Obsah (5)

§ 66§ 18§ 16§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 6. mail 2011. a Tartus Kalevi 1 Väärteoasja number 4-10-4099 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekret

§ 66

alusel määrata rahatrahvi kogusummas 402 (nelisada kaks) eurot 64 senti tasumine ositi 10 (kümme) kuule järgmiselt: alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust kuulub esimese üheksa kuu jooksul igakuiselt tasumisele 40 (nelikümmend) eurot ja kümnendal kuul 42 (nelikümmend kaks) eurot 64 senti.

1. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011( SEB Pank) või arvele 221023778606 (Swedbank), viitenumber on
2. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooni esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis
3. mail
4. a alates kella 14.00-st. Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Menetluse käik 01.10.
5. a koostas Lõuna Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse avariipolitseinik R.P väärteoprotokolli (koopia tl 10) selle kohta, et 24.09.
6. a kella 22.54 ajal Tartus x tänaval maja x juures H.A, juhtides mootorsõidukit Audi 80, reg. nr-ga x, ei veendunud sõiduki tagurdamisel manöövri ohutuses, mille tõttu sõitis otsa pargitud sõiduautole Honda, reg. nr-ga x, ning põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Honda omanikule sõiduki vigastuste näol. Pärast liiklusõnnetuse põhjustamist H.A lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest teatamise nõudeid rikkudes, sest selles olukorras oli politseile teatamine kohustuslik. Oma sellise tegevusega rikkus H.A liikluseeskirja (edaspidi LE) § 91, § 105 ja § 227 nõudeid ning pani toime liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7417 lg 1 järgi ja § 7431 lg 1 kvalifitseeritavad väärteod. Lõuna Prefektuuri 22.10.
7. a otsusega väärteoasjas nr 2602,10,006214 (koopia tl 5) 17 karistati H.A LS § 74 lg 1 järgi 50 trahviühiku, s.o 3000 krooni suuruse rahatrahviga ning § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest 75 trahviühiku, s.o 4500 krooni suuruse rahatrahviga. 12.01.
8. a esitas menetlusalune isik H.A kohtuvälise menetleja otsuse peale Tartu Maakohtule kaebuse (tl 1), milles taotles Lõuna Prefektuuri poolt temale määratud rahatrahvide vähendamist. H.A leidis, et määratud karistused on ebaproportsionaalselt suured tekitatud kahju suurust ning avarii põhjustamise asjaolusid arvestades. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde. Lisaks asus ta seisukohale, et tema teod on kohtuvälise menetleja poolt kvalifitseeritud valesti. 2 Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri ametnik leidis kohtus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri 22.10.
9. a otsus väärteoasjas nr 2602,10,006214 muutmata. II. Asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, ära kuulanud tunnistajad, menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et H.A kaebus otsuse tühistamiseks on põhjendatud osaliselt.
10. Väärtegu LS § 7417 lg 1 järgi LS § 7417 lg 1 sätestab väärteona mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus. Tunnistaja Priit Liivak andis kohtus ütlusi, mille kohaselt 24.09.
11. a - kuupäev meenus tunnistajale, kuna kõnealusel ajal valmistus ta ette oma sünnipäevaks, mis on 25.09, - enne kella 23.00 oli ta oma sõbra E.R enda korteris. Liiklusõnnetusele sarnaneva heli peale aknast välja vaadates nägi ta H.A-le kuuluvat beeži Audit enda auto juurest eemale sõitmas ning kiiresti parklast välja tagurdamas. Ühtegi teist autot samal ajal liikumas ei olnud. Ka tunnistaja E.R kohtus antud ütlustest ilmneb, et eelmisel aastal, kuupäevaliselt ei oska öelda, viibis ta oma sõbra P.L korteris. Sõbral oli tulemas sünnipäev ja nad valmistasid seda ette. Väljas kostunud ragina tõttu akna peale vaatama läinud, nägid nad, et üks auto oli P.L auto Honda Prelude küljes kinni enam-vähem. See auto oli Audi, vanemat tüüpi, sportlik, kahe uksega, helepruun. Tunnistaja teada oli see auto üks H.A autodest - tunnistaja oli teda selle auto roolis varem näinud ja teist samasugust Audit ei olnud seal maja ees kindlasti rohkem. Kumbki tunnistajatest ei näinud, kas ka sel hetkel oli Audi roolis H.A. Samas tunnistasid nii R.L kui ka E.R, et kui sama auto mõni aeg hiljem tagasi tuli, siis juhtis seda H.A. Sellest saab järeldada, et H.A oli kõnealuse mootorsõiduki roolis ka siis, kui see sõiduk parklast varem väljus. Menetlusalune isik H.A andis kohtus vastukäivaid ütlusi. Ta väitis, et ei mäleta enam, mis ta 24.09.
12. a õhtul tegi. Talle kuulub küll beež Audi, kuid kas see võis 24.09.
13. a olla Jaama x maja ette pargitud, ta 100% kindlalt ei tea. Kuna esinesid vastuolud H.A kohtus antud ütluste ning kohtuvälises menetluses antud ütluste vahel, siis avaldas kohus H.A kohtuvälisele menetlejale antud ütlused (lk 8-9). Nende ütluste kohaselt võttis menetlusalune isik omaks, et ta juhtis 24.09.
14. a sõiduautot nr. märgiga x, ning alustas väljasõitu Tartus Jaama x asuva maja parklast. Kohtus selgitas H.A, et tema poolt kohtuvälises menetluses antud ütlused ei ole adekvaatsed, kuna see on politsei versioon asjast temale lubati väiksemat karistust, kui ta süü omaks võtab. Kohtus ei olnud võimalik menetlusaluse isiku eelkäsitletud ütlustes esinevaid vastuolusid kõrvaldada ja seega ei saa kohus nende ütlustega kui ebausaldusväärsetega arvestada. Küll saab kohus tugineda tunnistajate ütlustele, sest need riimuvad omavahel ning on kooskõlas ka 24.09.
15. a sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl 6) ning selle juurde kuulva fototabeliga (tl 4145), milledest nähtuvalt seisid 24.09.
16. a kella 22.54 ajal Tartu linnas Jaama x maja ees 3 Tartus Jaama x elavale H.A-le kuuluv mootorsõiduk Audi 80 ja samas majas elavale P.L kuuluv Honda Prelude, reg. märgiga x. Kohus leiab, et eelnevaga tuleb lugeda tõendatuks, et 24.09.
17. a kella 22.00 ja 23.00 vahel Tartus Jaama tänaval maja x juures H.A juhtis mootorsõidukit Audi 80 reg. nr-ga x ja tagurdas majaesisest parklast välja. Kuna LS § 7417 lg 1 näeb väärteo objektiivse koosseisu tunnusena ette mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, siis tuleb järgnevalt kontrollida, kas H.A, juhtides mootorsõidukit Audi 80, reg. nr-ga x, ja sõites sellega Tartus Jaama tänaval maja x juures asuvast parklast välja, rikkus mõnda õigusaktiga kehtestatud liiklusnõuet. LE § 91 esimese lause kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Tegu on alternatiivse koosseisuga ja rikkumise toimepanekuks piisab seega, kui tuvastada, et H.A rikkus kohustust enne manöövri alustamist veenduda, et see on ohutu. Manöövri all mõistetakse LE § 2 lg-le 25 vastavalt igasugust pööret või mis tahes ümberreastumist. Tunnistaja P.L andis kohtus ütlusi, mille kohaselt siis, kui nad E.R kuulsid väljast liiklusõnnetusele sarnanevat heli, st mütsu, millele järgnes krigisemine, hüppasid nad püsti, et vaadata aknast välja, mis toimub. Aknast välja vaadates nägid nad H.A-le kuuluvat beeži Audit tunnistaja auto juurest eemale sõitmas ning kiiresti parklast välja tagurdamas. Seejärel juhtis P.L sõber tähelepanu sellele, et P.L auto Honda Prelude numbrimärk on maas. Konkreetselt kokkupõrke hetke tunnistaja ei näinud, aga kui nad aknast välja vaatasid, siis oli teine auto tunnistaja autole väga lähedal just selle nurga alt, kus autol olid vigastused. Tunnistaja E.R ütlustest selgub, et väljast kostuva ragina peale aknale vaatama läinud, nägid nad P.L, et üks auto oli P.L auto Honda Prelude küljes kinni enam-vähem. Olukord oli selline, et auto üritas maja eest ära minna tagurdades ja kuna ta jäi kinni, siis juht lasi autot hetkeks edasi, et lahti saada. Auto oli tagaosaga P.L auto küljes kinni, parempoolse tagumise ratta koopaga oli vastas. Selle peale jooksid E.R ja P.L alla ning nägid, et auto sõitis kiiresti ära, kuigi ta tegi seda tagurpidi ja autode vahel. Tunnistajate kokkulangevate ütlustega on tõendatud, et H.A tagurdas oma autoga parkimiskohalt välja, kuid seda tehes sõitis ta otsa samas parklas seisvale ning P.L kuuluvale sõiduautole Honda Prelude. Eelnevast saab järeldada, et kohalt tagurpidi väljapööramisel ei kontrollinud H.A seda, kas tema juhitud mootorsõiduk mahub välja nii, et ta ei sõidaks külge mõnele teisele parklas olevale sõidukile. Seega tuleb asuda seisukohale, et H.A rikkus LE §-s 91 toodud nõuet, mille kohaselt tuleb mootorsõiduki juhil enne manöövri alustamist veenduda, et see on ohutu. Edasi tuleb analüüsida seda, kas kõnealuse liiklusnõude rikkumisega tekkis varaline kahju ning kas selle kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses H.A poolse rikkumisega. Tunnistaja P.L andis kohtu ütlusi, mille kohaselt auto vigastusteks oli esistange värvikahjustus ja numbrimärgi purunenud alus. Kindlustus hindas varaliseks kahjuks taastamise kulud 8000 krooni. Tunnistaja E.R andis kohtus ütlusi selle kohta, et kui ta koos P.L välja läks, siis oli näha, et Honda üks suunatuli oli natukene oma pesast väljas ja kõver, number oli maha kukkunud ja esipamper oli kriimustatud. Kohtus avaldatud 24.09.
18. a sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl 6) ning selle juurde kuulva fototabeli (tl 41-45) kohaselt oli sõidukil Honda Prelude, reg. nr-ga x, vigastatud esiosa. Ülaltoodud ütluste ning nendega kokkulangeva sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle juurde kuuluva fototabeliga on usaldusväärselt kinnitust leidnud, et H.A rikkumise tagajärjel sai kannatada sõiduauto Honda Prelude, reg. nr-ga x, suunatuli, numbrimärgi alus ning 4 esipamper, mille taastamiskulusid hindas kindlustus 8000 krooni suuruseks. Järelikult seetõttu, et H.A ei veendunud enne kohalt väljapööramist, kas see manööver on ohutu, sõitis ta oma sõidukiga külge Tartus Jaama tänaval maja x juures asuvas parklas seisnud sõidukile Honda Prelude ning tekitas sellega nimetatud mootorsõiduki omanikule P.L varalise kahju sõiduki 8000 krooni suuruste taastamiskulude näol. Kuna mootorsõiduk Honda Prelude, reg. nr-ga x, ei olnud liikumises vaid seisis parkimiskorraldust järgivalt maja ees - viimast tõendavad P.L ütlused selle kohta, et tema auto paiknes parkimisjoonte vahel ja vajalikul kaugusel, ning E.R ütlused, mille kohaselt P.L auto seisis parkimiskohal võimalikult äärekivi vastas, siis saab kahju tekkimine olla põhjuslikus seoses vaid H.A poolse tegevusega. 17 Sellega realiseeris H.A LS § 74 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse külje, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud varaline kahju. Karistusseadustiku (edaspidi

) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et H.A põhjustas liiklusõnnetuse ettevaatamatusest kergemeelsuses vormis.

§ 18

lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Tunnistaja E.R ütlused tõendavad, et H.A üritas oma autoga ära minna tagurdades, aga kuna ta jäi kinni, siis juht lasi autot hetkeks edasi, et lahti saada ning auto oli tagaosaga P.L auto küljes kinni, parempoolse tagumise ratta koopaga oli vastas. Eeltoodud asjaoludest saab järeldada, et H.A pidi aru saama, et selliselt manööverdades võib ta teisele autole külge sõita. Tuginedes oma kogemustele autojuhina, lootis ta, et kokkupõrget siiski ei toimu. 17 Järelikult pani H.A toime LS § 74 lg-s 1 ettenähtud väärteo, mis on leidnud õigesti kvalifitseerimist ka kohtuvälise menetleja poolt. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut H.A tuleb toimepandu eest karistada. Kohtuväline menetleja on H.A-le ette heitnud ka LE §-st 105 tuleneva nõude rikkumist. LE § 105 sätestab, et tagurdamisel ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat. LS § 7 lg 1 ja LE § 2 p 21 järgi on liikleja isik, kes osaleb liikluses jalakäija, sõitja või juhina, seejuures LS § 7 lg-te 2, 3, 4 kohaselt on jalakäija isik, kes kasutab teed liiklemiseks jalgsi või ratastooliga, ning jalakäijaks loetakse ka isikut, kes kasutab liiklemiseks rula, rulluiske, suuski, tõukeratast, -kelku või muid nendesarnaseid abivahendeid; sõitja on isik, kes kasutab liiklemiseks sõidukit, kuid ei juhi seda, ning juht on isik, kes juhib sõidukit, juhib teel ratsa loomi või veoloomi, ning juhiks loetakse ka isikut, kes ajab teel kariloomi. Sellest tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole LE § 105 asjakohane säte, kuna kokkupõrge toimus parklas seisva sõidukiga, mida LS §-st 7 ning LE § 2 p-st 21 lähtuvalt ei saa käsitleda liiklejana. 2. Väärtegu LS § 7431 lg 1 järgi LS § 7431 lg 1 sätestab väärteona liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise, kui teatamine oli kohustuslik. LE § 2 lg-st 23 tuleneb, et liiklusõnnetuse all mõistetakse vastavalt liiklusseaduse §-le 56 juhtumit, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. 5 LE § 2 lg 48 esimese ja teise lause kohaselt mõistetakse tee all maanteed, tänavat, jalgteed ja jalgrattateed või muud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus- või haljasribadega ning muude teehoiurajatistega. Termin hõlmab ka teega külgnevale alale sissesõidu või sealt väljasõidu teed ning parklat ja puhkekohta. Eelnevalt leidis tõendamist, et Tartus Jaama tänaval maja x juures asuvas parklas H.A ei veendunud enne kohalt väljapööramist, kas see manööver on ohutu, ning sõitis oma sõidukiga külge sealsamas parklas seisnud sõidukile Honda Prelude ning tekitas selle omanikule varalise kahju sõiduki taastamiskulude näol. Kuna LE § 2 p 48 kohaselt on parkla võrdsustatud teega, siis järelikult oli tegu liiklusõnnetusega LE § 2 lg 23 mõttes. Tunnistaja P.L andis kohtus ütlusi, mille kohaselt nägi ta H.A-le kuuluvat beeži Audit enda auto juurest eemale sõitmas ning kiiresti parklast välja tagurdamas. Korterist alla jõudes oli auto lahkunud. Samasugused asjaolud nähtuvad ka tunnistaja E.R ütlustest, kes kinnitas, et kui nad olid P.L alla jõudnud, siis nägid nad, et auto sõidab juba ära ja isegi väga kiiresti sõitis ära, kuigi ta tegi seda tagurpidi ja autode vahel. Need ütlused tõendavad üheselt, et pärast liiklusõnnetust sõitis H.A sündmuskohalt kiiresti minema. Menetlusalune isik H.A andis kohtus ütlusi, millest ilmneb, et tema ei oska selle sündmuse kohta midagi öelda, tema seda õnnetust ei tundnud. Tema autol midagi erilist küll ei märganud, see oli pimedas õhtusel ajal, tema ei pannud midagi erilist tähele, vana auto - ikka kriime on peal. Vastuolude tõttu avaldas kohus H.A kohtuvälises menetluses antud ütlused (lk 8-9). Nendest ütlustest nähtuvalt riivas H.A parkimiskohalt välja tagurdamisel parema tagumise nurgaga punase Honda Prelude, reg. märgiga x, ninaosa, kuid riivamist ta ise ei märganud ning lahkus parklast. Kuigi H.A ütlused on vastuolulised, tuleb nii kohtus kui ka kohtueelses menetluses antud ütlustest välja see, et H.A ei pannud tähele seda, et ta oleks P.L kuulunud sõiduautot Honda Prelude riivanud. Kohus on seisukohal, et H.A selline väide on ennastõigustav ja ei vasta tõele. P.L ütluste kohaselt asub tema korter viiendal korrusel. E.R ütlustest selgub samuti, et P.L korter asub viiendal korrusel. Tunnistajate ütlused tõendavad seega, et nemad kuulsid elumaja viiendal korrusel asuvasse korterisse ära, et toimus kokkupõrge. Järelikult pidi kokkupõrge toimuma piisavalt häälekalt. Seega pidi ka H.A seda kuulma ning mõistma, et toimus kokkupõrge teise autoga. Lisaks andis P.L kohtus ütlusi, mille kohaselt kuulsid nad enne kriginat ka mütsu. Üldteadaolevalt tekib mütsu-laadne heli ühe liikuva objekti kokkupõrkel teise objektiga. Kokkupõrge takistusega on aga tajutav mitte ainult helina, vaid ka liikuva objekti liikumiskiiruse aeglustumisena või liikumise seiskumisena. Järelikult pidi ka H.A oma sõidukis kokkupõrget tajuma. See kinnitab, et H.A sai aru, et ta sõitis teisele autole külge. Ülal leidis tõendamist, et liiklusõnnetuses inimesed viga ei saanud, tekkis vaid varaline kahju P.L kuuluva sõiduki kahjustamise tõttu. LE § 227 kohaselt ei ole sellisel juhul vaja politseile liiklusõnnetusest teatada. Seda aga vaid eeldusel, et õnnetuses osalenud juht ja kahju saaja on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud. Tunnistaja P.L ütluse kohaselt näitas ta koos E.R siis, kui H.A oli maja ette tagasi sõitnud, H.A-le autole tekitatud kahjusid ja suunasid tema tähelepanu märkidele temagi autol. H.A ütles, et need on juba vanad, ning lahkus siis tuppa. Ka tunnistaja E.R ütlustest selgub, et kui H.A parklasse ca 20 minutit hiljem tagasi sõitis, siis seletasid P.L ja E.R, et näe, sõitsid otsa autole. H.A-lt tuli kategooriliselt eitav vastus ja ta lahkus ning läks tuppa. Seega selgub olemasolevatest tõenditest, et liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhil R. 6 H.A ja kahju saajal P.L olid erimeelsused mootorsõiduki Honda Prelude vigastuse tekke osas. Järelikult oli politseile teatamine kohustuslik. Kohus möönab, et tegu oli olukorraga, kus mootorsõiduki Honda Prelude omanikku P. Liivakut ei olnud kokkupõrke hetkel kohe sündmuskohal. Samas tunnistas P. Liivak kohtus, et ta elab H.A-ga ühes trepikojas ja ehkki nad omavahel ei suhtle, ütlevad siiski tere. Ka vaatlusprotokollist ilmneb, et H.A ja P.L elasid liiklusõnnetuse toimumise ajal ühes majas. Järelikult pidi H.A-le olema teada, kelle autole ta otsa tagurdas. Veel selgub P. Liivaku ütlustest, et mõned päevad hiljem tuli H.A talle ukse taha ning tunnistas, et selline sündmus aset leidis. Eelnevast saab järeldada, et menetlusalune isik teadis ka seda, kus P.L elas. Seega oleks tal tahtmise korral olnud võimalik H.A-ga ühendust võtta ning seisukoha vastutuse ning kahjude osas koheselt välja selgitada ning erimeelsuste ilmnemisel politseile liiklusõnnetusest teada anda. Juhul, kui H.A tõepoolest ei teadnud, kes mootorsõiduki Honda Prelude omanik on või kus ta elab, oleks ta ikkagi pidanud politseisse teatama, sest LE §-st 227 tuleneb ka see nõue, et mitte ainult siis, kui juht ja varalise kahju saaja on juhtumi põhjuste hindamisel ja vastutuse küsimuses eriarvamusel, vaid ka siis, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Kuna H.A sõitis pärast kokkupõrget sündmuskohalt kiiresti minema, siis rikkus ta LE §-s 227 toodud nõudeid, sest sellises olukorras oli politseile teatamine kohustuslik. 31 Sellega realiseeris H.A LS § 74 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse külje, s.o liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise, kui teatamine oli kohustuslik.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Eeltoodud asjaolude kohaselt sai H.A aru, et toimus kokkupõrge. Isikuna, kes on juhtimisõiguse saamiseks pidanud läbima liiklusalase koolituse ning tegema endale selgeks ka LE nõuded, pidi ta teadma sedagi, et on vaja läbi rääkida juhtumi põhjuste ja vastutuse osas ning lahkarvamuste korral liiklusõnnetusest politseid teavitada. Samuti pidi ta teadma, et politseile tuleb liiklusõnnetusest teatada ka juhul, kui kahju saaja pole teada. Kuna ta aga selle asemel sõitis parklast minema, siis pani ta oma teo toime otsese tahtlusega. 31 Järelikult pani H.A toime LS § 74 lg-s 1 ettenähtud väärteo, mis on leidnud õigesti kvalifitseerimist ka kohtuvälise menetleja poolt. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut H.A tuleb toimepandu eest karistada. Kohus ei tuvastanud kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetluse normide rikkumisi. III. Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 7417 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 7431 lg 1 sätestab, et liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. 7 Karistusseadustiku (edaspidi

) § 47 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut. Lõuna Prefektuuri 22.10.2010. a otsusega väärteoasjas nr 2602,10,006214 karistati H.A LS § 7417 lg 1 järgi 50 trahviühiku, s.o 3000 krooni suuruse rahatrahviga ning § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest 75 trahviühiku, s.o 4500 krooni suuruse rahatrahviga.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku H.A tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§-s 58, ei ole. Puuduvad ka

§ 57järgsed karistust kergendavad asjaolud.

Karistusregistri teatise kohaselt (tl-d 14-16) on H.A varem väärteokorras liiklussüütegude eest karistatud seitsmel korral rahatrahvidega. Võttes arvesse eeltoodut ning lähtudes H.A tahtluse astmest, samuti sellest, et liiklusnõuete rikkumisega ei saanud viga teised inimesed, vaid vigastada sai sõiduk ja sedagi 17 mitte väga suures ulatuses, siis asub kohus seisukohale, et H.A-le LS § 74 lg 1 järgi karistust määrates on kohtuväline menetleja järginud karistuse mõistmise aluseid ja on 31 määranud isikule kohase karistuse. Samas on kohus seiskohal, et H.A-le LS § 74 lg 1 järgi määratud karistust tuleb neid samasid asjaolusid arvestavalt vähendada ja karistada teda rahatrahviga 55 trahviühikut, s.o 210.91 eurot, mis vastab 3300 kroonile. Kohtule avaldatu kohaselt menetlusalune isik ei tööta käesoleval ajal.

§ 66lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi.

Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada üht aastat. Kohus on seisukohal, et töökoha ja kindla sissetuleku puudumine on käsitletav mõjuva põhjusena

§ 66mõttes.

Seega tuleb võimaldada H.A tasuda

§ 66

alusel rahatrahvi kogusummas 402.64 eurot ositi 10 kuu jooksul selliselt, et alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust kuulub esimese üheksa kuu jooksul igakuiselt tasumisele 40 eurot ja kümnendal kuul 42.64 eurot. Ingeri Tamm Kohtunik 8