuidas kasutada kukkumisvastaseid isikukaitsevahendeid, ei näidanud kasutamist ette ega teavitanud betoneerijaid-puuseppi terviseriskidest, mis võivad kaasneda isikukaitsevahendite kasutamata jätmisel. M.P andis maakohtus ütlusi selle kohta, et tema arvates korraldas seda juhtkond, samuti õpetati esmajuhendamise käigus, mida viis läbi B. Raun (III kd; tl 75). B. Raun on oma ütlustes samuti kinnitanud, et tema viis ehitusobjektil läbi esmajuhendamisi (III kd; 77 pöördel). Kohtukolleegiumi hinnangul oli M.P eelnevast tulenevalt põhjendatult alust arvata, et töötajate koolitus on läbi viidud ja temal ei ole kohustust samasugust tegevust korrata. Maakohus on märkinud, et kohtuistungil üle kuulatud betoneerijate-puuseppade ütlustest nähtuvalt seisnes juhendamine selles, et neile anti kätte paks kaust eestikeelsete juhendite ja eeskirjadega, mis 8

(9)kästi läbi lugeda ning seejärel anti allkirjad tabelisse selle kohta, et B. Raun on neid juhendanud. Ka B. Raun on oma ütlustes möönnud, et juhendamine seisnes suuresti selles, et ehitustöölistele anti lugeda kirjalikud materjalid. Samas väitis B. Raun, et kui ta mingi grupi tööle võttis, siis instrueerimise käigus pandi ühele inimesele laos ohurihmad selga näitlikult. B. Rauni ütluste kohaselt reaalselt näidati ohurihmade kasutamist ja ka tema teada põhjalikum instrueerimine toimus kõrgema juhtkonna poolt tööle võtmisel. Kohtukolleegium leiab, et B. Raunil oli alust taolist asjaolu eeldada, kuna H. T oli enda käskkirjaga võtnud endale töökeskkonnavoliniku kohustused ja sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et B. Raun tahtlikult rikkus instrueerimise kohustust. 10. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 3 tuleb maakohtu otsuse põhiosast jätta asjaolusid – osa M.P-le ja B. Raunile süüks pandud tööohutuse nõuete rikkumisi. Et aga M.P-le on alust ette heita seda, et ta ei korraldanud platvormi paigaldamist ega kontrollinud, kas ehitustöölised kasutavad ohtlikul töölõigul vajalikke isikukaitsevahendeid, ning nii M.P-le kui B. Raunile on alust ette heita seda, et nad ei taganud nõuetekohaste kukkumiskaitsevahendite olemasolu, tuleb maakohtu otsus sisuliselt jätta muutmata, s.o M.P ja B. Rauni süüdimõistmine tühistamata. Kuna maakohus on mõistnud alammäära lähedase karistuse ning jätnud selle ka tingimisi täitmisele pööramata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks mõistetud karistuse muutmist. Määratud korras kaitset teostanud kaitsjad on taotlenud vastavalt 153,40 ja § 153,41 euro suuruse tasu väljamõistmist. Kohus pidas taotlusi põhjendatuks. KarS § 285 alusel jääb kaitsjatele makstav tasu riigi kanda. Sten Lind Ivi Kesküla Malle Preimer 9